Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Sisulised asjaolud ja menetlusosaliste esitatud väited OÜ E-Hotell (likvideerimisel) likvideerija Hillar Talts esitas kohtule 11.11.2013 võlgniku pankrotiavalduse, milles palus kuulutada välja osaühingu pankrot ning viia läbi pankrotimenetlus. Avalduse, sellele lisatud maksejõuetuse põhjuste seletuse ning võlanimekirja kohaselt asutati võlgnik 2006.aastal Keskus1 OÜ nime all. Tegevusalaks oli majutus- ja toitlustusteenuse osutamine Paldiski linnas, kus aga ei õnnestunud hotelli kasumlikult opereerida, kliente oli vähe ning tegevus lõpetati. Likvideerija asus ametisse 05.06.2009. Varad ettevõttel puuduvad, kuid nõudeid äriühingu vastu on üle 20 000 euro. Kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse ja määras 18.11.2013 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks (edaspidi haldur) Andrus Õnniku. Kohtuistungil selgitas likvideerija (likvideerija enda suhtes on 03.09.2013 välja kuulutatud pankrot tsiviilasjas nr 2-13-21978), et nõustub halduri aruande järeldustega. Võlgnik selgitas, et ettevõtte äriplaan ei teostunud, kuna tegemist oli alakapitaliseeritusega. Vaidlused olid ka kasutatud ruumide rendileandjaga, kus ei saadud kokkuleppele. Likvideerija möönis, et pankrotiavalduse oleks võinud esitada ka varem, kuigi ühtki võlausaldajate huve kahjustavat tehingut ei ole tegutsemise lõpust alates tehtud. Halduri aruande ja tema poolt kohtuistungil selgitatu kohaselt puudub võlgnikul vara, mille arvelt pankrotimenetluse kulusid katta. Võlgnik on maksejõuetu, see ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku võlakohustused moodustavad halduri selgitatud andmeil vähemalt 23 364.90 eurot, sh maksu- ja intressivõlad üle 19 000 euro, samuti võlad erinevatele teenuse osutajatele, mille osas on enamikel juhtudel alustatud täitemenetlust. Võlgnikul puudub igasugune vara, ei ole jooksvaid kohustusi ega kehtivaid lepinguid. Halduri käsutuses on 2006.a ja 2007.a majandusaasta aruanded, millest lähtuvalt vajanuks ettevõte 2007.a lõpus täiendavat lisakapitali või kohustuste refinantseerimist, kas seda tegelikult tehti, ei ole aga selge (2008.a majandusaasta aruannet ei ole). 2008.a hakkasid võlausaldajad tasumata arveid sisse nõudma ning tõenäoliselt oli maksejõuetus tekkinud juba 2007.a lõpus, kuigi seda ei ole võimalik üheselt määratleda. Kas tegemist oli raske juhtimisveaga sel ajal juhatuse liikmeks olnud A.L. poolt, või pidanuks ta esitama pankrotiavalduse, ei saa aga olemasoleva dokumentatsiooni põhjal selgelt väita. 2009.aastal oli ettevõtte tegevus lõppenud ja rahavood lõppesid. Maksejõuetuse põhjuseks oli ebapiisav äriplaan – väikeste omavahenditega ja suure investeeringuvajaduse juures ei olnud võimalik sellise mahu juures kasumlikult tegutseda, lisaks tulnuks arvestada, et investeeriti üüripinnale. Likvideerija võinuks kindlasti varem pankrotiavalduse esitada, kuid seadusest ei tulene temale vastavat tähtajalist kohustust, nagu

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-13-53324 seda on juhatuse liikmeil. Nõudeid kolmandate isikute vastu ei ole haldur tuvastanud, samuti puuduvad võimalused tagasivõitmiseks või ettevõtte tervendamiseks. Haldur on arvamusel, et võlgnik on pankrotisituatsioonis ning kui keegi võlausaldajatest, võlgnik ise või kolmas isik ei maksa kohtu deposiiti pankrotimenetluse kuludeks piisavaid vahendeid, tuleb pankrotimenetlus lõpetada raugemise tõttu ning määrata halduri tasuks 397 eurot riigi vahenditest. Kulude hüvitamist haldur ei taotle. Halduri taotlusel ning pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 1 ja 2 alusel tegi kohus 12.12.2013 määruse, milles andis asjast huvitatud isikutele võimaluse hiljemalt 31.12.2013 tasuda kohtu deposiitkontole 2500 eurot pankrotimenetluse kulude katteks ja pankrotimenetluse raugemise vältimiseks. Nimetatud tähtpäevaks keegi kohtu nõutud summat ei tasunud. Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, kuulanud ära halduri ja võlgniku seisukoha ning uurinud kirjalikke tõendeid, leiab, et on põhjendatud pankrotimenetluse lõpetamine raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Võlgnikul puudub igasugune vara pankrotimenetluse kulude katteks, seega esinevad pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 1 nimetatud asjaolud. Nimetatud sätte järgi lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sh puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Nõude esitamine endis(t)e juhatuse liikmete vastu ei ole täpsema dokumentatsiooni ja sellest lähtuva võlgniku majandusliku olukorra ülevaate puudumisel 2008.aasta kohta perspektiivikas. Ei võlgnik, võlausaldaja ega kolmas isik, ei ole tundnud pankrotimenetluse vastu sellist huvi, et oleks tasunud kohtu pakutud summa deposiiti. Likvideerija kinnitusel ei ole tema ametisoleku ajal keegi võlausaldajatest temaga ühendust võtnud, ka äriregister ei ole teinud trahve majandusaasta aruannete esitamata jätmise eest. Kohus nõustub ajutise halduri arvamusega, et võlgnik on maksejõuetu ning pankrotimenetluse jätkamine ei ole otstarbekas – selle läbiviimiseks puuduvad vahendid. Kohus on halduri abiga välja selgitanud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku enda pankrotiavalduse puhul tuleb seda tulenevalt PankrS § 31 lg 4 sätetest eeldada. Võlgniku võlakohustused moodustavad üle 23 000 euro, varad aga puuduvad. Maksejõuetuse põhjusteks on ebaõnnestunud ja ilmselt vähe läbimõeldud äriplaan, sest niivõrd väikeste omavahendite juures üüripinnal tegutsedes pidanuks käive olema oluliselt suurem. Majandustegevust taastada või ettevõtet tervendada ei ole võimalik, sisuline tegevus on lõppenud juba 2009. aastal. Töötajaid võlgnikul ei ole, töölepingud on lõpetatud. Käesoleva asja menetluse lõpetamiseks tuleb Ametlikes Teadaannetes avaldada vastava sisuga teade, panna ajutisele haldurile kohustuseks ettevõtte likvideerimise lõpetamine ja kustutamine äriregistrist PankrS § 29 lg 8 1. lause järgi, misjärel vabastada ajutine haldur tema kohustustest. Dokumentide hoidjaks tuleb vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 määrata senine likvideerija Hillar Talts tema nõusolekul. Pankrotimenetluse kulud Vastavalt PankrS § 150 lg 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg 4 kohaselt mõistab kohus sellisel juhul halduri tasu ja vajalikud kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise 397 euro ulatuses (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, v.a sotsiaalmaks) riigi vahenditest.

3 (4)

Tsiviilasi nr 2-13-53324

Ajutine pankrotihaldur on esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks riigilt just nimetatud summas. Haldur küll märgib, et vastavalt tehtud tööle ja selleks kulutatud ajale (10 tundi a 64 eurot, ajakulu sisuline jaotus on halduri poolt välja toodud) oleks tema õigeks tasuks 640 eurot, kuid palub võlgnikul vahendite puudumist teades lähtuda seaduses sätestatud riigi maksimaalsest toetussummast. Seega tuleb vastavalt halduri taotlusele ja lähtudes PankrS § 23 lg 4 sätetest kinnitada ajutise halduri tasuks 397 eurot. Kohus leiab, et tasu suuruse aluseks võetud tunnihind (maksimaalne oleks 96 eurot) on mõistlik, kohtul ei ole kahtlust viidatud ajakulus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.