Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

EDASIKAEBAMISE TÄHTAEG JA KORD

Määrusele võib pankrotiavalduse esitanud isik (võlausaldajas FEB) esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruskaebuse esitaja peab tasuma riigilõivu. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

Tsiviilasi nr 2-13-52739

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA NÕUE

Kohtule 06.11.2013 esitatud pankrotiavalduse kohaselt AS FEB (edaspidi: Võlausaldaja) ja OÜ Ultrastar (edaspidi ka: Ostja) sõlmisid 02.01.2003 lepingu nr. NRV3753C, mille alusel Võlausaldaja müüb Ostjale Võlausaldaja kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupu (edaspidi: Müügileping). 17.10.2003 sõlmisid Võlausaldaja ja Ostja Müügilepingu lisa nr 1. Võlausaldaja ja V N (edaspidi: Võlgnik) sõlmisid 16.06.2009 käenduslepingu (edaspidi: Käendusleping), mille punktidest 1.1 ja 3.1 tulenevalt kohustub Võlgnik täitma kõik Müügilepingust tulenevad Ostja kohustused, kui Ostja jätab need tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata. Müügilepingu punkti 6.1 kohaselt pidi Ostja tasuma kauba eest kas selle kättesaamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest. Käesoleva aja seisuga on Ostja jätnud täielikult või osaliselt tasumata Müügilepingu alusel väljastatud arved kokku summas 22 080,27 EUR. Võlausaldaja edastas Võlgnikule 24.01.2013 e-kirjaga nõudekirja, milles palus Võlgnikul kui käendajal tasuda Ostja võlgnevus 7 päeva jooksul, s.o. hiljemalt 31.01.2013. Kuna võlgnevus jäi endiselt tasumata, edastas Võlausaldaja 10.10.2013 Võlgnikule uue nõudekirja võlgnevuse tasumiseks, seekord ühes pankrotihoiatusega. Võlgnik sai 10.10.2013 nõudekirja ja pankrotihoiatuse kätte 15.10.2013. Ostja ega Võlgnik ei ole käesoleva ajani võlgnevust tasunud. Võlausaldaja rahalise nõude sisu ja põhjendused Põhivõlgnevus 17.10.2003 sõlmitud Müügilepingu lisaga 1 lepiti kokku Müügilepingu punkti 6.1 muutmine selliselt, et Ostja pidi tasuma kauba eest kas selle kättesaamisel või hiljemalt 30 päeva jooksul alates kaubapartii kättesaamisest. Ostja ei ole täitnud Müügilepingu punktist 6.1 tulenevat kohustust tasuda kauba eest. Samuti ei esine asjaolusid, mis võiks VÕS § 103 alusel Ostja rikkumist vabandada. Seega võib Võlausaldaja nõuda Ostjalt põhivõla summas 22 080,27 euro tasumist. Viivis Müügilepingu punktiga 6.3 oli ette nähtud viivis määras 0,1% päevas tasumata summalt, mille põhjal moodustab käesoleva pankrotiavalduse seisuga viivis kokku 17 445,49 EUR. Seetõttu on Ostjal kohustus tasuda tasumata põhivõlalt ka viivist, mille suurus on käesoleva pankrotiavalduse seisuga 17 445,49 eurot. Iga tasumata päevaga kasvab viivis 0,1% tasumata põhisummalt, s.o 22,08 eurot päevas. Eeltoodu põhjal moodustab Võlausaldaja nõue Ostja vastu kokku summas 22 080,27 + 17 445,49 = 39 525,76 eurot. 2(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

Käesoleval juhul tuleneb Käenduslepingu punktidest 1.1 ja 3.1, et kui Ostja ei täida Müügilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, on Võlgnik kohustatud täitma Müügilepingust tulenevad nõuded oma vara arvel tähtaegselt ja täies ulatuses, tasudes Võlausaldajale Müügilepingust tuleneva ostuhinna, viivised ja muud Müügilepingu alusel tasumisele kuuluvad summad ning kõigi summade sissenõudmisega seotud kulutused. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud, et Võlgnik vastutaks üksnes juhul, kui Võlausaldaja ei saa nõuet Ostja vastu rahuldada. Seetõttu on Võlausaldajal õigus nõuda Ostja kohustuste täitmist ka Võlgnikult. Kooskõlas Käenduslepingu punktiga 1.1.2. vastutab Võlgnik koos Ostjaga kui solidaarsed võlgnikud, kusjuures Võlgniku vastutuse rahaline maksimumsuurus on 599 567 krooni, s.o. 38 319,31 eurot. Kuna Ostja võlgnevus Võlausaldaja ees ületab Võlgniku kui käendaja vastutuse piiri, on Võlausaldajal õigus nõuda Võlgnikult Ostja võlgnevuse tasumist 38 319,31 euro ulatuses. Võlausaldaja on pöördunud kahel korral Võlgniku poole võlgnevuse tasumise nõudega. Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud ega esitanud selle tasumise kohustusele vastuväiteid. Ülaltoodust nähtuvalt on Võlgniku kohustus olnud sissenõutav pikaajaliselt. Kuna Ostja ei olnud Müügilepingust tulenevat tasumiskohustust täitnud, tekkis Käenduslepingu alusel Ostja võlgnevuse tasumise kohustus solidaarselt ka Käendajal. Seetõttu esitas Võlausaldaja 24.01.2013 Võlgnikule nõude Ostja võlgnevuse tasumiseks 7 päeva jooksul, s.o. hiljemalt 31.01.2013. Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud ega esitanud tasumise kohustusele vastuväiteid. Kuna Võlgnik ei täitnud pärast 24.01.2013 nõudekirja võlgnevuse tasumise kohustust temale pandud 7-päevase tähtaja jooksul, s.o. hiljemalt 31.01.2013, edastas Võlausaldaja 10.10.2013 Võlgnikule uue nõudekirja, seekord ühes pankrotihoiatusega, nõudes Võlgnikult endiselt kohustuse täitmist, millise nõude sai Võlgnik kätte 15.10.2013. Selleks ajaks oli Võlgniku kohustus olnud sissenõutav rohkem kui 8 kuud. Seetõttu esitas Võlausaldaja, juhindudes PankrS § 10 lg 2 p-st 1, ühes 10.10.2013 nõudekirjaga Võlgnikule ka pankrotihoiatuse. Võlgnik ei tasunud võlgnevust ka 10 päeva jooksul arvates pankrotihoiatuse kättesaamisest, mistõttu esitab Võlausaldaja käesolevaga Võlgniku vastu pankrotiavalduse kohtusse. Kuna Võlgnik ei ole võlgnevust rohkem kui 8 kuu jooksul kasvõi osaliselt tasunud ega ole esitanud mingeid põhjendatud selgitusi võlgnevuse mittetasumiseks ning ei ole seda teinud ka 10 päeva jooksul pärast pankrotihoiatuse saamist, siis on ilmne, et Võlgnikul ei ole juba pikema aja vältel piisavalt rahalisi vahendeid Käenduslepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Võlausaldaja hinnangul näitab Võlgnevuse maksejõuetuse püsivat iseloomu asjaolu, et Võlgnik ei ole juba pikema aja, s.o. rohkem kui 8 kuu jooksul suutnud täita Käenduslepinguga võetud kohustusi. Ühtlasi nähtub Võlgniku varalisest seisust, et selline olukord jätkub ka edaspidi. Nimelt tõendab Võlgniku maksejõuetuse püsivust asjaolu, et Võlgnikul puudub kinnistusraamatust nähtuvalt kinnisvara, mille arvelt oleks võimalik võlgnevust likvideerida. Äriregistri elektroonilises andmebaasis tehtud päringu tulemustest nähtub, et Võlgnikul on kehtiv seos järgmiste äriühingutega: - OÜ Ultrastar1 (registrikood 10854542; asukoht Rahu 14-125, 20606 Narva), milles võlgnik on juhatuse liige ja ainuosanik, omades 2556 euro suuruse nimiväärtusega osa (vt Lisa nr 14). Bilansi järgi oli nimetatud äriühingu omakapital (netovara) 31.12.2012 seisuga 2184 eurot (vt Lisa nr 15), mis on vähem kui äriseadustiku (edaspidi: ÄS) §-s 136 sätestatud minimaalse 3(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

osakapitali suurus ning mille üheks võimalikuks tagajärjeks on ÄS § 176 p 3 järgi pankrotiavalduse esitamise kohustus. Samuti on äriühingul Maksu- ja Tolliameti andmetel märkimisväärses suuruses maksuvõlg: 53 572,61 eurot, millele lisanduvad maksuvõlalt arvestatavad intressid. - VVMCom OÜ (registrikood 12004472; asukoht Rahu 14-125, 20606 Narva), milles Võlgnik on samuti juhatuse liige ja ainuosanik, omades 2550 euro suuruse nimiväärtusega osa. Eelmises punktis nimetatud äriühingute puhul on ilmne, et Võlgnikule kuuluval osalusel OÜ-s Ultrastar puudub igasugune rahaline väärtus. VVMCom OÜ osaluse tegelikku väärtust on raske hinnata. Juhul, kui tegemist oleks Võlgniku jaoks rahalist väärtust loova osalusega, oleks Võlgnik pidanud olema suuteline käesolevaks ajaks kasvõi mingi märkimisväärse osa võlgnevusest tasuma. Kuna Võlgnik ei ole seda teinud, tuleb järeldada, et ka nimetatud osalus ei teeni Võlgnikule mingit reaalset rahalist tulu. Arvestades eeltoodut, samuti asjaolu, et võlgnetava rahalise kohustuse suurus on märkimisväärne - 38 319,31 eurot – ning Võlgniku näol on tegemist füüsilise isikuga, tuleb järeldada, et Võlgnikul puuduvad käesoleval hetkel rahalised vahendid Võlausaldajale võlgnetava kohustuste täitmiseks, selline olukord on kestnud juba pikemat aega ning on püsiva iseloomuga. Seetõttu on Võlausaldaja seisukohal, et Võlgniku selline seisund on püsiva iseloomuga. Seega on Võlgnik püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 mõttes, mistõttu on Võlausaldajal õigus esitada Võlgniku suhtes pankrotiavaldus PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel. Tegemist on Müügilepingu järgse Ostjaga. Pankrotiavalduse tagamise eesmärgiks on TsMS § 377 lg-st 1 tulenevalt tagada võlgniku vara säilimine, et pankrotimenetluse algatamise ning väljakuulutamise korral oleks võimalik viia läbi võlgniku pankrotimenetlus ning vältida võlgniku pankrotimenetluse raugemist PankrS § 29 lg 1 kohaselt võlgniku varatuse tõttu. Väljakujunenud praktika kohaselt ei ole mõistlik eeldada, et võlgniku võlausaldajad peaksid võlgniku maksejõuetuse korral hakkama pankrotimenetlust finantseerima. Pankrotiavalduse tagamise praktikas on kujundatud seisukoht, et pankrotiavalduse tagamise taotluse rahuldamiseks piisab sellest, kui tagamata jätmise korral võib tekkida oht, et pankrotimenetluse läbiviimine võib osutuda raskendatuks ning pole välistatud, et pankrotimenetlus võlgniku suhtes võib kuuluda algatamisele. Käesoleval juhul on ainuke Võlgnikule kuuluv vara, milles võib olla vähemalt mingi väärtus, osalus äriühingus VVMCom OÜ, milles Võlgnikule kuulub ainuosanikuna 2550 euro suuruse nimiväärtusega osa (edaspidi: Osa). Äriseadustiku (edaspidi: ÄS) § 151 lg 1 järgi võib osa pantida, kui põhikirja kohaselt ei ole ette nähtud teisiti. VVMCom OÜ põhikiri lubab punktis 2.4 Osa pantimist. ÄS § 151 lg 2 alusel tuleb osa pantimisest teavitada äriregistripidajat, kuid samas on ÄS § 33 lg 1 kohaselt lubatud kannete tegemine äriregistrisse kohtulahendi alusel. TsÜS § 68 lg 5 alusel võib asendada tahteavaldust ka kohtulahend. Järelikult on pankrotiavalduse tagamiseks võimalik seada Võlgnikule kuuluvale Osale Võlausaldaja kasuks pant ning teavitada sellest äriregistri pidajat. Seetõttu on Võlausaldaja seisukohal, et Osa omandiõiguse säilimiseks on vajalik selle pantimine. Kui kohus peaks jätma Osa pantimata ja käesoleva pankrotiavalduse tagamata, siis on oht, et Võlgnik võõrandab Osa ning Võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ning menetlust peab hakkama finantseerima Võlausaldaja. Lisaks on veelgi suurem oht, et Võlgnik võib võõrandada Osa kolmandate isikute kaudu selliselt, et on välistatud võimalik Osa hilisem võlgniku pankrotiavarasse tagasivõitmine ning sellest tingitult võimaliku pankrotimenetluse raugemise tulemusel saaksid oluliselt kahjustada nii Võlausaldaja kui ka teiste võimalike võlausaldajate huvid. 4(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

Alternatiivselt, juhul kui kohus ei nõustu Osale pandi seadmisega, siis palub Võlausaldaja TsMS § 378 lg 1 p-i 2 kohaselt keelata Võlgnikul Osa käsutamine ning teavitada sellest äriregistri pidajat. TsMS § 387 lg 2 teise lause kohaselt kohus saadab hagi tagamise määruse registripidajale või muule asutusele või isikule täitmiseks üksnes hageja taotlusel. Võlausaldaja taotleb, et pankrotiavalduse tagamise korraks saadaks kohus vastavasisulise kohtumääruse täitmiseks otse registripidajale, kelleks on Viru Maakohtu registriosakond. Ülaltoodu põhjal on Võlausaldaja seisukohal, et antud juhul on tõendatud Võlgniku PankrS § 1 lg 2 kohane püsiv maksejõuetus, mis ei ole Võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega tuleb alustada Võlgniku suhtes pankrotimenetlust, kuulutada välja Võlgniku pankrot ning jätta kõik menetluskulud Võlgniku kanda. Võlausaldaja peab vajalikuks esitada selgituse taotletud menetlusekulude jaotusele. PankrS § 3 lg 2 viimase lause kohaselt lahendatakse ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. Hagita menetluses menetluskulude kandmise kohta on Riigikohus 02.06.2008.a. lahendi nr 3-2-1-42-08 p-s 18 asunud seisukohale, et „Kolleegiumi arvates on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.“ Ka PankrS § 150 lg 2 näeb ette, et pankrotiavalduse rahuldamise korral tasutakse menetluskulud pankrotivarast ehk menetluskulud tuleks jätta pankrotiavalduse rahuldamise korral võlgniku kanda. Juhitakse kohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 144 p 1 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka nii riigilõiv kui ka kulud lepingulisele esindajale. TsMS § 173 lg-le 1 kohaselt määratakse kohtulahendis kindlaks menetluskulude jaotus ehk kelle kanda jäävad menetluskulud, aga mitte menetluskulude rahaline suurus. Üldjuhul saab TsMS § 174 lg 1 kohaselt esitada menetluskulude rahaliseks kindlaks määramiseks taotluse 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Võlausaldaja on tasunud e-toimiku kaudu esitatava pankrotiavalduse esitamiselt riigilõivu 250 eurot, vastavalt riigilõivuseaduse § 57 lg 9 teises lauses sätestatule, mida tõendab avaldusele lisatud maksekorraldus. Lähtudes eeltoodust palub avaldaja tagada pankrotiavaldus ning seada V N kuuluvale VVMCom OÜ (registrikood 12004472; asukoht XXX) osale nimiväärtusega 2550 eurot AS-i FEB (registrikood 10109270) kasuks pant või alternatiivselt, keelata V N nimetatud osa käsutamine; edastada pankrotiavalduse tagamise määrus täitmiseks Viru Maakohtu registriosakonnale; algatada V N suhtes pankrotimenetlus ning kuulutada välja V N pankrot; jätta menetluskulude jaotuses kõik menetluskulud V N kanda.

MENETLUSE KÄIK

Viru Maakohus 12.11.2013 määrusega rahuldas pankrotiavalduse tagamise avaldus, otsustades pankrotiavalduse tagamiseks seada V N (IK XXX) kuuluvale VVMCom OÜ (RK 12004472, asukoht Rahu 14-125, Narva) osale nimiväärtusega 2550 (kaks tuhat viissada viiskümmend) eurot AS-i FEB (RK 10109270) kasuks pant kuni tsiviilasjas nr 2-13-52739 menetlust lõpetava määruse jõustumiseni.

5(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

Viru Maakohus 12.11.2013 määrusega võttis menetlusse AS FEB avaldus V N pankroti väljakuulutamiseks; määras eelistungi ajaks ajutise pankrotihalduri nimetamise otsustamiseks 25. november 2013 kell 13.30 Viru Maakohtu Narva kohtumajas aadressil 1.Mai 2, Narva; toimetas V N kätte pankrotiavaldus koos lisadega ja selgitas, et võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite; kohustas AS FEB tasuma 1800 (üks tuhat kaheksasada) eurot ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti hiljemalt 24. novembriks 2013. AS FEB esitas kohtule 22.11.2013 maksekorralduse nr 6475 ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 1800 EUR kohtu deposiiti tasumise kohta.

VÕLGNIKU VASTUVÄIDE

Võlgnik esitas kohtule 25.11.2013 enne eelistungit vastuväide pankrotiavaldusele. Vastuväide kohaselt võlgnikul on vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis. Pankrotiavaldus on menetlusdokument TsMS järgi. TsMS § 338 lg 2 esimese lause kohaselt, füüsilise isiku kohta tuleb menetlusdokumendis märkida ka tema isikukood, selle puudumisel sünniaeg. Pankrotiavalduses ei ole märgitud võlgniku isikukood. Asjaolud, et 12.11.2013.a kohtumääruses maakohus omal algatusel parandas võlgniku isikukood, ei muuta pankrotiavaldus nõuetekohaseks menetlusdokumendiks. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt, kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik arvab, et käesolevas asjas on alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Võlausaldaja ja võlgniku vahel 16.09.2009.a oli sõlmitud käendusleping, mille kohaselt võlgnik vastutab võlausaldaja ees OÜ Ultrastar rahaliste kohustuste eest, mis tekkisid müügilepingust nr NRV3753C. Käenduslepingu kohaselt, käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus on 599 567 EEK ehk 38 319,32 EUR. Selles osas vaidlust ei ole. VÕS § 149 lg 1 kohaselt, käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendaja arvab, et põhivõlgnik võiks esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad 02.01.2003.a müügilepingust nr NRV3753C (edaspidi: müügileping). Müügilepingu punktis 6.2 on kokkulepitud, et ostja krediidilimiit alates 02.01.2003.a on 30 000 EEK (1 917,35 EUR). 17.10.2003.a on tehtud muudatused müügilepingusse ja OÜ Ultrastar krediidilimiit on suurendatud kuni 60 000 EEK (3 834,70 EUR). Müügilepingu punktist 6.1 tuleneb, et ostjale ei väljastata uut kaupa, kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel võlgnevus või krediidilimiit on ületatud. Antud juhul, võlausaldaja ise rikkus müügilepingu punktis 6.1 toodud kokkulepe, kuna olukorras, kus ostja võlgnevuse olemasolul ja krediidilimiidi ületamisel, ta jätkas ostjale uut kaupa väljastada suurendades sellega ostja põhivõlgnevuse kuni jooksva suuruseni (22 080,27 EUR) ja luues viivisenõue suurusega 17 445,49 EUR. Lähtudes hea usu põhimõttest võlausaldaja müügilepingu alusel pidi lõpetama uut kaupa väljastama ja sellega ta piiraks ostja võlgnevus summaga 3 834,70 eurot ja tagas endale oma kaupade säilivuse. Müügilepingu nõuetekohase täitmisega võlausaldaja välistaks talle tekitatud kahju, kuid võlausaldaja jätkas kaupade ostjale väljaandmist, millega lubas võlgnevuse kasv kuni ebamõistliku suuruseni 39 525,76 eurot. Müügilepingu punktis 6.2 küll on kokkulepitud, et krediidilimiidi kasutamisel erandina võidakse poolte vahel kokku leppida teisiti, kuid võlausaldaja ostjale väljastatud arved ja kaubad, kinnitavad, et siin ei ole tegemist erandina. Võlausaldaja süstemaatiliselt rikkus müügilepingu kokkulepe krediidilimiidi kasutamise kohta.

6(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Antud juhul, müügilepingust tulenev kahju tekkis võlausaldajal tema käitumise tõttu (võlausaldajapoolse müügilepingu rikkumisest ehk kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel). Võlgnik arvab, et võlgnikul on õigus esitada kohtule hagi võlgnevuse (kahju) vähendamiseks või tuvastushagi, selleks, et tunnistada võlausaldaja süü kahju suurusega 35 691,06 eurot endale tekitamises või esitada samalaadne vastuhagi, kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu vastavat hagiavaldust. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-20-05 (p 12) asunud seisukohale, et PankrS § 31 [...] lubab kohtul võlgniku pankroti välja kuulutada, kui pankrotiavaldus põhineb nõudel, millele võlgnik vastu ei vaidle, kuid võlgniku kohustus on pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks täidetud. See tähendab, et pankroti väljakuulutamise peab baseeruma nõudel, mis võlgnik tunnistab (vähemalt, ei esita vastuväited), mis võlgniku poolt ühetähenduslikult vastuvõetud. Kui võlgnik siiski vaidleb nõude vastu, siis seadus ei luba võlgniku pankroti välja kuulutada. Sellisel juhul kohus ei pea kaaluma võlgniku vastuväidete olulisust. On piisav, et vastuväited on esitatud ja need tulenevad seadusest. Antud juhul, võlgniku poolt on esitatud vastuväited, mis vähemalt on alused vastuhagi esitamiseks ja mis võivad välistada nõude rahuldamist (vähemalt osaliselt), seetõttu vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastasel juhul kohus ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult ära võtab võlgnikult võimalust kaitsta oma huvid, kuna antud menetluses on esitatud vastuväited, mis võlgnik võib realiseerida ainult hagimenetluses. Võttes arvesse, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, võlgnik palub kohtul jätta ajutise halduri nimetamata ja lõpetada pankrotimenetlus PankrS § 15 lg 7 alusel.

EELISTUNG

25.11.2013 eelistungil palus avaldaja nimetada ajutine haldur ja ei nõustunud vastuväidetega. Avaldaja leiab, et antud asjas võlgnik on OÜ Ultrastar juhatuse liige ja tegutses OÜ Ultrastar nimel. Leping näeb ette võimalust summa suurendamiseks. OÜ Ultrastar võttis kaupa vastu ja probleeme ei olnud. Võlgnik jäi oma vastuväidete juurde. Käenduslepingus oli sätestatud piirmäär, mille ulatuses käendaja vastutab. See annab võimaluse võlgnikule nõuda võla vähendamist, vaatamata sellele, et kaup on OÜ-le Ultrastar kättetoimetatud. Võlgnikul on tasumiskohust, kuid mitte sellises summas, kui on kajastatud avalduses. On võimalus nõuda ka viivise tasumisest vabastamist.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et tuleb jätta ajutine haldur nimetamata. Vastavalt pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 15 lg 3 p-le 1 kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus, tutvudes võlgniku vastuväidetega ja lisatud dokumentidega, samuti tsiviilasja toimiku materjalidega leiab, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selle üle, et pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku (V. N) vahel oli 16.06.2009 sõlmitud tarbijakäendusleping (tl 11-12, tõlge tl-l 13), millega V. N kohustus täitma kõik avaldaja ja OÜ Ultrastar vahel 02.01.2003 sõlmitud müügilepingust nr NRV3753C tulenevad OÜ Ultrastar kohustused, kui OÜ Ultrastar jätab need tähtaegselt ja 7(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

nõuetekohaselt täitmata. Käenduslepingu punkti 1.1.2. kohaselt, käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus on 599 567 EEK (ehk 38 319,32 EUR). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 149 lg 1 esimese lause kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Võlgnik väidab, et müügilepingu punktis 6.2 on kokkulepitud, et ostja krediidilimiit alates 02.01.2003.a on 30 000 EEK (1 917,35 EUR). 17.10.2003.a on tehtud muudatused müügilepingusse ja OÜ Ultrastar krediidilimiit on suurendatud kuni 60 000 EEK (3 834,70 EUR). Müügilepingu punktist 6.1 tuleneb, et ostjale ei väljastata uut kaupa, kui ostjal on eelnevate kaupade tasumisel võlgnevus või krediidilimiit on ületatud. Antud juhul, võlausaldaja ise rikkus müügilepingu punktis 6.1 toodud kokkulepe, kuna olukorras, kus ostja võlgnevuse olemasolul ja krediidilimiidi ületamisel, ta jätkas ostjale uut kaupa väljastada, suurendades sellega ostja põhivõlgnevuse kuni jooksva suuruseni (22 080,27 EUR) ja luues viivisenõue suurusega 17 445,49 EUR. Lähtudes hea usu põhimõttest võlausaldaja müügilepingu alusel pidi lõpetama uut kaupa väljastama ja sellega ta piiraks ostja võlgnevus summaga 3 834,70 eurot ja tagas endale oma kaupade säilivuse. Müügilepingu nõuetekohase täitmisega võlausaldaja välistaks talle tekitatud kahju, kuid võlausaldaja jätkas kaupade ostjale väljaandmist, millega lubas võlgnevuse kasv kuni ebamõistliku suuruseni 39 525,76 eurot. Müügilepingu punktis 6.2 küll on kokkulepitud, et krediidilimiidi kasutamisel erandina võidakse poolte vahel kokku leppida teisiti, kuid võlausaldaja ostjale väljastatud arved ja kaubad kinnitavad, et siin ei ole tegemist erandina. Võlausaldaja süstemaatiliselt rikkus müügilepingu kokkulepe krediidilimiidi kasutamise kohta. Kuna võlgnik vaidleb vastu pankrotiavalduses märgitud võla ja viivise põhjendatusele ja suurusele, kohus aga ei saa ajutise halduri nimetamise otsustamisel hakkama lahendama menetlusosaliste vahel tekkinud vaidluse sisuliselt, leiab kohus, et avaldaja nõue ei ole selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ülaltoodust lähtudes jätab kohus ajutise halduri nimetamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg-st 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse ka muul seaduses sätestatud alusel. PankrS § 15 lg 7 kohaselt kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Seega tuleb tsiviilasjas nr 2-13-52739 menetlus lõpetada. Vastavalt PankrS § 15 lg-le 5 ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kohus jätab menetluskulud tsiviilasjas nr 2-13-52739 võlausaldaja AS FEB kanda. Viru Maakohtu 12.11.2013 määrusega pankrotiavalduse tagamise korras oli seatud pant V N (IK XXX) kuuluvale VVMCom OÜ (RK 12004472, asukoht XXX) osale nimiväärtusega 2 550 (kaks tuhat viissada viiskümmend) eurot AS-i FEB (RK 10109270) kasuks kuni tsiviilasjas nr 213-52739 menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Seega jätab kohus pankrotiavalduse tagamiseks kohaldatud abinõu kehtima kuni käesoleva määruse jõustumiseni. Määrus on tehtud eelnevast lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 463-466, 660, 661. 8(9)

Tsiviilasi nr 2-13-52739

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.