Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt 01.12.2008. a sõlmisid XXX OÜ kui laenuandja ja XXXOÜ (kostja 1) kui laenusaaja laenulepingu, mille kohaselt XXX OÜ andis kostjale 1 laenu summas 100 000 eurot. XXX OÜ maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. Samaaegselt 01.12.2008. a laenulepingu sõlmimisega sõlmisid XXX OÜ ja XXX(kostja 2) käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 01.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi XXX OÜ ees 120 000 euro ulatuses. 08.12.2008. a sõlmisid XXX OÜ kui laenudandja ja kostja 1 kui laenusaaja laenulepingu, mille kohaselt XXX OÜ andis kostjale 1 laenu summas 250 000 eurot. XXX OÜ maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. Samaaegselt 08.12.2008. a laenulepingu sõlmimisega sõlmisid XXX OÜ ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 08.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi XXX OÜ ees 300 000 euro ulatuses. 19.12.2008. a sõlmisid XXX OÜ kui laenuandja ja kostja 1 kui laenusaaja laenulepingu, mille kohaselt XXX OÜ andis kostjale 1 laenu summas 200 000 eurot. XXX OÜ maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. Samaaegselt 19.12.2008. a laenulepingu sõlmimisega sõlmisid XXX OÜ ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale I 19.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi XXX OÜ ees 250 000 euro ulatuses. 15.01.2009. a sõlmisid XXX OÜ kui laenuandja ja kostja 1 kui laenusaaja laenulepingu, mille kohaselt XXX OÜ andis kostjale 1 laenu summas 100 000 eurot. XXX OÜ maksis kostjale 1 laenusumma välja 19.01.2009. a. Samaaegselt 15.01.2009. a laenulepingu sõlmimisega sõlmisid XXX OÜ ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale I 15.01.2009. a laenulepingust tulenevaid kohustusi XXX OÜ ees 150 000 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt andis seega XXX OÜ kostjale 1 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingute alusel laenu kogusummas 650 000 eurot. Kostja 2 tagas kostja 1 eelviidatud laenulepingutest tulenevaid kohustusi XXX OÜ ees kokku 820 000 euro ulatuses. 03.07.2009. a toimunud XXX OÜ jagunemise käigus loovutas XXX OÜ kõik 01.12.2008.a, 08.12.2008. a,19.12.2008. a ja 15.01.2009.a. laenulepingutest ja nende lisadest tulenevad õigused ja nõuded kostja 1 vastu hagejale. 14.10.2010. a sõlmisid hageja ja kostja 1 laenulepingu ja kokkuleppe, millega hageja ja kostja 1: 1. asendasid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud Laenulepinguga ja lugesid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud lõppenuks (laenulepingu p 6); 2. fikseerisid kostja 1 põhivõlgnevuse hageja ees 30.06.2010. a seisuga summas 650 000 eurot (laenulepingu p 7.1); 3. fikseerisid kostja 1 intressivõlgnevuse 30.06.2010. aseisuga summas 69

941,67 eurot ja leppisid kokku, et käsitlevad nimetatud summas intressivõlgnevust kostja 1 võlgnevusena (laenulepingu p 7.1); 4. leppisid kokku, et kostja 1 kohustub tasuma hagejale laenu põhisumma, intressid ja võimalikud viivised hiljemalt 31.12.2011. a (laenulepingu p 7.2);

Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja 1 vastu laenulepingust tuleneva nõue kogusummas 388 472,92 eurot, sh põhinõue summas 225 000 eurot, nõue intresside tasumiseks summas 74 147,92 eurot ja nõue viiviste tasumiseks hagi avalduse esitamise seisuga summas 89 325 eurot. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 hageja ees nii kostja 1 põhivõlgnevuse, intressivõlgnevuse kui ka viiviste tasumise eest. Kostja 2 rahalise vastutuse maksimumsumma on seejuures 835 000 eurot. Seega vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja palub kostjalt 1 ja kostjalt 2 välja mõista solidaarselt hageja kasuks 388 472,92 eurot, mis koosneb põhinõudest summas 225 000 eurot, intressinõudest summas 74 147,92 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivisest summas 89 325 eurot ja viivis, mis ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks veel sissenõutavaks muutunudpõhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1% päevas ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Kostja 1 võtab omaks, et hageja ja kostja 1 vahel on sõlmitud järgnevad lepingud: • 01.12.2008 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe koos kehtivate lisadega summas 100 000 EUR (edaspidi nimetatud laenuleping nr 1); • 08.12.2008 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe nr 2 koos kehtivate lisadega summas 250 000 EUR (edaspidi nimetatud laenuleping nr 2); • 19.12.2008 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe nr 3 koos kehtivate lisadega summas 200 000 EUR (edaspidi nimetatud laenuleping nr 3); • 15.01.2009 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe nr 4 koos kehtivate lisadega summas 100 000 EUR (edaspidi nimetatud laenuleping nr 4). Kostja 2 võtab omaks, et eelpoolnimetatud laenulepingutest 1, 2, 3 ja 4 tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostja 2 ja hageja vahel järgnevad käenduslepingud: •

laenulepingu nr 1 tagamiseks 01.12.2008 sõlmitud käendusleping;

•

laenulepingu nr 2 tagamiseks 08.12.2008 sõlmitud käendusleping nr 2;

•

laenulepingu nr 3 tagamiseks 19.12.2008 sõlmitud käendusleping nr 3;

•

laenulepingu nr 4 tagamiseks 15.01.2009 sõlmitud käendusleping nr 4.

Kostja 1 võtab omaks, et kostja 1 ja hageja vahel on 14.10.2010 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe (edaspidi nimetatud laenukokkulepe). Kostja 2 võtab omaks, et kostja 2 ja hageja vahel sõlmiti 14.10.2010 käendusleping ja kokkulepe (edaspidi nimetatud käenduskokkulepe). Kostjad selgitava ja põhjendavad laenulepingute 1, 2, 3 ja 4 ning laenukokkuleppe sõlmimise tagamaid, motiive ja põhjuseid alljärgnevalt: Kostja 1 ja hageja ühiseks sooviks oli osaleda koos äriprojektis, mille sisuks oli rahaliste vahendite investeerimine Rumeenias registreeritud äriühingusse XXX(edaspidi nimetatud XXX), selleks et XXX saaks investeeritud rahaliste vahendite eest soetada Rumeenias, XXXmaakonnas asuva ca 10 ha suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse osapoolte vahel kooskõlastatud hinna ja tingimustega (edaspidi nimetatud ostutehing). Ostutehing toimus 17.12.2008 ning kohase ostutehingu toimumise fakti kinnitasid pooled laenukokkuleppes. Hageja poolt laenulepingute 1, 2, 3 ja 4 alusel üle kantud summade ja laenukokkuleppe osas oli tegelikuks laenusaajaks XXX. Hageja poolt kostja 1 kaudu XXX antud laen oli investeering, mitte finantseering. Tegemist oli äriprojektiga, kuhu hageja, kui majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev äriühing, otsustas investeerida oma rahalised vahendid koos oma äripartneriga kostja

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) 01.12.2008 on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale 1 laenu summas 100 000 eurot. Hageja maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. 2) 01.12.2008. a on hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 01.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees 120 000 euro ulatuses. 3) 08.12.2008. a on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale 1 laenu summas 250 000 eurot. Hageja maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. 4) 08.12.2008. a on hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 08.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees 300 000 euro ulatuses. 5) 19.12.2008. a on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale 1 laenu summas 200 000 eurot. Hageja maksis kostjale 1 laenusumma välja laenulepingu sõlmimise päeval. 6) 19.12.2008. a on hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 19.12.2008. a laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees 250 000 euro ulatuses. 7) 15.01.2009. on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale 1 laenu summas 100 000 eurot. Hageja maksis kostjale 1 laenusumma välja 19.01.2009.a. 8) 15.01.2009. a on hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kohustus kostja 2 käendama kostjale 1 15.01.2009. a laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees 150 000 euro ulatuses. 9) 14.10.2010. a sõlmisid hageja ja kostja 1 laenulepingu ja kokkuleppe, millega hageja ja kostja 1: 1. asendasid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud laenulepinguga ja lugesid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud lõppenuks. 10) 14.10.2010 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu, mille kohaselt käendas kostja 2 hageja ees kostjale 1 laenulepingust tulenevaid kohustusi 835 000 euro ulatuses. Käenduslepingu sõlmimisega lõpetati ühtlasi 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a käenduslepingud. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega (tlk 12-51).

Tsiviilasjas materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostjate vastu hagi 14.10.2010 sõlmitud laenulepingust ja kokkuleppest tuleneva võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 388 472,92 eurot, mis koosneb põhinõudest summas 225 000 eurot, intressinõudest 74 147,92 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivisest 89 325 eurot ja viivisest protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1% päevas. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt 14.10.2010. a sõlmisid hageja ja kostja 1 laenulepingu ja kokkuleppe, millega hageja ja kostja 1 1. asendasid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud laenulepinguga ja lugesid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud lõppenuks ja mille kohaselt laenas hageja kostjale 1 650 000 eurot tagastamistähtajaga 31.12.2011. Vaidlust ei ole selle üle, et 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu ja kokkuleppe alusel ei ole hageja kostjale 1 raha üle andnud ning 14.10.2010 laenulepinguga vormistati laenuks kostja 1 varasem võlgnevuse hageja ees, mis tulenes varasemat 4-st laenulepingust. Hagiavalduse kohaselt kuigi hagejal on õigus nõuda kostjatelt kogu laenulepingu alusel kostjale 1 antud laenu tagastamist (põhinõue summas 650 000 eurot, millele lisanduvad intressid ja viivised), nõuab hageja kostjatelt käesoleva tsiviilasja raames põhivõlgnevust 225 000 eurot ja nimetatud summalt tasumisele kuuluvaid intresse ja viiviseid. Hageja väidete kohaselt on hageja andnud kostjale 1 laenulepingu alusel vaidlustamata laenu vähemalt summas 225 000 eurot. Kostjad ei eita laenulepingute ja käenduslepingute sõlmimist, kuid leiavad, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingud ja hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepingud on seotud äriprojektiga, mille sisuks oli rahaliste vahendite investeerimine Rumeenias registreeritud äriühingusse XXX, selleks et viimane saaks investeeritud rahaliste vahendite eest soetada Rumeenias ca 10 hektari suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse, mis hageja huvides vormistati laenulepinguna. Kostjad väidavad, et hageja ja kostja 1 vahel oli tegemist seltsinguga kuna hageja ja kostja 1 tegevus oli suunatud ühise eesmärgi saavutamisele, s.o. kasu saamisele maa omandamisest Rumeenias ning kostjate arvates peaks seltsing kestma kuni seltsing on täitnud oma eesmärgi, s.o. soetatud maad on liidetud Rumeenias asuva äriühinguga XXX, milles hagejal ja kostjal on osalused või maad on võõrandatud kasu saamise eesmärgil kolmandale isikule. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja, kostja 1 ja XXXvahel oli seltsinguleping. Hageja leiab, et kindlasti, et saa kostjale 1 antud laenu osa summas 225 000 osas olla seltsingulepinguga. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjale 1 antud laen summas 225 000 eurot oli investeering ühisesse äriprojekti pooltevahelise seltsingulepingu raames investeeritud ning sellest tulenevalt hageja ei saa seltsingulepingut enne seltsingu eesmärgi saavutamist üle öelda või tegemist on laenulepinguga ja kostja 1 on rikkunud raha maksmise kohustust ja hagejal on õigus nõuda kostjatelt raha maksmise kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellel tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Hageja ja kostja 1 vahel 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu ja kokkuleppe punkti 5 kohaselt leppisid pooled kokku alljärgnevalt: Lepingute sõlmimise ja laenusummade väljastamise eelduseks ja eesmärgiks oli, et laenusaaja laenaks laenuandjalt saadud rahasummad sihtotstarbeliselt edasi laenusaaja 100%lises omanduses olevale Rumeenias asuvale ja Rumeenia seaduste järgi registreeritud tütarfirmale XXX, registrikoodiga XXX (edaspidi XXX). XXX kohustus Laenuandjalt ja XXX saadud laenuraha eest omandama Rumeenias XXX maakonnas asuva ca 10 h suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse (edaspidi Ostutehing), Osapoolte vahel kooskõlastatud hinna (850 000 EUR) ja tingimustega. Osapooled kinnitavad, et Ostutehing sõlmiti 17.12.2008.

Ostutehinguga XXXle omandatud maa omandiõigusest pidi tulevikus Laenuandjale kuuluma 50% ja XXX-le või tema osalusega firmale 50%, mille tehingute osas kavatsevad Osapooled sõlmida täiendavad kokkulepped. Ostutehingu teostamise esmane eesmärk oli liita Ostutehinguga omandatavad maad Rumeenias asuva äriühinguga XXX, milles Osapooltel on mõlemad osalused, või võõrandada kasu saamise eesmärgil kolmandale isikule. Osapoolte kokkuleppel kohustusid Osapooled osalema Ostutehingu finantseerimisel ja laenamisel võrdselt (50/50). Arvestades ostuhinda (850 000 eurot), siis ühe Osapoole laenukohustus Ostutehingus oli 425 000 eurot. Erinevalt Laenuandaja poolt Ostutehinguks XXX kaudu laenatud 650 000 eurole laenas XXX reaalselt XXXle 200 000 eurot. Sellega seoses on hetkel Laenuandja ostutehinguks kokkulepitud laenukohustest täitnud enda eest täielikult ehk 425 000 EUR’i ulatuses (edaspidi nimetatud Laenuandaja laenukohtusu) ja täiendavalt XXX eest 225 000 EUR’i ulatuses, mis moodustab XXX laenukohustuse võla Ostutehingus (edaspidi nimetatud XXX laenu võlg). Nimetatud laenulepingu ja kokkuleppe punkti 7 kohaselt on pooled kokku laenusumma tagastamises alljärgnevalt:

08.12.2008, 19.2008 ja 15.01.2008 laenulepingute sõlmimise ja laenusummade väljastamise eelduseks ja eesmärgiks oli, et kostja 1 laenaks hagejalt saadud summad edasi sihtotstarbeliselt kostja 100%-lises omanduses olevale Rumeenias asuvale ja Rumeenia seaduste järgi registreeritud tütarfirmale XXX. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte kokkulepitu kohaselt pidid pooled laenama XXXle kokku 850 000 eurot ning pooled pidid laenudena XXXle raha panustama võrdselt (50/50) ehk kumbki osapool pidi XXXle maade ostuks laenama 425 000 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja 1 ei suutnud seda kokkulepet täita ja andis XXXle laenu 200 000 euro ulatuses ning selleks, et esialgselt planeeritu realiseeruks, leppisid pooled kokku, et hageja annab kostja 1 kaudu XXXle laenu kostja 1 kaudu kokku 650 00 eurot. Sellega seoses oli hageja Ostutehinguks kokkulepitud laenukohustust täitnud enda eest täielikult 425 000 euro ulatuses (edaspidi nimetatud Laenuandja laenukohustus) ja täiendavalt kostja 1 eest 225 000 euro ulatuses. Lisaks oli Laenulepingus välja toodud ka kostjale 1 antud laenult summas 225 000 eurot eraldi intressiarvestus, st Laenulepingu punkti 8.1.2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma alates 01.07.2010 hagejale kostja 1 laenu võla (225 000 EUR) tasumata summalt intressi 15% aastas. Seega kohtu hinnangul järeldub poolte vahel 14.10.2010 sõlmitud laenulepingust see, et: (i) hageja ja kostja 1 kohustusid laenu, mille kostja 1 laenas edasi kostja 1 100%-lise osalusega äriühingule XXX finantseerima võrdsetes osades; (ii) kokku anti laenu 850 000 eurot, st hageja osa laenu finantseerimisel oli 425 000 eurot ja kostja 1 osa laenu finantseerimisel 425 000 eurot; (iii) kostja 1 finantseeris oma osa laenust 200 000 euro ulatuses, mistõttu laenas hageja kostjale 1 225 000 eurot, et kostja 1 saaks täita oma kohustuse laenu finantseerimisel; (iv) kostja 1 kohustus laenu summas 225 000 eurot tagastama hiljemalt 31.12.2011. a; (v) kostja 1 kohustus kostjale 1 antud laenult tasuma intressi määras 15% aastas. VÕS § 580 lg 1 sätestab seltsingulepingu mõiste. Nimetatud sätte kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellega kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seoses seltsingulepingu mõistega on riigikohus otsuse nr 3-2-1-69-12 punktis 15 selgitanud, et: „seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele“ ehk seltsingulepingust tulenevad kohustused ei ole vastandlikud kohustused, st kui tegemist on vastastikuste kohustustega, siis ei ole tegemist seltsingulepinguga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et antud juhul kohustus hageja andma kostjale 1 laenulepingu alusel laenu 225 000 eurot ning kostja 1 tagastama hagejale teatud tähtaja möödudes laenusumma. Seega oli tegemist vastastikuste kohustustega, mis vastavad VÕS § 396 lg-s 1 defineeritud laenulepingu tunnustele. Nimelt § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenusaaja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega 14.10.2010 sõlmitud laenuleping osas, milles hageja andis kostjale 1 laenu summas 225 000 eurot, on oma olemuselt laenuleping, mitte aga seltsinguleping. Isegi kui 14.10.2010 sõlmitud laenuleping näol oleks tegemist oleks seltsingulepinguga, siis ei vabasta laenulepingu seltsingulepinguks kvalifitseerimine kostjaid hagejale 225 000 euro tagasi maksmisest. VÕS § 581 lg 2 sätestab, et eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. VÕS § 581 lg 1 kommentaaride kohaselt on seltsinglastel õiguse leppida kokku iga seltsinglase poolt tehtava panuse suuruses. Panuse suurus võib seltsingulepingus olla väljendatud kindla suurusena. Juhul, kui seltsinglased ei lepi kokku teisiti, eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed, st seltsinglastel on võrdne kaasaaitamiskohutus ühise eesmärgi saavutamisele (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull jt. Juura 2007, § 581, p 3.2, lk 651). Antud juhul on hageja ja kostja 1 leppinud laenulepingus kokku, et hageja ja kostja 1 peavad osalema ostutehingu finantseerimisel ja laenamisel võrdselt (50/50). Arvestades ostuhinda, siis vastavalt 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu punktile 5 ühe osapoole laenukohustus on 425 000 eurot, st nii hageja

kui ka kostja 1 kohustusid mõlemad panustama 425 000 euroga. Samuti on hageja ja kostja 1 leppinud 14.10.2010 sõlmitud laenulepingus kokku, et kuivõrd kostjal 1 ei olnud laenulepingu sõlmimisel võimalik oma osast 225 000 eurot tasuda (st kostjal 1 oli võimalik panustada üksnes 200 000 euroga), siis laenab hageja kostjale 1 kostja 1 panuse tegemiseks 225 000 eurot, st 225 000 eurot on kostja 1 laenukohustus hageja ees. Seega isegi juhul, kui 14.10.20100 sõlmitud laenulepingut saaks käsitleda seltsinglepinguna, siis tuleneb sellest selge kokkulepe võrdsete panuste tegemise osas mistõttu ei nõustu kohus kostjate väidega nagu vastavalt kokkuleppele oleks hageja panus olnud 650 000 eurot ning kostja 1 panus 200 000 eurot. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kostjad pärast 14.10.2010 laenulepingu sõlmimist käitunud vastuoluliselt. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt on kostja 2, kes on kostja 1 seaduslik esindaja, varasemalt oma võlgnevust hageja ees summas 225 000 eurot tunnistanud. Nimelt tsiviilasjas nr 2-12-18342 on nii 21.08.2012 kostja 2 poolt esitatud vastuväidetes kui 22.08.2012 toimunud istungil kostja 2 tegelikult hageja poolt nõutavat summat 225 000 eurot tunnistanud ja lubanud raha hagejale tagasi maksta (tlk 110-121). Käesoleva kohtuasja raames on aga kostjad asunud eitama antud võlgnevust hageja ees. Kohus leiab, et kostjate käsitlusega ühisest ärist ja investeeringust on vastuolus asjaolu, et nii algsed laenulepingud kui 14.10.2010 laenuleping tagati kostja 2 käendusega. Kui isegi pidada usutavaks kostjate väiteid nagu oleks laenulepingu sõlmimine olnud möödapääsmatu tulenevalt Rumeenia õigusest (kostjate paljasõnaline ja tõendamata väide), siis jääb kohtule siiski selgusetuks, miks pidi kostja 2 sellise investeeringu tagastamise osas andma oma käenduse. Ühise äri puhul laenu andmisel puudub loogiline selgitus kostja 2 poolt, kes on kostja 1 seaduslik esindaja, käenduse andmiseks. Kohus leiab, et kostjate poolt esitatud e-kiri ja 27. oktoobri NS osanike koosoleku esitlus 10 ha integreerimisest XXX(tlk 137-153) ei tõenda, et 14.10.2010 poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel hageja poolt kostjale 1 laenatud 225 000 euro näol oleks tegemist hageja ja kostja 1 poolse investeeringuga ühisesse äriprojekti ja seega tegemist seltsinguga. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et 14.10.2010 laenulepingu alusel kostjale 1 antud laenu summas 225 000 eurot osas ei ole tegemist seltsingulepinguga, vaid tegemist on laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõistes. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Hageja ja kostja 1 vahel 14.10.2010 sõlmitud lepingu alusel oli kostjal 1 raha maksmise kohustus, mida kostja 1 on rikkunud. Kostja 1 kohustus laenusumma 650 000 eurot tasuma hiljemalt 31.12.2011. Lisaks kohustus kostja 1 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu 7.1 kohaselt tasuma 30.06.2010 seisuga laenu põhisummalt arvestatud intresse 69 941,67 eurot ning laenulepingu punkti 8.1.2 kohuselt alates 01.07.2010 tasuma võla (225 000 eurot) tasumata summalt intressi 15% aastas. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus-ja kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu punktis 7.1 fikseerisid hageja ja kostja 1 laenusummalt 650 000 eurot 2008. a detsembrikuust kuni 2010. a juunikuu lõpuni tasumisele kuuluvate intressidena 69 941,67 eurot. Hageja

arvutuste kohaselt nimetatud summast osa, mis vastab võlgnevusele summas 225 000 eurot, moodustab 23 522,92 eurot. Laenulepingu punktide 8.1 ja 8.1.2 kohaselt kohustus kostja 1 laenusummalt 225 000 eurot tasuma hagejale intressi alates 01.07.2010. a määras 15% aastas. Hageja arvestuste kohaselt on hagejal kostja 1 vastu perioodi 01.07.2010. a kuni 31.12.2011. a osas nõue intresside tasumiseks summas 50 625,00 eurot. Seega on hagejal kostja 1 vastu laenusummalt 225 000 eurot nõue intresside tasumiseks kogusummas 74 147,92 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hagejal on kostja 1 vastu intressi tasumise nõue ning perioodi 01.07.2010 -31.12.2011 osas on hageja intressi nõue 50 625 eurot, kuid kostjatele on jäänud arusaamatuks hageja intressiarvestuse alused, mis on arvestatud kuni 01.07.2010. 18. aprillil 2013 esitatud menetlusdokumendis on hageja selgitanud põhjalikult intressi arvestamise käiku. Kohtu hinnangul on antud juhul intressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged (tl 66, 104-105). Pärast hageja poolt intressinõude täpsustamist ei ole kostjad rohkem vastuväiteid intressinõudele esitanud. Kohus asub seisukohale, et hageja intressinõue summas 74 147,92 eurot on põhjendantud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täimisega viivitamisel korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja 1 on laenulepingu punktis 9.1 leppinud kokku, et juhul, kui kostja 1 ei tasu laenusummat kooskõlas laenulepinguga (hiljemalt 31.12.2011.a)., siis kohustub kostja 1 maksma hagejale viivist 0,1% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja poolt kohtule esitatud arvestuse järgi on hagejal kostja 1 vastu hagiavalduse esitamise seisuga viivisenõue summas 89 325 eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud viivisemäärast 0,1 % päevas, mis vastab 10.07.2010 sõlmitud laenulepingu punktis 9.1 kokku lepitud viivisemäärale. Kostjad on esitanud viivisenõudele vastuväite väites, et kostjad ei nõustu viivisenõudega kuivõrd hageja ja kostja 1 vahel oli kokku lepitud mõlema osalemine äriprojektis, millega kaasnevad teatavad rahalised riskid ning äriprojekti investeeritud raha mittetagasisaamise risk oli seega mõlemal äripartneril. Kohus kostjate käsitlusega ei nõustu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et mis puudutab 225 000 eurot, siis on tegemist hageja poolt kostjale 1 antud laenuga. Laenulepingu punktis 9 leppisid hageja ja kostja 1 selgelt kokku, et kostja 1 kohustub hagejale laenu tähtaegselt tasumata jätisel tasuma viiviseid. Seega on kostja 1 nõustunud viiviste tasumisega ning kostjale 1 pidi olema selge, et kui kostja 1 hageja ees kohustusi ei täida, on hagejal õigus nõuda viiviste tasumist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjate vastuväited viivisenõudele on alusetud. Viivisenõude arvestusele ei ole kostjaid vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on antud juhul viivise arvestamise aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged (tlk 66). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja on õigustatud esitama kostja 1 vastu sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 89 325 eurot ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise määras 0,1% päevas protsendina põhinõudelt (225 000 eurot) alates hagiavalduse esitamisest 31.01.2013 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja ja kostja 2 vahel 14.10.2010 sõlmitud käenduslepingu kohaselt käendas kostja 2 hageja ees kostja 1 14.10.2010 sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi 835 000 euro ulatuses. Seega vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 225 000 eurot, intressid summas 74 147,92 eurot, hagi esitamise aja seisuga (31. jaanuaril 2013) sissenõutavaks muutunud viivise summas 89 325 eurot ja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise alates 01.veebruar 2013 põhinõudelt summas 225 000 eurot kuni põhinõude täitmiseni määras 0,1 % päevas. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt § 162 lg 12 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostjate kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.