Eesti Energia AS hagi MM vastu võla ja viivise saamiseks ning MM vastuhagi elektri väljalülitamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. mai 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MM apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.11.2013, avalik kohtuistung
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 092,46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Eesti Energia AS (registrikood 10421629), esindaja Erik Salur Kostja: MM (isikukood XXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. mai 2013 otsus tasumata riigilõivu 175 euro riigituludesse väljamõistmise osas (otsuse resolutsiooni p 7). Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Maakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja, MM kanda.
VASTUVÄITE JA TAOTLUSE LAHENDAMINE
Jätta rahuldamata MM vastuväide 26.11.2012 kohtuistungi protokolli osas ja taotlus selle parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Energia AS esitas Harju Maakohtule 12.03.2012 hagi MM vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista seisuga 12.03.2012 kostja põhivõla 5951,46 (745,44+5206,02) eurot, intressi 73,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1261,44 eurot ja tulevikus sissenõutava viivisena 0,1% tasumata summalt päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.04.2002 võrgu- ja elektrienergialepingu nr 17140001-1. Jaotusvõrgu OÜ tüüptingimuste p 9.7 alusel on kostjal ostjana kohustus maksta talle esitatud arvete alusel võrguteenuste eest ja muud võrgulepingust tulenevad tasud arvetel märgitud tähtpäevadeks. Mittemaksmisel näeb tüüptingimuste p 9.9 ette viivise tasumise kohustuse 0,1% päevas tasumata summalt. Hageja täitis lepingu ja esitas kostjale arved. Kostja saadud elektrienergia ja võrguteenuse eest ei tasunud. Hageja müüb kostjale elektrienergiat kostja valitud hinnapaketiga ja võrguteenusega tarbimiskohal XXXXX XX, Tallinnas. Kostjal on nii lepingu kui tüüptingimuste alusel arvesti näidu teatamise kohustus. Kostja seda kohustust ei täitnud, mistõttu lähtus hageja võrgulepingu tüüptingimuste p-st 8.4, mille järgi on võrguettevõtjal õigus esitada võrguteenuste eest prognoosarve, kui ostja võrgulepinguga ettenähtud tähtaegadel arvesti näite ei teata. Prognoosarves arvutatakse võrguteenuste ja tarbitud elektrienergia kogused ostja varasema või oodatava tarbimise alusel. Kostja ei tõendanud, et hageja nõuab esitatud arvetega elektrienergia eest tasu tegelikult tarbitust suurema koguse eest. Hageja käis pidevalt kostja tarbimiskohal kontrollnäite võtmas. Kontrollnäidud kinnitavad, et kostja tegelikult tarbis esitatud arvetele vastavad kogused. Mõõtevahend on kontrollitud, arvesti on korras ja vastab standardi EN 50470-3 nõuetele.
3.22.02.2011 sõlmisid pooled võla tasumise kokkuleppe kogu võla koos intressiga (23% aastas) tasumiseks ja selle lisana maksegraafiku. Kostja kokkulepitud makseid ei tasunud. Hageja nõue seisneb järgmises: 22.02.2011 võla tasumise kokkuleppe järgne võlgnevus 745,44 eurot, intress 73,29 eurot ja viivis 130,88 eurot (maksegraafikujärgse esimese osamakse kostja tasus, mistõttu erineb nõue kokkuleppes kirjasolevast) ja esitatud arvetest tulenev võlgnevus 5206,02 eurot.
Kostja vastuväited hagile
4.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on õigusvastane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal puudub õigus teenida maksegraafikult intressi 23% aastas ja viivist 0,1% päevas õiguskindluse puudumise motiivil, millisest subjektiivsest õigusest selline nõue on tuletatud, hageja ei ole põhiõiguste kandja PS § 9 kohaselt. Hageja on monopoolne üldhuviteenuse osutaja piiratud elektrituruga liikmesriigis. Kostja oli sundseisus, sest 22.02.2011 seisuga ei saanud ta valida endale teist elektriettevõtjat ning pidi leppima hageja tingimustega, mis on kirjas kokkuleppes. Tühisuse tõttu (TsÜS § 86 lg 1) ei saa hageja nõuda intressi ja viivist. Hagejal puudub alus taastuvenergia tasude nõudmiseks ja see nõue on tühine.
5.Kostja ei tunnusta hageja arvestatud elektrienergia kogust mõõtepunktis, mis ei vasta lepingule. Kostja liitumiskohta muudeti kostja nõusolekuta alates 16.10.2010. Kostjal puudus juurdepääs uude liitumiskohta, mistõttu kostja vaidlustas arve. Kostja sai uue kilbi võtme 31.05.2011. Arvesti näidu võttis hageja töötaja ning see näit ei ole õige, sest alates 2002. aastast ei olnud kostjal sellist tarbimist. Kostja soovis avalikul tänaval asetseva arvesti kontrollimist, kontrollimise juurde hagejat ei võetud (tütar oli haige, millest kostja teatas hagejale, kuid hageja sellest ei hoolinud). Hageja teisaldas mõõteseadme 27.10.2012, millest kostja sai teada e-posti teel. Kostja keskmine tarbimine kuus oli 26 euro eest. Vastuhagiavalduse asjaolud ja nõuded
6.MM esitas 21.08.2012 vastuhagi, milles palus tunnistada hageja poolt elektri väljalülitamine 31.01.2012 õigusvastaseks, välja mõista hagejalt kostja kasuks saamata jäänud üüritulu 1917 eurot ja diskretsiooni korras (VÕS § 127 lg 6) kostjale tekitatud moraalse kahju ja hingelise valu hüvitis.
7.Kostja sai 24.11.2011 AS Eesti Post vahendusel kätte hageja 15.11.2011 tähitud kirja „väljalülitamise hoiatus“, milles nõuti 4169,48 euro tasumist ja teatati, et võlgnevuse mittetasumisel katkestatakse elektriga varustamine pärast 30.11.2011. 25.11.2011 saatis kostja hagejale digitaalselt allkirjastatud teate vastavalt ElTS § 90 lg-le 5 ja 7 ning tühistamise taotluse. Kostja on hetkel töötu ja otsib tööd (ElTS § 95 lg 5).
8.Pärast viimast AS Eesti Energia tehtud elektrikatkestust läks kostjal katki küttesüsteem, sh soojavee boiler, seega on kostjal küte täielikult elektriline. Tallinnas XXXXX XX on kostja ja tema perekonnaliikmete (sh 8 aastane tütar) peamine elukoht. Kostjale tuli ootamatult hageja arve 472504500607 summas 3083,88 eurot, sest kostjale ei edastatud kilbi võtit. Kostja soovis varasema elektriarvesti kontrolli sõltumatus laboris, millest teavitab hagejat kohe, kui on saanud vastava eksperdiga kokkuleppe tehtava töö osas. Samuti soovis kostja saada kokkuleppele ajutiselt tehtava maksegraafiku osas vastavalt ElTS § 90 lg-le 7.
9.29.11.2011 kirjas vastas hageja, et tarbimiskohale XXXXX XX, Tallinn väljastati lisaks 15.11.2011 hoiatuskirjale ka väljalülitamishoiatus 26.10.2011 nr KT-TEB-20/3746, milles paluti tasuda kehtiva maksegraafiku järgsed maksed hiljemalt 03.11.2011. Samuti märkis hageja, et ütleb võla jätkumisel üles võla tasumise kokkuleppe nr 18068 ja nõuab kogu võlasumma kohest tasumist. Seega ei ole võimalik täiendava maksekokkuleppe sõlmimine maksegraafiku osas ning voolu katkestamisel võla tõttu lähtub hageja 90 päeva möödumisest ja võtab aluseks 26.10.2011 saadetud hoiatuskirja. Samuti ei võimalda hageja kostjale täiendavat ekspertiisi arvestile kostja valitud eksperdi poolt.
10.29.01.2012 esitas kostja hagejale avalduse tasaarvelduse võimaldamiseks (VÕS § 198) ja arve nr 472508773800 vaidlustuse. Kostja leidis, et ekslik on hageja väide nagu oleks ta postitanud varem tarbijale oma tahteavalduse, millega loeb 90 päevase tähtaja
saabunuks 28.01.2012. Kostja tarbijana sai nimetatud tahteavalduse kätte AS Eesti Post vahendusel 24.11.2011, seega on 90 päevane tähtaeg 22.02.2012. Kostja peab lepingueelseid läbirääkimisi eramu osaliseks üürimiseks ning juhul, kui hageja katkestab elektriga varustamise, muutub tarbijal raskemaks makseid tasuda (VÕS § 101 lg 3).
11.Hageja lülitas kostja elukohas elektrienergia välja 31.01.2012. Samal päeval saatis kostja hagejale kirja, kuna elekter oli õigusvastaselt välja lülitatud, ning avalduse, milles palus tagada elektrivarustuse miinimumi.
12.01.02.2012 vastuses viitas hageja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimuste ple 5.2.5 ja p-le 5.3.1 - oluliseks võrgulepingu rikkumiseks loetakse, kui ostja ei ole maksnud võrgu- ja/või elektrilepinguga ettenähtud tasu. Samuti ei taga hageja miinimumpinget.
13.Kostja leidis, et võrguühenduse väljalülitamine oli õigusvastane: ElTS § 90 lg 7 kohaselt on 90 päevane tähtaeg 22.02.2012. Väljalülitamiseks hageja valitud päev veebruari alguses ei ole proportsionaalne, sest üldtuntud oli ilmateade saabuvate rekordkülmade saabumisest veebruari alguseks - üle miinus 30 kraadi. Hagejale oli ettenähtav kostjale, tema 8 aastasele tütrele ja teistele pereliikmetele hingelise valu ja kannatuste tekitamine, sh tervisekahjustuste tekkimise võimalus. ElTS § 90 lg 8 kohaselt peab olema tagatud isikutele miinimum toimetulek, so pliidi kasutamine toidu valmistamiseks jne. 05.02.2012 mõõdeti Tallinnas üle 30 kraadi külma, torud on külmunud, veetarbimine eramus on võimatu, katki on kaks wc potti, lõhkes veetoru, mis on seinas kipsplaadi all (ilma elektrita ei toimi küttesüsteem, kaminaküte sellise ilmaga ei taga õnnetuste ärahoidu). Kostja hindab kahjuks 3500 eurot, kuid kahju ulatus võib tõusta edaspidi suuremaks kui elektriga varustust ei taastata. Kahju tekkis hageja toimingute tagajärjel.
14.Poolte vahel sõlmitud elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuste osutamise lepingus nr 17140001-1 ei ole kokkulepet või viidet, et võrguteenuse osutamisel lähtutakse OÜ Eesti Energia Jaotusvõrk tüüptingimustest.
15.Kuni 06.06.2011 ei edastanud hageja kostjale kilbi võtit. Tarbijale ei tagatud maksepuhkust, samuti ei tagatud tarbijale õigust tasaarvelduseks avalduse saaja büroos, samuti keeldus hageja maksegraafiku tegemisest ja mõistliku lahenduse otsimisest, millega rikuti heas usus käitumise printsiipi. Puudub vaidlus, et kostja kasutab tarbimiskohta oma peamise elukohana ja elektri väljalülitamisega on põhjustatud kostjale terviserikkeid ja hingelist valu. Kostja perekonnaliikmed on sunnitud vahetama elukohta. Võlaõigusliku suhte õiguskaitsevahend sellises ulatuses eraõigusliku juriidilise isiku poolt, mis kuulub 100% riigile ei ole õigustatud, kuna hageja ei ole põhiõiguste kandja PS § 9 kohaselt. AS Eesti Energia kuulub 100 % riigile, seega puudub sellel eraõiguslikul juriidilisel isikul põhiõigusvõime. Kostjale on arusaamatu, kelle õiguste kaitseks hageja õiguskaitsevahendeid kasutab, kas töölepingulises suhtes oleva juhatuse, nõukogu või Rahandusministeeriumi omandi kaitseks.
16.Kostjal oli takistatud omandi käsutamine alates 31.01.2012. Samuti ei saanud kostja selle aja jooksul üüritulu (kostja on varasematel perioodidel üürinud välja pool maja) summas 1917 eurot ning jäi 2012.a veebruaris haigeks. Hageja vastus vastuhagile
17.Hageja vaidles vastuhagile vastu.
18.Hageja esitas kostjale 10.05.2011 arve nr 472504500607 3083,88 euro tasumiseks kostja keskmise tarbimise alusel. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et 10.05.2011 arve esitati kontrollnäitude, mitte keskmise tarbimise alusel.
19.Kostja ei toonud vastuhagis ega selle lisades välja ühtegi tõendit, mille kohaselt katkestas hageja võrguühenduse õigusvastaselt. Vastavalt Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimuste p-dele 5.2 ja 5.2.5 on võrguettevõtjal õigus teha ostja tarbimiskoh(t)a(de)le katkestus(ed) või lubada nende tekkimist võrgu- ja/või elektrilepingu olulisel rikkumisel. Samade tüüptingimuste p. 5.3 kohaselt loetakse võrgulepingu oluliseks rikkumiseks kui ostja ei ole maksnud võrgu- ja/või elektrilepinguga ettenähtud tasu. Kostja tegi viimase makse 01.04.2011. Sellest kuupäevast alates ei ole kostja tasunud ühtegi maksegraafiku osamakset ega ühtegi jooksvat arvet. Täidetud on kõik ElTS § 90 lg-st 2 ja 3 tulenevad tingimused.
20.Kooskõlas ElTS § 90 lg-ga 7 on perioodil 01.10.-30.04. kostjal õigus võrguühenduse katkestamiseks juhul kui ElTS § 90 lg 2 teate saatmisest on möödas 90 päeva. Kuna teade võrguühenduse katkestamise kohta saadeti kostjale 26.10.2011, tekkis hagejal õigus võrguühenduse katkestamiseks 24.01.2012. Kuna võrguühendus katkestati 30.01.2012, ei rikkunud hageja ElTS § 90 lg 7 ja tema tegevus oli õiguspärane. Käesoleval juhul ei kohaldu kostja viide ElTS § 90 lg-le 6, kuna ElTS § 90 lg 7 annab võlgnevuse tasumiseks pikema tähtaja.
21.22.04.2002 sõlmisid kostja ja hageja lepingu nr 17140001-1, mille alusel hageja müüs kostjale elektrit ja osutas võrguteenust. Kooskõlas Euroopa Liidu elektrituru avanemist puudutavate direktiividega asutas hageja 16.06.2004 uue äriühingu, OÜ Jaotusvõrk, millele anti üle hageja struktuuri kuulunud võrguteenuse osutamisega tegelenud ettevõte Jaotusvõrk. Kooskõlas VÕS § 180 lg-ga 2 kuuluvad ettevõttesse muuhulgas ettevõttega seotud lepingud, mis ettevõtte üleminekul antakse kooskõlas VÕS § 182 lgga 1 üle ettevõtte omandajale, kelleks kõnealusel juhul oli osaühing Jaotusvõrk (praeguse ärinimega Elektrilevi OÜ). Eeltoodud asjaoludel läksid Elektrilevi OÜ-le üle ka varasemalt hageja sõlmitud võrgulepingud, sealhulgas kostjaga sõlmitud võrguleping. Seega on võrguettevõtjast Elektrilevi OÜ ja kostja vahel lepinguline suhe. VÕS § 182 lg 2 kohaselt ei ole lepingu üleminekuks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Eeltoodust tulenevalt kohalduvad pooltevahelisele lepingule Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimused.
22.Hageja saatis kostjale 26.10.2011 väljalülitamise hoiatuse. Kostja väidab oma vastuhagi p-s 16, et hageja ei ole ühegi tõendiga tõestanud, et saatis kostjale seisuga 26.10.2011 väljalülitamise hoiatuse. Samas punktis väidab kostja, et ei ole sellist tahteavaldust kätte saanud. Nimetatud väite kummutavad kostja enda esitatud lisad. Vastuhagi lisa 3 kohaselt on tarbija (kostja) saanud Eesti Energia AS tahteavalduse väljalülitamishoiatuse kätte 24.11.2012 (ilmselt on eksimus aastaarvus ja õige aastaarv peaks olema 2011). Seega esitas kostja väära väite, mille mittevastavust rõhutas kostja enda koostatud kirjas.
23.ElTS § 90 lg-te 2, 3 ja 7 alusel ei hakka 90 päevane tähtaeg väljalülitamisehoiatuse kättesaamisest, vaid selle edastamisest võrguettevõtja poolt. Vastasel juhul ei saaks hageja kasutada oma seadusest tulenevat õigust võrguühenduse katkestamiseks põhjusel, et võlgnik ei võta edastatud tähtsaadetist vastu. Kuna kostja näol on tegemist isikuga, kes on varemgi saanud hagejalt väljalülitamise hoiatusi, on kostjal täpselt teada, milliseid kirju Eesti Energia AS saadab tähitult ja milliseid kirju e-posti vahendusel. Selline teadmine võimaldab tahtlikult vältida teatud kirjade vastuvõtmist. Lisaks tähtsaadetisele edastati kostjale ka e-posti kaudu samasisuline väljalülitamise hoiatus aadressile XXX@XXX, mis on märgitud kostja menetlusposti aadressiks ka käesolevas asjas. Seega on ebatõenäoline, et just väljalülitamise hoiatus kaduma läks.
24.Kostjat koheldi võrdselt teiste hageja klientidega ka maksepuhkuse ja maksegraafikute pakkumisega. 22.02.2011 sõlmisid Eesti Energia AS ja kostja võla tasumise kokkuleppe, kostja tasus vaid esimese osamakse. Vaidlusalune arve nr 472504500607
esitati 10.05.2011. Viimase makse tasus kostja 01.04.2011. Kostja tarbis elektrienergiat ja võrguteenuseid kuni 30.01.2012. Asjakohane ei ole kostja viide, et talle ei antud piisavalt aega võlgnevuste likvideerimiseks ja vaidlusaluse arve, arvesti ning tekkinud olukorraga tegelemiseks. Kostja tarbis nimetatud aja jooksul suures koguses elektrienergiat ja võrguteenuseid, jättes järjepidevalt kõik esitatud arved tasumata. Asjas ei oma tähtsust, et hageja kuulub täies ulatuses Eesti riigile, kuna tegemist on eraõigusliku juriidilise isikuga, kellega sõlmitud lepingud kuuluvad täitmisele vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule ja kehtivale seadusele.
25.Kostja varaline kahju ei kuulu hüvitamisele. Kuna tüüptingimused kohalduvad poolte vahel sõlmitud lepingule ja tüüptingimuste p-de 5.2, 5.2.5 ja 5.3.1 kohaselt toimus kostja eramus aadressil XXXXX XX võrguühenduse katkestamine kooskõlas tüüptingimustega, ei ole tegemist hageja poolse lepingu rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt ei vastuta hageja kostjale tekkinud kahju eest. Kostja ei tõendanud kahju tekkimist. Tõendamist ei leidnud väide, et kostja kavatses osa oma eramust välja üürida. Tegemist on kostja oletusega, mis ei tõenda võimalikku kahju tekkimist.
26.Kostja mittevaraline kahju ei kuulu hüvitamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine lepingu rikkumisel on tüüptingimuste p 11.9 kohaselt välistatud, kuna hüvitamisele kuulub vaid otsene varaline kahju. Kostja ei tõendanud oma väidetavaid hingelisi kannatusi ja piinu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
27.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7215,90 eurot (sh põhivõlgnevus 5951,46 eurot ja viivis 1261,44 eurot) ning viivise 0,1% päevas põhinõudelt (5951,46 eurot) alates 13.03.2013 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus. Ka kostja vastuhagi rahuldas kohus osaliselt, tunnistades õigusvastaseks hageja poolt elektri väljalülitamise 31.01.2012 tarbimiskohas XXXXX XX, Tallinn. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
28.Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 22.04.2002 elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuste osutamise lepingu nr 17140001-1; hageja väljastas kostjale arved ja kostja jättis need tasumata; 22.02.2011 sõlmisid pooled võla tasumise kokkuleppe ja kostja tasus vaid esimese osamakse; hageja väljastas kostjale 26.10.2011 ja 15.11.2012 elektri väljalülitamise hoiatused ja lülitas elektri tarbimiskohas välja 31.01.2012.
29.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale elektrienergia kasutamise eest hageja nõutud suuruses; kas hagejal oli õigus elektriarvesti ümber paigutada (elamust tänavale); kas hageja järgis elektri väljalülitamise hoiatuse tegemisel 90 päevast etteteatamise tähtaega; kas hageja vastutab kostjale tekkinud kahju (varalise ja mittevaralise) eest.
30.22.04.2002 sõlmitud lepinguga võttis hageja endale kohustuse müüa kostjale elektrienergiat ja osutada vajalikke võrguteenuseid, kostja aga kohustus tasuma elektrienergia, võrguteenuste ja muude teenuste eest vastavalt lepinguga valitud hinnapaketile lepingus kokkulepitud korras ja lepingu osaks olevate võrguettevõtja kehtivate hinnakirjade alusel (p 1). Seega leppisid pooled kokku teenuse osutamises ja selle eest tasumises vastavalt hinnakirjadele. Lepingu p 2 sisaldab poolte kokkulepet elektrienergia ja võrguteenuste arvestuse kohta. Arvestuse aluseks on tegelikult tarbitud energia kogused, mis määratakse näitude alusel. Sama punkti kohaselt fikseerib võrguettevõtja prognoosarvestuse korral aktiga vähemalt üks kord aastas tarbija arvestite kontrollnäidud ja täpsustab prognoosi. Seega toimis hageja kokkulepitu kohaselt, arvestades kostja energia tarbimise prognoosarvestuse alusel, koostades selleks aktid ja võttes arvesti kontrollnäidud tarbimise perioodide eest, mille kohta
kostja näitusid ei teatanud (kostja võttis lepinguga endale kohustuse teatada arvesti näidud). Pooled leppisid kokku arvete esitamises, maksetähtaegades ja tasumises (p 3).
31.Punkt 5.3 järgi olid lepingu lahutamatuks osaks elektrienergia ostu-müügi üldtingimused, mis olid pooltele täitmiseks kohustuslikud. Üldtingimuste saamist ja nende täitmise kohustust kinnitas kostja lepingu p-s 5.4. Leping nägi ette tarbija õiguse uute tüüptingimustega mittenõustumiseks (p 5.5 jj). Kostja sellist mittenõustumist ei väljendanud, seega on tüüptingimused lepingu osaks ja kostja suhtes kehtivad (VÕS § 37 lg 1). Lepingu sõlmimise ajal viidati neile kui lepingu osale ja kostjal oli võimalus nende sisust teada saada. Käesoleval juhul puuduvad VÕS §-s 42 sätestatud tüüptingimuste tühisuse alused. Tulenevalt tüüptingimuste p-st 4.2 oli hagejal õigus arvesti ümber paigaldada ja tellida arvestile ekspertiis. Hagejal oli õigus tüüptingimusi muuta ElTS § 89 lg 1 alusel.
32.Hageja nõue tarbitud elektri eest tasu väljamõistmiseks on põhjendatud ja tõendatud. Kostja tunnistas kohtuistungil hageja nõuet 276 euro suuruses lähtudes elektri tarbimisest 26 euro eest kuus. Taastuvenergiatasu ja intressi nõuet pidas kostja tühiseks. Hageja nõudis kostjalt peale kohustuse täitmise ja viivise ka intressi võla tasumise kokkuleppe alusel. Kostja pidas intressinõuet tühiseks TsÜS § 86 lg 1 ja VÕS § 6 alusel. VÕS § 94 lg 3 järgi võivad võlausaldaja ja võlgnik intressimääras kokku leppida. Hageja ja kostja tegid seda 22.02.2011 võla tasumise kokkuleppes, leppides kokku intressimääras 23% aastas. Tegemist oli kasutusintressiga, mida hageja soovis tasuna kostja poolt hageja raha kasutamise eest. Samas nõudis hageja kostjalt ka viivist (viivitusintressi) selle eest, et kostja jättis hagejale tähtaegselt tasumisele kuuluva rahasumma maksmata. Seisukohta, et kasutusintressi saamise õigus on reeglipäraselt laenuandjatel, kinnitavad ka TsÜS § 86 lg-ed 3 ja 4.
33.Kohus leidis, et kostja kasutatud teenuse eest tasumata jätmisel on kohasteks õiguskaitsevahenditeks võlgnevuse ja viivise väljamõistmine. Kostja viidatud TsÜS § 86 järgi on tühine heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing. TsÜS § 90 lg 3 kohaselt võib tühine olla ka tehingu osa. Kostja selgituse kohaselt kirjutas ta võla tasumise kokkuleppele alla, sest vastasel korral oleks elekter välja lülitatud. Intressinõue on tühine ja tuleb jätta kostjalt välja mõistmata. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Eluliselt usutav on kostja väide, et ta kirjutas 22.02.2011 võla tasumise kokkuleppele alla, soovides vältida elektri väljalülitamist. Kostjal oli tehingu tegemiseks (intressi kokkulepe) nii erakorraline vajadus kui ka sõltuvussuhe. Arvestades võlgade sissenõudmise väljakujunenud praktikat on tavapäratu nõuda võlgnikult võlgnevuse tasumisele (kohustuse täitmisele) ja viivisele lisaks ka intressi, kui tegemist ei ole laenuga.
34.Taastuvenergia tasu on riigi määratud tasu, mille eesmärk on toetada taastuvast allikast või tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmist Eestis (ElTS § 59, § 591, § 592). Klientidelt koguvad taastuvenergiatasu jaotusvõrguettevõtjad. Seega on hageja poolt kostjale esitatud arvetes sisalduva taastuvenergia tasu nõue seaduslik. Selle eest, et kostja jättis tähtaegselt täitmata võla tasumise kokkuleppe ja tasumata tarbitud elektri eest talle saadetud arved, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis (viivitusintress) VÕS § 113 alusel.
35.Kostja vaidlustas hageja esitatud arved, pidades näitusid ekslikult saaduteks või mõõteseadet rikkis olevaks. Hageja kummutas mõlemad väited, viidates alusele esitada
arveid kontrollnäitude alusel, kui kostja näitusid ei teata ja hageja tõendas ka arvesti töökorras oleku. Kontrollnäitusid tõendab tarbimisgraafik, mille kohus lubas hagejal uuesti esitada, kuna esialgselt esitatus olid näitude kuupäevad hagejast sõltumatul põhjusel muutunud märgiks „#“. Võrreldes erinevate ajavahemike näite (mh vaidlusaluse perioodi eelseid näite) ja kostja teatatud näite hageja võetud kontrollnäitudega, puudub alus arvata, et näitude vahed elektri tarbimise kohta oleksid tavapäratult erinevad. Arvesti (mõõtevahendi) erakorralise kontrolli, mille teostas OÜ Tehnokontrollikeskus (01.11.2011 protokoll nr 170-1-708) kohaselt oli arvesti korras ja vastas standardi EN 50470-3 nõuetele.
36.Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tarbitud elektri eest 5951,46 eurot ja viivis 1261,44 eurot kuni hagi esitamiseni ning viivis alates 13.03.2012 põhivõlgnevuselt (5951,46 eurot) 0,1% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus lähtus hagiavalduse resolutsioonis esitatud viivise suurusest. Intressinõude jättis kohus rahuldamata.
37.Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt saatis hageja kostjale korduvalt elektri väljalülitamise hoiatusi. Käesolevasse vaidlusse puutuvad neist 26.10.2011 ja 15.11.2012 hoiatused. Kuivõrd hageja saatis pärast 26.10.2011 hoiatuse tegemist kostjale teistkordse hoiatuse 15.11.2012, lähtus kohus 15.11.2012 saadetud hoiatusest. Asjaolu tõttu, et hageja saatis kostjale uue hoiatuse üle aasta hiljem pärast 26.10.2011 hoiatuse tegemist, leidis kohus, et ka hageja ise ei lugenud 26.10.2011 hoiatust kehtivaks, vastasel korral ei oleks ta saatnud kliendile uut hoiatust 15.11.2012.
38.15.04.2010 kehtivate tüüptingimuste p 7.1 alusel loeti teated, nõusolekud, kooskõlastused ja muud tahteavaldused teisele poolele edastatuks suulises, kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis lepingus märgitud või teisele poolele kirjalikult teatatud kontaktandmetel.
39.ElTS § 90 lg 2 kohaselt tuleb enne võrguühenduse katkestamist, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel või võrguettevõtja nimetatud müüjaga müügikohustuse täitmiseks sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma, edastada tarnijale tarbimiskoha aadressil või lepingus nimetatud aadressil teade võrguühenduse kavandatava katkestamise kohta teatades võrguühenduse katkestamise põhjuse ja kavandatud katkestamise aja. ElTS § 90 lg 7 kohaselt võib võrguühenduse katkestada ajavahemikuks 1. oktoobrist kuni 30. aprillini hoones või selle osas, mis on eluruum ning mida kasutatakse alalise elukohana ja köetakse täielikult või peamiselt elektrienergia abil, üksnes pärast seda, kui teate saatmisest on möödunud vähemalt 90 päeva ja tarbija ei ole kõrvaldanud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu. Seega pidi hageja hoiatama kostjat võrguühenduse kavandatavast katkestamisest ette 90 päeva. Arvestades hoiatuse saatmise aega - 15.11.2012 ja võrguühenduse katkestamise aega - 31.01.2012, ei olnud nende vaheline ajavahemik 90 päeva, mistõttu vastuhagi elektri väljalülitamise õigusvastaseks tunnistamise nõudes tuleb rahuldada.
40.24.09.2012 määrusega andis kohus vastuhagi esitajale võimaluse nõuete täpsustamiseks, s.h kahju hüvitamise nõuded ja tõendite esitamiseks, s.h kahju suuruse kohta. Kohtuistungil selgitas kostja, et kahjuks oli elektri väljalülitamisest kuni hagi esitamiseni tekkinud kahju 1917 eurot, mis oli üüritulu, mida kostja oleks võinud saada, kui hageja ei oleks elektrit välja lülitanud. Kostja pidas läbirääkimisi ruumi väljaüürimiseks ja teatas sellest hagejale. Peale üüritulu taotles kostja hagejalt ka mittevaralise (moraalse) kahju väljamõistmist, mille suuruse jättis kohtu hinnata. Kostja selgituste kohaselt tõendab mittevaralist kahju arstitõend. Varalise kahju saamist põhjendas kostja vastuhagis lepingueelsete läbirääkimiste pidamisega eramu osaliseks üürimiseks, mida ta tegi ka varasematel aegadel. Varalise kahju tõendamiseks esitas kostja 2-toalise korteri üürileandmise kuulutuse. Kostja ei tõendanud, et keegi
kuulutusele vastas ja üürimise vastu huvi tundis. Kohus jättis nõude rahuldamata, kuna see on tõendamata.
41.Mittevaralise kahju saamist põhjendas kostja terviserikkena hingelise valu saamisega elektri väljalülitamise tagajärjel. Perekonnaliikmed olid sunnitud vahetama elukohta. Mittevaralise kahju tõendamiseks esitatud Haabersti Perearstikeskus OÜ 13.02.2012 arstitõendi kohaselt oli kostja respiratoorse haigestumisega perearsti ravil 03.02.2012 13.02.2012. Tõendist ei saa teha järeldust, et tegemist oli haigestumisega hageja süül (tegevuse tagajärjel). Tegemist oli haigestumisega talveperioodil ja haigusega, mis külmal perioodil on Eesti kliimas tavapärane. Kostjal puudus pereliikmetele kolimisest tekkinud kahju nõudmise õigus, kuna TsMS § 3 lg 1 kohaselt on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohus jätis mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
42.Käesoleva vaidluse lahendamisse ei puutu kostja väited hagejale riigiabi andmise kohta ja hageja 100% riigile kuulumise kohta. Kohus ei käsitlenud kostja väiteid seoses Euroopa Liidu õigusega. Asjas puudub piiriülene mõõde, sest nii hageja kui kostja asuvad Eestis. Kohaldamisele kuuluvad Eesti Vabariigi õigusaktid ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Otsuses analüüsimata tõendid (sh poolte omavaheline kirjavahetus) ei mõjuta asja lahendamist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
43.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt osas, milles kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ja osas, milles kohus hageja hagi rahuldas, samuti menetluskulude väljamõistmise osas ning saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata osas, milles kostja nõuet ei tunnista ja rahuldada kostja vastuhagi moraalse kahju ja saamata üüri osas. Menetluskulud jätta hageja kanda.
44.ELTL art 234 kohaselt palus kostja pöörduda eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtu poole ja küsida eelotsust, kas hageja nõutud taastuvenergia tasud kostjale esitatud arvetes on liidu siseturuga kokkusobivad (kaasates asja juurde Euroopa Komisjoni), sh kas see on kooskõlas direktiivi 93/13-ga, sest tingimuse osas ei ole tarbijaga eraldi kokku lepitud; samuti tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ II ptk Sektori korralduse üldeeskirjad art 3.
45.Kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusõiguse normi, samuti jättis rakendamata Euroopa Liidu ühenduse õigusega isikule antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte. Otsus tuleb tühistada Euroopa Liidu õigusest lähtuvast ühtsest kohtupraktikast lähtuval alusel, mis on liikmesriikide siseriiklikele kohtutele siduvad, samuti vale materiaalõiguse kohaldamise ning menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Samuti on vaidlustatud otsus vastuolus direktiivi 2009/72/EÜ l lisa tarbijakaitsemeetmed p-dega a); c); d); f); i) ja art 9 lg-ga 12, samuti direktiivi 2009/72/EÜ II ptk Sektori korralduse üldeeskirjad art-ga 3.
46.Liikmesriikide kohtutel on kohustus EÜ art 10 sätestatud koostööpõhimõtet järgides tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele ühenduse õigusest. Seetõttu on Euroopa Kohus otsustanud, et siseriiklik kohus peab niipea, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, omal algatusel hindama, kas direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust. Järelikult ei piirdu liidu õigusega siseriiklikule kohtule selles valdkonnas antud roll pelgalt võimalusega otsustada lepingutingimuse võimaliku ebaõigluse üle, vaid hõlmab ka kohustust kontrollida seda küsimust omal algatusel kohe, kui kõnealuse kohtu käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. Seega ei vasta maakohtu otsus ühtsele
kohtupraktikale juhul, kui ta leiab asjas olevaid tõendeid hinnates, et käesoleval juhul puuduvad VÕS §-s 42 sätestatud tüüptingimuse tühisuse alused, leides, et tüüptingimustest tulenevalt (p 4.2) oli hagejal õigus arvesti ümber paigaldada ja tellida arvestile ekspertiis. Õige on hageja väide, et tal on õigus tüüptingimusi muuta ElTS § 89 lg 1 alusel.
47.Kohus jättis hindamata tüüptingimuse (p 4.2) ühtivuse direktiiviga 93/13. Siseriiklik kohus, kes lahendab müüja või teenuste osutaja hagi tarbija vastu seoses lepingu täitmisega ja kes võib siseriiklike menetlusnormide kohaselt omal algatusel hinnata nõude aluseks oleva lepingutingimuse vastuolu siseriiklike avaliku korra sätetega, peab juhul, kui ta on tuvastanud, et lepingutingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, omal algatusel hindama lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust direktiivis sätestatud kriteeriumide alusel.
48.Kohus ei järginud ühtset kohtupraktikat juhul, kui ei tunnistanud võla tasumise kokkulepet 22.02.2011 koos selle lisaga maksegraafik nr 18068 täies ulatuses tühiseks. Samuti ei ole põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine.
49.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjale esitatud arvetes sisalduva taastuvenergia tasu nõue on seaduslik. Kohus rikkus menetlusõiguse normi ja kohaldas valesti Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267, jättes Euroopa Liidu direktiivi 2009/72 EMÜ, direktiivi 93/13 EMÜ tõlgendamata käesolevate faktiliste asjaolude alusel, samuti kohaldamata Euroopa Liidu toimimise lepingu art 234. Seega jättis kohus Euroopa Liidu õiguse kohaldamata osas, milles kostja palus kohtul pöörduda eelotsuse saamiseks Euroopa Kohtu poole ja küsida eelotsust, kas hageja nõutud taastuvenergia tasud kostjale esitatud arvetes on liidu siseturuga kokkusobivad. Maakohus jättis hindamata kostja seisukohad ja tõendid, milles kostja osutas taastuvenergiatasude ebaõiglasele tingimusele hageja esitatud arvetes, milles eraldi kokku ei lepitud.
50.Kohus tõlgendas valesti ELTL art 267 ja 234, samuti rikkus menetlusõiguse normi juhul, kui leidis, et käesoleva vaidluse lahendamisse ei puutu kostja väited hagejale riigiabi andmise kohta ja hageja 100% riigile kuulumise kohta. Kohus ei käsitlenud kostja väiteid seoses Euroopa Liidu õigusega, leides, et asjas puudub piiriülene mõõde, nii hageja kui kostja asuvad Eestis. Normi kooskõla EL õigusega tuleb kontrollida EL õiguse ülimuslikkuse tagamiseks. Kui kohus seda ei kontrolliks, siis sattuks ohtu võimalus täita ka Eesti kohtutel lasuvat ELL art 4 lg-s 3 sätestatud kohustust tagada asutamislepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest tulenevate kohustuste täitmine ja aidata kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Vajadusel tuleb Euroopa Kohtult küsida eelotsust.
51.Kohus rikkus menetlusõiguse normi ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi ning ei lähtunud ühtsest kohtupraktikast, kui jättis rahuldamata kostja vastuhagiavalduses esitatud nõude elektri väljalülitamisest kuni hagi esitamiseni tekkinud kahju 1917 euro (üüritulu) väljamõistmiseks, mida kostja oleks võinud saada, kui hageja ei oleks elektrit välja lülitanud. Samuti rikkus kohus menetlusõiguse normi ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi kui jättis hagejalt mittevaralise (moraalse) kahju välja mõistmata. Kohus jättis hindamata kostja esitatud tõendi, PMTK maksuotsuse 05.06.2009 nr 12-2-3/4 682-3, millega kostja tõendas, et üüris tavapäraselt osa majast oma majanduslikus tegevuses välja. Kohus andis vale hinnangu lepingueelsete läbirääkimiste osas, leides, et kuulutus ei ole piisav tõend lepingueelsete läbirääkimiste pidamise kohta. On üldtuntud, et tavapäraselt peetakse lepingueelseid läbirääkimisi suuliselt. Samuti ei saa eeldada, et juhul, kui elektrit välja ei oleks lülitatud, ei oleks kostja saanud osa majast välja üürida. Samuti on hageja teo ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Juhul, kui vaadata kostja edastatud tahteavaldust 29.12.2012, siis selle p-s 10 on märgitud, et tarbija peab käesoleval hetkel lepingueelseid läbirääkimisi eramu
osaliseks üürimiseks, juhul, kui avalduse saaja katkestab elektriga varustamise, muutub tarbijal raskemaks makseid tasuda vastavalt VÕS § 101 lg-le 3.
52.Seadusandlus ja kohtupraktika on teinud palju, et kahju hüvitamise nõuet kannatanu jaoks lihtsustada. Isegi kui kahju ulatus ei ole selge ja seda ei ole võimalik tõendada, ei tähenda see, et kannatanu peaks enda nõudest loobuma või jätma selle esitamata. Ka ebaselge kahju hüvitamise nõue tuleb esitada ning ka siis on kannatanul õigus saada kahjuhüvitist.
53.Kohus hindas valesti arstitõendit, samuti pilte külmunud kraanikausist ja vannist. Arstitõend tõendab, et kostja jäi haigeks hageja toimingu tulemusel. Pildid tõendavad asjaolu, et elamine kodus muutus võimatuks, mille tulemusel tuli kostja pereliikmetel asuda elama teise elukohta. Hageja tegevus piiras kostja põhiõigust PS § 32 järgi oma vara hallata ja käsutada, lõhkus kostja pereelu ja sellest tekkis kostjale subjektiivne kahju, mitte nagu maakohus leidis, et see on pereliikmete subjektiivne kahju. Kohus jättis hindamata meteoroloogia keskuse andmed temperatuuride kohta alates 31.01.2012. Samuti ei hinnanud kohus, kas direktiivi 2009/72/EÜ II ptk Sektori korralduse üldeeskirjad art-ga 3 on kooskõlas selliste külmade ajal elektri välja lülitamine. Kohus jättis hageja suhtes deliktilise vastutuse eeldused nõuetekohaselt kontrollimata.
54.Kostja vaidlustas arve nr 472504500607 25.05.2011, samuti edastas 05.08.2011 teate, milles selgitas, et selline arve tuli talle ootamatult, samuti ei taganud hageja tänaval asetsevale elektrikilbile juurdepääsu, kuna ei edastanud peale arvesti teisaldamist kostjale kilbi võtit. Seega puudub hagejal õigus nõuda viivist. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.
55.Maakohus määras valesti vastuhagi hinna 5417 eurot. TsMS § 134 lg 3 kohaselt, juhul, kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Vastus apellatsioonkaebusele
56.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
57.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus rahuldas AS Eesti Energia hagi MM vastu võla ja viivise saamiseks, jättis rahuldamata MM vastuhagi AS Eesti Energia vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning mõistis MM-lt välja riigilõivu 175 eurot riigituludesse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega kohus jättis rahuldamata AS Eesti Energia hagi intressi saamiseks ja rahuldas MM vastuhagi elektri väljalülitamise õigusvastaseks tunnistamiseks.
58.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt tasumata riigilõivu 175 euro riigituludesse väljamõistmise osas (otsuse resolutsiooni p 7). Kostja sai vastuhagi esitamisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt. Sellises olukorras ei ole alust mõista riigilõivu tasumisel menetlusabi saanud isikult riigilõivu riigituludesse välja. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sellest sättest ei tulene võimalust mõista hagejalt hagi osalise rahuldamise korral riigilõiv, mille tasumiseks hageja
menetlusabi sai, riigituludesse välja lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja mõista üksnes juhul, kui hagi jääb tervikuna rahuldamata. Sama kehtib vastuhagi esitamise korral, kus hagi esitajaks on kostja.
59.Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muus osas rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
60.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on maakohtu otsuses juba piisava põhjalikkusega vastatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
61.Apellatsioonkaebuse põhilised etteheited on selle kohta, et maakohus ei kohaldanud Euroopa Liidu õigust ja ei pöördunud taotlusega Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas tuleb kohaldada Eesti õigust, sest vaidlusel puudub piiriülene mõõde. Vaidluses kohaldamisele kuuluvate Eesti õigusaktide vastuolu Euroopa Liidu õigusega maakohus ei tuvastanud ja ringkonnakohus nõustub sellega. Maakohus ei pidanud käesolevas asjas küsima Euroopa Kohtult eelotsust.
62.Maakohus tuvastas õigesti kostja võlgnevuse hageja ees. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja on kohustatud tasuma VÕS § 113 lg 1 alusel viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu. Samuti jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kostja vastuhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.
63.Maksu- ja Tolliameti 05.06.2009 maksuotsuse (mis on kohtule esitatud üksnes osalise tekstina - II kd lk 107,108) alusel ei saa teha järeldust kostjale varalise kahju tekkimise kohta saamata jäänud üüri näol 2012.a. Sellest puudulikust tekstist võib järeldada, et 2005.-2007.aastatel andis kostja eluruumi mingitel perioodidel kolmandatele isikutele üürile. See aga ei tõenda, et kostjal oli reaalne võimalus 2012.aastal eluruumi üürile anda ja ta kaotas selle võimaluse hageja õigusvastase tegevuse tõttu. Tõendamata on suuliste läbirääkimiste pidamine potentsiaalsete üürnikega üürilepingu sõlmimise eesmärgil. Samuti on tõendamata, et kostja külmetushaiguse põhjustas nimelt hageja tegevus. Kostja ei ole õigustatud nõudma mittevaralise kahju hüvitamist perekonnaliikmete nimel, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kostja poolt arvete tasumata jätmist ei põhjustanud hageja tegevus, mistõttu ei kuulu käesolevas asjas VÕS § 101 lg 3 viivisenõude osas kohaldamisele.
64.Maakohus määras vastuhagi hinna õigesti. Kostja märgib õigesti, et TsMS § 134 lg 3 kohaselt, juhul, kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Sellest maakohus ka lähtus, määrates tuvastusnõude ja koos sellega esitatud varalise nõude hinnaks 1917 eurot. Sellele lisandub TsMS § 132 lg-te 1 ja 3 järgi mittevaralise kahju hüvitamise nõude hind 3500 eurot. Seega on maakohtu määratud vastuhagi hind 5417 eurot õige.
65.Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei muuda. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse üksnes riigituludesse väljamõistetud riigilõivu osas, muus osas jäi apellatsioonkaebus
rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus sisuliselt muutmata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja. Samas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu kostjalt välja mõistmata 600 euro suuruse riigilõivu, mille tasumisest ta oli ringkonnakohtu 07.08.2013 määrusega vabastatud.
66.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Vastuväite ja protokolli parandamise taotluse lahendamine 02.12.2013 esitas MM vastuväite 26.11.2013 kohtuistungi protokollile ja taotluse protokolli parandamiseks. Ringkonnakohus, tutvunud vastuväite ja taotlusega, leiab, et need ei kuulu rahuldamisele. Protokoll kajastab vajalikul määral istungil toimunut ning vastab seaduse nõuetele. Protokolli täiendamiseks kostja soovitud viisil puudub alus. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ande Tänav
Osaliselt tühistatud Riigikohtu 15.12.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-1210352 ja Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti rahuldamata MM vastuhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja jaotati menetluskulud.
2.Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-10352 muutmata.
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.