Võlaõigus › Töövõtulepingud

Kohtule 21.06.2013. a esitatud hagiavalduse kohaselt XXX OÜ ja XXXvahel sõlmiti 01. detsembril 2006. a tööleping nr 2, mille alusel asus hageja tööle managerina. 17. oktoober 2007. a valiti hageja kostja juhatuse liikmeks. Hageja oli kuni 31. jaanuarini 2013.a kostja ainus juhatuse liige, mil ta kutsuti juhatusest tagasi.

Kostja on töölepingu erakorralises ülesütlemises esitanud süüdistuse, mille kohaselt on hageja võtnud jaanuaris 2013. a tööandja arveldusarvelt omavoliliselt välja 11 000 € sularaha, mille hageja on omastanud ja keeldunud tööandjale tagastamast. Nimetatud tegevusega on hageja väidetavalt tekitanud kostjale kahju ja põhjustanud usalduse kaotuse tema vastu. Töövaidluskomisjonis kui ka 30. mai 2013. a kostja kohtule esitatud taotluses on summat muudetud ning hagejat süüdistatakse nüüd senise 11 000 € asemel 10 000 € alusetus omastamises. Antud nõue ei puutu aga töölepingu erakorralises ülesütlemises asjasse. Nagu eelpool märgitud oli hageja ajavahemikul 01.detsember 2006. a kuni 30. jaanuar 2013. a kostja ainus juhatuse liige. Antud summad seonduvad aga hageja, kui juhatuse liikme tegevusega. Asjaolu nähtub ka kostja 30. mai 2013. a kostja kohtule taotluse lisas 5 olevast OÜ XXX väljastatud kinnitusest, mille kohaselt on tegemist XXX OÜ juhatuse liikme XXXpoolt esitatud dokumentatsiooniga. Hageja ametijuhendi p.-s 3.4 on märgitud küll juhatuse poolt määratud kauba ost ja müük, kuid nagu märgitud ei ole antud juhul tegemist hageja kui töölepingulise töötaja tööülesandeid puudutava, vaid hageja kui juhatuse liikme kohustusi puudutavate tehingutega. Kõik tehingud on tehtud hageja poolt ajal, mil tema juhatuse liikme volitused olid kehtivad. Kostja ei saa tugineda hageja töölepingu erakorralisel ülesütlemises väidetavatele rikkumistele, mis ei tulene töölepingust vaid juhatuse liikme kohustuste täitmisest ja mille osas algatab kostja väidetavalt hagimenetluse (vt kostja 30. mai 2013. a taotluse p 3). Kuigi tegemist on teise õigussuhtega kinnitab hageja ka siin, et on kostja juhatuse liikme kohustusi täites käitunud lojaalselt ja ettevõtte huvidest lähtudes. Juhul, kui kostja siiski põhistab, et tegemist on kindlasti hageja, kui töötaja poolt toime pandud rikkumisega siis esitab hageja oma argumendid ja tõendid täiendavalt. Hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust põhjendanud töölepingu p 7.1.8. kokkuleppe rikkumisena märkides, et hageja on seda rikkunud olles XXXOÜ juhatuse liikmeks, milleks asumiseks oleks hageja pidanud saama eelnevalt kostjalt nõusoleku. Antud põhjendusega ei saa nõustuda. Töölepingu p.-s 7.1.8 on sätestatud: „informeerima eelnevalt tööandjat kirjalikult ning saama ta nõusoleku, kui ta soovib põhitöö kõrvalt töötada muude isikute juures“. Kostja on oma 30. mai 2013. a kohtule esitatud taotluse p.-s 2.4 selgitanud, et: „nimetatud kohustuse eesmärk oli see, et hageja ei võtaks ilma kostja teadmisteta endale juurde töökoormust olukorras, kus ta juba töötab kostja juures täistööajaga /... /“. Nagu viidatud töölepingu punktist ja kostja selgitustest ilmneb on tegemist olukorraga, milles käsitletakse töölepingulist, mitte aga juhatuse liikme suhet. Juhtorganitesse kuulumist (juhatuse liige) reguleeritakse töölepingu seaduse p.-s 7.1.5 mida aga kostja pole erakorralise ülesütlemise alusena esile toonud. Kuna hageja ei ole töölepingu kehtivuse ajal teiste isikute juures töötanud puudus ka alus sellest tööandjat kirjalikult informeerida. Juhatuse liikme kohustuse näol ei ole tegemist töölepingulise suhtega ning töölepingu p.7.1.8 seda ka ei reguleeri. Kostja on oma 30.mai 2013. a avalduses esitanud nn protsessuaalse tasaarvestuse. Hageja sellega ei nõustu antud kuna tasaarvlemine ei ole lubatud ja on seega tühine. 30. mai 2013. a taotluse punktis 3 märgib kostja, et hageja on jaanuaris sularahana, ilma õigusliku aluseta välja võtnud kostjale kuuluva raha, mille tagasinõudmiseks esitab kostja peagi hagi kohtusse. Seejärel leiab kostja, et hageja poolt väidetavalt saadud sularaha on saadud siiski õigusliku alusega ja seda tuleb lugeda kostja poolt tasutud ettemakseks. Kostja pole aga põhistanud, milline on see hageja tahteavaldus, millest nähtuks viimase soov ettemakse saamiseks. Kostja tugineb sealjuures TLS § 78 lg 3, samas on kostja jätnud tähelepanuta TLS § 78 lg 4 tuleneva kohustuse arvestama nõude tasaarvlemiselt täitemenetluse seadustiku §-s 132 sissenõude pööramise kohta sätestatut. Eeltoodust nähtuvalt tuleb kostja tasaarvestuse avaldus lugeda tühiseks. Kostja vastus Kohtule 16.07.2013. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja nõuetel puudub alus, kuivõrd hageja väited on ebaõiged ja tõendamata.

Hageja leiab, et ta ei rikkunud oma tööülesandeid, vaid ei saanud neid täita, kuivõrd kostja piiras hagejale ligipääsu oma töö e-postile ning ei lubanud kaupu tellida. Hageja nimetatud vabandus töö mittetegemise kohta on otsitud ja ainetu. Kostja piiras tõepoolest hageja ligipääsu nimetatud e-postile ning ei lubanud hagejal kaupu tellida. Kostja kirjeldatud tegevus oli aga tingitud hagejapoolsest töökohustuste rikkumisest. Nimelt ei lubanud kostja hagejal enam midagi tellida, kuivõrd kostja oli avastanud, et hageja kasutas tööandja pangakontot mh isiklikuks otstarbeks ning tasus kostja vahenditest teenuste ja kaupade eest, mis ei olnud seotud kostjaga ega kostja majandustegevusega. Hageja e-postile sulges kostja ligipääsu aga pärast seda, kui kostja enamusosanikuni jõudsid e-kirjad kostja koostööpartneritelt, mille hageja oli neile saatnud ning milles hageja halvustas ja laimas kostjat ning kutsus viimase koostööpartnereid üles kostjaga koostööd lõpetama. Nimetatud e-kirjadest nähtub, et hageja plaanis kostja juurest lahkuda ning püüdis eelnevalt kostjat kahjustada nii palju kui võimalik. Üheltki mõistlikult tööandjalt ei saa eeldada, et ta võimaldab töötajal tööandja e-postiaadressi kasutamise jätkamist olukorras, kus on ilmne, et töötaja plaanib tööandja juurest lahkuda ning tema ainuke eesmärk on tööandja maine ja majandustegevuse kahjustamine. Asjaolu, et hagejal oli piiratud ligipääs tema töö e-postile ning et ta ei tohtinud ilma tööandja otsese korralduseta kaupa tellida, ei vabanda hageja poolt kõikide oma töökohustuste täitmata jätmist. Hageja ei täitnud veebruaris 2013. a oma tööülesandeid, kuivõrd ta ei olnud enam huvitatud nimetatud ülesannete täitmisest. Nimetatu nähtub ka hageja e-kirjadest. Seega on hageja vastavad vabandused otsitud. Hageja püüab oma korduvaid ja ulatuslikke rikkumisi õigustada tööandja tegevusega. Hageja õigustused on aga ainetud, sest asjaolu, et kostja ei andnud hagejale veebruaris 2013. a konkreetseid korraldusi ei takistanud hagejal eelnevatel aastatel oma tööülesannete täitmist ajal, mil tööandja samuti mitmete nädalate vältel töötajale konkreetseid töökorraldusi ei andnud. Nimetatu tulenes juba ainuüksi hageja töö iseloomust. Nimelt oli hageja töö iseloom aastatega kujunenud suures osas iseseisvaks, mistõttu ei ole hagejal võimalik töö mittetegemisel tugineda asjaolule, et tööandja ei andnud hagejale korraldusi. Hageja töötas tööandja heaks üle kuue aasta, seega teadis hageja väga hästi, milliseid tööülesandeid, millal ja kuidas ta täitma peab. Kahjuks kasutas aga hageja oma iseseisvust ja kostja vähest kontrolli hageja tegevuse üle enda kasuks ära, mistõttu ei olnud kostjal enam võimalik hagejaga töösuhet jätkata. Ülaltoodust nähtub, et hageja tööleping on lõpetatud põhjendatult, kuivõrd hageja rikkus tahtlikult, korduvalt ning olulisel määral oma töökohustusi, ehk TLS § 88 lg 1 p-i 3 ning hageja rikkumisi arvesse võttes ei olnud kostjal võimalik talle enam hoiatust teha. Hageja võttis kostja arveldusarvelt omavoliliselt välja 10 000 eurot, mida hageja ei ole kasutanud tööandja heaks ja ei ole tööandjale tagastanud. Hageja leiab, et antud nõue ei oma hageja töölepingu ülesütlemisel tähtsust, kuivõrd hageja arvates on ta nimetatud summa välja võtnud juhatuse liikmena. Hageja nimetatud väide on ebaõige ja asjakohatu. Hageja võttis nimetatud raha välja kostja töötajana ning eelnevas menetluses ei ole hageja väitnud vastupidist. Nimelt on hageja koos töölepingu allkirjastamisega allkirjastanud ka töölepingu lisa 3, millega kostja andis hagejale mh tööandja konto pangakaardi juhuks, kui hagejal on tööülesannete täitmise käigus vaja kostja jaoks ostetava kauba või teenuse eest tasuda kaardiga. Loomulikult on hageja nimetatud lisa jätnud oma töölepinguga seotud dokumentatsiooniga kohtule esitamata, kuivõrd nimetatud lisa tõendab, et hagejal oli töölepingulises suhtes ligipääs ja volitus kostja konto kasutamiseks tööülesannete täitmisel. Käesoleva vastuse koostamise aja seisuga ei ole hageja talle tööülesannete täitmiseks antud kostja vara tagastanud. TLS § 88 lõike 1 p 7 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige

kui töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. Töölepingu p 7.1.2. kohaselt kohustus töötaja kasutama temale tööandja poolt usaldatud materiaalseid väärtusi ja töövahendeid sihipäraselt. Nimetatud vahendiks on mh ka tööandja pangakaart. Ilmselge on, et kui töötaja valduses on tööandja arveldusarve pangakaart, võib ta seda kasutada vaid tööandja huvides ja mitte isiklikuks kasuks. Kostja raamatupidamises puuduvad dokumendid, mis tõendaksid hageja poolt välja võetud 10 000 euro kasutamist kostja huvides. Lisaks puudus hagejal vajadus võtta kostja huvides välja sularaha, kuivõrd nii kostja jaoks vajalike kaupade kui ka teenuste eest tasumiseks oli hagejal kostja internetipanga ligipääs ja pangakaart, et kõik väljaminekud kajastuksid selgelt kostja raamatupidamises pangaülekannete või -maksetena. Hageja paljasõnalised kinnitused, et ta ei ole nimetatud sularaha enda huvides kasutanud, on meelevaldsed ja tõendamata. Hageja poolt fabritseeritud tõendid ja enda jaoks tehtud kulutuste kviitungid ei tõenda nimetatud raha kasutamist kostja huvides. Kostja ei ole nimetatud kulutusi ega kviitungeid aktsepteerinud ning need ei kajastu ka kostja raamatupidamises. Hageja on ülalnimetatud sularaha omastanud, millega ta on süüliselt tekitanud kostjale ulatusliku kahju. Üheltki tööandjalt ei ole võimalik mõistlikult oodata, et olukorras, kus töötaja kahjustab tahtlikult tööandja mainet ning tekitab tööandjale ulatuslikku kahju, peaks tööandja jätkama nimetatud töötajaga töösuhet ja võimaldama tekitada endale veelgi rohkem kahju. Seega oli ülaltoodust tulenevalt põhjendatud hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 7 alusel ilma etteteatamistähtaega järgimata. Hageja kahjustas teadlikult ja eesmärgipäraselt kostja mainet, põhjustades sellega tööandja usalduse kaotuse enda vastu (TLS § 88 lg 1 p 5). Hageja leiab, et e-kirju ei tohiks käesoleva hagi raames arvestada, kuivõrd need väljuvad hagi piirest. Hageja nimetatud väide on ainetu ning tuleb jätta arvestamata. Nimelt tugineb hageja oma töökohustuste täitmata jätmisel mh vabandusele, et kostja piiras hageja ligipääsu oma töö e-posti aadressile. Kostja selgitab käesolevaga, et ta piiras hageja ligipääsu tema töö e-postile seetõttu, et tema koostööpartnerid edastasid kostjale neile hageja poolt saadetud e-kirjad. Ilmselgelt ei ole tööandja e-post mõeldud selleks, et töötaja saadaks nimetatud e-postilt tööandjat kahjustavaid ja halvustavaid e-kirju tööandja koostööpartneritele, kutsudes viimaseid üles tööandjaga koostööd lõpetama ja kahtlemata ei ole selline e-posti kasutus kooskõlas töötajale töölepingust ja TLS-ist tulenevate kohustustega. Nimetatud e-kirjad on oluliselt kahjustanud nii kostja ärialast mainet kui ka majandustegevust ning hageja poolt kostjale tekitatud kahju likvideerimisega tegeleb kostja tänase päevani. E-kirjadega on tööandja tõendanud, et töötaja teod tekitasid vähemalt usaldamatuse tekkimise võimaluse tööandja vastu, kuivõrd igal mõistlikul inimesel tekiksid ülalviidatud e-kirja saamisel kahtlused oma koostööpartneri suhtes olukorras, kus koostööpartneri töötaja sellise sisuga e-kirja edastab. Hageja poolt kostja koostööpartneritele edastatud e-kirjade sisu on vaieldamatult tööandjat halvustav ning lisaks on hageja nimetatud kirjades tööandja koostööpartnereid otseselt üles kutsunud tööandjaga suhteid lõpetama ning tööandja vastu nõudeid esitama. Ülalnimetatuga rikkus hageja olulisel määral oma lojaalsuskohustust, kahjustas teadlikult tööandja mainet ja tekitas kostjale kahju, põhjustades sellega tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Lisaks rikkus töötaja oluliselt TLS § 15 lõikest 1 ning § 15 lg 2 p-st 9 tulenevaid kohustusi olla tööandjale lojaalne ning hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Võttes arvesse hageja pahatahtlikku käitumist töösuhtes, kostja maine teadlikku kahjustamist tarnijatele kostjat laimava info edastamise näol, tööandja sularaha omastamist, tööülesannete täitmata jätmist ning hageja suhtumist oma tegudesse, ei olnud kostjal ilmselgelt äriühingu huve silmas pidades võimalik jätkata hagejaga töölepingut või teatada hagejale töölepingu ülesütlemisest ette. Seega oli eeltoodust tulenevalt põhjendatud ja õiguspärane

hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma etteteatamistähtaega järgimata, mistõttu hageja nõuetel puudub õiguslik alus. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja, hageja ja kostja esindajate seletused ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 01.detsembril 2006. a tähtajatu töölepingu nr 2, mille kohaselt töötas hageja kostja juures manageri ametikohal (tl 21-23, 25-27, 70-75). Ajavahemikul 17. oktoober 2007. a kuni 31. jaanuar 2013. a oli hageja ka XXX OÜ juhatuse liige (tl 29-30). 28.02.2013. a avaldusega ütles tööandja töölepingu alates 01.03.2013. a TLS § 88 lg 1 p 3,5,7 ja 8 alusel (tl 8). Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni 30. aprilli 2013. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-1/750 rahuldati töötaja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Samuti rahuldati hüvitise, töötasu ja puhkusehüvitise nõue ning tööandjalt mõisteti töötaja kasuks 3 323,18 eurot. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lg 2 kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kohtule 21.06.2013. a esitatud hagiavalduses palub hageja tuvastada, et XXX OÜ 28. veebruar 2013. a töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lugeda XXX OÜ 30. mai 2013. a esitatud tasaarvestusavaldus tühiseks, mõista töötaja kasuks välja kolme kuu keskmine töötasu summas 2408,55 € (3x 802,85 €); mõista välja töötaja kasuks saamata jäänud veebruari 2013. a töötasu summas 802,85 € ja puhkusehüvitis 7 kalendripäeva ulatuses summas 111,78 eurot. Vastavalt töölepingu ülesütlemise avaldusele (tl 28) lõpetati hagejaga tööleping erakorraliselt, kuna töötaja rikkus töölepingu punkti 4.1. jättes tööülesanded täitmata. Lisaks võttis töötaja 2013. a jaanuaris tööandja arveldusarvelt välja omavoliliselt 11 000 sularaha, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu. Töötaja rikkus ka töölepingu p 7.1.8. jättes tööandja kirjalikult teavitamata, et on XXXOÜ juhatuse liige. Hagiavalduse kohaselt takistas kostja hagejat töökohustuste täitmisel, sularaha võttis hageja kostjalt juhatuse liikmena ning teiste isikute juures ei ole hageja töötanud, mistõttu on töölepingu ülesütlemine tühine. Kohus hagejaga ei nõustu. TLS § 88 lõike 1 p 5 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. TLS § 104 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kohtu hinnangul on tööleping töötajaga seaduslikult üles öeldud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ligipääs e-posti aadressile XXX oli kostja poolt piiratud alates 31.01.2013. a. Kohtule on esitatud 16. jaanuari 2013. a e-kirjad kostja koostööpartneritele, kus hageja kirjutab XXX: „Minu aeg XXX on läbi saanud. Ühtlasi annan teada, et kuna ettevõtte osanik XXXon ettevõtte viinud olukord, kus välistatud pole pankrott, siis palun tulevikus koostööd võimalikkuse korral vältida või ainult 100% ettemaksu alusel. Tegemist on Norra rahvusest inimesega, kellele omased jooned on reklamatsioonide esitamised, vigade-puuduste leidmised, ühesõnaga kõik see, mis võimaldab arve mitte tasumist või siis selle tasumist osaliselt .... Loodan, et antud info on abiks ning aitab vältida tulevikus ebameeldivaid olukordi.“ (TVK tl 34) ning Merli Randojale: „Tänaseks on kätte jõudnud aeg, kus minu ametiaeg XXX on otsa saanud. Kahjuks ei lähe elus paljud asjad ja lahkuminekud nii nagu me sooviksime .... Tänasega teatan, et ettevõttel puuduvad käibevahendid Toftan koormate tasumiseks. Võla sissenõudmiseks pöörduge palun XXX poole või algatage nõue XXX OÜ vastu. Jaanuari lõpuni ma veel ootan, kas XXX tagastab ettevõtte vara aga kuna varasemalt ta ka seda toimud pole, siis pole lootustki, et seekord teisiti läheks. Loomulikult tahaksin ma teha kõik selleks ja ka püüan teha kõik selleks, et võlad tarnijate ees likvideerida (ettevõttel on võimalik algatada mõned nõuded, kuid paraku on nõuete taga seotud isikuna ka XXX), kuid kuna XXX on kantinud ettevõtte vara oma Norra ettevõtte arvele, siis nagu me teame, isegi kui asjad võtavad siin kohtuliku käigu, on see protsess pikk ja vaevaline ning kas see ka toob oodatud tulemusi, on raske öelda. Tulevikus aga soovitan koostööd XXXvõimalikkuse korral vältida või ainult 100% ettemaksu alusel. Nagu me teame on tegemist norra rahvusest inimesega, kellele omased jooned on reklamatsioonide esitamised, vigadepuuduste leidmised, ühesõnaga kõik see, mis võimaldab arve mitte tasumist või siis selle tasumist osaliselt... (TVK tl 35-36). Töövaidluskomisjonis on töötaja leidnud, et tööandja on esitanud töövaidluskomisjonile tahtlikult võltsitud tõendid (TVK tl 55, 63). Ka kohtumenetluses on hageja leidnud, et tegemist on produtseeritud tõenditega (tl 107). Kohtuistungil kinnitas hageja siiski, et saatis 16. jaanuaril 2013. a vaidlusalused e-kirjad (tl 133). TLS § 15 lg 1 sätestab, et töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. TLS § 15 lg 2 p 9 kohaselt hoidub töötaja tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Kohus nõustub kostjaga selles, et kirjade sisu on äriühingut ning selle osanikku halvustav ning mainet kahjustav, kirjade saatmise eesmärk on ilmselgelt tekitada koostööpartnerites usaldamatust kostja vastu. Kohtu hinnangul kaotas kostja põhjendatult vaidlusalustest e-kirjadest teadasaamisel usalduse hageja vastu. Hageja on kohtumenetluses väitnud, et saatis kirjad juhatuse liikme kohustusi täites (tl 133). Kohus on seisukohal, et hagejal oli lojaalsuskohustus äriühingu ees nii juhatuse liikme kui töötajana. Ka juhatuse liikmena tehtud äriühingu mainet kahjustavad teod võivad tingida usalduse kaotuse hageja kui töötaja suhtes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-46-03 p-s 10 sedastanud, et tööandja võib usalduse kaotamise tõttu töötajaga töölepingu lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Eeltoodut ei saa mõista nii, et lisaks töötaja tegudele, mis võivad põhjustada usaldamatuse tööandja vastu, peab tööandja tõendama ka seda, et mõnel tarbijal, kliendil või äripartneril on usaldamatus tekkinud. Kolleegium leiab, et tööandja võib töölepingu TLS § 104 lg 2 p 3 alusel lõpetada siis, kui töötaja teod on tekitanud usaldamatuse tekkimise võimaluse, st töötaja on käitunud viisil, mis tekitaks tööandja mõistlikus kliendis, tarbijas, või äripartneris usaldamatust tööandja vastu. Kui tööandja peaks tõendama ka usaldamatuse tekkimist, siis muutuks, vaatamata töötaja süülisele teole, temaga töölepingu lõpetamine tõendamisraskuste tõttu tööandja jaoks äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja võttis 24.01.2013. a kostja arvelduskontolt 5 500 eurot ning 29.01.2013. a 4 500 eurot. Hagejale oli töölepingu sõlmimisel 01.12.2006. a antud ka kostja arvelduskonto kasutamiseks pangakaart (tl 99). Kostja väitel puuduvad kostja

raamatupidamises dokumendid, mis kinnitaksid 10 000 euro kasutamist kostja huvides (tl 119). Hageja on leidnud, et ka kostja arvelduskontolt 10 000 euro sularaha on ta võtnud juhatuse liikmena, seega ei saanud hageja kostjale töötajana kahju tekitada (tl 66). Kohtuistungil selgitas hageja, et sularaha väljavõtmine oli seotud XXXja hageja vahel sõlmitud laenulepinguga (tl 133). Kohus nõustub hagejaga selles, et laenuleping ei tõenda raha kasutamist kostja huvides, kuna see on sõlmitud kahe eraisiku vahel, samuti puudub sellel XXXallkiri (tl 124). Vaidlusaluse rahasumma äriühingu huvides kasutamist ei tõenda ka hageja poolt allkirjastatud kostja juhatuse otsus ja kassa väljamineku order (tl 125, 126). Äriseadustik § 181 lg 3 p 1 järgi osaühingu ja juhatuseliikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei ole nõustunud osanikud või nõukogu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et osanikud oleks tehinguga nõustunud. Kuivõrd kaesolevas menetluses puuduvad tõendid, mis kinnitaksid 10 000 euro kasutamist äriühingu huvides, võis tööandja kohtu hinnangul töötaja vastu usalduse kaotada seoses sularaha arveldusarvelt väljavõtmisega. Töölepingut sõlmides oli hageja allkirjastanud ka täieliku individuaalse varalise vastutuse lepingu, mistõttu lasus tal kohustus pidada vara liikumise kohta arvestust (tl 24). Kohus ei pea hageja selgitusi sularaha arveldusarvelt väljavõtmise kohta juhatuse liikmena usaldusväärseks ka põhjusel, et juba 16. jaanuaril 2013. a on hageja vaidlusalustes e-kirjades kostja koostööpartneritele kinnitanud, et kostja näol on tegemist makseraskustes äriühinguga. Makseraskustes äriühingu arvelduskontolt sularaha väljavõtmise ning seda väidetavalt eraisikute vahelise laenulepingu täitmiseks kasutades, on hageja kohtu hinnangul rikkunud lojaalsuskohustust äriühingu ees nii töötaja kui ka juhatuse liikmena. TLS § 97 lg 3 kohaselt käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohus on seisukohal, et laimava sisuga e-kirjade saatmine ja kostja arvelduskontolt sularaha väljavõtmine on sellised asjaolud, mis võisid põhjustada tööandja kohese usalduse kaotuse töötaja vastu ning tingida lepingu kohese lõpetamise. Eeltoodust tulenevalt oli tööandja õigustatud töölepingu etteteatamistähtaega järgimata üles ütlema. Tööandjal on õigus hinnata töötaja kohustuse rikkumine raskeks, kui rikkumisega kaasnes tööandja jaoks oluline mainekahju ja koostööpartnerite usaldamatuse tekkimise võimalus. Hageja on esitanud nõude hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohtu hinnangul on hageja nõue alusetu. Tööleping hagejaga on lõpetatud seaduslikult, mistõttu puudub hagejal hüvitise nõue kostja vastu. Hageja on esitanud veebruari töötasu nõude summas 802,85 eurot ja puhkusehüvitise nõude 7 kalendripäeva ulatuses summas 111,78 eurot. Kostja on esitanud hagejale tasaarvestusavalduse (TVK tl 16), kuna hageja on võtnud kostja arveldusarvelt sularaha 10 000 eurot, mis kuulub kostjale tagastamisele. VÕS § 197 järgi kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse avalduse võib esitada ka menetlusdokumendis. Kohtu hinnangul on tasaarvestamise teostamise materiaalsed eeldused täidetud. Hagejal on kostja vastu veebruari kuu töötasu nõue ja 7 kalendripäeva puhkusehüvitise nõue. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, summas 788,67 eurot on nõuded kattuvad ning VÕS § 197 lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.