2-13-16170/15 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2.Välja mõista Kxxxx Kxxxxxxxxx Intrum Justitia Debt Finance AG kasuks viivis menetluskulude kindlaks määramise määrusega välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras (EKP intressimäär + 8% aastas) alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik. Menetlusosaliste seisukohad Intrum Justitia Debt Finance AG esitas 11.04.2013. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kxxxx Kxxxxxxxxx võla 283,59 euro ja lisanduva viivise saamiseks. Kohus tegi 25.04.2013. a võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus otsustas 28.08.2013. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda asi üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 23.09.2013. a esitas Intrum Justitia Debt Finance AG oma nõude Tartu Maakohtule hagiavalduse vormis. Hageja palus kohtul Kxxxx Kxxxxxxxxx hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlg summas 127,82 eurot, käsitlustasu summas 38,35 eurot, meeldetuletuskirjade saatmise eest 19,18 eurot, rikkumise eest leppetrahvi summas 31,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 35,25 eurot ja lisaks viivise alates 24.09.2013. a VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hagiavalduse ja lisade kohaselt sõlmis kostja 13.11.2009.a Ferratum Estonia OÜ-ga tarbijakrediidilepingu, mille alusel on laenuandja andnud kostjale laenu 2000 krooni, mis vastab 127,82 eurole, tagastamistähtajaga 13.12.2009.a ja lepingu kohaselt on kostjal kohustus tasuda laen koos kasutamise tasuga (nimetatud käsitlustasu) summas 600 krooni, mis vastab 38,35 eurole. Kostja ei ole lepingust tulenevat maksekohustust täitnud. Laenuandja on nõude loovutanud 21.11.2012.a hagejale ja kostjat on loovutusest teavitatud. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletused laenu tasumiseks 06.01.2010.a ja 03.02.2010.a ning palus ka nimetatud kulu kostjalt välja mõista. Hageja palus välja mõista lepingujärgse viivise põhivõlalt 9,5% aastas. Kuni hagi esitamiseni oli kogunenud viiviseks 35.25 eurot ning hageja palus viivise välja mõista kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista ka lepingu p 10.2 alusel trahvi 500 krooni e 31.96 eurot. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas teda hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 11.10.2013. a. Kostja kohtu poolt määratud tähtpäevaks ega hiljem hagile ei vastanud. Kohtu hinnangul ei olnud hagi täies ulatuses õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei olnud võimalik lahendada asja tagaseljaotsusega, määras kohus asja 13.12.2013.a määrusega kirjalikku menetlusse ja andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti. Pooled kohtule täiendavaid seisukoht ei esitanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

Hagimaterjalide põhjal on kostja sõlminud 13.11.2009.a Ferratum Estonia OÜ-ga tarbijakrediidilepingu, mille alusel on laenuandja andnud kostjale laenu 2000 krooni, mis vastab 127,82 eurole, tagastamistähtajaga 13.12.2009. a ja tasu laenu kasutamise eest (nimetatud käsitlustasu) summas 600 krooni, mis vastab 38,35 eurole (t lk 17) lepingu lisaks olid ka laenulepingu üldtingimused (t lk 19-25). Raha on kostjale üle kantud 13.11.2009.a (t lk 18). Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenuandja on nõude loovutanud hagejale ja sellest kostjat teavitati (t lk 26). Hageja nimetab nõude alusena laenulepingut ja selle lahutamatuks lisaks olevad üldtingimusi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei oleks tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus leiab, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on vastuolus heade kommetega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Arvestades lepingu tingimusi, kujuneb krediidi kulukuse määraks 828 %. Eesti Panga poolt novembris 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 28,67 %. Kostja ja laenuandja vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega on kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Seega tuleb kostjal tagastada laenuna saadud summa 127.82 eurot. TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu

tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenu põhiosa ja laenu kasutamise aja eest intress VÕS § 94 lõikes 1 ettenähtud määras. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 1. juulit 2009. a 1,00 %. Hageja nõuab laenu kasutamise eest tasu (intressi) 30 päeva eest. Intress laenu kasutamise aja eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses 30 päeva eest on 0,10 eurot (tagastamata laenusumma 127,82 eurot x 0,0027 % x 30 päeva). Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenu põhiosa summas 127,82 eurot ja tasu laenu kasutamise eest summas 0,10 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on ka viivisenõue seaduses ettenähtud määras laenusumma tagastamisega viivitamise eest alates lepingu lõppemisest 14.12.2009.a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 05.12.2013.a, sest kostja ei ole tagastanud tühise lepingu alusel saadud summat tähtaegselt, so hiljemalt kokkuleppele 14.12.2009.a. Kuna poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, siis ei rakendu lepingus ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1 alusel lepinguga ettenähtud intressimääras) ja viivis tuleb määrata seadusjärgses määras. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kuni 15.04.2013. a seitse protsenti aastas ja alates 15.04.2013. a lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on kostja viivitanud krediidisumma tagastamisega 1452 päeva (14.12.2009 – 20.01.2014). VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär (EKP intressimäär) on ajas muutunud: EKP intressimäär enne 01.07.2009. a oli 1,00 %, enne 01.07.2011. a 1,25 %, enne 01.01.2012. a 1 %, enne 01.01.2013. a 0,75 % ja enne 01.07.2013. a 0,50 % ning enne 01.01.2014.a 0,25%. Lisaks on 15.04.2013.a muutunud VÕS § 113 lg 1 sätestatud nn intressiseadusjärgne baasmäär, mis on alates nimetatud kuupäevast 8%, enne 15.04.2013.a oli see 7%. Seega kujuneb viivis VÕS § 113 lg 1 määras perioodi 14.12.2009 – 30.06.2011. a eest 14,66 eurot (127,82 eurot x 0,021% x 564 päeva), perioodi 01.07.2011 – 31.12.2011. a eest 5,15 eurot (127,82 eurot x 0,022% x 184 päeva), perioodi 01.01.2012 – 31.12.2012. a eest 9,49 eurot (127,82 eurot x 0,021% x 365 päeva), perioodi 01.01.2013 – 14.04.2013. a eest 2,79 eurot (127,82 eurot x 0,021% x 104 päeva), perioodi 14.04.2013 – 30.06.2013. a eest 2,26 eurot (127,82 eurot x 0,023% x 77 päeva), perioodi 01.07.2013 – 31.12.2013. a eest 5,41 eurot (127,82 eurot x 0,023% x 184 päeva) ja perioodi 01.01.2014 – 20.01.2014. a eest 0,56 eurot (127,82 eurot x 0,022% x 20 päeva). Kokku on viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 40,32 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue viivise saamiseks seadusjärgses määras pärast kohtulahendi tegemist protsendina põhinõudest. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 21.01.2014. a kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt ka tasu kahe meeldetuletuskirja eest kokku summas 19,18 eurot ja lepingu rikkumise eest lepingu üldtingimuste alusel leppetrahvi 31,96 eurot. Kohus leiab, et nimetatud nõuded ei ole põhjendatud, sest leping on tühine ja seega on tühised ka kokkulepped, mille alusel hageja võis nõuda mingite sissenõudekulude hüvitamist oma nn hinnakirja alusel ja leppetrahvi. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu põhiosa summas 127,82 eurot, tasu laenu kasutamise eest (intressi) summas 0,07 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 14.12.2009–20.01.2014.a eest summas 40,32. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 21.01.2014.a kuni põhinõude täitmiseni. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 80 % ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 80 % ulatuses kostja kanda ja 20 % ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Menetluskulude suurus määratakse vastavalt TsMs § 174 kindlaks eraldi määrusega. Seega saab menetluskuludest viivist arvestada nimetatud määruse jõustumise järel.