Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud Hageja esitas 29.02.2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 3843 euro väljamõistmiseks. Seoses vastuväite esitamisega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti 01.03.2009 poolte vahel tähtajatu autokoha üürileping nr 1 XXX tn XX asuvate garaažibokside nr X ja X kasutamiseks. Kostja kohustus tasuma hagejale üüri 1 300 krooni (83,09 eurot) kuus jooksva kuu eest 10-ndaks kuupäevaks ning tasuma ka elektrienergia eest. Üürilepingus lepiti kokku viivisemääras 0,5% tasumata summalt päevas. Alates 2009 oktoobrist ei ole kostja oma kohustusi kohaselt täitnud, so ei ole tasunud oktoobrist 2009 kuni detsembrini üüri ning alates 2010 märtsist mingeid makseid. Kostja ei ole lepingut üles öelnud, tagastanud üüriobjekti ega selle võtmeid. 20.04.2012 (so pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist hageja poolt) saatis kostja hagejale e-kirja, milles väitis, et ei ole üüriobjekti kasutanud alates 2010 märtsist ning leping tuleks lugeda sel põhjusel alates 2010 märtsist suuliselt lõppenuks. Selline tõlgendus lepingu lõppemise kohta on vastuolus kostja 18.04.2011 e-kirjaga, milles kostja teatas hagejale, et läheb lähinädalatel üüriobjekti koristama ning on seejärel valmis hagejale võtmed üle andma. Kuna kostja üüriobjekti ja võtmeid ei tagastanud, võis hageja mõistlikult eeldada, et kostja kasutab üüriobjekti edasi. Kostja ei ole hagejat enne vastuväite esitamist maksekäsu kiirmenetluses teavitanud, et 2010 talvel puudus üüriobjektile ligipääs ning üüriobjekti seisukord oli ohtlik. Vastuväitest nähtuvalt tunnistab kostja hageja nõuet 500 euro ulatuses. 24.04.2012 teatas kostja taaskord e-kirjas, et annab üüriobjekti lähipäevil üle. 02.05.2012 teatas kostja, et on üüriobjekti võtmed kaotanud, kuid on valmis hüvitama võtmete kaotusega kaasneva kahju. Hagiavalduse esitamise hetkeks ei olnud kostja üüriobjekti valdust ega võtmeid tagastanud. Hageja on valmis lugema üürilepingu lõppenuks alates 29.02.2012. Kostjal on üürilepingu alusel tasumata 27 kalendrikuu üür kogusummas 2243,43 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista 2243,43 eurot ning viivise 2243,43 euro ulatuses. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tahe oli sõlmida üürileping ainult 1 aastaks. Hageja kinnitas lepingu sõlmimisel suuliselt, et kohaldatakse 1-aastast tähtaega. Allkirjastamisel kasutati hageja koostatud tüüplepingu blanketti. Kuna lepingu allkirjastamine toimus autos ning kostjal puudus varasem lepingute sõlmimise kogemus, ei olnud võimalik viia lepingusse sisse parandusi. Üüriobjekti ei olnud võimalik 2009/2010 talvel sihipäraselt kasutada, kuna garaažihoonel tekkisid varingud ning üüriobjektile juurdepääs oli takistatud. Talv oli lumerohke ning garaaži juurde viivat sõiduteed ja garaaži vahelisi teid talvel ei hooldatud. Hageja möönis, et garaažihoone on halvas seisukorras ja oli nõus lepingu lõpetamisega. Poolte kokkuleppel lõpetati üürileping seoses hoone halva seisukorra ja sihipärase kasutamise takistuse tõttu. Hageja nõudel oli kostja nõus tasuma 1aastase tähtaja lõpuni jäänud kuude eest üüri. Kostja nõustus hüvitama kaotatud võtme vahetusega seotud kulud kuni 500 eurot. Peale üürisuhte lõppemist, so 2 aasta jooksul ei ole hageja esitanud kostjale mingeid pretensioone ega arveid. Poolte vahel oli kokku lepitud üüri maksmine esitatud arvete alusel. Üürilepingu alusel arveid ei ole kostjale esitatud, seega ei saa kostja olla üüriarvete maksmisega ka viivituses. Samuti ei ole viivisenõuet esitatud mõistliku aja jooksul. Viivisenõude esitamine alles kohtumenetluses ei ole hea usuga kooskõlas. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Üürilepingu punkti 4.1.4. kohaselt kohustus üürileandja võimalikud üürilepingust tulenevad pretensioonid esitama 5 tööpäeva jooksul. Kostja ei ole esitanud enne maksekäsu kiirmenetlust pretensioone seetõttu, et lepingu lõpetamisega seoses tal

2(7)

pretensioone ei olnudki. Kõik arutelud ja kokkulepped olid poolte vahel läbi räägitud rendilepingu lõpetamisel. Kostja esitas 09.04.2013 hagejale pretensiooni üüriobjektile jäänud asjade tagastamiseks või kahju hüvitamiseks ning käesolevas tsiviilasjas võimaliku võlanõude tuvastamise korral tasaarvestuse avalduse tegemiseks summas 1050 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasumata üüri 1 379,29 eurot ning 29.02.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 1379,29 euro ulatuses (VÕS § 271 alusel). Menetluskulud jättis kohus 38% ulatuses hageja ja 62% ulatuses kostja kanda. Seonduvalt täitmisnõude lõppemisega on kostja tuginenud sisuliselt kolmele (üksteist välistavale) vastuväitele: üürileping oli sõlmitud tähtajalisena – üheks aastaks; üürileping oli enne nimetatud tähtaja lõppemist tema poolt üles öeldud; üürileping lõpetati poolte kokkuleppel alates 2010. aasta märtsist. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei kinnita kostja väidet, et üürileping sõlmiti üheks aastaks. Kirjaliku üürilepingu punkti 1.2 järgi on see sõlmitud tähtajatuna. Tunnistaja M. P ütlustest ilmnevalt oli lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus poolte vahel juttu lepingu sõlmimisest üheks aastaks ning ilmselt kostja sooviski sõlmida lepingut nimetatud tähtajaks. Hiljem kostja aga allkirjastas kirjaliku lepingudokumendi seda eelnevalt läbi lugemata. Viimatinimetatud asjaolud ei oma siiski praegusel juhul õiguslikku tähtsust. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping selle pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 29 lg-st 2 lähtuvalt ei saa lepingu tõlgendamisel aluseks võtta ebaõiget tähistust või väljendusviisi, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Asjas ei ole tuvastatud, et ka hageja soovinuks üürilepingut sõlmida kindlaksmääratud tähtajaks. Asja materjalidest ei saa järeldada, et kostja oleks teinud piisavalt selge ning tingimusteta avalduse üürilepingu korraliseks või erakorraliseks ülesütlemiseks. Üürileping on lõppenud poolte kokkuleppel alates 18.04.2011. M. P ütlustest ilmneb, et 2009 detsembris oli hageja ja kostja vahel ligikaudu 45-minutiline vestlus, milles hagejat teavitati lepingu lõpetamise soovist alates märtsist 2010. Hageja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Alates 18.04.2011 on poolte vahel olnud e-kirjade teel suhtlus üüritud garaažibokside võtmete tagastamisest. Hageja esindaja on soovinud võtmete tagastamist ning kostja on sellega põhimõtteliselt nõustunud, kuid soovinud enne ruume koristada. Seega oli vähemalt 18.04.2011 seisuga pooled jõudnud üksmeelele üürilepingu kokkuleppelises lõpetamises. Vastasel juhul polnuks mõislikku põhjust suhelda üüritud garaažibokside võtmete tagastamisega seonduva osas, sest üüritud asja tagastamise kohustus tekib üürnikul alles lepingu lõppemisel (VÕS § 334 lg 1). Kohtu hinnangul ei saa üksnes M. P ütlustele tuginedes siiski järeldada, et poolte kokkuleppel lõppes üürileping 2010. aasta märtsist. M. P ütlustest ilmneb, et ta ei pruugi olla kursis kogu vaidlusaluse üürilepingu täitmist puudutava suhtlusega hageja ja kostja vahel. Eeltoodust johtuvalt ei saa lugeda õiguslikult põhjendatutuks hageja esitatud täitmisnõuet 18.04.2011 järgneva perioodi eest. Seega tuleb kostjalt välja mõista 2009 oktoobrist kuni 2011 märtsini tasumata üür summas 1329,44 eurot ja lisaks üür 2011 aprillikuu 18 päeva eest summas 49,85 eurot. See teeb tasumata üüri kogusummaks 1379,29 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivist üüri tasumise kohustusega viivitamise eest. Kostja taotles viivise vähendamist. Hageja esitatud viivisearvestus on iseenesest õiguslikult põhjendatud, kuid viivist tuleb siiski täiendavalt vähendada. Arvestada tuleb ühelt poolt asjaolu, et kokku lepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (so 182,5% aastas) on suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud nö seadusjärgsest määrast. Teiselt poolt on viivisenõude suurus tingitud pigem viivituse pikkusest, mitte kõrgest viivisemäärast (samal ajaperioodil). 29.02.2012 seisuga oli kostja olnud hageja arvestuse põhjal üüri tasumisega erinevate 3(7)

kuude lõikes viivituses 324-871 päeva. Arvestatuna põhinõude rahuldatud osalt (so 1379,29 eurot), moodustaks sissenõutavaks muutnud viivis 29.02.2012 seisuga samas ikkagi 4025,88 eurot. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu tuvastatud asjaoludel ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Põhjendatud on vähendada viivist rahuldatud põhinõude summani. Lepingu punkti 3.1 esimese lause järgi tasub üürnik üürileandjale üüritasu 1300 krooni kuus. Üürilepingu punkti 3.2 kohaselt tasub üürnik igakuiselt arve hiljemalt jooksva kuu 10. kuupäevaks üürileandja pangakontole nr XXX Lepingu punkti 3.3 järgi sõltub viivise nõudmise õigus lepingust tulenevate maksete ettenähtud tähtajaks tasumata jätmisest. Seega tuli kostjal üüri tasuda üüriarvete esitamisest sõltumata (isegi kui arvete esitamise kohustus hagejal olnuks). Kohtupraktika kohaselt võib arve esitamisel olla lepingu täitmise seisukohalt oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Praegusel juhul oli kostjal ülalosundatud lepingupunktide 3.1 ja 3.2 põhjal mõistlikult arusaadav, et üüri tuli tasuda 1300 krooni (83,09 eurot) kuus ning see tuli tasuda igakuiselt 10. kuupäevaks hageja arveldusarvele. Seetõttu ei saanud arvete esitamata jätmine iseenesest mõjutada üüri tasumise kohustuse täitmist. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja tagastanud üüriobjektile jäänud asju, millega on talle tekitatud kahju 1050 eurot. Hageja on kostja tasaarvestusavaldusele menetluses vastu vaielnud. Seetõttu peaks kostja TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtudes tõendama enda nõude (nn aktiivnõude) aluseks olevaid asjaolusid. Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei saa järeldada, et kostjal jäänuks üüritud ruumidesse asju või et asjad oleks üüritud ruumidest kaotsi läinud. Tunnistajana ülekuulatud M. P ütluste kohaselt jäid üüritud ruumidesse küll tema asjad, kuid see ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Hageja nõue ei ole aegunud. Lähtudes TsÜS § 142 lg-st 1, §-st 154 ja § 160 lg 2 p-st 3 saab vaidlusaluste nõuete aegumistähtaega arvestada kõige varasemalt alates 01.01.2012. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitanud 29.02.2012. Seoses kostja väidetega, et tal ei olnud võimalik üüritud ruume 2009/2010 talvel sihipäraselt kasutada, märkis kohus, et kostja ei ole ruumide väidetava halva seisukorraga seonduvalt mingeid õiguskaitsevahendeid lepingu kehtivuse ajal kasutanud, mistõttu puudus kostjal õigust enda üüri tasumise kohustuse täitmisest keelduda. Samuti ei saa asuda seisukohale, et hageja oli vastuvõtuviivituses (VÕS § 119 lg 1). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, eeskätt tunnistajate ütlusi. Tunnistajate ütlustega on tõendatud kokkulepped lepingu tähtaja, muudatuste ja lõpetamise osas. Kohus on ekslikult jätnud tähelepanuta, et peale lepingu allkirjastamist leppisid pooled siiski kokku üheaastase tähtaja, mis väljendus ka poolte käitumises. Lepingu sisu tuleb tõlgendada vastavalt poolte tegelikule tahtele. Kostja taotles hageja kohtusse kutsumist ütlusi andma, kuid kohus jättis põhjendamatult kostja taotluse rahuldamata. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja ütles üürilepingu üles korduvalt nii erinevatel kohtumistel kui telefoni teel. Otsusest ei selgu, miks kohus ei arvestanud tunnistaja ütlusi. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga nagu puuduksid tõendid selle kohta, et kostja oleks piisavalt selgelt väljendanud üürilepingu ülesütlemist. On ebaselge, kuidas jõudis kohus järeldusele, et üürileping

4(7)

lõppes kokkuleppel alles 18.04.2011. Selline järeldus on meelevaldne ja vastuolus tõenditega ning eluliselt ebausutav. Kohus ise märgib, et hilisem kirjavahetus oli seotud üksnes võtmega. Kohus jättis otsuses põhjendamata, kuidas pidi kostja teadma väidetavast võlast kui hageja ei esitanud mingeid arveid, pretensioone ega teateid, kuigi üürilepingust tulenes üürileandjale selline kohustus. Kostja taotles ka juhuks, kui kohus tunnistab hageja nõuet, et kohus jätaks rahuldamata viivisenõude. Kohus mõistis siiski viivised välja ja seda olukorras, kus kostja oli teadmatuses. Üürnikul oli kohustus tasuda üüri arve alusel ning viivise arvestus tulenes esitatud arve tähtajast. Kohus tuvastas, et üüriarveid ei esitatud, kuid kostja pidi aru saama, võlgnevuse ja viivisenõudest. Hageja ei ole esitanud nõuetekohaseid vastuväiteid tasaarvestuse avaldusele. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et üürileandja ei ole tagastanud üürnikule asju. Kohus ei ole arvestanud üürilepingus sätestatud pretensioonide esitamise tähtaega, mis oli hageja nõude esitamise tähtajaks ning mis kinnitab, et hageja on nõude esitamisel käitunud pahatahtlikult ja süüdi väidetavas kahjus. Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks ei ole põhjust (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus tõendite hindamisel maakohtu poolt ei täheldanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuse väited, et kohus on hinnanud lepingu sisu ja selle täitmise nõudeid valikuliselt ja kallutatult vastustaja kasuks, on konkretiseerimata ja nendest pole võimalik järeldada, milliseid konkreetseid lepingu tingimusi oleks pidanud hindama kohtust erinevalt. Kohus on hinnanud tunnistaja ütlusi objektiivselt, igakülgselt ja koosmõjus teiste tõenditega. Kohus on selgitanud oma siseveendumuse kujunemist lepingu tähtaja osas kokkuleppimisel. Veendumuseks, et leping sõlmiti tähtajatuna, on andnud alust kostja enda üksteist välistavad vastuväited hagile ja esitatud tõendid. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses selgelt esile toonud, millisest poole käitumisest võib järeldada, et leping sõlmiti poolte kokkuleppel tähtajaga üheks aastaks. Tunnistaja ütlustest järeldub, et leping allkirjastati kiirustades ja läbi lugemata. Lepingu osalise tühistamise avaldust (seoses eksimuse või pettusega) kostja hagejale esitanud ei ole. Esmakordselt apellatsioonkaebuses tugineb kostja väitele, et ta on esitanud hagejale lepingu tühistamise avalduse detsembris 2009. TsMS §633 lg 5 alusel jätab ringkonnakohus selle väite tähelepanuta. Kohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja taotluse kostja vande all ärakuulamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks, kuna esimesega ei olnud hageja nõus ja vastava tunnistaja ütlused ei olnud asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavad. Mis puudutab kostja poolt suuliselt üürilepingu ülesütlemist, siis palus kohus kostjat täpsustada vastava ülesütlemisavalduse sisu (tl 113). Kostja tõi sisuna välja soovi garaaži juurde pääseda ja laes toimuva. Nimetatust ei ole võimalik järeldada, mis alusel kostja üürilepingu üles ütles ja kas üürilepingu ülesütlemine oli nõuetekohane. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et lepingu kohaselt olnuks hageja kohustus tagada talvel teede lahtiajamine garaažini. Seetõttu ei oma tähendust ka apellatsioonkaebuses märgitud hageja väidetav teadmine garaažide juurde viiva tee lumest koristamise tingimustest linna poolt. Tõendamata on asjaolu, et laes toimuv muutis üürilepingu objekti sihipärase kasutamise võimatuks. Arvestades asjaolu, et

5(7)

kostja esitas nõude endale asjade tagastamiseks, sai garaaži kasutada asjade hoidmiseks kuni kostja valduse lõppemiseni. Seega ei saanud kohus nimetatud asjaolusid analüüsides jõuda järeldusele, et üürileping lõppes kostja erakorralise ülesütlemisavaldusega. Kohus ei ole teinud järeldust, et tegemist on äriruumidega ega tuginenud vastavatele õigusnormidele. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kohus püüab võtme kaotuse kompenseerimist seostada üürilepingu kehtivusega. Pooltevaheline kirjalik suhtlus üürilepingu lõppemise teemal ei anna selget vastust, kes ja millal üürilepingu üles ütles. Esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada ülesütlemise konkreetset kuupäeva ega alust. Hageja ei käsitle üürilepingut lõppenuna, kuid leiab, et tulles vastu kostjale võib üürilepingu lugeda lõppenuks 29.veebruarist 2012. Kohtuistungil on kohus palunud täpsustada, kas tegemist on materiaalõigusliku või menetlusõigusliku avaldusega või ettepanekuga kompromissiks, millele hageja on vastanud, et tegemist on vastutulekuga kostjale. Seega saab nimetatust järeldada, et hageja käsitleb üürilepingut kehtivana. Kohus on õigesti järeldanud poolte kokkuleppe üürilepingu lõpetamise osas poolte esiletoodud asjaoludest ja e-kirjavahetusest. Milliste tõenditega selline järeldus vastuolus on või millised tõendid selle ümber lükkavad, ei ole apellatsioonkaebuses konkretiseeritud. Poolte kirjad ei kajasta mitte üksnes võtmete tagastamist, vaid ka asjade äraviimist („viskame sodi minema“) ja garaaži koristamist (vt kostja e-mail 18.04.2011, tl 31). Kostja on ise möönnud lepingu lõppemist 18.04.2011: “Nagu sa viitasid minu 18.04.2011 saadetud meilile, luban ma lähipäevil võtme üle anda. Sellest hetkest alates pidasin mina meievahelist lepingut katkenuks.“ (tl 32). Teatud juhtudel on võimalik tuletada poolte tahet tegudest ja antud juhul oli võimalik järeldada poolte kokkulepet üürilepingu lõpetamiseks kohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamine tähendab VÕS § 207 alusel sisuliselt võlausaldaja loobumist (ka osaliselt) nõudest ja võlgniku nõustumist sellega, st käsutust nõude suhtes. Nõudest loobumise kokkuleppe kui käsutustehingu kehtivus ei sõltu aluseks olevast kausaaltehingust (TsÜS § 6 lg 4). Samas peab nõudest loobumise kokkulepe olema selge, tingimusteta ning väljendama mitte esitada teise lepingupoole vastu nõuet. Üürilepingu alusel tekivad selle pooltel vastastikkused õigused ja kohustused. Kui käesoleval juhul tõlgendada kokkuleppena üürniku väljakolimist üüritavast ruumist, tähendab see üürniku (kui võlausaldaja) loobumist oma nõudest üürilepingu objekti edasi kasutada ja üürileandja (kui võlgniku) nõustumist sellega. Nimetatu ei välista aga üürileandja õigust nõuda üürilepingust tulenevate kohustuste täitmist või kahju täitmise asemel. Apellant leiab põhjendamatult, et kohus tuvastas apellandi poolt lepingu ülesütlemise. Maakohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused üüri mittemaksmise kohta on õiged. Maakohu tuvastas õigesti ka asjaolu, et hageja üüriarveid kostjale ei esitanud. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et arvete mitteesitamisest tulenevalt võis ta jätta lepingus kokkulepitud üüri tasumata. Kostja ei väitnud menetluse jooksul ega tõendanud, et kuni 2010 märtsi kuuni esitas hageja kostjale arveid üüri ja kommunaalteenuste osas, edasi aga mitte. Kuivõrd pooltevahelises praktikas üüriarveid ei esitatud, ei saa nende esitamata jätmist käsitada hea usu põhimõtte rikkumisena ja hageja poolt endale kahju tekitamisena. Seetõttu on nii põhivõlg kui ka viivis kohtu poolt õigesti välja mõistetud, kohus on põhjendatult vähendanud viivist kuni põhivõla suuruseni. Tasaarvestuse avalduse arvestamata jätmist on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud. Tunnistaja P. ütlustest (tl 150-152) ei tulene, millised kostjale kuuluvaid asju ei ole hageja tagastanud. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, hinnates hageja nõude aegumist (ilmne ebatäpsus on otsuse p-s 24 hagi aegumise kulgemise alguskuupäev 01.01.2012, peaks olema 01.01.2010). Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, millisel õiguslikul alusel leiab kostja, et hageja nõue on

6(7)

aegunud või milles seisneb kohtupoolne materiaalõiguse väär kohaldamine. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad § 171 lg 1 alusel seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.