Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

28.06.2013 kuulutati välja kostja pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Peeter Allikvere. Võlausaldajate esimene üldkoosolek määrati 16.07.2013. Toimunud üldkoosolekul esitas pankrotivõlgnik vastuväite pankrotihalduri poolt Eesti Vabariigile (Maksu- ja Tolliameti kaudu) määratud häältele, mistõttu üldkoosolek katkestati ja määrati uuele päevale, s.o 17.07.2013. Hageja leiab, et vaidlustatud otsused on õigusvastased. Pankrotiseaduse (PankrS) § 74 lg 2 alusel peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui väiksemate võlausaldajate esindajad, sest pankrotitoimkond kaitseb kõigi võlausaldajate huve. Antud juhul soovib suurim võlausaldaja haarata pankrotipesas õigusvastaselt kontrolli. Ebaõigesti on määratud väikeseid ja suuri võlausaldajaid määratlev piir 500 000 eurot. Maksuhalduri nõue on 572 459,44 eurot, hageja nõue 332 340,57 eurot ja Advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO nõue 2 818 eurot. Väikeste ja suurte võlausaldajate eristamiseks tuleb vaadelda nõuete proportsioone ja kogusummat, seda haldur ei teinud. Pankrotivõlgniku likvideerimine otsustati ennatlikult. Ei ole teada, kas jõusse jääb pankrotimäärus, samuti ei ole selgeks vaieldud ettevõtte ülemineku fakt, millest lähtusid nii kohus, haldur kui võlausaldaja. Kostja vastuväited Kostja pankrotitoimkonna esimees XXX vaidles hagile vastu. Üldkoosoleku otsus vastab seadusele. Pankrotitoimkonna moodustamisel on järgitud PankrS § 74 lg 1, 1’ ja 3 ning § 81 lg 1 sätestatut. Pankrotitoimkonna liikmeks ei või olla võlgniku lähikondne. Toimkonna liikmeteks esitati XXX , XXX , XXX ja Enno Heringson. Enno Heringson on jätkuvalt pankrotivõlgniku esindaja, mistõttu sobisid toimkonda esimesed kolm kandidaati. Otsus ei olnud kantud soovist jätta pankrotitoimkonnast välja väikevõlausaldajate esindaja, vaid valida toimkonda seaduses sätestatud piirangutega kooskõlas olevad isikud. 19.09.2013 üldkoosolekul valiti pankrotitoimkonda väikevõlausaldaja XXX (nõue summas 2 606,95 eurot) ning pärast 19.09.2013 koosolekut vastab pankrotitoimkond PankrS § 74 lg 2 nõuetele. Arusaamatuks jääb väide, et võlausaldajate kahte gruppi jagamise piir 500 000 eurot on ebaõige. Võlausaldajate nõuete piir on määratud õigesti. PankrS § 83 lg 3 järgi üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on kohtu pädevuses, ei saa vaidlustada. Võlausaldaja võib selle otsuse kohta esitada vastuväited haldurile, kes edastab need kohtule. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Pankrotihaldur vaidles hagile vastu. Haldur tegutses koosoleku läbiviimisel piisava hoolega selgitades mh koosolekule pankrotitoimkonna seaduskohase moodustamise ja tegutsemise korda. Pankrotitoimkonna moodustamisel on järgitud PankrS § 74 lg 1, 1’ ja 3 ning 81 lg 1 nõudeid. Igasugune võlausaldaja otsus, mille kujunemisel ja vastuvõtmisel on järgitud seaduse nõudeid, on seaduspärane ning arvamuse ja selle väljendamise vabaduse tõttu kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Seadus ei kohusta võlausaldajat tegutsema oma siseveendumuse vastu eriti olukorras, kus on alust arvata huvide konflikti (näiteks toimkonna koosseisu esitatud isiku tiheda seose korral pankrotivõlgnikuga). Väide võlausaldaja nõude piiride ebaõigest määramisest on arusaamatu ja põhjendamatu. Üldkoosolekust võttis osa kaks võlausaldajat, mõlema nimetamisel väike- või suurvõlausaldajaks oleks kaasa toonud hageja huvide kahjustamise ja mh välistanud käesoleva hagi. Kohtu põhjendused

Kohtuistungil täpsustas kohus menetlusosalistega menetlusosaliste ringi. Kostjat esindas PankrS § 83 lg 5 alusel pankrotitoimkonna esimees. PankrS § 83 lg 4 järgi osales istungil sõnaõigusega ka pankrotihaldur. Harju Maakohtu 28.06.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19115 on välja kuulutatud AS XXXprint pankrot (t lk 11-15). Sellele määrusele on pankrotivõlgnik esitanud määruskaebuse (t lk 16-28). 16.07.2013 toimus võlausaldajate esimene üldkoosolek (I kd, t lk 29). 17.07.2013 määrusega määras kohus Eesti Vabariigile (Maksu- ja Tolliameti kaudu) 5 725 häält (t lk 3033). Advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO on esitanud pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 2 818 eurot (t lk 34-36), AS XXX summas 332 340,57 eurot (t lk 37-38). 17.07.2013 on vandeadvokaat Enno Heringson andnud pankrotihaldurile nõusoleku pankrotitoimkonda valimise osas (t lk 39). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel puudub vaidlus ka järgmistes faktilistes asjaoludes: 17.07.2013 AS XXX (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek otsustas a) valida pankrotitoimkonda XXX , XXX ja XXX ; b) otsustas, et väikevõlausaldajana määratletakse võlausaldajat, kelle nõue on kuni 500 000 eurot ning c) otsustas likvideerida pankrotivõlgnik. 19.09.2013 valiti pankrotitoimkonda täiendavalt väikevõlausaldaja esindaja XXX (t lk 100-102). Kohus loeb ka need asjaolud tuvastatuks. Vastavalt PankrS § 83 lg 1 „võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.“ Sama paragrahvi 2. lõike järgi „nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks võib kohtusse esitada kümne päeva jooksul otsusest teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel otsuse tegemisest.“ 17.07.2013 üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks on hagi esitatud 25.07.2013, seega tähtaegselt. Hageja vaidlustab pankrotitoimkonna liikmete valimist, eelkõige seda, et pankrotitoimkonda ei valitud Enno Heringsoni. Kohtuistungil selgitas hageja, et hagi põhineb PankrS § 74 lg 2 rikkumisel. Kooskõlas PankrS § 74 lg 2 „pankrotitoimkonda peavad kuuluma nii suuremate kui ka väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud.“ Kohus nõustub hagejaga, et seadusandja on sätestanud selgesõnaliselt, et pankrotitoimkonda kuuluvad ka väiksemate nõuetega võlausaldajad. See teenib PankrS § 73 lg 1 sätestatud eesmärki, mille kohaselt kaitseb pankrotitoimkond pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve, s.o ka väiksemate võlausaldajate huve. Vaidlustatud otsusest nähtub, et pankrotitoimkonda valiti kõige suurema nõudega võlausaldaja esindajad. Kuigi hageja teine nõue vaidlustaks tema kehtiva seisundi kui väiksema nõudega võlausaldaja, on hageja käsitletav antud koosoleku raames väikevõlausaldajana. Seega puudutab hageja esimene nõue tema subjektiivseid õigusi. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et hageja see nõue rahuldamisele ei kuulu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Pankrotitoimkond otsustati valida kolmeliikmelisena ning kandidaatideks esitati maksuhalduri töötajad XXX , XXX , XXX ning hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson. Üldkoosoleku protokollist nähtub, et üldkoosolekul osalesid kaks võlausaldajat –

maksuhaldur ja hageja. Enno Heringsoni nõusolekust kandideerida pankrotitoimkonda ei nähtu kelle esindajana ta toimkonda kandideerib, mistõttu on põhjust arvata, et Enno Heringson kandideeris toimkonda hageja esindajana. Enno Heringson on aga ka pankrotivõlgniku lepinguline esindaja (t lk 11-28). Vastavalt kostja vastuväitele peab kohus hindama, kas Enno Heringsoni sai üldse pankrotitoimkonda valida. Nimelt sätestab PankrS § 74 lg 3, et pankrotitoimkonda ei või kuuluda võlgniku lähikondne. Võlgniku lähikondsus on määratletud PankrS §-s 117 ja kohus peab võimalikuks sellest regulatsioonist ka käesolevas vaidluses lähtuda. Juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed on loetletud PankrS § 117 lg 2 ja nendeks on: „1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed.“ Sama paragrahvi 3. lõike järgi „kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku.“ Hageja leiab, et advokaat ei ole võlgniku lähikondne tuginedes Advokatuuriseaduse § 43 lg 4, mis sätestab, et „advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.“ Kohus nõustub hagejaga, et advokaati ei saa samastada tema kliendiga. Kuid antud juhul ei käi jutt advokaadi samastamisest kliendiga, vaid advokaadi lähedasest seosest kliendiga, mis aga kahtlemata esineb. Võlgniku lähikondsena käsitletakse nimelt isikut, kes on võlgnikuga lähedaselt seotud isikliku, majandusliku või muu seose kaudu. Seejuures on loetelu PankrS § 74 lg 3 järgi lahtine, seega ei ole seadusandja kõiki seoseid ammendavalt loetlenud. Kui vastata küsimusele, kas advokaat on kliendiga lähedalt seotud, siis vastab kohus sellele küsimusele jaatavalt. PankrS § 117 lg 3 alusel nõustub kohus kostja positsiooniga ja leiab, et pankrotivõlgniku lepingulisest esindajast advokaati võib vaadelda võlgniku lähikondsena vaatamata sellele, et sama advokaat esindab ka samas pankrotimenetluses võlausaldajaid. Pankrotiseadus sätestab, et pankrotitoimkond teenib võlausaldajate huve ning võlgniku (või halduri jt-ga) seotud isikud pankrotitoimkonda kuuluda ei saa. Kohus leiab, et Enno Heringsoni ei saanud pankrotitoimkonda valida. Vaatamata eeltoodud järeldusele, et Enno Heringson ei saa kuuluda pankrotitoimkonda, tuleb vastata ka järgmisele küsimusele: kas 17.07.2013 valitud pankrotitoimkond vastab PanrkS § 74 lg 2 nõuetele olukorras, kus esindatud on vaid suurima võlausaldaja esindajad. Kohus leiab, et antud olukorras tuleb pidada seda otsust õiguspäraseks. Põhjus on nimelt selles, et Enno Heringsoni väljaarvamisel kandidaatide hulgast, jäi pankrotitoimkonda kandideerima vaid ühe võlausaldaja esindajad. Väikevõlausaldajate kandidaate ei olnud. Analoogiline olukord võib tekkida ka juhul, kus väikevõlausaldajate esindaja ei anna nõusolekut pankrotitoimkonda kandieerida. Kohus ei saa jõuda järeldusele, et sellises olukorras tuleks jätta pankrotitoimkond kui pankrotimenetluse oluline organ valimata või kohustada kedagi pankrotitoimkonna töös osalema. Kedagi ei saa kohustada kandideerima pankrotitoimkonda ning nii ei saa kohustada ka väikevõlausaldajaid kohustada pankrotitoimkonda kandideerima.

Sellist kohustamist ei õigustaks ka PankrS § 74 lg 2 regulatsioon. Sama kehtib juhul, kus väikevõlausaldajad koosolekule ei ilmu või esitavad kandidaate, kes pankrotitoimkonda kandideerida ei saa. Kohtu hinnangul tagab PankrS § 74 lg 2 väikevõlausaldajatele õiguse pankrotitoimkonna tegevuses osaleda, kuid ei sätesta sellist kohustust. Kui väikevõlausaldajad ei soovi oma õigusi (seaduspäraselt) rakendada, ei saa ka väita, et pankrotitoimkond ei kaitseks kõigi võlausaldajate huve. Seetõttu ei ole selline üldkoosoleku otsus ka kehtetuks tunnistatav. Käesoleval juhul, nõuetekohase väikevõlausaldajate esindaja ilmumisel, valiti ka väikevõlausaldaja pankrotitoimkonda ning see probleem on ära langenud. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue tunnistada kehtetuks 17.07.2013 üldkoosoleku otsus pankrotitoimkonna valimise osas tuleb jätta rahuldamata. Mis puudutab hageja väidet, et pankrotimenetlus toimub ühe (suurima) võlausaldaja kontrolli all, siis sõltub pankrotimenetluse käik paratamatult võlausaldajate nõuete suurusest. PankrS § 81 lg 1 järgi võetakse võlausaldajate üldkoosolekul otsused vastu lihthäälteenamusega ning häälte arv on PankrS § 82 lg 1 järgi võrdeline võlausaldaja nõude suurusega. Mis puudutab pankrotihalduri väidet tahteautonoomsusest hääletamisel, siis kohus seda tunnustab, kuid märgib, et autonoomia piirid seab seadus. Hageja vaidlustab ka 17.07.2013 üldkoosoleku otsust, millega määratleti väikevõlausaldajana võlausaldajat, kelle nõue on kuni 500 000 eurot. PankrS § 83 lg 1 alusel saab kohus tunnistada kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele, mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda või kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Hageja ei ole välja toonud, mis moodi rikub antud otsus seadust. Samuti ei ole arusaadav, mil viisil rikub otsus võlausaldajate ühiseid huve. Nimetatu jäi arusaamatuks ka pankrotihaldurile ja pankrotitoimkonna esimehele. Kohtul puudub alus seda otsust kehtetuks tunnistada ning hagi jääb ka selles nõudes rahuldamata. Kuivõrd hageja on loobunud pankrotivõlgniku likvideerimise otsust, puudub vajadus sellega seotud tõendi arvestamiseks (t lk 40-48) ja väidete analüüsiks. Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.