Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja taotlus kohaldada tema vastu esitatud nõude suhtes hagi aegumist ei ole põhjendatud ja seaduslik. Kostja tasus liisinglepingust tulenevat võlgnevust 18.12.2008, 22.01.2009 ja 30.12.2009, millest tulenevalt tunnustas kostja sellega oma võlgnevust ning hageja nõue ei ole aegunud (TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2). Probleemne koht on liisingueseme pikaajaline müük ja hinna alandamine sellel perioodil, kuna liisingueseme müügihinna ja selle väärtuse vahe moodustabki nõude põhilise osa. Liisinguese oli selle üleandmisel ainult aasta vana ja vähe läbi sõitnud – 31 650 km ja hea varustustasemega, diiselmootoriga parajalt võimas – mootorimaht 2,9 l. Koostöös kostjaga viis hageja liisingueseme heasse olukorda (teostati salongi keemiline puhastus) ja seega oli liisinguese müügikõlbulik. Sellest tulenevalt pani hageja auto müüki tegeliku hinnaga, mis vastas tema tegelikule väärtusele. Antud asjaolu kinnitab ka menetlusosaliste poolt kohtule esitatud antud liiki autode müügi turuanalüüs. Auto kohese müügi ebaõnnestumise põhjustas antud marki ja liiki sõidukite vähene nõudlus turul, mida kinnitab ka turuanalüüs, kus kogu riigis oli müügis ainult neli sarnast autot ja seejuures oli liisinguese kõige võimsam, kõige väiksema läbisõiduga, kuid kõige kõrgema hinnaga. Liisingueseme hinnavahe ei olnud teiste sõidukitega võrreldes väga suur, millest tulenevalt pidanuks liisinguese olema ostunõudlust omav kaup. Hageja alandas sõiduki hinda müügiperioodil mõõdukalt, kuid kogumis siiski oluliselt. Hagejal puudus muu võimalus liisingueset realiseerida. Kostja väide tema auto müügiprotsessist eemaldamise kohta ei ole tõendatud. Puuduvad tõendid, et kostja oleks selles osas ilmutanud mingitki initsiatiivi. Aktis kinnitas kostja allkirjaga, et auto esi- ja tagastange ja parem poritiib on defektiga. Seega oli kostja auto olukorrast teadlik ja tema väide, et auto ei vajanud vastavat remonti, ei ole tõene. Hageja arvestas viiviseid põhjendatult ja seaduslikult ning need kuuluvad rahuldamisele. Viiviste rakendamise osas sõlmisid pooled kokkuleppe pooltevahelises lepingus. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohus otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et leping lõppes 12.11.2007 poolte kokkuleppel tollase hageja esindaja Ülar Tõrukese vahendusel kostja initsiatiivil makseraskustest tingituna. Auto tagastati kostja poolt pangale 12.11.2007 mingeid täiendavaid maksekohustusi (peale 10 000-kroonise lepptrahvi ja vajadusel keemilise puhastuse maksumuse) saamata ehk leping lõppes hiljemalt 12.11.2007. Kostja luges sellega pooltevahelise lepingu lõppenuks ja oma kohustused täidetuks. Muud märkimisväärsed vigastused autol puudusid. Auto remondi maksumus ei kuulu hüvitamisele, kuivõrd hageja ei tõendanud auto tehnilist seisundit hagejale üleandmise ajal ja seda, et auto vajas remonti. Aktis märgiti, et autol esinesid vaid mõned kriimud ja täkked, kuid hagiavalduses viitas hageja tõendamata vigastustele. Arvestades VÕS § 367 lg-s 4 sätestatut, ei kuulu remondikulud väljamõistmisele. Hagejal oleks õigus nõuda kostjalt vaid kokku lepitut, mitte müügihinna ja hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste vahet. Tegemist ei olnud liisingulepingu ülesütlemisega, vaid lõpetamisega poolte kokkuleppel. VÕS § 367 ei ole kokkuleppel lepingu lõpetamise alusena kohaldatav.

Alternatiivselt käsitles kostja ennetähtaegse lõpetamise aluseid ja sellega kaasnevaid tagajärgi, mis ei anna hagi rahuldamiseks alust, kuid mida kohus ei põhjendanud. Sellisel juhul oleks hagejal õigus nõuda kostjalt liisingueseme tagastamise hetke väärtuse ja hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste vahet (VÕS § 367 lg 3), v.a. remondikulud hagetud suuruses, mitte müügihinna ja hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste vahet. Arvestades VÕS § 35 lg-s 1 sätestatut, tuleb liisingulepingu üldiste tingimuste p 10. 5 tõlgendada kostja kasuks. Kui kohus tõlgendab nimetatud punkti kostja kahjuks, tuleb kohtul kaaluda eelnimetatud tüüptingimuse tühisust (VÕS § 42 lg 1 ja § 44). Kui p 10. 5 on tühine, tuleks kohtul kohaldada liisingulepingu kohta sätestatut ja seega ka VÕS § 42 lg-s 3 sätestatut. Hageja ei määranud liisingueseme tagastamise ajal selle turuväärtust ning poolte vahel puudus liisingueseme turuväärtuse kohta kokkulepe. Üldteada on, et alla aasta vanune auto ei ole olulist osa oma väärtusest minetanud, kui see viivitamatult võõrandada. Sellest tulenevalt ei kohaldu kahju hüvitamise alusena lepingu p. 10.5. Kostja veendumuse kohaselt oli liisingueseme turuväärtus liisingueseme tagastamise hetkel ca 400 000 krooni ehk hageja müüs selle ebamõistlikult madala hinnaga. Liisingueseme väärtust tõendab eelkõige hagiavaldus, kus esimeseks müügihinnaks oli 385 000 krooni. Lisaks tõendas kostja liisingueseme turuväärtust ka samalaadsete autode müügikuulutustega samast ajahetkest. Ka poolte kokkuleppel liisingulepingu lõpetamise korral on kohaldatav ja saab lähtuda VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust. Kuna pooled ei leppinud VÕS § 367 sätete kohaldamise välistamises kokku, pidanuks kohus nimetatud sätet kohaldama ja võtma liisingueseme turuväärtuse osas seisukoha. Kostja tagastas liisingueseme 12.11.2007 ja see müüdi alles 10.09.2009. Selline müügiperiood ei olnud mõistlik ja võis sõiduki müügihinda vähendada. Hageja ei tõendanud, et tema oleks teinud kõik endast oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostjalt võeti võimalus ise vara võõrandamisprotsessis osaleda. Ainuüksi kümnel korral sage ja olulisel määral hinna alandamine ei viita hageja tegevusele saavutada liisingueseme võõrandamisel parim tulemus. Hageja ei täitnud oma kohustust saada võimalikult kõrgemat tasu liisingueseme võõrandamisest. Liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna ainuüksi liisinguvõtjale ja liisinguandja poolt liisinguvõtja vastu esitatava nõude suuruse määramist ei saa jätta ainuüksi liisinguandja otsustada. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueseme müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat, et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, millisel müügiplatsil ja milliste internetiportaalide vahendusel liisingueset müüdi. Kuna liisingueseme tagastamise hetkel oli selle turuväärtus 385 000 krooni, siis ei võlgne kostja hagejale hagiavalduses nõutud summat. Akti kohaselt loeti liisinguleping lõppenuks pärast liisingueseme valduse üleandmist liisinguandjale selle erisusega, et tasuda tuli veel 10 000 krooni ja keemilise puhastuse eest. Liisingulepingu lõppemisel lõppes ka liisinguvõtja kohustus tasuda liisingulepingu alusel viivist. On arusaamatu, mille alusel hageja üldse viivist hageb. Kui hagi kuuluks rahuldamisele ja kostjal lasuks kohustus viivist maksta, on kohtul võimalus ja kohustus vähendada võimalikku viivise määra mõistliku suuruseni (VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8). Hageja nõudis viivist alusetult ja leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud. Viivis, millise maakohus kostjalt välja mõistis, on ebamõistlikult suur. Kohus ei põhjendanud, miks ta sellises ulatuses viivise kostjalt välja mõistis. Hageja hoidis kostjat tahtlikult teadmatuses,

kuna hageja kasutanud kostja poolt antud elektronposti aadressi ja teavitanud teda õigeaegselt nn. tasumata arvetest ja veelgi enam-kaasanud liisingeseme objekti müügiprotsessi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus otsust põhjendades oluliselt TsMS § 442 lg. 8 nõudeid, jättes vastamata mitmetele poolte väidetele, esitades põhjendusi vastuoluliselt ning jättes märkimata seaduse ja/või lepingu sätted, millistest ta otsust tehes juhindub. Poolt vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkt 10.2 (millisele hageja hagiavalduses tugines) kohaselt lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel (ükskõik millisel punktis 10.1 toodud alusel) maksab rentnik Ühisliisingule kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitab Ühisliisingule kõik lepingu lõpetamisega seotud kulutused. Põhimõtteliselt sama sätestab lepingu punkt 10.5, mille kohaselt kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulutused kannab rentnik; juhul, kui Ühisliising teeb lepingu lõpetamisel teatud kulutusi, kuuluvad need rentniku poolt hüvitamisele. Mõlemad lepingupooled tõlgendavad neid lepingu punkte ühtemoodi, s.o. selliselt, et kostja kohustus sellega liisinguandjale hüvitama lisaks lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvatele liisingumaksetele ja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulutustele ka nn. müügikahju, mis tuleneb sõiduki väärtuse langusest müügiprotsessi käigus, ehk et liisinguandja tehtud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestatakse liisingueseme väärtust selle realiseerimise (müümise) hetke seisuga (tegelikku müügihinda). Kostja väitis, et tegemist on tarbijast liisinguvõtjat ebamõislikult kahjustava tüüptingimusega, mistõttu see tingimus on tühine. Antud väide on asjakohane, kuna tingimuse tühisusel kuuluks kohaldamisele VÕS § 367 lg. 3, mis ütleb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb antud paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisele arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus ei ole kostja seda vastuväidet käsitanud ega selles osas mingit seisukohta võtnud. Tegelikult oli poolte vahel kohtumenetluses ka vaidlus sõiduki väärtuse kohta selle tagastamise hetkel. Nii taotles hageja ise ekspertiisi sõiduki väärtuse kindlakstegemiseks selle tagastamise hetke seisuga. Maakohus jättis ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata ega ole ka otsuses võtnud seisukohta sõiduki väärtuse kohta selle tagastamise hetkel. Maakohtu põhjendused selles olulises küsimuses on vastuolulised või asjakohatud - kõigepealt kohus leidis, et hageja pani auto müüki tegeliku hinnaga (385 000 kr. ehk 24 605, 98 eurot), järgnevalt aga arutleb, miks sõiduki kohene müük ebaõnnestus, põhjendamata järgnevalt, miks ta hagi rahuldab ega arvesta kostja väidet, mille kohaselt sõiduki tagastamisaegne väärtus (koos kostja poolt tasutud liisingumaksetega) katab kõik hageja kulutused seoses liisinguvara soetamisega.

Seega on poolte vaidlus jäänud maakohtus olulises osas sisulise ja põhjendatud lahenduseta, mistõttu otsus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samal põhjusel ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada kostja apellatsioonkaebuse taotlust teha asjas uus otsus hagi rahuldamata jätmiseks; selles mõttes rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.