Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Müügikahju nõude arvestamisel saab võtta aluseks liisingulepingus punkti 6.7, kuna hageja on enne võõrandamist lasknud hinnata tagastatud sõiduki turuväärtuse ning müünud sõiduki ainult 3,23% odavamalt, kui hageja enda initsiatiivil tehtud hindamisaktis märgitud turuväärtus. Kostjad oleksid soovi korral saanud ise sõidukile ostjaid otsida. Hageja on teinud endast kõik oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et liisingulepingu punkt 6.7 on tühine, taotles hageja müügikahju väljamõistmist, toetudes VÕS § 367 lg-le 3. Seoses liisingulepingu ülesütlemisega ning sõiduki müügiga on hagejale tekkinud lisakulud ka vastavalt United Motors AS arvele nr 1308184 summas 8371,67 krooni (535,05 eurot), millest 700,83 krooni (44,79 eurot) moodustab sõiduki müügieelne tehniline kontroll, 1420,83 krooni (90,81 eurot) sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu ja 6250 krooni (399,45 eurot) on vahendustasu müügi eest (5% müügihinnast). Eeltoodud kulud summas 535,05 eurot on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ning kuivõrd antud juhul põhjustas liisingulepingu ülesütlemise kostja I poolne arvete mittetasumine, siis peavad kostjad ka eeltoodud kulud hüvitama. Kostja I vastuväited Kostja I ei esitanud hagile vastust. Kostja II vastuväited Kostja II tunnistas hagi osaliselt ja palus kostjalt II hageja kasuks välja mõista põhimaksete katteks 1379,72 eurot, intresside katteks 199,14 eurot, kindlustusnõude katteks 90,95 eurot, müügikahjumi katteks 2340,10 eurot, sõiduki välipesu katteks 18 eurot ja müügi vahendustasu nõude katteks 159,77 eurot. Kostja II vaidles vastu liisingulepingu ülesütlemise tasu nõudele. Kostja II vaidles vastu viivisenõudele. Hageja on esitanud viivisenõude sisuliselt kahe erineva perioodi eest: periood kuni liisingulepingu lõppemiseni ja periood alates liisingulepingu lõppemisest. Pärast lepingu lõppemist ei saa lepingulises määras viivist nõuda. Vastupidine arvamus oleks vastuolus VÕS § 195 lg 2 lausega 1. Hageja ei ole märkinud, kuidas on kujunenud viivis summas 182,03 eurot (periood 03.07.2009-23.09.2009). Seetõttu on viivise nõue faktiliselt kontrollimatu. Kogu viivisnõue põhineb tüüptingimustel ja selle päevamäär on 0,25%, mis teeb aastamääraks 91,25%. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on tühine see tüüptingimus, mis näeb ette ebamõistlikult suure leppetrahvi tasumise kohustuse. See kehtib ka viiviste puhul. Kuivõrd kostja II puhul on tegemist tarbijaga, siis tema suhtes on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kõrge päevamäär tühine tingimus ning ta ei pea viivist hagejale tasuma. Eeltoodu tingib kogu viivisnõude rahuldamata jätmise. Kui tüüptingimus kostja II suhtes siiski kehtib, palus kostja II alternatiivselt viivist VÕS § 162 alusel vähendada, sest see on ebamõistlikult kõrge. Mõistlik viivis oleks 16% aastas, s.o kaks korda kõrgem kui seadusjärgne viivis. Liisingulepingu ülesütlemise teatises ei määratud kuupäeva, millal pidi kostja I sõiduki tagastama, ehkki kuupäeva määramine oli liisingulepingu p 6.6 järgi hageja kohustus. Kui liisinguandja ei ole määranud sõiduki tagastamiseks tähtaega, on liisinguandja poolt tehtavad

kulutused sõiduki tagastusteenuse saamiseks ennatlikud ning puudub alus neid liisinguvõtjalt välja mõista. Puksiirteenuse nõue ei põhine seaduslikul alusel ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja II ei nõustunud hageja käsitlusega, et müügikahjumi moodustab liisingulepingu järgse jääkväärtuse ja sõiduki müügist saadud tulu vahe. Müügikahjumi nõude aluseks on ilmselt tüüptingimuste p 6.7, mis lähtub müügikahjumi arvestamisel ainult sõiduki võõrandamisest saadud raha ning sõiduki lepingujärgse jääkväärtuse vahest, võtmata arvesse sõiduki turuväärtust. Riigikohtu praktika järgi on tüüptingimuste p 6.7 laadsed tüüptingimused tühised ning hageja nõuet saaks rahuldada ainult VÕS § 367 lg 3 kohaselt sõiduki turuväärtust arvesse võttes. Hageja on sõiduki turuväärtuseks nimetanud 8255,26 eurot. Lahutades liisingulepingu järgsest jääkväärtusest sõiduki turuväärtuse, saame 2 340,10 eurot. Tehnilise kontrolli läbiviimise kulu ei kuulu VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitamisele. VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulude alla mahuvad ainult need kulutused, mille tekkepõhjus tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest. Hagist ei nähtu põhjuslikku seost liisingulepingu ülesütlemise ja tehnilise kontrolli läbiviimise vahel. Hageja poolt märgitud sõiduki välipesu maksumus 90,81 eurot on ebamõistlikult suur. Põhjendatud kulu välipesu osas oleks maksimaalselt 18 eurot. Müügi vahendustasu nõutavas ulatuses on põhjendamatu. Hageja ei ole välja toonud, kas ja millises ulatuses kandis United Motors AS sõiduki võõrandamise protsessis kulutusi, v.a eelkäsitletud kulutused välipesule. Hageja ei ole samuti täpsustanud ega tõendanud, mida United Motors AS sõiduki võõrandamiseks tegi. Seda arvestades on müügi vahendustasu ebamõistlikult suur. Põhjendatud vahendustasu suurus on 2% sõiduki müügihinnast, s.o 159,77 eurot. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 1669,81 eurot, sh põhimaksete nõue 1379,72 eurot, perioodi 03.07.2009 - 23.09.2009 intresside nõue 199,14 eurot ning liisingulepingu alusel tasutud kindlustusmaksete nõue 90,95 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt põhinõudena välja 2830,36 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja viivitusintressi ajavahemiku 23.01.2010-14.05.2012 eest 4301,03 euro ulatuses. Kohus mõistis kostjalt I OÜ Alfamor Grupp hageja kasuks täiendavalt välja põhinõudena 191,73 eurot ning viivise ajavahemiku 23.01.2010-14.05.2012 eest 502,83 euro ulatuses. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja II hagi osaliselt õigeks võtnud, tunnistades 01.06.2012 vastuses liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõuet (1379,72 eurot), intressimaksete nõuet (199,14 eurot) ja kindlustusmaksete nõuet (90,95 eurot). Vastavalt TsMS § 440 lg-s 1 sätestatule rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnenust johtuvalt rahuldas kohus osundatud nõuete osas kostja II vastu esitatud hagi õigeksvõtul põhinevalt. Kostja I ei ole hagile vastanud, mistõttu kohus eeldas TsMS § 231 lg-st 4 lähtudes kostja I poolt hagi alusena toodud faktilise asjaolude omaksvõttu.

Hageja ja kostja II vahel on vaidlus lepingu ülesütlemise tasu nõude õigusliku põhjendatuse üle summas 383,47 eurot, samuti nn müügikahju nõude ja liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude nõude põhjendatud suuruse üle. Samuti on kostja II vaielnud vastu viivisenõudele perioodi 03.07.2009-23.09.2009 puutuvas osas. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kostja II poolt tunnustatud nõuete osas, s.o liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõue, intressimaksete nõue ja kindlustusmaksete nõue, tuleb hagi rahuldada ka kostja I suhtes. Hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel on need nõuded õiguslikult põhjendatud. Hageja on esitanud kostjale I viimasega sõlmitud liisingulepingu alusel tasumiseks arveid liisingu- ja kindlustusmaksete kohta. Kostja I on need jätnud osaliselt tasumata, samuti tasunud arveid ettenähtust hiljem. Sellega on kostja I lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 järgi nõuda selle täitmist. Hagis märgitud nn müügikahju nõuet (2606,41 eurot) ei saa kummagi kostja suhtes rahuldada täies ulatuses. See nõue on põhjendatud ulatuses, milles kostja II on nõuet tunnistanud. Sisuliselt nõuab hageja ostuhinna finantseerimise kulu hüvitamist VÕS § 367 lg 1 järgi. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-st 3 lähtudes arvestada paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on tuginenud käsitletava nõude esitamisel praegusel juhul liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.7, mis näeb ette, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestamata lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisel oli vara (sõiduki) jääkmaksumus 10 595,36 eurot, kuid sõiduk müüdi hinnaga 7988,96 eurot, kandis hageja tagastatud vara müümisel kahju summas 2606,40 eurot. Lepingu üldtingimuste punktis 6.7 sisalduv tingimus ei ole kehtiv. VÕS § 367 normid on iseenesest dispositiivsed, s.t lepingupooled võivad nendest kokkuleppel kõrvale kalduda. Samas on liisingulepingu üldtingimused vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 mõttes. Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsiooni järgi tuli lugeda tühiseks tüüptingimus, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Seejuures loetakse VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-st 44 tuleneb, et kui VÕS §-is 42 lg. 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis

lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Senises kohtupraktikas on peetud liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühiseks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvat kokkulepet, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Mainitu kehtib seejuures ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Lubatuks ei saa pidada ka kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Taolisest praktikast on asjakohane lähtuda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.7 järgi seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Kuivõrd kahju hüvitamise ulatus ei sõltu sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Seega on liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest sellega võetakse nii kostjatelt (liisinguvõtjalt ja käendajalt) võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud kohaldada vaidluse lahendamisel VÕS § 41 kohaselt VÕS § 367 norme. Lähtudes 14.05.2012 esitatud hagiavalduse terviktekstist, ei vaidle pooled liisingueseme väärtuse üle selle liisingueseme hagejale tagastamise hetkel, milleks on 8255,26 eurot (koos käibemaksuga 9906,31 eurot). Liisingueseme taolist väärtust kinnitab ka hageja poolt esitatud sõiduki hindamise akt. Arvestades sõiduki liisingulepingu järgset jääkmaksumust lepingu ülesütlemisel 10 595,36 eurot, saab nn müügikahju hüvitamisele kuuluda 2340,10 euro (s.o 10 595,36 – 8255,26 eurot) ulatuses. Kummagi kostja suhtes ei saa rahuldada ka liisingulepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõuet (viivis perioodi 03.07.2009 - 23.09.2009 eest summas 182,03 eurot). Selle viivisenõude õiguslik põhjendatus ei ole kontrollitav. Hageja ei ole menetluses välja toonud kõnealuse viivisenõude arvutuskäiku. Kohus on 23.04.2012 eelistungil selgitanud viisvisearvestuse esitamise vajadust ning määranud selleks hagejale tähtaja. Samuti on kostja II korduvalt märkinud, et viivisenõude arvutuskäik on kontrollimatu. Viivisenõude kujunemine ei nähtu ka tõendina esitatud arvetest. Liiatigi on hageja 14.05.2012 esitatud hagiavalduse tervikteksti punktis 1.6 märkinud, et osundatud arved on kostja I poolt osaliselt tasutud ning vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 on hageja laekunud summade arvel esmalt katnud lepingumaksete arvetes sisalduva viivise, seejärel intressi, võlateatise saatmise tasu nõude ning seejärel põhivõlgnevuse. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja käsitluse kohaselt on sellisteks kuludeks praegusel juhul sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud summas 191,73 eurot ning sõiduki müügiga kaasnenud kulud summas 535,05 eurot (sh sõiduki müügieelne tehniline kontroll 44,79 eurot, sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu 90,81 eurot ning vahendustasu müügi eest 399,45 eurot). Sellise kuluna tuleks käsitleda ka hageja poolt nõutavat lepingu ülesütlemise tasu 383,47 eurot.

Kohtupraktika järgi võib kulutusi sõiduki müügiteenustele, puhastusteenustele ja ka valduse taastamisega seotud kulutusi põhimõtteliselt pidada lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõttes. Alati tuleb kostja vastuväite puhul küll hinnata kulutuste mõistlikku suurust. Sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud ei ole juhtumi asjaolusid arvestades mõistlikult põhjendatud, mistõttu kostja II suhtes ei saa vastavas osas nõuet rahuldada. Liisingueseme valduse taastamisega seonduvad kulud võiksid kuuluda kostjate poolt hüvitamisele, kui liisinguvõtja ei oleks tagastanud sõidukit hageja või OÜ Reeborn nõudel. Asja materjalidest aga ei nähtu, et enne sõiduki valduse äravõtmist OÜ Reeborn poolt ning auto transportimist Tallinnasse oleks esitatud kostjale I nõudeid sõiduki valduse üleandmiseks kindlal ajal ja määratud kohas. Poolte menetluses esitatud väited sõiduki valduse tagastamise kokkulepete ja hageja poolt täiendava tähtaja määramise kohta on teineteisele vastu rääkivad. Transpordikulude hüvitamise põhjendatus on lisaks eelnevale küsitav ka seetõttu, et esmast tehnilist kontrolli saanuks ilmselt teostada ka Tartus sõidukit Tallinnasse pukseerimata. Kulutusi sõiduki puhastusele (90,81 eurot) ning vahendustasu nõuet (399,45 eurot) peab kohus vajalikeks ning nende suurust põhjendatuks. Kulud puhastusteenusele ei sisalda ainult sõiduki tavapärast välipesu. United Motors AS-i poolt hagejale esitatud teenuste arvel on märgitud selgitusena üksnes "pesu". Samas on hageja esindaja 29.08.2012 kohtuistungil täiendavalt selgitanud, et need kulud hõlmavad sise- ja välipesu, samuti mootoripesu. Hageja väidetes ei ole põhjust kahelda. Samuti võib eeldada, et enne sõiduki edasimüümist viiakse läbi selle ulatuslikum puhastus. Mõistlik kulu on ka müügiteenuse hind (United Motors ASile tasutud vahendustasu) 399,45 eurot, mis moodustab 5% sõiduki müügihinnast. Kohus ei jaga kostja II arusaama, et mõistlik vahendustasu määr võiks olla 2% müügihinnast. Kostja ei ole enda sellist käsitlust ka millegagi põhjendanud ega põhistanud. Samuti ei ole õige kostja II väide, et asja lahendamisel tuleks tuvastada, milliseid konkreetseid Sritusi sõiduki müügiteenus hõlmas. Müügiteenuse osutamisega seotud kuludeks võivad olla töötajate palgad, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms. Selliste kulude suurust iga üksiku sõiduki lõikes võib olla objektiivselt võimatu tõendada. Lisakuluks ei saa VÕS § 367 lg 4 tähenduses pidada kulutusi sõiduki müügieelsele tehnilisele kontrollile (summas 44,79 eurot). Sellisel kujul on nõue õiguslikult põhjendamatu. Tehnilise kontrolli teostamise vajadus ei sõltu üldjuhul lepingu lõpetamise alusest. Ka liisingulepingu tähtajalisel lõppemisel asunuks hageja sõidukit tõenäoliselt võõrandama ning pidanuks sellega seoses teostama tehnilist kontrolli. Siinkohal tuleb ka silmas pidada, et vaidlusaluse liisingulepingu puhul oli tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Seega ei olnud kostjal I kohustust liisingulepinguperioodi lõpus sõidukit välja osta (liisingulepingu üldtingimuste p 1.2 järgi oli kostjal I küll ostueesõigus). Põhjendamatu on ülesütlemise tasu nõue ning selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja väidete kohaselt tuleneb see tasunõue esiteks hageja hinnakirjast, teiseks liisingulepingu üldtingimuste punktist 8.5. Taolist hinnakirjast lähtuvat tasunõuet tuleb käsitleda hageja tüüptingimustest tuleneva kohustusena. Mainitud hinnakiri ei ole asja materjalidest lähtuvalt saanud lepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused (VÕS § 35 lg 1) lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 9.7 kohaselt on

lepingu lahutamatuks osadeks esileht, maksegraafik ning muud kooskõlas lepinguga vormistatud lisad, muudatused ja täiendused. Lepingus ei ole viidet hageja konkreetsele hinnakirjale, samuti puuduvad andmed, et liisinguvõtjal oli mõistlik võimalus hinnakirja sisust teada saada. Isegi kui vaidlusalust hinnakirja saaks lugeda liisingulepingu osaks, oleks kokkulepe, mis näeb ette lepingu ülesütlemise tasu maksmise, juba eelpool viidatud VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimusena tühine. VÕS § 42 lg 3 p-st 5 ja §-st 44 nende koosmõjust tuleneb, et lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, peab lugema eelduslikult ebamõistlikult kahjustavaks ka tingimust, millega teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Liisinguandja võimalike nõuete maht liisinguvõtja vastu liisingulepingu ülesütlemisel on reguleeritud eeskätt VÕS § 367 normidega. Vaidlusalune ülesütlemise tasu on olemuslikult kokkuleppeline kahjuhüvitis ehk leppetrahv VÕS § 158 lg-te 1 ja 3 tähenduses. See oluliselt suurendab liisinguvõtja kohustusi võrreldes VÕS §-s 367 sätestatuga ning osaliselt kindlasti ka piirab liisinguvõtja võimalust tõendada liisinguandja tegeliku kahju suurust. Seetõttu tuleks ülesütlemise tasu maksmiseks kohustavat tingimust pidada VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Ülalesitatud argumentidel tuleb lugeda tühiseks ka liisingulepingu üldtingimuste punktis 8.5 sätestatu, mis annab liisinguandjale õiguse nõuda liisinguvõtjalt lepingust tuleneva mis tahes kohustuse rikkumisel leppetrahvi 5000 krooni. Rahuldada saab viivisenõude perioodi 23.01.2010-14.05.2012 eest summas 4803,86 eurot kostja I osas täielikult ning kostja II osas osaliselt. Käesoleval juhul on viivise määraks liisingulepingu järgi 0,25% päevas. Kumbki kostjatest ei ole iseenesest vaidlustanud hageja poolt eelnimetatud perioodi kohta esitatud viivisearvestuse õigsust. Hageja on arvestanud viivist ka põhinõude sellistelt osadelt, millised ei ole ülalesitatud põhjustel kohtu arvates osaliselt või täielikult põhjendatud (nt müügikahjum hageja poolt nõutud ulatuses, tagastusteenuse transpordikulu jms). Samas on hageja esitanud viivisenõude vähendatud ulatuses (hageja arvestuste kohaselt moodustaks viivis 14.05.2012 seisuga kokku 10 112,13 eurot). Viivisenõude 4803,86 euro ulatuses saab seetõttu eeltoodule vaatamata kostja I suhtes rahuldada. Kostja II on taotlenud kohtult (alternatiivselt) viivise vähendamist. Viivise vähendamine kostja II poolt taotletud ulatuses ei ole põhjendatud, mõistlik on viivist vähendada kostja II suhtes rahuldatud põhinõuete summani, s.o 4301,03 euroni. Kostja II ei ole siiani oma kohustusi hageja ees täitma asunud, samuti ei ole kostja II tõendanud, et põhinõude esemeks olevate kohustuste täitmisega viivitamisest hagejal tekkinud kahju oleks väiksem kui 4301,03 eurot. Seega tuleb viivis perioodi 23.01.2010-14.05.2012 eest mõista 4301,03 euro ulatuses kostjatelt välja solidaarselt, lisaks tuleb kostjalt I välja mõista viivis summas 502,83 eurot. Asja materjalide põhjal ei ole leidnud tõendamist kostja II väide, et viivisenõue põhineb hageja tüüptingimustel. Viivisemäär 0,25% päevas ei tulene liisingulepingu üldtingimustest, vaid on märgitud lepingu esilehel koos teiste erikokkulepetega. Seega ei ole põhjust eeldada, et tegu on hageja tüüptingimusega.

Apellatsioonkaebus Kostja II K S esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse resolutsiooni p 3 osaliselt ning uue otsusega mõista kostjalt II hageja kasuks välja põhinõude katteks kokku 2 517,87 eurot (s.o müügikahjumi katteks 2340,10 eurot, puhastusteenuse katteks 18 eurot ja müügi vahendusteenuse katteks 159,77 eurot) ning tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 täies ulatuses ning uue otsusega jätta viivisnõue rahuldamata või alternatiivselt tühistada resolutsiooni p 4 osaliselt ning uue otsusega rahuldada viivisnõue 1 431,40 euro ulatuses. Hageja 27.07.2011 protsessidokumendi juurde on tõendina lisatud „Vara üleandmisevastuvõtmise akt“. Nimetatud tõendi kohaselt vajas auto ainult välipesu. Maakohus luges tuvastatuks, et auto vajas lisaks välipesule ka sise- ja mootoripesu, kusjuures nimetatud asjaolude tuvastamisel tugines kohus hageja lepingulise esindaja selgitustele kohtuistungil. Lepingulise esindaja selgitus ei ole tõend. Tõendatud oli üksnes välipesu vajalikkus. Maakohtul jäi ühtlasi tähelepanuta, et hageja lepingulise esindaja selgitused sõiduki pesu kohta muutusid protsessi jooksul. Kui enne viimast kohtuistungit olid menetlusosalised ühel meelel selles, et pesu hõlmas ainult välipesu, siis viimasel kohtuistungi päeval väitis hageja esindaja üllatuslikult, et pesu hõlmas ka sise- ja mootoripesu. Kuivõrd välipesu eest nõuti 1400 krooni (90,81 eurot), pidi maakohus hindama teenustasu suuruse mõistlikkust. Mõistlik teenustasu välipesu eest on maksimaalselt 18 eurot. Hageja ei ole esitanud mis tahes tõendeid, et teostatud välipesu oli kuidagimoodi eriline või et tegemist oli käsipesuga, kulutati mingeid erilisi autokeemia tarbeid vms. Kostja vaidlustas ka müügi vahendustasu nõude mõistlikkuse põhjusel, et hageja ei selgitanud kordagi, mida United Motors sõiduki võõrandamiseks konkreetselt tegi ja milliseid kulusid kandis. Maakohus sellise lähenemisega ei nõustunud, viidates Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 (p 9), kus sisuliselt selgitati seda, et müügiteenuse sisseostmisega hoiab liisinguandja ära vajaduse oma töötajatele müügi vahendamise eest palka maksta ning seetõttu on müügiteenuse sisseostmine vajalik ja mõistlik. Kostja ei puudutanud oma vastuväidetes umbmääraseid palgateemasid ega seda, kas üldse eksisteeris vajadus müügiteenust sisse osta. Kostja palus müügi vahendustasu suuruse mõistlikkuse osas hinnangut. Seda aga maakohus ei teinud. See, mida United Motors konkreetselt sõiduki võõrandamiseks tegi, jäigi selgusetuks. On tõenäoline, et United Motors pesi sõiduki puhtaks (mille eest nõuti eraldi tasu) ning seejärel asetas sõiduki müügiplatsile uut omanikku ootama. Taolises olukorras ei ole millegagi põhjendatud 399,45 euro nõudmine teenuse eest, mis sisuliselt baseerus muul kui United Motorsi tegevusel. Selleks, et hinnata teenustasu mõistlikkust, peaks olema ülevaade, mida konkreetselt tehti, s.t milles see sisseostetud auto vahendusteenus konkreetselt seisnes. Mõistlik vahendustasu on 159,77 eurot. Väljaspool vaidlust oli see, et periood, mille eest viivis välja mõisteti, tekkis pärast liisingulepingu ülesütlemist ning et viivist nõuti liisingulepingus sätestatud määras. Kui leping öeldakse üles, siis toob see VÕS § 186 p 6 järgi kaasa võlasuhte lõppemise ning VÕS § 195 lg 2 järgi vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest. See tähendab, et ülesütlemine kujundusõigusena lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Pooled peavad täitma ainult neid kohustusi, mis tekkisid kuni ülesütlemise jõustumiseni. Seega ei pea pärast liisingulepingu ülesütlemist kostja tasuma liisingulepingus sätestatud viivist, kuivõrd see tähendaks liisingulepingu edasist täitmist vastupidiselt VÕS § 195 lg-s 2 sätestatud ühemõttelisele tagajärjele. Maakohus asus küll teistsugusele seisukohale,

kuid ei põhjendanud oma seisukohta. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha selles, kas kestvuslepingu ülesütlemise järgselt saab hoolimata VÕS § 186 p-s 6 ning § 195 lg-s 2 sätestatud selgetest tagajärgedest nõuda lepingu edasist täitmist lepingulise viivise nõudmise teel. Kui ringkonnakohus nõustub kostjaga, taotleb kostja II viivise välja mõistmata jätmist ning maakohtu otsuse vastavat muutmist. Seoses viivisega esitas kostja II teisigi vastuväiteid, millele maakohus tähelepanu ei pööranud. Nimelt leidis kostja II, et viivis määraga 0,25% on ebamõistlikult suur ning põhjendas oma seisukohta viitega seadusjärgsele viivisele, mis on 11,4 korda madalam liisingulepingu järgsest viivisest. Maakohus leidis, et ta ei pea üldse vajalikuks hinnata, kas viivis on ebamõistlikult suur või mitte, kuivõrd maakohtu hinnangul oli viivise määr kokkuleppeline, mitte tüüptingimuste järgne. Kokkuleppeliseks tegi viivise maakohtu arvates see, et viivise määr asetses liisingulepingu esilehel, mitte lepingutingimuste tekstis. Maakohtu seisukohaga ei saa nõustuda juba põhjusel, et tegelikult puudus poolte vahel vaidlus selles, et liisingulepingu järgne viivise määr on samuti tüüptingimustest tulenev viivise määr. Kui kostja oli 01.06.2012 protsessidokumendi lk 3-4 käsitlenud viivise määra kui tüüptingimustest tulenevat, siis sellele vastusena esitatud 06.07.2012 protsessidokumendi lk-del 4-5 ei vaidlustatud seda, et viivise määr on tüüptingimusena käsitletav. Hageja leidis hoopis, et viivise määr ei ole ebamõistlikult suur, kuid viivise määra käsitlemisele kui tüüptingimusele hageja iseenesest vastu ei vaielnud. Seega tulnuks maakohtul siiski anda viivise määra suuruse mõistlikkusele hinnang. Kostja II osundas 01.06.2012 protsessidokumendi lk-l 4, et mõistlik viivise määr võiks olla 16% aastas, mis on 2 korda kõrgem seadusjärgsest viivisest. Sellisel juhul oleks viivise nõue järgmine: 1) põhimaksetelt - 463,10 eurot; 2) kindlustuselt - 25,26 eurot 3) müügikahjumilt (õige müügikahjum vastavalt maakohtu otsusele on 2340,10 eurot ) 783,06 eurot 4) müügikulu (võttes aluseks maakohtu poolt tunnustatud müügikulu (pesuteenus + müügi vahendustasu kokku 490,26 eurot) – 159,98 eurot Kokku 1 431,40 eurot. Lisaks on maakohtu eelkirjeldatud seisukoht ekslik ka põhjusel, et tingimuse käsitlemist tüüptingimusena ei välista selle tingimuse asumine kas lepingu esi- või tagalehel, vaid tingimusest saab tüüptingimus VÕS § 35 lg-s 1 sätestatud tingimuste esinemise korral. Seega, pidades ekslikult viivise määra läbiräägituks ja kokkuleppeliseks, jättis maakohus alusetult viivise määra mõistlikkusele hinnangu andmata, ehkki seda oli selgelt palutud. Viivisenõude vähendamise taotlus ei sõltu sellest, kas viivis on tüüptingimusena käsitletav või mitte. Kui maakohtule jäi mulje, et viivisenõude vähendamise taotlus esitati üksnes seoses tüüptingimuste regulatsiooniga, pidanuks maakohus eelmenetluse käigus küsima kostja esindajalt lisainfot esitatud nõuete ja väidete kohta. Lisaks jättis maakohus igasuguse tähelepanuta kostja väite, et viivisenõude tekkimine on põhjustatud hagejast endast. 01.06.2012 protsessidokumendi lk-l 4 märkis kostja, et hageja on oma nõudesse sisuliselt süvenenud ning esitanud kontrollitava ja jälgitava nõude alles poole protsessi pealt, s.o juulis 2011. Enne seda on hageja lihtsalt nimetanud mingi summa, võimaldamata vähimatki ülevaadet, kus kohast see summa tuleneb või kuidas on selle suurus kujunenud. Olukorras, kus hageja on esitanud segase nõude, ei saa teha etteheiteid kostjale,

kes jätab segase nõude täitmata. Maakohtu esimesel eelistungil leidis kinnitust fakt, et esitatud nõue oli ebaülevaatlik ning taolist hagi ei saanud lahendada. Hagejale tehti ettepanek olulises osas oma nõuet täpsustada. Ka enne kohtumenetlust esitatud nõuded sisaldasid üksnes nõutava raha numbreid, kuid mitte nõude kujunemise aluseid ega selgitusi, miks üks või teine summa just selline oli. Ei ole õige halvendada kostja positsiooni viiviste arvelt olukorras, kus kostja jättis arusaamatu nõude täitmata. Olukorras, kus kogu asjakohane info ja tõendusmaterjal on liisinguandjal, peab liisinguandja ise esitama selge, tõendatud ja jälgitava käsitluse nõudest. Kostjad ei pea täitma põhjendamata nõudeid. Taolises situatsioonis tuleks kohaldada kas VÕS § 113 lg 4 või alternatiivselt jätta viivisnõue rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, sest sisuliselt on hageja tekitanud endale kasuliku viivisenõude oma tegemata tööle tuginedes. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Vastavalt TsMS §-le 651 lg. 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse sõiduki müügieelse teenuse ja müüja vahendustasu suurust ning viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse (osaliseks) tühistamiseks, kuid otsuse põhjendusi tuleb osaliselt täpsustada. See, et sõiduki ülevaatuse aktis on märgitud, et auto vajab välipesu, ei tõenda, et sõiduk ei vajanud ka salongi puhastust ja mootoripesu. Nagu maakohus õigesti leidis, on eeldatav, et enne sõiduki müüki panemist tehakse sellele ulatuslik puhastus. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt enne viimast kohtuistungit olid pooled ühel meelel, et sõidukile tehti üksnes välipesu. Hageja ei ole menetluses kordagi väitnud, et tegemist oli üksnes välipesuga, ja juba 06.07.2012, s.o. ligi 2 kuud enne maakohtu istungit, kirjalikus vastuses kostja väidetele kinnitas hageja, et „puhastusteenus ei ole pelgalt sõiduki välipesu, vaid kogu sõiduki puhastus, nii väline pesu, sõiduki sisemine pesu ja ka mootoripesu“ (toimiku II kd. lk. 62). Mis puutub müügi vahendustasu suurusesse ja põhjendatusesse, siis apellatsioonkaebuse väidetele sisaldub vastus juba maakohtu otsuses. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Ekslik on kostja arusaam, mille kohaselt lepingu ülesütlemisega kaotas hageja õiguse viivist nõuda; kostja käsitluse järgi on viivise nõudmine lepingu täitmise nõue. Vastavalt VÕS §-le 195 lg. 2 jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Lepingu ülesütlemisel tekib lepingupoolte vahel tagastusvõlasuhe, ja selles tagastusvõlasuhtes võlgniku poolt täimata kohustustelt on võlausaldajal õigus nõuda viivist lepingu sõlmimisel kokkulepitud määras. Viivise nõue ei kujuta endast lepingu täitmise nõuet. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et lepingutingimuse tüüptingimuseks lugemine ei sõltu sellest, kas tingimus esineb lepingudokumendis või sellega seotud üldtingimustes.

Kostja on väitnud, et viivisekokkulepe on tüüptingimus VÕS § 35 lg. 1 järgi ja tühine VÕS §is 42 lg. 3 p. 5 sätestatu kohaselt. VÕS § 35 lg. 1-3 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eelnevalt läbi räägitud. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Kuivõrd kostja väitis, et tegemist oli tüüptingimusega, ja hageja ei esitanud tõendid selle kohta, et viivise maksmise tingimus oli eelnevalt läbi räägitud, siis ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tegemist oli tüüptingimusega. Mis puutub väitesse, et viivisekokkulepe oli tühine, mistõttu viivisenõue on alusetu, siis leiab ringkonnakohus järgmist. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg. 1 esimese ja teise lause järgi, s.o. nn. seadusejärgset viivist. Seega on ekslik kostja arusaam, mille kohaselt viivisekokkuleppe tühisuse korral puudub hagejal üldse õigust viivist nõuda. Kostja viide VÕS §-le 42 lg. 3 p. 5 on asjakohatu, kuivõrd nimetatud lõik käib lepingute kohta, mille teiseks pooleks on tarbija. VÕS § 34 kohaselt loetakse tarbijaks füüsilist isikut. Antud juhul oli liisinguvõtja juriidiline isik. See, et käenduslepingus oli käendajaks füüsiline isik, ei oma tähtsust liisingulepingu tingimuste suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lepingutingimus, mille kohaselt liisinguvõtja kohustus raha maksmisega viivitamisel tasuma liisinguandjale viivist 0,25% võlgnetavalt summalt päevas, VÕS § 42 lg. 1 sätteid silmas pidades liisinguvõtjat ebamõislikult kahjustav ja tühine. Viivisekokkuleppel on tagamisfunktsioon ja see ei rakendu, kui liisinguvõtja tasub maksegraafikuga ettenähtud summad tähtaegselt. Puudub igasugune alus eeldada, et liisinguandja arvestas selle tingimuse seadmisel, et äriühingust liisinguvõtja satub peatselt rahalistesse raskustesse ja viivitusse maksete tasumisel ning et tema äriplaan rajanebki teadmisele, et kohustatud isik ei suuda oma kohustusi täita (millist eesmärki võib täheldada mõningate kiirlaenufirmade puhul). Mõlemad pooled võisid muuhulgas ka arvestada, et viiviseid võib VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel vähendada. Maakohus ongi kostjatelt solidaarselt väljamõistetavat viivist vähendanud põhivõla suuruseni. See vastab kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, mille kohaselt põhinõuet ületav viivis on ebamõistlikult suur. Apellatsioonkaebuses toodud argumendid ei anna alust viivist suuremas ulatuses vähendada. Kohtumenetlus ei peata viiviste arvestamist ja selle kestusega ei saa põhjendada viiviste vähendamise taotlust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.