2-12-21469/26 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse XXXja XXXvastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt 04.03.2008 sõlmisid AS Swedbank (endise ärinimega AS Hansapank, edaspidi hageja), XXX(edaspidi kostja 1) ja XXX(edaspidi kostja 2) laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjatele laenu summas 159 881 eurot. Lepingu punkti 4.3 ning lepingu tüüptingimuste punkti 4.1 kohaselt olid kostjad kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma hagejale intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev (lepingu punkt 3.6) ning intressi määraks 6 kuu Euribor+0,975% aastas (lepingu punkt 3.8). Laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks märgiti 10.02.2012. Makseid tuli tasuda vastavalt lepingu juurde kuuluvale maksegraafikule vastavalt lepingu punktile 3.15. Lepingu puntki 4.5 kohaselt võttis hageja tasumisele kuuluvad maksed maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt ning kostjad pidid tagama, et vastavad summad oleksid tähtaegselt nimetatud arvelduskontol olemas. Lepingu tagatisena seati hüpoteek 1/2 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXXja 2/3 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX. Lepingu tüüptingimuste puntki 7.1 kohaselt, kui lepingus märgitud arvelduskontol ei olnud lepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (va intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, oli hagejal õigus arvestada puudujäävalt summalt viivist vastavalt hageja hinnakirjale, milleks on VÕS § 113 lõikes 1 toodud määr. Kostjad ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning alates 10.07.2008 tekkis kostjatel hageja ees püsiv intressivõlgnevus ning alates 10.07.2010 ka püsiv laenu tagasimaksete võlgnevus. Tulenevalt eelnevast saatis hageja kostjatele korduvalt, sh viimastena 08.11.2010 ja 14.12.2010 lepingu ülesütlemisteatise. Hageja palus kostjatel tasuda lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 29.12.2010. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud lepingu ennetähtaegselt lõppenuks lugema. Kostjad tähtaegselt ega ka hagi esitamise seisuga võlgnevust likvideerinud ei ole. Vastavalt 31.12.2010 kostjatele saadetud teatisele lõpetas hageja lepingu 30.12.2010. Vastavalt lepingu tüüptingimuste punktile 11.1.2. on hagejal õigus leping üles öelda ja nõuda kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmist, kui kostjad ei täida kohaselt maksekohustusi (sh on täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega ning ei tasu võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist hagejalt vastavasisulise nõude saamist). Vastavalt lepingu punktile 4.9 kohustusid kostjad alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate hageja nõuete rahuldamiseks. Tulenevalt lepingu ülesütlemisest realiseeriti täitemenetluse raames lepingu tagatiseks olev vara, mille tulemusel laekus põhivõlgnevuse katteks 66 732,99 eurot. Peale täitemenetluse tulemi laekumist oli lepingust tulenevaks põhinõudeks veel 87 415,36 eurot, lisaks kõrvalnõuded.

Hageja selgitab, et 31.12.2010 teatisest nähtub võlgnevuse arvestus teatise saatmise kuupäeva seisuga ehk koguvõlgnevus. 31.01.2012 teatisest nähtub võlgnevus teatise kuupäeva seisuga. Võlgnevuse summa on väiksem, kuivõrd lepingu tagatise realiseerimisest laekunud summa võrra on põhivõlgnevus vähenenud. Hageja ise otsustab, kui suure summa sissenõudmiseks ta hagi esitab. Arvestades tekkivaid kulusid on hageja pidanud põhjendatuks esitada hagi väiksemas summas (29 998,46 eurot) kui tegelik võlgnevus. Hageja tutvudes kostjate poolt kohtuistungil esitatud kontoväljavõttega leiab, et kõik summad, mis nimetatud dokumendil kostja poolt küsimärgiga märgitud, kajastuvad tegelikkuses ka kohtule esitatud laenukaardil. Hageja juhib siinkohal nii kohtu kui ka kostjate tähelepanu, et kostjate esitatud kontoväljavõttel seisab iga summa taga selgitus, millise võlgnevuse, kas laenupõhiosa või intressi võlgnevuse katteks konkreetne summa läinud on. Laekunud summad kajastuvadki laenukaardil, kas põhinõude või intressi katteks laekunud summade arvestuse tulbas. Nii viivise kui ka intressi arvestus on üheselt nähtav esitatud hagi lisast. Intressimäär lepiti kostjatega kokku laenulepingu p 3.8 ja viivisemääraks oli määratud seadusjärgne. Antud juhul jääbki hagejal selgusetuks kostjate etteheide viivisemäära kohta, kuna viivisemäär ei olnud kõrgem seaduses sätestatud määrast. Hageja rõhutab, et esmalt on laekunud maksed kantud just põhiosa võlgnevuse katteks ja seejärel alles kõrvalnõuete võlgnevuse katteks. Viidatut kajastab ka laenukaart ja ka kostjate poolt viidatud kuupäeval 22.09.2009 on näha esmast kannet just põhivõlgnevuse katteks. Hageja juhib kohtu tähelepanu, et kostjad on säärast eksitamise meetodit kasutanud ka oma eelnevas seisukohas, kus väideti, et kostjate poolt kantud summad ei kajastugi laenukaardil. Samuti juhib hageja tähelepanu, et tasutud summad on kostjate poolt väidetust väiksemad konstantse summa võrra. Seega on kostjate poolt tasutud summadelt maha läinud ülekande tasu. Lisaks selgitati kostjatele laenulepingu sõlmimisel põhjalikult lepingu tingimusi, ka oli kostjatel võimalus tingimustega tutvuda ning hageja esindajalt selgitusi küsida. Kostjad kinnitasid oma allkirjaga, et kokkulepitud tingimused on neile arusaadavad ja nad on nõus säärastel tingimustel laenusuhtesse astuma. Hageja leiab, et kostjate näol on tegemist teovõimeliste isikutega, kes mõistsid hageja selgitusi ja millised kohustused kaasnevad laenulepingu allkirjastamisega. Kostjad aktsepteerisid võimalike riske, millest tulenevalt allkirjastasid ka laenulepingu, seega ei olnud lepingu tingimused vastuolus heade kommetega. Hageja juhib siinkohal tähelepanu, et kostjatele on tuldud väga suures ulatuses vastu ja näidatud head tahet tekkinud probleemi lahendamisel. Hageja vähendas kohtusse pöördumisel oma nõuet kostjate vastu tegelikkuses 72 412,47 euro osas. Hageja palub hagiavaldus rahuldada ning mõista XXXja XXXsolidaarselt Swedbank AS-i kasuks välja laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus summas 29 998,46 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (so EKP intress + 7 % aastas summalt 14 998,46 eurot) alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

juhul kui kinnistu võõrandatakse sundtäitmise teel ning keeldus lisatagatise vormistamisest panga poolt karmistatud eluasemelaenu tingimustega ja olid kostjale 2 vastuvõetamatud. Kostja 2 leiab, et eluasemelaenule seatud tagatisena hüpoteek hageja kasuks kinnistule aadressil XXXja XXXtagas täielikult hageja nõuded XXXja kostja 2 vastu ning laenulepingust tulenevad muud nõuded kostja 2 vastu on alusetud ja põhjendamatud. Tänaseks on kostjale 2 selgunud, et eelpool nimetatud kinnistud on realiseeritud sundmüügi korras hinnaga 73 700 eurot. Kostjat 2 ei ole teavitatud täitemenetlusest seoses XXXja XXXkinnistutega. Kostja 2 ei ole andnud kohtutäiturile ega pangale nõusolekuid sundvõõrandada kinnistu aadressil XXXja XXX koos sellele püstitatud paarismajaeramuga madalama turuväärtuse hinnaga ning leiab, et kinnistu oleks võinud müüa tunduvalt kõrgema hinnaga. Hageja hagiavalduse lisadest nähtub, et hageja on arvestanud seadusevastaselt põhivõlgnevuse nõudelt täiendavalt ka viiviseid, vaatamata asjaoludele, et on andnud kinnistu aadressil XXXja XXXkohtutäiturile sundmüüki ega peatanud sellel perioodil viiviste arvestamisi. Hageja on esitanud mitmel korral erinevate summadega teatiseid, mille sisu ja arvutuskäik on kostjale 2 jäänud arusaamatuks. 31.12.2010 on esitatud nõue 163 176,64 eurot, 31.01.2012 on esitatud nõue 109 280,15 eurot (sisaldas üksnes viiviseid summas 13 046,27 eurot). Võlgnevust summas 29 998,46 eurot ei ole hageja esitanud kostjale 2 enne kohtusse pöördumist. 08.12.2013 edastasid kostjad kohtule täiendava seisukoha. Kostjad tunnistavad nende vastu esitatud hagi osaliselt. Nad nõustuvad hagiga põhivõlgnevuse osas summas 14 998,46 eurot. Ülejäänud osas, so viiviste ja intresside osas kostjad hagi ei tunnista, paludes selles osas hagi jätta rahuldamata. Intresside ja põhiosa arvestuse alused on selgusetud. Kostjatele on selgusetu, millisel alusel on nende poolt tasutud summad liigitatud laenu põhiosa maksetena ja intressimaksetena. Kui pank oleks rohkem kostjate poolt teostatud makseid arvestanud põhiosa maksetena, oleksid peale põhivõla ka intressid ja viivised olnud väiksemad. Kostjatele on hageja poolt näidatud viiviste arvestamise alused selgusetud, jääb arusaamatuks viiviste arvestamise põhimõte. Laenulepingus nr. XXX ja laenulepingu põhitingimustes ei ole viiviste arvestamise aluseid näidatud. Ajavahemikul 18.08.2009 kuni 30.12.2010 on viiviste arvestamise alused oluliselt väiksemad kui edaspidisel perioodil. Ajavahemikul 09.01.2011 kuni 29.02.2012 on viiviste arvestamise meetod muutunud. Arvestustes ei ole näidatud viiviste arvestamise protsenti. Viivise arvestus peaks põhinema sarnastel alustel. Mõnedel kuudel on viiviste suuruseks arvestatud 800 eurot kuus. 12.02.2011 on viiviseid arvestatud summas 440,96 eurot ja 23.02 2011 summas 373,12 eurot ehk veebruaris 2011 kokku 814,08 eurot. Kostjatele on jäänud viiviste arvestamise põhimõtted selgusetuks, kuna nii laenulepingus kui laenulepingu põhitingimustes viiviste arvestamise alused ei kajastu. Kostjatele ei selgitatud, et viiviseid kuuluvad arvestamisele VÕS § 113 lg 1 järgi. Kostjatele ei ole selge, mida tähendab viiviste arvestamine panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel (laenulepingu tüüptingimuste p. 7.1), mille järgi pidid viivised arvestamisele kuuluma. Hageja poolt näidatud võlasumma arvestustes esineb rida ebatäpsusi. Põhivõlgnevuse ja intressivõlgnevuse arvestused hageja poolt on suvalised. Arvestuste ebatäpsus mõjutab oluliselt kogu võlasumma lõplikku arvestamist ja seonduvalt viiviste arvestamist. 22.09.2009 on kostja XXXtasunud hagejale põhivõlgnevusena 639,11 eurot (10 000 krooni). Samal ajal on hageja ülekantud summa kajastanud intresside tasumisena. Tasutud summaks on hageja arvestanud 638,02 eurot, mis on ebatäpne. 26.10.2009 on XXXtasunud hagejale põhivõlgnevusena 639,11 eurot (10 000 krooni). Hageja on tasumise märkinud intressimaksena ja tasutud summaks lugenud 638,01 eurot, mis on ebatäpne. 31.10.2009 on kostja XXXtasunud hagejale põhivõlgnevusena 319,55 eurot (5 000 krooni). 27.11.2009 on kostja XXXtasunud hagejale

põhivõlgnevusena 319,55 eurot (5 000 krooni). Hageja on tasumise märkinud intressimaksena 139,81 eurot ja põhimaksena 179,30 eurot ja 0,16 eurot, kokku makse summas 319,17 eurot, milline on ebatäpne. 16.03.2010 on kostja XXXhagejale tasunud intressimaksena 958,67 eurot (15 000 krooni). Hageja on arvesse võtnud 957,03 eurot, milline summa on ebatäpne. 31.05.2010 on kostja XXXtasunud hagejale põhivõlgnevusena 319,56 eurot. Hageja on tasumise märkinud intressina 110,51 eurot ja põhimaksena 208,50 eurot ning 0,11 eurot, kokku tasumisena märkinud 319,12, milline summa on ebatäpne. Kostjad tasusid hagejale lepingu sõlmimisel riskitasu 149,80 eurot (2 344 krooni), mille põhimõtteid hageja kostjatele ei selgitanud. Eeltoodut arvestades ei ole hageja nõue kostjate vastu põhivõlgnevuse ja intresside osas selge. Hageja ei ole nõude täpsustamiseks esitanud laenugraafikut laenulepingu juures. Tüüptingimused laenulepingu juures ei ole selged ja üheselt mõistetavad. Eriti viiviste arvestamisega seonduvalt. Hageja poolt on rikutud VÕS § 35 lg 1 ja § 42 lg 1 nõudeid. Laenulepingu tüüptingimused on kostjate huvisid otseselt kahjustavad. Lepingupooled ei ole lepingu tüüptingimusi eraldi läbi rääkinud. Hageja on kostjate suhtes viiviseid ja intresse arvestanud suvaliselt, kostjatele arusaamatul moel. Hageja on tüüptingimusi kostjate suhtes kasutanud selliselt, et kostjatel puudub nendest arusaam ja võimalus neid üheselt mõista. Kostjad leiavad, et laenulepingu tüüptingimused on tühised, kuna kahjustavad ebamõistlikult kostjate huve. Tüüptingimustest tulenevalt on hageja ja kostjate laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal kostjate kahjuks oluliselt rikutud. Tüüptingimused on vastuolus heade kommetega. Hageja nõue kostjate vastu on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega, sätestatud VÕS § 6 ja § 7 ja TsÜS § 138. Kostjad paluvad arvestada nende majandusliku olukorraga, milline võimaldaks igakuiselt tasuda 313 eurot. Kostja XXXülalpidamisel on kaks alaealist last. Perekonna sissetulekud on minimaalsed. Põhiliselt kulub raha eluasemekulutusteks, muudeks vältimatuteks püsikulutusteks ja laste ülalpidamiseks. Kostja XXXon vanaduspensionär ja elatub ainult pensionist. Kostjatel puudub võimalus koheselt laenu tasumiseks. Kostjad on seoses üldise majanduslangusega kandnud seoses käesoleva laenulepinguga olulist kahju, otseselt summas 126 023 eurot ja omafinantseerimise näol 38 944,78 eurot. Eluasemelaenu tagatiseks olid kostjale XXXkuuluvad kinnistud asukohaga XXXja XXX, milliste väärtus oli 26.02.2008 Vestmanni Kinnisvarabüroo hinnangul 199 723 eurot. Kinnistud realiseeriti 30.11.2011 kohtutäituri poolt laenu katteks hinnaga 73 700 eurot, so 126 023 eurot madalama hinnaga. Lisaks kaotasid kostjad ka kinnistute müügiga seoses omafinantseeringu summas 39 944,78 eurot. Kahjuks kostjaid täitemenetlusest eelmärgitud kinnistute võõrandamisel õigeaegselt ei informeeritud. Kostjad polnud kinnistute võõrandamisest ja võõrandamise hinnast teadlikud. Kostjad ei vaidlustanud ka koheselt pärast võõrandamisest teadasaamist seaduslikus korras kohtutäituri ja hageja tegutsemist kinnistute võõrandamisel. Kostjad paluvad eeltoodut otsuse langetamisel arvestada. Kinnistute kui laenu tagatiste mitterealiseerimisel majanduslanguse tingimustes oleks olnud võimalik tekkinud kahju ära hoida. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

Poolte vahel puudub vaidlus, et • 04.03.2008 sõlmisid AS Swedbank (endise ärinimega AS Hansapank, hageja), XXX(kostja 1) ja XXX(kostja 2) laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjatele laenu summas 159 881 eurot (tl 8-11); • vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev (lepingu punkt 3.6) ning intressi määraks 6 kuu Euribor+0,975 % aastas (lepingu punkt 3.8, tl 8); • laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks märgiti 10.02.2012 (tl 8); • lepingu tagatisena seati hüpoteek 1/2 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX(registriosa nr XXX) ja 2/3 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr XXX) (tl 8-9); • kostjad ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning alates 10.07.2008 tekkis kostjatel hageja ees püsiv intressivõlgnevus ning alates 10.07.2010 ka püsiv laenu tagasimaksete võlgnevus (tl 16-26); • tulenevalt eelnevast saatis hageja kostjatele korduvalt, sh viimastena 08.11.2010 ja 14.12.2010 lepingu ülesütlemisteatise (tl 27-30). Hageja palus kostjatel tasuda lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 29.12.2010. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud lepingu ennetähtaegselt lõppenuks lugema. Kostjad tähtaegselt ega ka hagi esitamise seisuga võlgnevust likvideerinud ei ole; • vastavalt 31.12.2010 kostjatele saadetud teatisele lõpetas hageja lepingu 30.12.2010 (tl 31-32); • vastavalt lepingu punktile 4.9 kohustusid kostjad alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate hageja nõuete rahuldamiseks. Tulenevalt lepingu ülesütlemisest realiseeriti täitemenetluse raames lepingu tagatiseks olev vara, mille tulemusel laekus põhivõlgnevuse katteks 66 732,99 eurot (tl 16-26, 33-35). Peale täitemenetluse tulemi laekumist oli lepingust tulenevaks põhinõudeks veel 87 415,36 eurot, lisaks kõrvalnõuded. Hageja nõue kostjate vastu on 29 998,46 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 14 998,46 eurot, intressist summas 8 343,71 eurot ning põhivõlgnevuselt arvestatud viivisest summas 6 656,29 eurot. Samuti on hageja palunud kostjatelt välja mõista solidaarselt hageja kasuks viivise protsendina põhinõudest alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 399 lõike 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja on nõudnud lepingust tulenevate kohustuste täitmist mõlemalt kostjalt. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 416 lõike 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja saatis kostjatele korduvalt, sh viimastena 08.11.2010 ja 14.12.2010 lepingu ülesütlemisteatise. Hageja palus kostjatel tasuda lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 29.12.2010. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud lepingu ennetähtaegselt lõppenuks lugema (tl 27-33). Kostjad tähtaegselt ega ka hagi esitamise seisuga võlgnevust likvideerinud ei ole. Vastavalt 31.12.2010 kostjatele saadetud teatisele lõpetas hageja lepingu 30.12.2010. Kostjad laenulepingu ülesütlemisele vastu vaielnud ei ole. Laenulepingu punkti 4.3 ning lepingu tüüptingimuste punkti 4.1 kohaselt olid kostjad kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma hagejale intressi lepingus kokkulepitud tingimustel (tl 9, 12). Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev (lepingu punkt 3.6, tl 8) ning intressi määraks 6 kuu Euribor+0,975 % aastas (lepingu punkt 3.8, tl 8). Laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks märgiti 10.02.2012. Makseid tuli tasuda vastavalt lepingu juurde kuuluvale maksegraafikule vastavalt lepingu punktile 3.15. Lepingu puntki 4.5 kohaselt võttis hageja tasumisele kuuluvad maksed maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt ning kostjad pidid tagama, et vastavad summad oleksid tähtaegselt nimetatud arvelduskontol olemas. Hageja palub kostjatelt välja mõista laenulepingu alusel põhivõlgnevuse summas 14 998,46 eurot. Kostjad oli osaliselt hagiga nõus, tunnistades hageja nõuet põhivõlgnevuse osas 14 998,46 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt kuulub solidaarselt välja mõistmisele lepingu alusel põhivõlgnevus summas 14 998,46 eurot. Lepingu tagatisena seati hüpoteek 1/2 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX(registriosa nr XXX) ja 2/3 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr XXX). Tulenevalt lepingu ülesütlemisest realiseeriti täitemenetluse raames lepingu tagatiseks olev vara, mille tulemusel laekus põhivõlgnevuse katteks 66 732,99 eurot. Kostja XXXleidis, et eluasemelaenule seatud tagatisena hüpoteek hageja kasuks kinnistule aadressil XXXja XXX tagas täielikult hageja nõudeid kostjate vastu. Samuti ei ole kostjaid teavitatud täitemenetlusest seoses XXXja XXXkinnistutega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et kostjate eelpool nimetatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu tagatiseks olnud vaidlusaluste kinnistute tegelik turuväärtus selle võõrandamise hetkel. Kohus on seisukohal, et hageja kanda ei saa jätta kõiki laenu tagasimaksmisega seonduvaid kostjate riske (nt kostjate võimalik töötuks jäämine, laenulepingust tulenevate kohustuse täitmist tagavate tagatiste väärtus nende realiseerimise ajal jne). Samuti ei ole usutav kostjate väide, et kostjad ei olnud teadlikud täitemenetlusest. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 24 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse täitmisteate võlgnikule

kättetoimetamisega täitemenetlus alanuks. Seega pidi kostjatele olema kätte toimetatud täitmisteade, mille järel loeti täitemenetlus alanuks. Lisaks ei ole kostjad kasutanud võimalust vaidlustada täitemenetluse raames võõrandatud kinnistute müügihindasid. Hageja nõuab kostjatelt ka intressi tasumist summas 8 343,71 eurot ja viiviste tasumist summas 6 656,29 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtule esitanud laenulepingul XXX sooritatud operatsioonide väljavõtte, millest nähtub, et seisuga 29.05.2012 oli laenu põhiosa jäägi suuruseks 14 998,46 eurot (tl 20), kogunenud intressi suuruseks oli seisuga 30.12.2010 8 343,71 eurot ning viiviste suuruseks oli seisuga 29.02.2012 6 656,29 eurot. Lepingu punkti 4.3 ning lepingu tüüptingimuste punkti 4.1 kohaselt olid kostjad kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma hagejale intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev (lepingu punkt 3.6) ning intressi määraks 6 kuu Euribor+0,975 % aastas (lepingu punkt 3.8). Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingu tüüptingimuste puntki 7.1 kohaselt, kui lepingus märgitud arvelduskontol ei olnud lepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (v.a intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, oli hagejal õigus arvestada puudujäävalt summalt viivist vastavalt hageja hinnakirjale, milleks on VÕS § 113 lõikes 1 toodud määr. Kuni 15.04.2013 kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 15.04.2013 loetakse viivise määraks VÕS §is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Antud sätte järgi arvestatakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega algab viivise arvestamine sõltumata tegelikust nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus. Viivisenõude eeldus ei ole seega nt täiendava tähtaja andmine maksmiseks, hagi esitamine, nõudest teatamine vms. Kostjad olid seisukohal, et intresside ja põhiosa arvestuse alused on selgusetud. Hageja poolt kohtule esitatud materjalidest selgub, et enamus kostjate poolt tasutud summadest on arvestatud intressimaksetena. Kostjatele on selgusetu, millisel alusel on nende poolt tasutud summad liigitatud laenu põhiosa maksetena ja intressimaksetena. Kui pank oleks rohkem kostjate poolt teostatud makseid arvestanud põhiosa maksetena, oleksid peale põhivõla ka intressid ja viivised olnud väiksemad. Pank ei tohiks arvestada isiku võlasumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldavad veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Kostjatele on hageja poolt näidatud viiviste arvestamise alused selgusetud, jääb arusaamatuks viiviste arvestamise

põhimõte. Laenulepingus nr. XXX ja laenulepingu põhitingimustes ei ole viiviste arvestamise aluseid näidatud. Hageja kostjate vastuväidetega ei nõustu, kuna intressi ja viiviste arvestus on nähtav laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest. Lisaks oli intressimäär laenulepingus kokku lepitud ja viivisemääraks oli määratud seadusjärgne viivisemäär. Antud juhul jääbki hagejal selgusetuks kostjate etteheide viivisemäära kohta, kuna viivisemäär ei olnud kõrgem seaduses sätestatud määrast. Eelnevast tulenevalt on alusetud kostjate viited, mille kohaselt on viivisemäär ebaselge. Samuti on hageja 20.11.2013 toimunud kohtuistungil selgitanud, et intressi arvestati kuni lepingu ülesütlemise päevani. Seega lõppes intressi arvestamine lepingu ülesütlemisega. Kohus märgib täiendavalt, et kostjad pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja on täiendavalt ka selgitanud, et esmalt on laekunud maksed kantud just põhiosa võlgnevuse katteks ja seejärel alles kõrvalnõuete võlgnevuse katteks. Viidatut kajastab laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõte ja 22.09.2009 on näha esmast kannet just põhivõlgnevuse katteks (tl 17) nagu näeb ette VÕS § 415 lg 2. Hageja juhib kohtu tähelepanu, et kostjad on säärast eksitamise meetodit kasutanud ka oma eelnevas seisukohas, kus väideti, et kostjate poolt kantud summad ei kajastugi laenukaardil. Kostjad on esitanud kohtule kostja XXX konto väljavõtte (tl 186-208), kus on küsimärgiga kajastatud summad, mis on laekunud vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise katteks. Hageja on välja toonud mõned näited, et laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõtet oleks kergem lugeda. Kostja XXX kontoväljavõttel on selle esimesel lehel märgitud esimeseks küsitavaks summaks makse nr 4, kuupäevaga 14.04.2008, mille järel seisab selgitus: Kogunenud intress: 08-031556EL. Makse on toimunud summas 134,02 krooni. Selgitusest lähtuvalt on nimetatud summa kantud intressi võlgnevuse katteks, mis nähtubki laenukaardil, intressi võlgnevuse tulbas kuupäevaga 14.04.2008 (tl 20). Kostja XXX kontoväljavõttel on selle esimesel lehel märgitud teiseks küsitavaks summaks makse nr 18, kuupäevaga 16.09.2008, mille järel seisab selgitus: Laenupõhiosa XXX. Makse on toimunud summas 116,32 krooni. Selgitusest lähtuvalt on nimetatud summa kantud põhiosavõlgnevuse katteks, mis nähtub ka laenukaardil, tulbas nimega Põhiosa kuupäevaga 16.09.2008 (tl 16). Hagejale laekunud summad, mis on küsimärgiga, kajastuvad kõik hageja poolt kohtule esitatud laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttel. Kostja konto väljavõttest nähtub, et iga summa taha on märgitud selgitus, millise võlgnevuse, kas laenupõhiosa või intressi katteks konkreetne summa läinud on. Laekunud summad kajastuvad laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttel, kas põhinõude või intressi katteks laekunud summade arvestuse tulbas. Seega ei ole õiged kostjate väited, nagu ei kajastuks hageja laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttel kostja XXX poolt tasutud summad. Seega on laenulepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest nähtuvad kõik kostja XXX poolt tasutud summad laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostjad olid seisukohal, et hageja poolt näidatud võlasumma arvestustes esineb rida ebatäpsusi. Põhivõlgnevuse ja intressivõlgnevuse arvestused hageja poolt on suvalised. Arvestuste ebatäpsus mõjutab oluliselt kogu võlasumma lõplikku arvestamist ja seonduvalt viiviste arvestamist.

Hageja nimetatuga nõus ei ole ja juhib tähelepanu asjaolule, et tasutud summad on kostjate poolt väidetust väiksemad konstantse summa võrra. Seega on kostja poolt tasutud summadelt maha läinud ülekande tasu. Kostjad leidsid ka, et tüüptingimused laenulepingu juures ei ole selged ja üheselt mõistetavad. Eriti viiviste arvestamisega seonduvalt. Hageja poolt on rikutud VÕS § 35 lg 1 ja § 42 lg 1 nõudeid. Kostjad leiavad, et laenulepingu tüüptingimused on tühised, kuna kahjustavad ebamõistlikult kostjate huve. Tüüptingimustest tulenevalt on hageja ja kostjate laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal kostjate kahjuks oluliselt rikutud. Tüüptingimused on vastuolus heade kommetega. Hageja ei nõustu kostjate säärase väitega. Laenulepingu sõlmimisel selgitati kostjatele põhjalikult lepingu tingimusi ka kostjatel oli võimalus tingimustega tutvuda ning hageja esindajalt selgitusi küsida. Kostjad kinnitasid oma allkirjaga, et kokkulepitud tingimused on neile arusaadavad ja nad on nõus säärastel tingimustel laenusuhtesse astuma. Hageja ei nõustu ka kostjate väitega, et lepingu tingimused olid vastuolus heade kommetega. Hageja leiab, et kostjate näol on tegemist teovõimeliste isikutega, kes mõistsid hageja selgitusi ja seda, millised kohustused kaasnevad laenulepingu allkirjastamisega. Kostjad aktsepteerisid võimalike riske, millest tulenevalt allkirjastasid ka laenulepingu. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks avaldanud kostjatele survet laenulepingu allkirjastamiseks või mõjutanud kostjaid muul viisil lepingule allkirja andma. VÕS 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Kostjatel oli võimalus laenulepingu tingimustega (sh ka tüüptingimustega) tutvuda ja nende osas oma seisukohtade avaldamiseks ning vajadusel selgituse küsimiseks. Kohus märgib täiendavalt, et kostjatel oli võimalus laenulepingu sõlmimisest veel 04.03.2008 koha peal loobuda, st kokkuleppe sõlmimine ja allkirjastamine toimus poolte vaba tahte alusel. Samuti oli kostjatel ka peale laenulepingu sõlmimist võimalus pöörduda hageja poolte küsimustes, mis puudutasid laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist (osamaksete suuruse kujunemine jne). Kostjad leiavad, et hageja nõue kostjate vastu on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega, sätestatud VÕS § 6 ja § 7 ja TsÜS § 138. Kostjad paluvad arvestada nende majandusliku olukorraga, milline võimaldaks igakuiselt tasuda 313 eurot kostja XXX ülalpidamisel on kaks alaealist last. Perekonna sissetulekud on minimaalsed. Põhiliselt kulub raha eluasemekulutusteks, muudeks vältimatuteks püsikulutusteks ja laste ülalpidamiseks. Kostja XXX on vanaduspensionär ja elatub ainult pensionist. Kostjatel puudub võimalus koheselt laenu tasumiseks. Hageja juhib siinkohal tähelepanu, et kostjatele on tuldud väga suures ulatuses vastu ja näidatud head tahet tekkinud probleemi lahendamisel. Hageja vähendas kohtusse pöördumisel oma nõuet kostjate vastu tegelikkuses 72 412,47 euro osas. Seega on alusetud kostjate väited hageja pahatahtlikkuse osas. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta. Kohus leiab, et kostjad laenusaajatena pidid siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Samuti tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja on kostjate vastu oma nõuet vähendanud 72 412,47 euro osas, millest tulenevalt on välistatud hageja pahatahtlik käitumine kostjate osas. Kohus on seisukohal, et intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele summas 8 343,71 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad on olnud