Eesti Vabariigi nimel Kohus
Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Moonika Tähtväli
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.11.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-23514
Tsiviilasi
Eesti Inkasso väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
103,72 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja Eesti Inkasso OÜ (12438291, asukoht Teguri tn 37b, Tartu 50107), esindaja August Käära (e-post [email protected])
esindajad
OÜ
hagi
XXX
vastu
võla
Kostja XXX(XXX, elukoht XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 19.07.2013 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 14.08.2013 hagis palus hageja kostjalt välja mõista 113,72 eurot, millest 10 eurot on intress ja 103,72 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. 30.09.2013 teatas hageja, et palub kostjalt välja mõista üksnes viivise 103,72 eurot. Hagi kohaselt laenas kostja XXXOÜ-lt 12.07.2012 laenulepingu alusel 300 eurot, tagastamise tähtajaga 11.08.2012. Kostja esitas laenutaotluse interneti vahendusel XXXOÜ kodulehel XXX, täites laenutaotluse ankeedi ning kinnitades üldtingimustega nõustumist. XXXOÜ kandis laenu kostja kontole 12.07.2012 ja saatis kostjale laenulepingu koos laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikuga. Perioodil 31.08.2012-06.02.2013 tasus kostja kokku 320 eurot. Kostja viivisevõlg on 103,72 eurot. Hagejal on laenulepingu üldtingimustele punkti 8.1 alusel õigus nõuda viivist 0,33% päevas põhivõlalt. Viivis perioodi 11.08.2012 kuni 20.12.2012 eest on 103,72 eurot. Nõutav viivis ei kahjusta kostjat. XXXOÜ loovutas 22.04.2013 laenulepingust tuleneva võlanõude hagejale ning teavitas kostjat nõude loovutamisest. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hageja intressinõude rahuldamata. Kostja taotlusel väljastas XXXOÜ 12.07.2012 kostjale laenu 300 eurot, laen tuli tagastada 1 kuu jooksul ühes intressiga summas 330 eurot. Kostja tagastas hagejale 330 eurot, mis sisaldas ka kokkulepitud intressi. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist ja kostja nõustub tasuma viivist summas 24 eurot. Kostja taotleb viivisenõude vähendamist ja palub tuginedes TsMS § 445 lg 1 võimaldada see tasuda kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude kostjalt väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sellistel tingimustel on kostja nõus sõlmima kompromissi. Esimese astme kohtu otsus Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel ei ole vaidlust selles, et: Kostja esitas 12.07.2012 XXXOÜ-le interneti vahendusel XXX kodulehel laenutaotluse, kinnitades üldtingimustega nõustumist (t.lk 21-27). Hageja laenas kostjale 300 eurot, tagastamise tähtajaga 11.08.2012. Kostja tagastas osamaksetega hagejale laenu koos intressiga summas 330 eurot (t.lk 46-53). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise summas 103,72 eurot väljamõistmist põhinõudelt 300 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 0,33% päevas (120% aastas) ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 11.08.2012 kuni 20.12.2012. Hageja arvates ei kahjusta nõutav viivis kostjat. Kostja ei vaidlusta hageja õigust nõuda viivist, kuid leiab, et hagejal ei ole õigus nõuda viivist rohkem kui 24 eurot. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise
lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalist nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimustele punkti 8.1 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 0,33% suuruse viivise määra osas (120% aastas), sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 120% suurune viivise aastamäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne
Kuna kohus rahuldab hagi väiksemas ulatuses kui nõustus vastuses hagile tasuma kostja, siis leiab kohus, et TsMS § 445 lg 1 kohaldamiseks puudub alus ja ka vajadus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja pakkus menetluses hagejale kompromissina, et tasub hagejale viivist summas 24 eurot. Hageja kompromissiga ei nõustunud. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ja väiksemas ulatuses kui pakkus kompromissina kostja, on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud tervikuna hageja kanda. Kohus selgitas hagejale TsMS § 163 lg 2. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6). /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.