Kohtulahend

teavitas kostja hagejat sellest ning taotles ühtlasi enda vabastamist käendaja kohustustest. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel eksimuses tegelikest asjaoludest TsÜS § 92 mõttes. Hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 1 sätestatud teatamiskohustust. Laenulepingu ülesütlemine toimus 18. juunil 2007, alates sellest kuupäevast muutus võlausaldaja nõue sissenõutavaks. Kostjat teavitati nõude sissenõutavaks muutumisest esmakordselt alles 22. augustil 2007. Kuna selle aja jooksul suurenes võlg viiviste ja intresside näol, ei saa sellist hageja käitumist pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja on teinud hagejale 4. juulil 2007 ettepaneku laenusaaja olemasolevate nõuete loovutamiseks AS-le Axly Invest 7,8 miljoni kr eest, vabastades nõuete omandaja viiviste tasumisest. Hageja ei olnud nõus nõuet ilma intresside ja viivisteta loovutama. Samal ajal on turusituatsiooni muutustest tingituna vähenenud põhivõlgnikule kuuluva kinnistu väärtus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-07 p-s 17 on märgitud, et õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine juhul, kui tõendatakse, et võlausaldaja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähenenud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summas, kui algatatud täitemenetluse käigus. Sel juhul võib käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra. VÕS § 145 lg 5 sätestab käendaja vastutuse vähenemise vastava summa võrra, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Hageja on esitanud põhivõlgniku suhtes täitemenetluse avalduse taotlusega realiseerida kohustuste tagatiseks olevad varad. Kohtutäitur on müünud avalikul enampakkumisel põhivõlgniku kinnistu hinnaga 3 275 000 kr, kusjuures alghind oli 4 950 000 kr. Saadud rahast on AS-le Swedbank kantud vaid 2 932 242 kr. Põhivõlgniku vallasvara müüdi 1 450 000 krooniga, kusjuures kostjale teadaolevalt ei kustutatud selle summa arvelt käendatavast laenulepingust tulenevat laenujääki, kuigi kommertspant vallasasjadele oli seatud just selle laenulepingu tagatiseks. Kostja viitas VÕS § 88 lg-le 1, mille kohaselt kui võlgnik peab täitma mitu erinevat kohustust ja üleantud rahast ei jätku kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Kostja leidis, et menetluses on jäänud ebaselgeks ja tõendamata VÕS § 88 lg 4 eeldused, mille täitmise korral on võlausaldajal õigus omal äranägemisel määrata, milline kohustus täideti ja milline mitte. Hageja ei ole käenduslepingu sõlmimisel nõudnud kostjalt mitte mingisuguseid andmeid viimase varandusliku seisundi või maksevõime kohta. KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel järgima häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Antud juhul on ilmselge, et kostja jaoks ei ole hageja poolt arvutatud mõistlikku laenukoormust.

kommertspant oli samuti seatud. Ka võlgniku kinnistu müügist saadud rahast on maha arvestatud kohtutäituri tasu ja täitekulud. Hageja sai kinnistu Uus tn 3 Vändras müügist 2 932 242,71 kr, mille arvelt kustutati osaliselt ka arvelduskrediidilepingust tulenev võlg, mis oli samuti hüpoteegiga tagatud. Kostja maksevõime hindamiseks kontrolliti kostjale kuuluva vara kohta olevaid andmeid nii kinnistusraamatust kui äriregistrist. Kostjale kuulus käenduslepingu allkirjastamise ajal kinnisvara, samuti osalused erinevates äriühingutes. Kostja on ettevõtja, kelle sissetulek koosnebki valdavas enamuses tuludest, mida kostja teenib dividendidena. Kostja ei ole selgitanud, milliseid võimalikke sissetulekuid oleks hageja pidanud veel kontrollima. Kostja seisukohad tema maksevõime osas on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed ning sõltuvad sellest, millises menetluses ta neid esitab. Varasemalt on hageja esitanud kostja suhtes ka pankrotiavalduse, kostja pankrot jäi välja kuulutamata just põhjusel, et kostja ei olnud maksejõuetu. Kostja tõend dividendide 2 500 000 krooni välja maksmisest loobumise kohta ei ole usaldusväärne tõend. Kostja ei ole selgitanud, miks ei nähtu dividendidest loobumine AS Axly Invest 2006. aasta majandusaasta aruandest ja kuidas on võimalik, et 2009. aasta pankrotimenetluses oli kostjal dividendi nõue AS Axly Invest vastu summas 8 000 000 krooni. Kostja on talle kuulunud kinnisvara alates 2007. aastast müünud ja kinkinud oma lähedastele ja endaga seotud äriühingutele (AS Axly Invest).

MAAKOHTU LAHEND

kuulusid A. Puustile ja temaga seotud äriühingutele kinnisasjad. A. Puusti pankrotimenetluses 2009. aastal hindas ajutine pankrotihaldur A. Puusti varade väärtuseks 9 670 835 kr ja kohustuste suuruseks (koos käendusnõudega) 5 609 933,53 kr ning kohus jättis pankroti välja kuulutamata. Seega ei olnud A. Puusti varaline seisund käenduslepingu sõlmimise ajal selline, mis võimaldaks teda pidada krediidivõimetuks. Kostja majanduslikku seisundit iseloomustab ka asjaolu, et temale kuuluv AS Axly Invest oli valmis 7,8 mlj kr eest omandama nõude OÜ Estera Baltic vastu. Tõendamata on asjaolu, et hageja ei järginud laenu andmisel OÜ-le Estera Baltic ning vastavate tagatislepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenusaaja makseraskuste kohta juba laenu saamise ajal on kostja esitanud vaid paljasõnalised väited. Ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg-s 1 sätestatud teatamiskohustust, teavitades kostjat käendajana laenulepingu ülesütlemisest ja nõude sissenõutavaks muutmisest ligi kaks kuud hiljem, suurendades nii nõuet intresside ja viiviste näol. Võlausaldaja peab põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta andma teavet käendaja nõudel. Lepingu ülesütlemisest teatamata jätmist käendajale võiks muidugi pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks, kuid arvestada tuleb, et hageja pöördus kõigepealt nõudega põhivõlgniku ja teise käendaja (A. Jaansoni) poole. Seejärel asus hageja oma nõuet realiseerima täitemenetluses ning pöördus A. Puusti poole. Intresse ei arvestata pärast lepingu ülesütlemist. Kostja ei ole tõendanud, millises osas on temale teavitamiskohustuse rikkumisest tekkinud kahju, mille võrra tuleks temalt väljamõistetavat summat vähendada. Asjakohatu on kostja VÕS § 145 lg-le 5 tuginev vastuväide. Hageja ei saa mõjutada täitemenetluses toimuvat, samuti kaasnevad juba seadusest tulenevalt täitemenetluse läbiviimisega kulud, kuid kulud oleksid kaasnenud ka pankrotimenetlusega. Võlausaldaja ei saa mõjutada tagatiseks oleva vara realiseerimisel realiseeritava vara hinna kujunemist. Kohus märgib, et ka hageja huvides oleks olnud vara müük kõrgema hinnaga, eeldatavalt ei olnud hageja huvitatud täiendava nõude esitamisest A. Puusti vastu. Samuti ei ole tõendatud võlausaldaja käitumise pahatahtlikkus või vastuolu hea usu põhimõtetega, võlausaldaja tegevus võla sissenõudmisel ei ole põhjustanud viivitusi nõude täitmisel. Kahe kuu jooksul arvates lepingu ülesütlemisest põhivõlgnikule sundtäitemenetluse alustamist ei saa pidada pahatahtlikuks viivituseks, pigem oleks vastuolus hea usu põhimõttega kohene täitemenetluse alustamine.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

võimalus mistahes viisil mõjutada seda, millisel viisil laenusaaja kasutab laenulepinguga saadud rahalisi vahendeid, kuna laenusaaja oli need vahendid juba ära kasutanud; 5) on maakohus jätnud arvestamata, et pank ei hinnanud enne käenduslepingu sõlmimist käendaja krediidivõimekust ning seega sidus teadlikult käendaja kohustusega, mida viimane ei ole võimeline täitma. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 selgitanud, et professionaalsel krediidiandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Vastustaja väited käendaja hea majandusliku olukorra kohta ei ole õiged; 6) on käendusleping sõlmitud käendaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tema kahjuks, kuna selles olid oluliselt tasakaalust väljas poolte vastastikused õigused ja kohustused, mistõttu on käendusleping vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt tühine. Pank teadis, et käendaja kinnisvara on juba panditud teiste krediidiasutuste kasuks. Samuti teadis pank või pidi teadma, et laenusaaja poolt tagatavast laenukohustusest tulenevad igakuised maksed ületavad kordades käendaja igakuise sissetuleku suurust. Vastustaja veebilehelt nähtuvalt võivad eraisiku igakuised lõplikud kohustused (isiklikud laenud ja liisingud, antud käendused jms finantskohustused) moodustada käendaja regulaarsest ja tõestatud netosissetulekutest kuni 50%. Seega ei oleks pank tohtinud sellistel tingimustel käenduslepingut sõlmida ning see on tühine; 7) ei oma käesoleval vaidluse puhul tähtsust 2009. a (ehk ca 3 a hiljem) käendaja pankrotimenetluses ajutise pankrotihalduri aruandes kajastatud käendaja varade koosseis. Aruandes märgitud käendaja varade väärtussumma 9,67 miljonit kr koosneb üksnes käendaja nõuetest AS Axly Invest vastu ning nende nõuete osas arvas haldur juba aruande koostamise ajal, et nende sissenõudmise perspektiiv on küsitav; 8) ei ole maakohus lahendi tegemisel arvestanud A. Puusti vande all antud ütlustega, mille kohaselt oli käendaja tahe tagada laenulepingust tulenevaid kohustusi üksnes seni, kuni OÜ Wenkaru omab laenusaajas osalust. 26. septembri 2006 kohtumisele minnes ei olnud käendaja teadlik panga kavatsusest seada laenusaaja kohustuste refinantseerimise eelduseks käendaja käendust. Kuigi käendajal puudus tahe võtta endale käenduslepinguga kohustusi, mille täitmine käib talle ilmselgelt üle jõu, allkirjastas ta lõpuks siiski panga survel ja mõjutusel käenduslepingu. Pank andis mõista, et vastasel juhul võib pank tekitada laenusaaja majanduslikule olukorrale pöördumatult negatiivseid tagajärgi. Kuna käendaja poolt juhitud OÜ Wenkaru oli just teinud investeeringu ja omandanud kolm kuud enne laenulepingu sõlmimist laenusaajas 60% suuruse osaluse hinnaga 1,5 mlj kr, ei saanud riskida investeeringu kaotamisega. Seega nõustus käendaja tagama laenusaaja kohustusi seni, kuni käendaja poolt juhitud OÜ Wenkaru on laenusaaja osanikuks. Seejuures kinnitas panga esindaja käendajale, et pangas ongi välja kujunenud tava, et osaniku esindaja on käendusega seotud niikaua, kuni äriühing on laenusaaja omanike ringis. Ühtlasi selgitas panga esindaja käendajale, et sõlmitava käenduslepingu eeldusi ega tingimusi muuta ei saa, kuna käenduslepingu puhul oli tegemist panga tüüptingimustega lepinguga, kuid sellest olenemata on poolte kokkulepped kehtivad. Käendaja allkirjastas käenduslepingu üksnes panga esindaja suulistele lubadusele tuginedes tingituna oma kogenematusest. Kuna pank sõlmis käenduslepingu käendaja kogenematust ära kasutades, on tehing heade kommetega vastuolus ja TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel tühine; 9) ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kuna hageja ei ole käendaja asendamise taotlust kostja jaoks positiivselt lahendanud, ei oldud käenduslepingu kehtivust piiratud. OÜ Wenkaru ja A. Jaansoni vahel sõlmitud laenusaaja osa müügileping, mille p-i 4.2. kohaselt tuli A. Jaansonil korraldada käendaja käendusest vabastamine ning käendaja ja panga e-kirja vahetus käenduse lõppemise vormistamise küsimuses. Poolte e-kirja vahetusest nähtuv panga kinnitus, et käendaja käenduse lõpetamise taotlus on menetluses, kinnitab käendaja seisukohti käenduslepingu tingimuste osas. Juhul kui käendus ei oleks olnud seotud OÜ Wenkaru osanikuks olemise tähtajaga, siis oleks käendaja käenduse lõpetamise avaldus olnud alusetu ning pank ei oleks seda

menetlenud. Asjaolu, et pank jättis vaatamata poolte kokkuleppele käenduse lõppemise vormistamata, kinnitab üksnes panga pahatahtlikku ja hea usu vastast käitumist; 10) kui käendusleping ei ole tühine, on käendusleping lõppenud OÜ Wenkaru poolt laenusaaja osa võõrandamisel 4. jaanuaril 2007 ning pangal on õigus nõuda käendajalt üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist. Tähtajalise käenduse kohta sätestatut tuleb analoogia korras kohaldada ka juhtudel, kus käenduslepingu lõppemine ei ole seotud mitte tähtaja saabumise, vaid äramuutva tingimuse saabumisega. Sellise äramuutva tingimuse näitena on õiguskirjanduses toodud käenduslepingu puhul olukord, kus käendus lõpeb juhatuse liikme volituste lõppemisega. Käendaja vastutab VÕS § 153 lg 1 ja lg 3 kohaselt üksnes kohustuste eest, mis muutusid sissenõutavaks enne 4. jaanuari 2007 (mis võivad olla suuruses ca 10 000 kr) ning pangal puudub õigus nõuda käendajalt kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist; 11) motiveerimata ja ekslik on maakohtu seisukoht, et panga tegevuse tulemusel ei ole vähenenud käenduskohustuse teised tagatised. Pank pidi hagi nõude suuruse puhul arvestama teiste laenulepingu tagatiste väärtust, kuid ei ole seda teinud. Laenulepingu tagatiste teiste laenusaaja kohustuste katteks realiseerimise tulemusel on vähenenud käenduskohustuse tagatised ja seetõttu ka panga laenulepingust tulenev nõue. OÜ Estera Baltic suhtes läbiviidud täitemenetluses laekus pangale laenulepingu tagatiste realiseerimisel kokku 4 208 886 kr ehk 268 996,84 eurot. See tähendab, et pangal oli võimalik tagatiste realiseerimisest saadud rahaliste vahendite arvelt vähendada laenulepingust tulenevaid kohustusi 4 208 886 kr võrra, misjärel oleks laenulepingust tuleneva põhikohustuse suuruseks jäänud 2 191 111 kr (140 037,70 eurot). Täiendavalt tagas laenulepingust tulenevaid kohustusi ka KredExi käendus summas 69 535,87 eurot). See tähendab, et peale tagatiste (v.a käenduste) realiseerimist oli panga põhinõue käendaja vastu kokku summas 70 501,83 eurot. Kuna pank ei ole menetluses selgitanud, kas ja millises ulatuses on pangal osutunud võimalikuks võlgnevus sisse nõuda teiselt laenulepingu käendajalt A. Jaansonilt, puudub käesoleval hetkel võimalus hinnata, millises suuruses oli panga põhinõue peale kõigi eelnevalt käsitletud tagatiste realiseerimist. Käendajale teadaolevalt on käendaja A. Jaanson osaliselt oma käenduskohustuse täitnud; 12) ei ole pank menetluses selgitanud, millisel õiguslikul alusel kasutas pank tagatiste realiseerimisest saadud vahendeid esmajärjekorras arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks selle asemel, et vähendada selle arvelt laenulepingust tulenevat võlgnevust; 13) ei teavitanud pank käenduslepingu allkirjastamisel käendajat sellest, et kõnealused tagatised tagavad lisaks laenulepingule veel ka teisi laenusaaja kohustusi. Kui käendajale oleks olnud teada, et sisuliselt puuduvad laenulepingul teised tagatised, oleks käendusleping jäänud sõlmimata või sõlmitud teistel tingimustel. Panga poolt laenulepingust tulenevate tagatiste teiste laenusaaja kohustuste katteks realiseerimine on käsitletav VÕS § 145 lg 5 mõistes käendaja poolt käendatava kohustuse tagatise lõpetamisena ning selle tulemusel vähenes ka käendaja vastutus lõpetatud tagatise väärtuse võrra. Kõnealusel juhul väärtuse võrra, mis pank tagatiste realiseerimisest sai, kui kasutas saadut teiste kohustuste katteks, s.o summas 4 208 886 kr ehk 268 996,84 eurot. Pank ei ole tõendanud, et täidetud on VÕS § 88 lg-st 4 tulenevad eeldused, mille täitmise korral on võlausaldajal õigus omal äranägemisel määratleda, milline kohustus täideti ja milline mitte. Samuti ei ole selge, kas arvelduskrediidilepingust tulenevalt oli põhivõlgniku kohustus võlausaldaja ees just sellises summas nagu võlausaldaja on seda nimetanud kohtule esitatud kirjalikus seisukohas; 14) esitas käendaja 13. veebruaril 2009 põhivõlgniku OÜ Estera Baltic pankrotimenetluses nõudeavalduse ning palus tunnustada kostja tingimuslikku nõuet summas 3 840 000 kr (juhuks, kui rahuldatakse panga käenduslepingust tulenev nõue käendaja vastu). Nõuete kaitsmise koosolekul vaidles aga pank ise käendaja nimetatud nõudele vastu. Sellega on pank tunnistanud, et tema käenduslepingust tulenev nõue käendaja vastu ei ole põhjendatud;

15) on panga nõue ebaselge ning kohus ei oleks tohtinud sellist nõuet rahuldada. Pank ei ole esile toonud, kas käendaja vastu on esitatud laenulepingust tulenev põhinõue või kõrvalnõue. Samuti puudub käendajal selge ülevaade sellest, kas ja millises summas rahalisi vahendeid on pank saanud oma viivisenõude katteks. Samuti pole selge, millises ulatuses on laenusaaja (kõigi realiseeritud tagatiste kaudu) või teine käendaja laenulepingust tulenevaid kohustusi juba täitnud. Nõude ebaselguse tõttu ei ole käendajal olnud seni võimalik esitada ka oma vastuväiteid panga võimaliku viivisenõude osas või taotleda selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel.

5) ei oma käenduslepingu lõppemise seisukohalt tähtsust OÜ Wenkaru ja A. Jaansoni vahel sõlmitud OÜ Estera Baltic osa müügileping, kuna kolmanda isikuga sõlmitud leping ei saa omada mõju apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud käenduslepingu lõppemisele; 6) on ekslik apellandi väide, et uut laenu vastustaja ja OÜ Estera Baltic vahel sõlmitud laenulepinguga ei antud. Ka olemasoleva laenu refinantseerimise puhul on tegemist iseseisva laenulepinguga, milles on fikseeritud kõik laenulepingu tingimused ja laenusaaja kohustused, mitte varem kehtinud laenulepingu tingimuste muutmisega; 7) on vastustaja menetluses varasemalt selgitanud, millisel õiguslikul alusel kasutas vastustaja tagatiste realiseerimisest saadud vahendeid esmajärjekorras arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. (vt vastustaja 25. aprilli 2011 seisukohtade p 16). Apellandi väited, et vastustaja ei teavitanud käenduslepingu allkirjastamisel apellanti sellest, et OÜ Estera Baltic laenu tagatised tagavad ka arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi ja „varjas teadlikult käendaja eest olulisi asjaolusid, mille teadasaamise suhtes oli käendajal põhjendatud huvi”, ei ole asjakohased. OÜ Wenkaru enamusosanikuna ja juhatuse liikmena oli apellandil kontroll OÜ Estera Baltic tegevuse üle ja juurdepääs OÜ Estera Baltic majandustegevusega seotud dokumentidele, sh laenu- ja tagatislepingutele; 8) asjaolu, kas käendaja poolt esitatud tingimuslik regressnõue on OÜ Estera Baltic pankrotimenetluses tunnustatud või mitte ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.

Vastustaja seisukohad apellandi seisukohtadele: 1) apellant ei ole esimese astme kohtus esitanud viivise vähendamise nõuet, kuigi apellandile oli viivise suurus teada juba hagi esitamisel. Nimetatud taotlus tuleb jätta tähelepanuta; 2) VÕS § 88 lg 1 puhul on tegemist põhivõlgniku kujundusõigusega, mitte põhivõlgniku vastuväitega. Seega ei saa käendaja kasutada VÕS § 88 lg-s 1 ja lg-s 5 ette nähtud õigusi ja ise määrata, milline põhivõlgniku kohustus lugeda täidetuks. Kui ka asuda seisukohale, et käendajal vastav õigus on, oleks apellant pidanud määramise teostama esimese astme kohtus; 3) vastustaja on kasutanud VÕS § 88 lg 4 ette nähtud õigust ja määranud, milline kohustus on täitemenetlusest saadud vahendite arvel täidetud. Vastustaja on teavitanud põhivõlgnikku kohustuste täitmise määramisest konkludentselt. See tähendab, et pärast määramist on vastustaja väljendanud, milline kohustus loetakse lõppenuks ja millise täitmist vastustaja veel nõuab. Vastavat tahet on vastustaja väljendanud nii täitemenetluse raames kui ka OÜ Estera Baltic pankrotimenetluses. OÜ Estera Baltic ei ole täite- ega pankrotimenetluse raames kohustuste täidetuks lugemise järjekorrale vastu vaielnud; 4) kui asuda seisukohale, et täitmise määramine erinevate kohustuste katteks ei ole toimunud VÕS § 88 lg 4 alusel, on vastustaja poolt täitmise määramine kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 6; 5) apellant leiab, et tagatiste realiseerimisest saadud summa 268 996,84 eurot tuleks maha arvestada laenulepingust tulenevast nõudest. Kui sellega nõustuda ja lugeda antud summa arvelt täidetuks laenulepingust tulenev kohustus ja vähendada nõuet apellandi vastu 268 996,84 euro võrra, ületab allesjääv nõue 272 510,14 eurot endiselt käendaja vastutuse piirsummat, milleks on 245 420,73 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

- 18. juunil 2007 ütles hageja Laenulepingu üles ning nõudis Laenulepingust tulenevate kohustuste kohest täitmist; - laenuleping oli lisaks kostja poolt antud käendusele tagatud veel kommertspandiga laenusaaja OÜ Estera Baltic vallasvarale, hüpoteegiga kinnistule (registriosa nr 809906) Uus tn 3 Vändra alevis Pärnumaal, Alar Jaansoni ja SA KredEx käendustega. Pandiesemed on realiseeritud sundtäitemenetluse kaudu ja sellest on laekunud hagejale 268 996, 84 eurot; - kohtuistungil ringkonnakohtus avaldas apellant, et ringkonnakohus ei pea võtma seisukohta apellandi väidete osas, mis käsitlevad apellanti kui tarbijat.

-

vastustaja on menetluses selgitanud, millisel õiguslikul alusel kasutas vastustaja tagatiste realiseerimisest saadud vahendeid esmajärjekorras arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks.

Riigikohus on viidatud tsiviilasjas veel märkinud, et VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, millise nõude saab käendaja võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Kuigi kostja tugineb oma vastuväidetes võlausaldaja poolsele teavituskohustuse rikkumisele (eelkõige osas, mis puudutab laenulepingu ja arvelduskrediidilepingu tagatust sama pandiesemega), ei ole kostja vastavat kahju hüvitamise nõuet ja selle nõude tasaarvestusavaldust maakohtu menetluses esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et hageja laenuandjana ei pidanud kostjat käenduslepingu sõlmimise eelselt informeerima, et laenulepingut tagav hüpoteek XXX asuvale kinnisasjale tagab ka arvelduskrediidilepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi hageja ees. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Ringkonnakohus leiab, et käendajal on lepingu, mille täitmist ta tagab, teiste tagatiste osas ilmselgelt äratuntav ja oluline huvi, mistõttu pidi hageja käendajat nimetatud asjaolust käenduslepingu eelselt informeerima. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et apellant pidi ise teadma arvelduskrediidilepingust ja selle tagatistest, kuna apellant omas kontrolli äriühingu üle, kellele antud laenu apellant käendas (III kd lk 51 pöördel). Apellant ei olnud laenusaaja OÜ Estera Baltic juhatuse ega nõusoleku liige, mistõttu hageja seisukoht, et kostja pidi OÜ Estera Baltic poolt varasemalt (2002. aastal) sõlmitud lepingutest teadma üksnes seetõttu, et on kogenud ettevõtja ja investor, on meelevaldne ning oletuslik.

otsuse põhjendavale osale. Viidatud säte kohustab kohut otsuse põhjendavas osas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja kõigi faktiliste väidetega. Samuti jättis maakohus asja menetlemisel ja kohtuotsuse tegemisel tähelepanuta kostja väited selles, et hageja nõue ei ole selge, ning eelkõige on selgusetu laenulepingust tuleneva nõude arvestus ja selle rahuldamine täitemenetluse tulemi arvelt (laenulepingu täitmist taganud kommertspandi ja hüpoteegi realiseerimine sundtäitemenetluses). Vastavalt ringkonnakohtu ettepanekule esitas hageja 10. detsembri 2013 ringkonnakohtu istungil laenulepingust tuleneva nõude arvestuse (III kd lk 53), mida kohus arutas menetlusosalistega istungil ja andis ka menetlusosalistele aega täiendavate kirjalike seisukohtade esitamiseks, sh VÕS § 88 sätete kohaldatavuse osas. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalised on saanud realiseerida oma TsMS § 199 lg 1 p-des 4-7 sätestatud menetlusosalise õigusi ka nende seisukohtade osas, mida maakohtu menetluses ei arutatud ja mida maakohus otsuse põhjendustes ei käsitlenud. Ringkonnakohus saab ise täiendada maakohtu otsust vastavate põhjendustega. Maakohtu poolne menetlusnormi rikkumine kostja osade vastuväidete hindamata jätmisel ei ole viinud maakohut ebaõigele otsusele. VÕS § 88 lg 1 kohaselt võib täitmisel erinevate kohustuste katteks kõigepealt võlgnik ise määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et VÕS § 88 lg 1 puhul on tegemist põhivõlgniku (käesolevas asjas OÜ Estera Baltic) kujundusõigusega, mitte vastuväitega, mida saab asendada VÕS § 149 lg 1 järgi käendaja vastuväitega. Seega ei saa apellant käendajana ise määrata, milline põhivõlgniku kohustus lugeda täidetuks. Vastustaja väidab, et ta on kasutanud VÕS 88 lg 4 ette nähtud õigust ja ise määranud milline kohustus on täitemenetlusest saadud vahendite arvel täidetud. VÕS § 88 lg 4 p-s 1 sätestatud teavitamiskohustuse, mis on võlausaldaja määramise õiguse eeldus, on vastustaja oma väidete kohaselt täitnud konkludentse teoga (III kd lk 79 pöördel). Apellant on kogu menetluse vältel (I kd lk 134) olnud seisukohal, et VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldusena OÜ Estera Baltic teavitamist ei otsese tahteavaldusega ega konkludentse teoga tõendanud. Ringkonnakohtu istungil avaldas vastustaja esindaja, et võlgnikku informeeris sellest, millist kohustust täidetakse, kohtutäitur (III kd lk 51). Täitmise määramine erinevate kohustuste katteks ei saanud seega käesoleval juhul toimuda VÕS § 88 lg 4 alusel võlausaldaja poolt. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus vastustaja väidet, et vastustaja poolne täitmise määramine on kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 6, mis reguleerib täitmist erinevate kohustuste katteks olukorras, kus ei võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse (täitmine toimub seaduse alusel). Nimetatud lõike kohaselt loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Ringkonnakohtu istungil avaldas vastustaja esindaja, et VÕS § 88 lg 6 punkte 1-3 ei saa kohaldada, seetõttu tuleb täitmise määramisel lähtuda VÕS § 88 lg 6 p-st 4. Viimases ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis 10. jaanuarist 2014 avaldas vastustaja, et laenuja arvelduskrediidilepingutest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavateks samaaegselt

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.