Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Ande Tänav ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
28.11.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-20744
Tsiviilasi
Creditreform Eesti OÜ hagi L Ti vastu võla väljamõistmiseks
Hagi hind
253, 55 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.09.2013 lihtmenetluses tehtud tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Creditreform Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja Creditreform Eesti OÜ (RK 10887820), lepinguline esindaja Olga Vijard Kostja L T (IK xxxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja Marju T
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Keelduda Creditreform Eesti OÜ poolt tsiviilasjas nr. 2-13-20744 tehtud Harju Maakohtu 13.09.2013 otsusele esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale peale käesoleva määruse jõustumist. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Edasikaebe kord Käesoleva kohtumääruse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Asjaolud
Creditreform Eesti OÜ esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse L Ti vastu võla väljamõistmiseks. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 30.07.2013 määrusega Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule. 16.08.2013 esitatud hagiavalduse kohaselt võttis kostja 21.10.2009 Ferratum Estonia OÜ-le kuuluva interneti portaali vahendusel laenu 2000 krooni (127, 82 eurot). Ferratum Estonia OÜ kandis kostjale laenusumma üle 21.10.2009. Kostja võttis laenu 30 päevaks, mille pealt oli vastavalt üldtingimuste punktidele 6.1, 6.3 ettenähtud käsitluskulu 600 krooni (38, 35 eurot). Laenu ja käsitluskulu tagastamine pidi toimuma 30 päeva jooksul pärast laenusumma saamist. Seega kohustus kostja tagastama laenu koos käsitluskuluga hiljemalt 20.11.2009. Seoses kostjapoolse laenu ja käsitluskulu tasumata jätmisega saatis laenuandja kostjale vastavad meeldetuletuskirjad 02.12.2009 ja 13.01.2010. Kostja meeldetuletuskirjadele ei vastanud. Kuna laenuandja on edastanud kostjale kaks meeldetuletuskirja, siis vastavalt üldtingimuste punktile 8.3 on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist 19, 18 eurot. Vastavalt üldtingimuste punktile 8.2 on kostjalt õigus nõuda viivist määraga 0, 03% tasumata summast päevas kuni summa täieliku tasumiseni. Seega seisuga 15.08.2013 oli kostja kohustatud tasuma viivist 68, 20 eurot. Ferratum Estonia OÜ loovutas nõude hagejale 01.12.2012. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 127, 82 eurot, käsitluskulu 38, 35 eurot, viivis 68, 20 eurot ja kahjuhüvitis 19, 18 eurot. Täiendavalt palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõiv 60 eurot ja õigusabikulu tõendite kogumise ja korrastamise eest ning hagiavalduse koostamise ja kohtule edastamise eest 130 eurot. Kostja hagile ei vastanud Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 253, 55 eurot, millest põhivõlgnevus 127, 82 eurot, käsitluskulu 38, 35 eurot, viivis 68, 20 eurot ja kahjuhüvitis 19, 18 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 110 eurot, millest riigilõiv on 60 eurot ja õigusabikulu 50 eurot, ning viivise protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud määras. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohtu hinnangul oli kulunõue esitatud suuruses põhjendamatu.
Edasine menetlus
2(4)
Creditreform Eesti OÜ ei nõustunud maakohtu otsuses väljamõistetud menetluskulu suurusega ja esitas apellatsioonkaebuse. Kuna kohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, oleks tulnud ka menetluskulude osas hageja nõue rahuldada täies ulatuses. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lõikega 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg. 21 alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. See asjaolu, et maakohus märkis kohtuotsuses edasikaebamise korra, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg. 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. TsMS § 405 lg. 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg. 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulude väljamõistmisel materiaalõigusnorme õigesti kohaldanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-107-13 välja toonud, et TsMS § 175 lg. 1 tõlgendamisel tuleb arvestada mh TsMS § 231 lõigetega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. Riigikohus on olnud seisukohal, et TsMS § 231 lg. 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg. 1 p. 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (Riigikohtu lahend 3-2-1-42-13). Eeltoodu kehtib ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Seega võimaldab TsMS § 175 lg. 1 esimene lause jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Seega on põhjendamatu hageja seisukoht, et menetluskulude väljamõistmisel juhul, kui vastaspool menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, ei peagi kontrollima lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Toimiku materjalide kohaselt ei ole maakohus hageja menetluskulude väljamõistmise avaldust kostjale kätte toimetanud ning ei saa lugeda, et kostja on hageja avalduse omaks võtnud. Asjas ei nähtu ka menetlusõigusnormide rikkumist. Seega ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
3(4)
Tiit Kollom
Ande Tänav
Ele Liiv
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.