Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
OÜ TEEARU GRUPP hagi Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 211-60739
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
36 742 eurot 55 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ TEEARU GRUPP (registrikood 10694251), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Kostja Grünestar OÜ (pankrotis) (registrikood 11074119) pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Asja läbivaatamise kuupäev
21. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-60739 muutmata.
4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ TEEARU GRUPP (hageja) esitas 9. detsembril 2011 Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada oma 36 742 euro 55 sendi suurust nõuet vara tagasivõitmise tagajärgedest tuleneva nõudena, mis tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 146 lg 1 p 1 järgi välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Hagiavalduse kohaselt tellis pankrotivõlgnik hagejalt 2006. a novembris Otepää reoveepuhastusjaama alal asfalteerimistööd. Hageja täitis tellimuse, andis töö pankrotivõlgnikule üle
ja esitas 30. novembril 2011 arve nr 60343. Võlgnik tasus 21. detsembril 2006 esitatud arve alusel hagejale 36 742 eurot 55 senti (574 896 krooni). 2. märtsil 2007 kuulutas Tartu Maakohus välja võlgniku pankroti. Kuna hagejale tehti makse vahetult enne võlgniku pankroti väljakuulutamist olukorras, kus võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate vastu ja võlgnik oli majandustegevuse juba lõpetanud, tunnistas Tartu Maakohus 11. oktoobri 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-47968 rahalise kohustuse täitmise PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja mõistis selle summa pankrotivarasse. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, Riigikohus jättis 29. augusti 2011. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna hageja on töö teinud ja võlgnik on selle vastu võtnud, on hagejal nõue kostja vastu, mis tekkis ülalnimetatud kohtulahendi jõustumisel, s.o 29. augustil 2011. Hagejal on PankrS § 119 lg 4 järgi võlgniku vastu nõue, mis tuleb PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi maksta pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Kuna hagejal ja võlgnikul on teineteise vastu vastastikused nõuded 36 742 eurot 55 senti, esitas hageja 16. septembril 2011 pankrotihaldurile nõuete tasaarvestamise avalduse. Hageja ei teadnud, et kostja võib tehingu tegemisega kahjustada teiste võlausaldajate huve.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagiga ei ole võimalik saavutada hageja soovitud eesmärki, sest PankrS § 113 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärjeks on see, et võlausaldaja peab võlgnikule raha tagastama. Muid tagajärgi see endaga kaasa ei too. Kui võlausaldajal oleks õigus saada pankrotivarasse tagastatud raha eelisjärjekorras tagasi, oleks rahalise kohustuse tagasivõitmine mõttetu. PankrS § 119 lg-t 4 ei saa kohaldada rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmisele, sest see säte käib tehingu tagasivõitmise kohta. Seega peab hageja raha võlgnikule tagastama ning tema tehingust tulenev nõue jääb püsima. Seega on hagejal võimalik osaleda pankrotimenetluses tavavõlausaldajana ning rahalise kohustuse tagasivõitmise menetluse ajal on soovitatav tal esitada pankrotihaldurile tingimuslik nõudeavaldus.
3.Tartu Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2012 otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet tagasivõitmise tagajärgedest tuleneva nõudena, mis tuleb PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi välja maksta esimeses järjekorras. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täitis hageja kostjale rahalise kohustuse, mis on PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasi võidetud. PankrS § 119 lg 1 järgi tuleb tehingu tagasivõitmise korral tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga pankrotivarasse tagastada. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 119 lg 11 järgi kohaldatakse tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut ka kohustuse täitmise tagasivõitmise korral. Pankrotiseadust täiendati kohtutäituri seadusega ja selle seaduse seletuskirja kohaselt tuleb PankrS § 119 lg 11 kohaldamisel arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega. Tehingu tagasivõitmisel tunnistatakse tehing kehtetuks, teisel poolel on kohustus tagastada tehingu alusel saadu ning tal on PankrS § 119 lg 4 alusel õigus nõuda võlgnikult üle antu tagastamist.
Riigikohtu lahendi järgi tuleneb PankrS § 119 lg-test 4–6 erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks, mis välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenähtud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes (Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11). Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise ja võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Õige ei ole kostja arusaam, et viimasel juhul PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu ning hageja peaks pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Ei ole põhjust eelistada seda võlausaldajat, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt PankrS § 119 lg-st 4 õigus nõuda raha väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid. Kui asuda seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal õigus esitada nõue PankrS § 93 alusel, st astuda menetlusse tavavõlausaldajana. Seejuures tuleb arvestada PankrS § 102 piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a määrusega, kuid hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu 29. augusti 2011. a määruse jõustumisega. Seega ei ole hagejal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks esitati Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt 21. septembril 2009, st kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik teada, et tal võib tekkida õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust. Kohus pidas võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks panna talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses. Tehingu tagasivõitmisel loetakse PankrS § 119 lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma. Tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel põhjust kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohalduks. Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada PankrS § 119 lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel. Kuna kostja ei ole hoolimata kohtu ettepanekust soovinud PankrS § 119 lg-s 5
nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi PankrS § 119 lg 4 alusel rahuldada.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas otsust tehes õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et õige on hageja seisukoht, et kuigi võlgnikule rahalise kohustuse täitmine tunnistati PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks, oli kohustuse täitmine vastusooritus tehtud töö eest. Seetõttu on hagejal õigus nõuda PankrS § 119 lg 11 ja lg 4 alusel üleantu väärtuse hüvitamist PankrS § 146 lg 1 kohaselt. Kostja väitel tuli hagejat pidada pankrotimenetluses tavavõlausaldajaks. Maakohus selgitas, et kuna jaotusettepanek kinnitati 29. jaanuaril 2009 ja tagasivõitmise hagi esitas haldur alles 21. septembril 2009, ei olnud hagejal võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Eelnevast ei saa järeldada, et maakohus oleks kohelnud hagejat kui kostja võlausaldajat.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid ja kohaldasid kohtud vääralt PankrS § 119 lgt 11 koosmõjus lg-ga 4. Kuna PankrS § 119 lg 11 kohaldamisel tuleb seletuskirja järgi arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripära, ei saa kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohaldada PankrS § 119 lg-id 4 ja 5, mis on asjakohased üksnes tehingut tagasivõtmise korral. Rahalise kohustuste täitmise tagasivõitmise ainuke tagajärg on sätestatud PankrS § 119 lg-s 1, mille järgi tuleb tehingu alusel saadu pankrotivarasse tagastada. Kohustuste täitmise tagasivõitmise korral jääb tehing kehtima ja tagasi võidetakse üksnes täitmine, millega võlausaldaja kaotab oma eelise teiste võlgniku võlausaldajate ees. Kui anda kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohtute märgitud tagajärg, kaotaks kohustuse täitmise tagasivõitmine oma mõtte. Seadusandja tahe ei saanud olla selline.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Õige on kohtute käsitus, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise tagajärjed ei saa olla erinevad tehingu tagasivõitmise tagajärgedest. Kui PankrS § 119 lg-id 4–6 ei saaks kohaldada, peaks
võlausaldajal olema õigus esitada oma nõue võlgniku pankrotimenetluses ning astuda pankrotimenetlusse tavavõlausaldajana. Pärast jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist ei saa aga võlausaldaja enam PankrS § 102 järgi oma nõudeid esitada ning seetõttu ei oleks hagejal üldse võimalik oma nõuet enam pankrotimenetluses esitada. Hageja on täitnud töölepingust tuleneva kohustuse, kuid temalt on töö eest saadud raha tagasi nõutud ning nüüd on hageja sattunud pankrotihalduri käitumise, sh hagi hilise esitamise tõttu äärmiselt ebaõiglasesse olukorda, kui kaotab vastastikuse tehingu alusel tehtud makse tagasivõitmise korral oma nõudeõiguse ka tavavõlausaldajana.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Riigikohus nõustub TsMS § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
10.Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud ei kohaldanud asjas vääralt PankrS § 119 lg-t 11 koosmõjus PankrS § 119 lg-ga 4. Maa- ja ringkonnakohus asusid kolleegiumi arvates õigesti seisukohale, et hagejal on PankrS § 119 lg 11 ja 4 alusel õigus nõuda võlgnikule üleantu väärtuse hüvitamist PankrS § 146 lg 1 järgi. Iseenesest on õige pankrotihalduri käsitus, et PankrS § 113 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral jääb kohustuse aluseks olnud tehing kehtima ja tagasi võidetakse üksnes tehingu alusel toimunud täitmine. Sellest tulenevalt säilib võlausaldajal iseenesest ka õigus nõuda võlgnikult uuesti lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Sellise nõude saaks võlausaldaja maksma panna eelkõige võlgniku pankrotimenetluses, esitades oma nõude pankrotimenetluses sätestatud korras. Ülalmärgitu ei tähenda aga kolleegiumi hinnangul seda, et täitmise tagasivõitmise korral ei saaks heauskne võlausaldaja nõuda PankrS § 119 lg 4 järgi tehingu alusel võlgnikule üleantu tagastamist või selle võimatuse korral üleantu väärtuse hüvitamist enne jaotise alusel raha väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi. PankrS § 119 lg 11 järgi kohaldatakse tehingu tagasivõtmise tagajärgede kohta sätestatut vastavalt ka täitmise tagasivõitmise tagajärgedele. Kuigi rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise korral jääb tehing kehtima, mistõttu ei ole sellisel juhul tavapärast tagasitäitmise olukorda, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada PankrS § 119 lg-t 11 selliselt, et see võimaldab ka täitmise tagasivõtmisele kohaldada PankrS § 119 lg-id 3–5, et tagada heauskse võlausaldaja kaitse ka siis, kui tagasi võidetakse üksnes täitmine, mitte tehing tervikuna. Võlausaldajate võrdse kohtlemise kaalutlustel tuleb seega ka rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral võlausaldajale PankrS § 119 lg 4 alusel tagastada tehingu alusel üleantu või hüvitada selle väärtus rahas, kui võlausaldaja ei teadnud ega pidanud kohustuse täitmist vastu võttes teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste võlausaldajate huve. Üksnes siis, kui võlausaldaja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab
täitmisega teiste võlausaldajate huve, on õigustatud seada võlausaldaja võlgniku pankrotimenetluses n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist pankrotivõlausaldajana PankrS § 119 lg 5 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei muuda selline tõlgendus rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist ainetuks. Kohustuse täitmise tagasivõitmise korral on pankrotivõlgniku huvid kaitstud olukorras, kus võlausaldaja teab või peab teadma teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest ning kaitstud ka võlausaldaja, kes täitmise ajal sellest ei teadnud ega pidanudki teadma. Mh võimaldab selline tõlgendus nõuda heausksel võlausaldajal tagasi võlausaldajate huve kahjustava tehingu alusel üleantu või selle tegelik väärtus, mis tagab selle, et ennistatakse võlausaldajate huvide kahjustamisele eelnenud olukord. Juhul, kui töö väärtus vastab täidetud rahalise kohustuse suurusele, kaotab täitmise tagasivõitmine kolleegiumi hinnangul oma mõtte. Ülalmärgitud põhjendustel rahuldasid kohtud õigesti hagi.
11.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.