Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
X. X-i hagi Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
22 664 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja X. X Kostja Elektrilevi OÜ Kostja Eesti Energia Aktsiaselts Kostjate esindajad vandeadvokaadid Tanel Kalaus ja Anna Liiv
Asja läbivaatamise kuupäev
11. märts 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 13. novembri 2017. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata X. X-i hagi Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu, ja saatis asja selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta eelnimetatud osas jõusse Harju Maakohtu 13. novembri 2017. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud X. X-i kanda.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 on jõustunud osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 13. novembri 2017. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata X. X-i
10.oktoobri 2017. a vastuväite kohtu tegevusele, samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata X. X-i taotluse 10. oktoobri 2017. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
2-15-1553
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviktekst on järgmine:
4.1.Jätta X. X-i hagi Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata.
4.2.Jätta X. X-i 10. oktoobri 2017. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
4.3.Jätta X. X-i taotlus 10. oktoobri 2017. a kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Võtta X. X-i vastuväited protokolli juurde.
4.4.Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud X. X-i kanda.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada.
6.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo TRINITI OÜ kontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (hageja) esitas 31. jaanuaril 2015 Harju Maakohtule hagi Elektrilevi OÜ (kostja I) ja Eesti Energia Aktsiaseltsi (kostja II) vastu. Hagi ja selle täpsustuste kohaselt palus hageja tuvastada kostja I võrgulepingu tüüptingimuste madalpingel kuni 63A (võrgulepingu tüüptingimused) p-de 5.1, 5.2.5 ja 5.3.1 tühisuse, üldteenuse tüüptingimuste tühisuse ja/või kohustada kostjaid lõpetama kahjustavate tüüptingimuste kasutamise, samuti tuvastada, et kostjad on solidaarselt (või alternatiivselt üks nendest) põhjustanud hagejale kahju. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt või kostjalt I hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel alates 1. jaanuarist 2013 kuni tema Tallinnas Xxxxx xx asuva elamu (elamu) taaspingestamiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt I hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 19 164 eurot. 13. oktoobri 2016. a määrusega keeldus maakohus tüüptingimuste tühisuse tuvastamise ja nende kasutamise keelamise nõuet ning kahju tekitamise tuvastamise nõuet menetlusse võtmast. Kohtumäärus on jõustunud. Hagiavalduse kohaselt lülitas kostja II, delegeerides oma pädevuse samasse kontserni kuuluvale kostjale I, 31. jaanuaril 2012 hageja elamus elektri välja. Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-10352 on võrguühenduse katkestamine tunnistatud õigusvastaseks. 1. jaanuaril 2013, kui elektriturg avanes, oleks hagejale pidanud olema tagatud üldteenus, kuid ta ei ole seda saanud, sest kostja I ei ole elamus võrguühendust taastanud. Hageja sõlmis 9. septembril 2013 elektriettevõtjaga (220 Energia OÜ) elektrimüügilepingu, mille järgi elektriettevõtja kohustus müüma hagejale elektrit alates 1. oktoobrist 2013, kuid elektriettevõtja ei saa elektrit müüa, sest hagejal ei ole võrguühendust. Hageja soovis anda elamu üheks aastaks üürile ja pidi elamu üürnikule üle andma hiljemalt
4.oktoobril 2013, kuid ei saanud seda teha, sest elamus ei ole elektrit. Kostja I ei või jätta võrguühendust taastamata põhjusel, et hageja on võlgu kostjale II. Kostja II ei ole taganud hagejale üldteenust, kuigi alates 1. jaanuarist 2013 tulnuks see tagada. Lähtuvalt eeltoodust on hagejale alates 1. jaanuarist 2013 tekitatud nii varalist kui ka mittevaralist kahju. Üürilepingust jäi hagejal saamata 12 kalendrikuu üür 19 164 eurot. Selleks, et eluruum oleks elamiskõlblik, peab see olema varustatud elektrienergiaga. Elektri puudumine tekitab hagejale mittevaralist kahju.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Võrgulepingu tüüptingimusi kohaldab tarbija suhtes võrguettevõtja kostja I, mitte kostja II. Hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise leping, mille alusel kostja II müüs hagejale elektrit ja osutas võrguteenust. Hiljem asutas kostja II tulenevalt Euroopa Liidu õiguse nõuetest uue äriühingu (kostja I, endise ärinimega osaühing Jaotusvõrk) ja andis sellele 2(9)
2-15-1553
30.märtsil 2005 sõlmitud ettevõtte müügilepingu alusel üle võrguteenuse osutamisega tegelenud ettevõtte. Kostjale I läks üle ka hagejaga sõlmitud võrguleping. Seega on võrguettevõtjast kostja I ja hageja vahel lepinguline suhe (võrguleping). Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-10352, et võrguühenduse õigusvastane katkestus kestis vaid 13 päeva. Võrguühenduse katkestus oli alates 13. veebruarist 2012 õiguspärane. Kuna hageja elamu võrguühendus oli katkestatud võrguteenuse ja müüdud elektrienergia võla tõttu, siis ei olnud hagejal õigust saada alates 1. jaanuarist 2013 elektrienergiat ka üldteenuse korras. Hageja ei saa nõuda võrguühenduse taastamist alates 1. jaanuarist 2013 ehk alates elektrituru avanemisest ega ka alates ajast, mil hageja sõlmis lepingu elektrimüüjaga. Võrguühendus katkestati, sest hageja rikkust võrgulepingut. Elektrituru avanemine ei muutnud varem tasumata võrgu- ja elektritasude nõudeid olematuks. Kuna võrguühendus on katkestatud, ei pea võrguettevõtja (tema nimetatud müüja) tarbijale üldteenust osutama. Kui hageja tasub võla ning võrguühenduse katkestamisega seotud kulu, taastab kostja I võrguühenduse ja tarbija saab osta oma valitud elektrimüüjalt elektrienergiat. Hageja nõuab saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitamist, kuid võrgulepingu p 11.9 järgi neid ei hüvitata. Hageja ei ole oma väidetavaid hingelisi kannatusi ka tõendanud.
3.Harju Maakohus jättis 13. novembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 422 euro 50 sendi suuruse menetluskulu ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti mõistis maakohus hagejalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 4 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja 1150 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võis võrguettevõtja enne 1. jaanuari 2013 kehtinud elektrituruseaduse (ELTS) § 90 lg 1 kohaselt katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija oli jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu või võrguettevõtja nimetatud müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud lepingutes sätestatud kohustusi. Tsiviilasjas nr 2-12-10352 on jõustunud lahendiga tuvastatud, et hageja jättis oma kohustused täitamata ja võlgneb kostjale II 7215 eurot 90 senti ning viivise. Samuti on viidatud kohtulahendiga tuvastatud, et alates 13. veebruarist 2012 oli hageja elamu võrguühenduse katkestus õiguspärane. Seega oli kostjal I ELTS § 90 lg 1 ja võrgulepingu tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 järgi õigus hageja võrguühendus katkestada, sest enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 järgi võis võrguettevõtja tarbija võrguühenduse katkestada ka siis, kui tarbija oli võlgu elektrimüüjale.
30.märtsil 2005 anti kostjale II üle võrguteenuseid osutav ettevõte, millega läks kostjale I üle ka hageja ning kostja II vahel sõlmitud võrguleping. Kostja I ja kostja II olid sõlminud lepingu, mis andis kostjale II õiguse esitada hagejale arveid kostja I nimel. Rahandusministeeriumi 14. mai 2015. a kirja p-st 3 nähtub, et kostja II korraldab kostja I võrgutasu arvete esitamist klientidele ja et kostja II tasub arved kostjale I iga kuu 21. kuupäevaks sõltumata sellest, kas klient on talle arve tasunud. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei ole tasunud summat, mis on temalt tsiviilasjas nr 2-12-10352 kostja II kasuks välja mõistetud. Elektrituru avanemine 1. jaanuaril 2013 ei muuda enne seda tekkinud nõuetest tulenevat võlga olematuks. Võrguühenduse taastamiseks peab hageja võla tasuma ja seejärel saab ta osta elektrimüüjalt elektrienergiat. Kostja I võrgulepingu tüüptingimuste p-d 5.1, 5.2.5 ja 5.3.1 ei ole tühised. Viidatud tüüptingimused on kooskõlas ELTS §-ga 90, millest tulenes samuti õigus katkestada võrguteenuse osutamine, kui 3(9)
2-15-1553 teenuse eest jäetakse tasumata. Seega võis kostja I hagejale võrguteenuse osutamise katkestada nii ELTS § 90 lg 1 kui ka tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 alusel. Hageja nõuab 19 164 euro suuruse saamata jäänud tulu hüvitamist, kuid kostja I tüüptingimuste p 11.9 järgi ei saa hageja saamata jäänud tulu nõuda. Samuti ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist kostjalt II, kuna kostja II ei ole võrguteenuse osutaja, vaid elektrimüüja. Kuna hageja ei heida ette seda, et talle ei müüdud elektrienergiat, vaid seda, et talle jäeti osutamata võrguteenus, ei saanud kostja II tegevus talle kahju tekitada.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks arutamiseks või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti osas, millega maakohus jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja 10. oktoobri 2017. a vastuväite kohtu tegevusele, samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse 10. oktoobri 2017. a kohtuistungi protokolli parandamiseks, jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et võrguteenuse osutamise eest esitas hagejale kostja I nimel arveid kostja II ja et arvetel oli märgitud nii elektrienergia tasu kui ka võrgutasu. Kostja II kannab kostjale I üle kogu võrgutasu summa sõltumata sellest, kas tarbija on arve tasunud. Võrgutasude laekumise riski kannab kostjate omavahelise kokkuleppe kohaselt kostja II. Kuna kostja II on iga kuu tasunud kostjale I kogu võrguarve, sõltumata sellest, kas hageja on arve tasunud, siis ei olnud hageja 1. jaanuaril 2013 kostjale I võrgutasu eest võlgu. Iseenesest oli võrguühenduse katkestamine alates 14. veebruarist 2012 õiguspärane. Pooled ei vaidle selle üle, et 14. veebruari 2012. a seisuga oli hageja kostjale II võrguteenuse eest võlgu. Alates
1.jaanuarist 2013 kehtiva ELTS § 90 lg 1 kohaselt ei saa võrguettevõtja aga võrguühendust katkestada, kui tarbija jääb elektrilepingu alusel võlgu elektrimüüjale. Ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtivatest võrgulepingu tüüptingimustest (sh p-dest 5.2.5 ja 5.3.1) ei tulene, et kostja I saaks võrguühenduse katkestada juhul, kui tarbija jääb võlgu elektrimüüjale. Hageja võlg kostjale II ei andnud kostjale I õigust keelduda alates 1. jaanuarist 2013 hagejale võrguteenust osutamast. Alused, millal võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, on sätestatud ELTS § 65 lg-s 3 ja praegu selliseid aluseid ei esine. Samuti ei saa alates 1. jaanuarist 2013 keelduda võrguteenuse osutamisest juhul, kui tarbijal on elektrilepingu järgi elektrimüüjale võlg, mis on tekkinud enne
1.jaanuari 2013. Kostja I on tuginenud ka sellele, et võrguühendust ei pea taastama, sest hageja ei ole tasunud võrguühenduse katkestamisega seotud kulu. ELTS § 90 lg 11 järgi on võrguettevõtjal õigus nõuda tarbijalt võrguühenduse taastamiseks tehtud põhjendatud kulutuste hüvitamist. Võrgulepingu tüüptingimuste p 5.4 sätestab, et kui katkestus toimus ostja süül, taastab võrguettevõtja võrguühenduse pärast seda, kui ostja on hüvitanud võrguühenduse taastamisega seotud kulutused või annab võrguettevõtja aktsepteeritud kinnituse nende hüvitamise kohta. Maakohus ei ole seda küsimust 4(9)
2-15-1553 pooltega menetluses arutanud ega selgitanud välja, kui suur on võrguühenduse katkestamise kulu. Samuti ei ole maakohus võtnud otsuses seisukohta, kas eeltoodud asjaolu annab kostjale I õiguse keelduda võrguühendust taastamast. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole väitnud, et talle ei ole elektrit müüdud, vaid üksnes seda, et talle pole võrguteenust osutatud. 17. märtsil 2016 esitatud hagiavalduse täpsustuses on hageja märkinud, et kostja II oleks pidanud tagama talle alates 1. jaanuarist 2013 üldteenuse. Maakohus ei ole selle väite kohta seisukohta võtnud. Maakohus märkis, et hageja varalise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et võrguteenuse üldtingimuste p 11.9 kohaselt ei saa hageja nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Samas ei nähtu otsusest, et maakohus oleks hinnanud tüüptingimuse kehtivust. Kuna maakohus leidis, et saamata jäänud tulu ei tule hüvitada, ei ole maakohus hinnanud ka tõendeid, mida hageja esitas selle kahju tõendamiseks. Samuti on maakohus jätnud käsitlemata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sätestab ELTS § 90 lg 1, et võrguettevõtjal on õigus võrguühendus katkestada, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma tasumata. Sellel, kas võrguteenuse eest ollakse võlgu võrguettevõtjale või elektrimüüjale, ei ole tähtsust. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et hageja rikkus oma kohustusi. Võlg on siiani tasumata. Ringkonnakohus tõlgendas seega vääralt ELTS § 90 lg-t 1 ja leidis ekslikult, et võrguettevõtja ja elektrimüüja vahel sõlmitud käsunduslepingu ning nõude loovutamise lepingu tõttu lõpeb võlg, mis oli võrguühenduse katkestamise põhjuseks. Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijate võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud osutatud võrguteenuse eest tasumata. Võrguettevõtja ja elektrimüüja omavaheline õigussuhe ei saa muuta tarbija täitmata kohustust täidetud kohustuseks. Ringkonnakohus on rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna kohtuotsusest ei selgu, millist seadust kohaldades jõudis ringkonnakohus järeldusele, et hagejal ei ole 1. jaanuari 2013. a seisuga võrgutasu võlga. Kohtuotsusest ei tulene, et ringkonnakohus oleks tuvastanud, et hageja kohustus oleks VÕS §-s 186 sätestatud alustel lõppenud. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti võrgulepingu tüüptingimusi ning jõudis väärale järeldusele, et võrgulepingu tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 järgi ei ole kostjal I õigust võrguteenuse osutamist katkestada, kui tarbija jääb elektrimüüjale võlgu. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja võrguühendus katkestati muu hulgas võrgulepingust tuleneva võla tõttu. Alates 1. jaanuarist 2013 kehtivate võrgulepingu tüüptingimuste p 5.2.5 kohaselt on võrguettevõtjal õigus katkestada ühendus elektrimüügi tingimuste olulise rikkumise, sealhulgas võlgnevuse korral. Tüüptingimuste p 5.3.1 kohaselt loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks see, kui ostja ei ole maksnud võrgulepinguga ettenähtud tasu. Tüüptingimustest ei tulene, et võrguühenduse katkestamine oleks lubatud üksnes siis, kui võrgutasu võlgnetakse otse võrguettevõtjale.
5(9)
2-15-1553 Kuna võrguühenduse katkestus on kooskõlas nii seaduse kui ka tüüptingimustega, siis on hageja kahju hüvitamise nõue alusetu. Kostjad ei ole rikkunud ühtegi kohustust, mistõttu ei saanud kostjate tegevuse tagajärjel hagejale kahju tekkida.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas ja saatis asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb eelnimetatud osas jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi. Hagi jääb rahuldamata. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja 10. oktoobri 2017. a vastuväite kohtu tegevusele, samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse 10. oktoobri 2017. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
11.Hageja nõuab kostjalt I kui võrguettevõtjalt (ELTS § 8) varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kostja I on alates 1. jaanuarist 2013 põhjendamatult keeldunud taastamast tema elamu võrguühendust. Kostjalt II kui üldteenuse osutajalt (ELTS § 761) nõuab hageja sama varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kostja II ei ole taganud talle alates 1. jaanuarist 2013 üldteenust.
12.Hageja kahju hüvitamise nõue kostja I vastu põhineb võrgulepingul. Sellise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Eelnimetatud nõude eeldused on järgmised: kahjustatud isiku ja kahju tekitaja vahel on lepinguline suhe; kahju tekitaja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust; kahjustatud isikul on tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 mõttes; rikkumise ning kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
13.Hageja kahju hüvitamise nõue kostja II vastu põhineb ELTS § 761 lg-test 1 ja 2 tuleneva kohustuse väidetaval rikkumisel. ELTS § 761 lg 1 näeb ette, et väiketarbijal on õigus saada üldteenust ehk osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Sama paragrahvi teise lõike järgi osutab võrguettevõtja üldteenust ise või kui ta ise elektrienergiat ei müü, nimetab ta teenust osutama tegevusloaga müüja. Sellise nõude õiguslik alus on samuti VÕS § 115 lg 1 ja ka nõude eeldused on samasugused.
14.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle: hageja ja kostja II olid 3. aprillil 2002 sõlminud hageja elamu elektriga varustamiseks elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingu;
6(9)
2-15-1553 ettevõtte ülemineku tõttu andis kostja II varem enda struktuuri kuulunud võrguteenuse osutamisega tegelenud ettevõtte üle kostjale I ja seega läks kostjale I üle ka hageja ning kostja II vahel sõlmitud leping võrguteenuse osutamist puudutavas osas; kostja I on võrguettevõtja ELTS § 8 tähenduses; kostja II on üldteenuse osutaja ELTS § 761 mõttes; kostja I ja kostja II on sõlminud lepingud, millest tulenevalt on arvete esitamine ja tasumine korraldatud selliselt, et kostja II esitab tarbijatele arveid, nõuab tasumata summad tarbijatelt sisse ning tasub kogu võrguteenuse tasu kostjale I üks kord kuus sõltumata sellest, kas tarbijad on talle tasunud; kostja II esitas hagejale arveid nii elektrienergia kui ka võrguteenuse eest; kostja II on kostjale I kõik võrguteenuse arved tasunud; Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-10352 on hagejalt kostja II kasuks välja mõistetud 7215 euro 90 sendi suurune võlg ja viivis põhinõudelt; eelnimetatud kohtuotsus on jõustunud; hageja ei ole kohtuotsusega väljamõistetud võlga tasunud.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I pidi alates 1. jaanuarist 2013 taastama hageja elamu võrguühenduse ja jätkama võrguteenuse osutamist vaatamata sellele, et hageja ei ole varasemat võlga (mis sisaldas ka võrguteenuse tasu) tasunud, ning kas kostja II pidi osutama alates 1. jaanuarist 2013 hagejale üldteenust. Seega on vaidluse keskne õiguslik küsimus see, kas kostjad on rikkunud oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi, sest sellest sõltub mõlema kostja vastu suunatud kahju hüvitamise nõude eelduste täidetus.
16.Maakohus leidis, et kostja I ei pidanud hageja elamu võrguühendust taastama. Samuti leidis maakohus, et hageja pole tuginenud asjaoludele, mis võiksid viidata sellele, et kostja II on oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus aga asus seisukohale, et kostjad on rikkunud oma kohustusi, sest alates 1. jaanuarist 2013 ei olnud lubatud võrguteenuse osutamisest keelduda juhul, kui tarbijal on võrguteenuse võlg elektrimüüja esitatud arve järgi. Kolleegium nõustub siinkohal ringkonnakohtuga, et maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on kostjale II ette heitnud, et viimane ei ole hagejale alates 1. jaanuarist 2013 taganud üldteenust. Siiski sõltub ka kostja II võimaliku rikkumise hindamine sellest, kas kostjal I oli kohustus 1. jaanuaril 2013 hageja elamu võrguühendus taastada või mitte.
17.ELTS § 90 lg 1 alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv redaktsioon näeb ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust muul viisil oluliselt rikkunud. Kolleegium selgitab, et nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. Nimelt näeb VÕS § 111 lg 1 ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.
7(9)
2-15-1553
18.Kolleegiumi arvates ei toonud 1. jaanuaril 2013 jõustunud ELTS § 90 uus redaktsioon kaasa olulisi muudatusi õiguslikus olukorras. Nimelt nägi enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel või võrguettevõtja nimetatud müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud nimetatud lepingutes ettenähtud kohustust. Alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv seadus näeb aga ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil. Ka seaduseelnõu seletuskirjas (139 SE) on märgitud, et viidatud sätte põhimõtteline ülesehitus jääb samaks, teksti muudetakse vaid üldteenuse ja avatud tarne teenuse osutamise aspektist. Seega võimaldas nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 kui võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata.
19.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ELTS § 90 lg 1 kohaselt on võrguteenuse osutamise katkestamine lubatud, kui tarbija on jätnud tasumata talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma. Viidatud sättest ei tulene, et see võlg peaks olema tingimata tekkinud võrguettevõtja ees, vaid võlg peab olema kindlat liiki teenuse (praegusel juhul võrguteenuse) eest. Ringkonnakohus tõlgendas seega vääralt ELTS § 90 lg-t 1 ja leidis ekslikult, et määrav on see, kelle esitatud arve alusel on võlg tekkinud. Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et võrguettevõtja ja elektrimüüja omavaheline õigussuhe ei saa muuta tarbija täitmata kohustust täidetud kohustuseks. Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. Hageja ei ole menetluses väitnud, et tal ei ole võrguteenuse võlga, ta on väitnud üksnes seda, et kuna kostja II on kostjale I kogu teenuse maksumuse tasunud, siis ei ole hageja kostjale I võlgu.
20.Ringkonnakohus leidis, et kostja I ei võinud alates 1. jaanuarist 2013 võrguteenuse osutamisest keelduda seetõttu, et ELTS § 65 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja osutama oma teeninduspiirkonnas tarbijale, tootjale, liinivaldajale või teisele võrguettevõtjale võrguteenuseid ja et sama paragrahvi kolmas lõige, mis sätestab võrguettevõtja teenuse osutamisest keeldumise õiguse, ei näe ette õigust keelduda võrguteenuse võla korral.
21.ELTS § 65 lg 3 p 5 järgi on võrguteenuse osutajal õigus keelduda võrguteenuse osutamisest mh juhul, kui selline õigus tuleneb ELTS-is sätestatud muust alusest. Praegusel juhul tuleneb keeldumise õigus kolleegiumi arvates ELTS § 65 lg 3 p-st 5 koostoimes ELTS § 90 lg-ga 1 ja VÕS § 111 lg-ga 1.
22.Kuna ELTS § 90 lg 1 võimaldab võrguteenuse võla korral iseenesest keelduda võrguteenuse osutamisest seni, kuni hageja ei ole võrguteenuse võlga tasunud, siis ei hinda kolleegium seda, kas kostja I võis võrguteenuse osutamisest keelduda, tuginedes tüüptingimustele.
23.Eeltoodust tulenevalt oli kostjal I õigus keelduda hagejale alates 1. jaanuarist 2013 võrguteenust osutamast seni, kuni hageja tasub senise võlgnevuse, mis tal on võrguteenuse eest. Samuti ei pidanud kostja II osutama hagejale alates 1. jaanuarist 2013 üldteenust, kuna seda saab osutada vaid võrguühenduse olemasolu korral. Kuna kostja I võis alates 1. jaanuarist 2013 keelduda hagejale võrguteenuse osutamisest ega pidanud võrguühendust taastama ja kuna kostja II ei pidanud osutama ega saanudki osutada hagejale alates 8(9)
2-15-1553
1.jaanuarist 2013 üldteenust, siis jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus eksis ELTS § 90 lg 1 ja § 65 lg 3 kohaldamisel ning tühistas põhjendamatult maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ka hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist põhjendanud ega ole menetlusõiguse norme rikkunud.
24.Ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ega ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ega ole nende tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega tuleb jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi. Hagi jääb rahuldamata.
25.Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus määras kostjate menetluskulud kindlaks ja mõistis need hagejalt kostja I kasuks välja. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse mh ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ega määranud ise menetluskulusid kindlaks. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas ja eeltoodust tulenevalt määrab kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Samuti lahendab maakohus menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hageja menetluskulude kandmiseks saadud menetlusabi riigituludesse väljamõistmise küsimuse.
26.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik
Peeter Jerofejev
Ants Kull
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.