Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 20.05.2005 Swedbank AS (endise ärinimega AS Hansapank) ja XXXlaenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 25 581,00 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti 09.05.2030. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tagastama igakuiste maksetena iga kuu 09. kuupäeval, ühtlasi kohustus kostja tagama vastavate summade tähtaegse olemasolu oma arvelduskontol. Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja 13.10.2010 kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ülesöelduks alates 29.10.2010 ning saatis 01.11.2010 kostjale kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda. Arvestades, et kostja ei täitnud enesele võetud kohustusi vabatahtlikult ning lepingu täitmise tagamiseks on hageja kasuks seatud hüpoteek 251/500 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr XXX, lepingu p 2.15) vastavalt 03.06.2005 hüpoteegi seadmise lepingule, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse. Käesoleva ajani ei ole õnnestunud täitemenetlust lõpuni viia, s.t tagatisvara on siiani realiseerimata. Hageja nõue on kokku 30 379,32 eurot, millest põhiosa võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi võlgnevus 1213,94 eurot, menetlustasu võlgnevus 38,35 eurot, põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivise võlgnevus 5634,25 eurot, kuid käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas 10 000 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning on seisukohal, et nõue on aegunud. Lisaks märgib kostja, et juhul kui hageja on nõus loobuma tagatise nõudest ning selle realiseerimisest antud asjas, siis on kostja nõus tunnistama ka aegunud nõuet täies ulatuses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga tl 67, kuna tegemist on hageja poolt korduvalt tsiviilasjas esitatud tõenditega. Samal alusel jätab kohus arvestamata tõenditega tl 68-75, kuna esitatud tõenditega soovis hageja vastuseks kohtu 22.11.2013 kirjale tõendada kompromisskokkuleppe sõlmimise ebaõnnestumist. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja ja kostja sõlmisid 20.05.2005 laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 25 581 eurot (tl 10-16); 2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse (tl 3238); 3) 13.10.2010 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 18), milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 28.10.2010. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 29.10.2010 ning andis 01.11.2010 kirjaga kostjale täiendavalt tähtaja võlgnevuse

tasumiseks hiljemalt 29.11.2010 (tl 19). Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 4) laenulepingu täitmise tagamiseks on hageja kasuks seatud hüpoteek 251/500 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr XXX, lepingu p 2.15, tl 2028); 5) vastavalt 03.06.2005 hüpoteegi seadmise lepingule, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse. Käesoleva ajani ei ole õnnestunud täitemenetlust lõpuni viia, s.t tagatisvara on siiani realiseerimata (tl 29-31); 6) hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 30 379,32 eurot, millest põhiosa võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi võlgnevus 1213,94 eurot, menetlustasu võlgnevus 38,35 eurot ning põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivise võlgnevus 5634,25 eurot (tl 32-38). Käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas 10 000 eurot. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 20.05.2005 laenuleping nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 25 581 eurot (tl 10-16). Seega tuleneb kohustus lepingust. Kohus selgitab, et krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus tarbijakrediidilepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja laenulepingu nr XXX p 2.11 ja 7.1 kohaselt laenusumma ja intressi tagastama igakuiste maksetena iga kuu 09. kuupäeval (tl 10, 12). Kostja kohustus lepingu p 5.1 kohaselt tagama vastavate summade tähtaegse olemasolu oma arvelduskontol (tl 12). Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja rikkus. Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 30 379,32 eurot, millest põhiosa võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi võlgnevus 1213,94 eurot, menetlustasu võlgnevus 38,35 eurot, põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivise võlgnevus 5634,25 eurot (tl 32-38). Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu p 9.1, mille kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt, kui arvelduskontol ei olnud

varaliste kohustuste (v.a intress) täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses. Viivise arvestamine algas eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja hinnakirjas fikseeritud määra alusel, milleks on hetkel EKP intress + 7% aastas, s.o 0,021% päevas (tl 17). Käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas 10 000,00 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja 13.10.2010 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 28.10.2010 (tl 18). Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 29.10.2010 ning andis 01.11.2010 kirjaga kostjale täiendavalt tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 29.11.2010 (tl 19). Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud kohtule 31.10.2013 vastuse, millest nähtuvalt ei tunnista hagi. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas kostja vastuväitele 01.11.2013 arvamuse, mille kohaselt on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Laenulepingu ülesütlemine toimus 29.10.2010, hagi on kohtusse esitatud 16.10.2013, s.o enne kolme aasta möödumist, järelikult ei ole hageja hinnangul nõue aegunud. Kohus nõustub hagejaga, et hagis esitatud nõue ei ole aegunud. Tehingust tuleneva nõude tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, s.t leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna laenulepingus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus. Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut kohustust eraldi hinnates. Kohus on seisukohal, et eristada tuleb neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb lähtuda TsÜS §-st 154. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul TsÜS § 147 lg-st 1. Lepingu ülesütlemisega 29.10.2010 muutus sissenõutavaks tasumata põhiosa jääk summas 22 420,82 eurot (tl 34). Kostja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus enne lepingu ülesütlemist oli kokku summas 1071,96 eurot (tl 34) graafiku alusel tasumata jäänud põhiosa maksete tõttu.

Põhiosa võlgnevus summas 22 420,82 eurot muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemise tulemusena 29.10.2010 (tl 34). Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algas nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg 30.10.2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud 30.10.2013 kell 24.00. Kuna hagi on kohtusse esitatud 16.10.2013, s.o enne aegumistähtaja saabumist, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Lisaks juhib kohus kostja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-153-10, mille p 13 kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses sissenõudmise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine, aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kuna hageja esitas täitedokumendi täitmisele 29.12.2010 (tl 29-30), siis nõuete aegumine katkes 29.12.2010 ja algas uuesti 30.12.2010. Täitemenetluse algatamise hetkeks ei olnud aegunud ka mitte 2009. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksed, mistõttu aegumine katkes kõikide nõuete osas 29.12.2010 ja algas uuesti 30.12.2010. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded ei ole kostja vastu aegunud. Tulenevalt VÕS § 401 lg 1 on kostja kohustatud tagastama hagejale krediidisumma ning tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja lisaks aegumisele muid vastuväiteid hageja nõudele esitanud. Hageja on antud juhul esitanud kostja vastu nõude laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks, nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud. Kohus selgitab kostjale, et VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastu ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse laenu põhisumma 10 000 euro ulatuses. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 10 000 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.