Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tsiviilasja number
2-13-10837
Tsiviilasi
XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo hagi OÜ XXXvastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXOÜ (pankrotis, endise nimega osaühing XXX, registrikood XXX) pankrotihaldur Ly Müürsoo (VäikeAmeerika 8-203, Tallinn, e-post: [email protected]) Hageja esindaja: vandeadvokaat Kersti Kägi (Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ, e-post: [email protected]) Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindaja: Kerli Kase (Cavere Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta rahuldamata XXXOÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi XXXOÜ vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta täies ulatuses XXXOÜ (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue ja põhjendused XXXOÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo esitas 04.03.2013 hagi XXXOÜ vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks summas 576,93 eurot. Hageja põhjendas oma
nõuet järgmiselt. 29.01.2010 algatas Pärnu Maakohus XXXOÜ võlgniku pankrotiavalduse alusel XXXOÜ pankrotimenetluse ning 05.03.2010 kuulutati välja XXXOÜ pankrot. 20.11.2009, so vähem kui kolm kuud enne pankrotimenetluse algust, on XXXOÜ (pankrotis) poolt tehtud väljamakse kostjale summas 576,93 eurot. Hageja leiab, et kuivõrd kostja ei ole pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud, siis on XXXOÜ (pankrotis) kostja nõude rahuldamisega eelistanud kostjat teistele võlausaldajatele ja selliselt kahjustanud teiste võlausaldajate huve, mis annab aluse tehingu tagasivõitmiseks. Eeltoodu alusel ja tuginedes PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 palub hageja kohtul tunnistada kehtetuks 20.11.2009 toimunud rahalise kohustuse täitmine XXXOÜ (pankrotis) poolt kostjale summas 576,93 eurot ja kohustada kostjat tagastama vastav summa XXXOÜ (pankrotis) pankrotivara hulka. Hageja esitas koos hagiavaldusega taotluse menetlusabi saamiseks, milles hageja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kohus jättis hageja menetlusabi saamise taotluse 13.06.2013 määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2013 määrusega jättis kohus hageja 28.06.2013 määruskaebuse Harju Maakohtu 13.06.2013 määrusele rahuldamata. Kostja vastuväited Kostja esitas kohtule 08.05.2013 vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole hagiavalduses võlausaldajate huvide kahjustamist üldse selgitanud, põhjendanud ega tõendanud. Hagiavaldusele lisatud Ly Müürsoo 19.02.2013 järelepärimisest võlausaldajatele nähtub, et XXXOÜ on teinud makseid enne ajutise halduri nimetamist mõne kuu jooksul tervelt 19-le erinevale võlausaldajale. See aga viitab selgelt asjaolule, et äriühing tegeles enne pankrotiavalduse esitamist siiski aktiivselt majandustegevusega ning võlgnevuste tasumine oli ilmselgelt majandustegevuse jätkamise plaaniga seotud. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamise fakti. Hageja ei ole tõendanud ka võlgniku maksejõuetust ning asjaolu, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest kostjale makse tegemise ajal. Rahalise kohustuse tagasivõitmise nõude rahuldamine käesolevas olukorras tekitaks absurdse pretsedendi, kus kõik äriühingud, kellele arveid tasutakse, peaksid hakkama kontrollima, kas arvet tasunud äriühing oli makseraskustes ja kas arve tasumisega kahjustati ka arve tasunud äriühingu teiste võlausaldajate huve. Sellise kontrolli läbi viimine ei ole aga sisuliselt võimalik, kuivõrd ükski äriühing ei ole nõus reeglina avaldama arvet tasudes koostööpartnerile infot selle kohta, kas, millised ja kui suured kohustused on äriühingul veel teiste võlausaldajate ees. Ühtlasi peaks iga äriühing hakkama tegelikkuses koheselt arvestama, et võibolla peab ka tehtud tööde või müüdud kaupade eest saadud rahasummad mitme aasta pärast tagasi maksma. Ei ole mõistlik eeldada, et seadusandja sooviks on tekitada tavalises majanduskäibes osalevatele heausklikele äriühingutele sellises ulatuses ebakindlust tulevikus esitatavate nõuete suhtes. Ühtlasi ei ole mõistlik tekitada pretsedenti, kus heausklikult võlausaldajalt, kellele antud juhul tasuti ära võlgnevus seoses tööde teostamisega seoses, nõutakse tagasi raha, mille saamiseks on isik olnud rohkem kui 3 aastat täiesti saja protsendiliselt õigustatud. Ühtlasi peab kostja vajalikus rõhutada ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-07 märgitut. Nimelt on Riigikohus nimetatud lahendis sedastanud, et „PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on kohtute kohaldatud PankrS § 113 lg 1 p 2 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus kordab üksnes PankrS § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb 3 juunil 2003.a kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuse p2
s 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamist. PankrS § 110 lg 2 ei sisaldaja võlausaldajate kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud.“ Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata. Hageja täiendavad seisukohad Hageja märgib 15.11.2013 esitatud seisukohtades, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 113 lg 1 p 2. Käesoleval juhul on hagi esitatud põhjusel, et rahaline kohustus täideti 3 kuu jooksul enne ajutise pankrotihalduri nimetamist. Hageja märgib, et võlausaldajate kahjustamisena on käesoleval juhul käsitletav kostja eelistamine neile XXXOÜ (pankrotis) võlausaldajatele, kellel olid sissenõutavaks muutunud nõuded XXXOÜ (pankrotis) vastu, mida XXXOÜ (pankrotis) ei tasunud. Hageja leiab, et samal ajal kui XXXOÜ (pankrotis) tasus kostjale, oli XXXOÜ-l (pankrotis) oma majandustegevuse jätkamist silmas pidades oluliselt tähtsamaid sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi võrreldes kostja ees oleva kohustusega. Hageja ei tasunud sissenõutavaks muutunud arveid nende sissenõutavaks muutunud ajale vastavalt vaid valikuliselt, seega eelistades üht võlausaldajat teisele. Võlausaldajatele, kelle ees jättis võlgnik kohustuse täitmata, tekkis kahju ka seoses sellega, et na tasusid käibemaksukohustuslaena müügiarve esitamisest tulenevalt riigieelarvesse käibemaksu. Ei ole mingit alust eeldada, et tehing kostjaga olnuks hageja majandustegevuse jätkamise seiskohalt olulisem tehingutest, mille eest võlgnik otsustas mitte maksta. Võlgnik oli kostjale kohutuse täitmise ajal maksejõuetu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohus on tuvastanud, et Pärnu Maakohus algatas 29.01.2010 XXXOÜ (endine ärinimi XXX OÜ) pankrotimenetluse ja 05.03.2010 kuulutas kohus pankroti välja. 20.11.2009 on XXXOÜ(pankrotis) arvelduskontolt tehtud väljamakse XXXOÜ-le summas 9 027 krooni (576,93 eurot). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas XXXOÜ (pankrotis) arvelduskontolt kostjale tehtud ülalviidatud maksega, millega võlgnik täitis rahalise kohustuse kostja ees, tasumata võlgnevuse teistele võlausladajatele, kahjustab võlgnik teiste võlausaldajate huve. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja on esitanud nõude rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks, tehingu kehtetuks tunnistamise nõuet ei ole hageja esitanud. PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
Hageja hinnangul jäid teised võlausaldajad võrreldes kostjaga halvemasse olukorda, kuna ühe kreeditori eelistamine teistele olukorras, kus võlgnikul oli võlgu oma teistele võlausaldajatele pikema perioodi vältel, kahjustas nende võlausaldajate huve. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja kohustus on TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada asjaolu, et võlgnik kahjustas antud rahalise kohustuse täitmisega kostjale teiste võlausaldajate huve. Kohus leiab, et võla tasumist kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ei saa alati lugeda toimunuks ühe võlausaldaja eelistamisena teistele. Riigikohus on leidnud, et selleks, et otsustada, kas võlgniku rahalise kohustuse täitmisel ühe võlausaldaja eelistamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (RKTKo 3-1-1-49-11, p 34; 3-2-1-63-09, p 11) ning et pankrotiseaduse eesmärgiks ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist, mis võib võlgniku majandustegevuse halvata (RKTKo 3-2-1-58-03, p 9). Asjaolu üle, et võlgniku majandustegevus jätkus osaliselt kuni võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamiseni ja et tal olid makseraskused võlausaldajate arvete tasumisel ajal, mil võlgnik tegi vaidlusaluse makse kostjale, pooltel vaidlus puudub. Nimetatu nähtub nii võlausaldajate XXXOÜ, XXX AS, XXX OÜ ja OÜ XXX esitatud nõudeavaldusest ja nende lisadest kui ka võlgniku pankrotiavaldusele lisatud võlgniku kreditoorse võlgnevuse nimekirjast, mille kohaselt oli võlgnikul 2009 novembris võlgnevus esitatud arvete eest paljude kreeditoride ees ning viimased arved on esitatud 23.12.2009 tasumise tähtajaga 13.01.2010. Võlgniku pankrotiavaldusest nähtuvalt esitas võlgnik pankrotiavalduse kohtule 26.01.2010. Ajutise halduri aruande kohaselt olid võlgniku maksejõuetuse põhjuseks tellijatelt laekumata arved, mille tagajärjel tekkisid makseraskused ning majanduslangusest tekkinud tellimuste vähenemine. Eeltoodud asjaolusid arvestades on igati mõistetav, et võlgnik püüdis majandustegevust jätkata lootuses teenida rahalisi vaheneid, mille arvel vähendada võlgnevusi võlausaldajate ees. Kohus on seisukohal, et PankrS § 113 lg 1 p 2 mõttest ei tulene, et makseraskuste tekkimisel tuleks võlgniku majandustegevus peatada. Nimetatu tooks endaga põhjendamatult kaasa võlgnikul lasuvate kohustuste mahu suurenemise. Kohus leiab, et hageja ei ole kohtule tõendanud, et makse kostjale oleks ebatavaline võrrelduna võlgniku muu majandustegevusega. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et nimetatud makse ei oleks toimunud võlgniku tavapärase majandustegevuse raames ja et antud kohustuse täitmine kostja ees oleks võlgniku majandustegevuse jätkumise seisukohalt olnud vähem oluline kui kohustused teiste võlgniku võlausaldajate ees. Eelnimetatud faktiliste asjaolude esiletoomine ja tõendamine on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt hageja kohustus. Asjaolu, et teised võlausaldajad tasusid käibemaksu riigieelarvesse ja et võlgnik hiljem pankrotistus, ei oma kohtu hinnangul vaidluse lahendamisel tähendust. Ka ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kas kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, sest sellele asjaolule ei ole hageja hagis tuginenud. Hagiavalduses ja täiendavates seisukohtades toodud põhjenduste kohaselt esitas hageja hagi alusel, et kohustus kostjale täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist üht võlausaldajat teisele eelistades. PankrS § 113 lg 1 p-s 2 märgitud asjaolule, et võlgnik oli kostjale kohustuse täitmise ajal maksejõuetu ja kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, ei ole hageja tuginenud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Eeltoodu tõttu ei anna kohus poolte vastavatele väidetele ja vastuväidetele hinnangut. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja ees vaidlusaluse kohustuse täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist, tuleb hagi jätta rahuldamata.
TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.