2.Mõista kostjatelt OÜ XXX ja XXX hageja Nordea Finance Estonia AS kasuks solidaarselt välja 1669,81 eurot, sh põhimaksete nõue 1379,72 eurot (üks tuhat kolmsada seitsekümmend üheksa eurot ja 72 senti), perioodi 03.07.2009 23.09.2009 intresside nõue 199,14 eurot (ükssada üheksakümmend üheksa 1(15)
2-10-34450 eurot ja 14 senti) ning liisingulepingu alusel tasutud kindlustusmaksete nõue 90,95 eurot (üheksakümmend eurot ja 95 senti).
3.Mõista kostjatelt OÜ XXX ja XXX hageja kasuks solidaarselt põhinõudena välja 2830,36 eurot (kaks tuhat kaheksasada kolmkümmend eurot ja 36 senti).
4.Mõista kostjatelt OÜ XXX ja XXX hageja kasuks solidaarselt välja viivitusintress (viivis) ajavahemikku 23.01.2010-14.05.2012 eest 4301,03 euro (nelja tuhande kolmesaja ühe euro ja 3 senti) ulatuses.
5.Mõista kostjalt OÜ XXX hageja kasuks täiendavalt välja põhinõudena 191,73 eurot (ükssada üheksakümmend üks eurot ja 73 senti) ning viivis ajavahemikku 23.01.2010-14.05.2012 eest 502,83 euro (viiesaja kahe euro ja 83 sendi) ulatuses. Muus osas jätta hagi rahuldamata.
6.Resolutsiooni punktis 2 nimetatud nõuete osas on otsus kostja XXX suhtes tagatiseta viivitamata täidetav.
7.Toimetada käesolev kohtuotsus menetlusosalistele kätte, kostjale I toimetada otsus kätte avalikult vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg-tes 3 ja 4 sätestatule. Menetluskulude jaotus Jätta
menetlusdokumentide
kohtutäituri
vahendusel
kostjale
OÜ
XXX
kättetoimetamise kulud ning väljaandes Ametlikud Teadaanded kutse ja teadete avaldamise kulud kostja OÜ XXX kanda. Muud menetluskulud jätta 15% hageja Nordea Finance Estonia AS kanda ning 85% ulatuses kostjate OÜ XXX ja XXX kanda, nende menetluskulude eest vastutavad kostjad solidaarselt.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 8. oktoobril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab
menetlusabi taotlemise korral
menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. 2(15)
2-10-34450 Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.AS Nordea Finance Estonia (edaspidi hageja) esitas 16.07.2010 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ XXX (edaspidi kostja I) ja XXX (edaspidi kostja II) vastu 92 766 krooni nõudes. Kuna kostjale I ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada ning kostja II esitas maskettepanekule vastuväite lõpetati 13.12.2010 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 20.12.2010 määrusega otsustas kohus jätkata nõude menetlemist hagimenetluses ning kohustas hagejat esitama oma nõue ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis.
2.10.01.2011 saabus Harju Maakohtule hageja hagiavaldus, milles hilisemaid muudatusi ja täpsustusi arvestades palutakse kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlg kogusummas 5568,51 eurot ja viivised 4803,86 euro ulatuses. 18.07.2012 määrusega on kohus lõpetanud seoses haginõuetest loobumisega asjas menetluse järgmiste nõuete osas: - mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata intressid summas 2637,54 krooni ehk 168,57 eurot; - mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tagastusteenuse kulu summas 3000 krooni ehk 191,73 eurot. Eelnimetatud määrus on jõustunud.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 27.08.2008 liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga (edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli sõiduk Wolkswagen Sharan Special 1,9 TDI, väljalaske aasta 2005 (edaspidi sõiduk). Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 268 000 krooni ulatuses. Kuivõrd kostja I ega kostja II ei täitnud liisingulepingu alusel esitatud arvete tasumise kohustust nõuetekohaselt, ütles hageja liisingulepingu 23.09.2009 ennetähtaegselt üles. Lepingumaksete võlgnevus kokku moodustab 2235,31 eurot, sh põhiosa maksed 1379,72 eurot; intresside maksed perioodi eest 03.07.2009 - 23.09.2009 summas 199,14 eurot; viivis perioodi 03.07.2009 - 23.09.2009 eest 182,03 eurot; lepingu ülesütlemise tasu 383,47 eurot ja kindlustusmaksed 90,95 eurot. Seoses liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamisega oli kostja I kohustatud hagejale üle andma sõiduki valduse. Kuna nimetatud kohustust kostja I ei täitnud, oli hageja sunnitud pöörduma varade tagastusteenust osutava ettevõtte OÜ XXX poole. 16.11.2009 toimus sõiduki tagastus vastavalt vara üleandmise-vastuvõtmise aktile nr XXX. Sõiduk õnnestus kätte saada Tartust remonditöökoja eest ning seoses sõiduki transportimisega oli hageja sunnitud kasutama puksiirteenust, millest tulenevalt kandis transporditeenuse kulu summas 191,73 eurot vastavalt OÜ XXX arvele nr A11-113. Nimetatud arvel märgitud transporditeenuse aluseks on omakorda XXXOÜ arve nr R0900. Sõiduki Tallinnasse pukseerimise vajadus tulenes sellest, et kuivõrd puudus sõiduki üleandja ning arvestades asjaolu, et sõiduk asus remonditöökoja ees ja hagejale ei olnud teada sõiduki tehniline olukord ega asjaolu, kas remonttööd olid pooleli, 3(15)
2-10-34450 lõpetatud või ei oldud nendega alustatudki, siis pidas hageja mõistlikumaks kasutada treilerit, et mitte tekitada situatsiooni, kus sõidukiga oleks sõidetud ajal, mil seda tehniliselt ei oleks tohtinud teha. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja I ei tagastanud liisingueset vastavalt lepingule viivitamatult, olid sõiduki tagastamisega kaasnenud kulud vältimatud ning kostjad on kohustatud need hüvitama. Siinkohal toetub hageja ka Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, mille järgi tuleb pärast liisingulepingu ülesütlemist auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 mõttes. Seejuures ei ole määrav, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle võtta vastu mõnel teisel isikul. Pärast sõiduki enda valdusesse saamist suunas hageja sõiduki tehnilisse ülevaatusesse ja müüki. Sealjuures lasi hageja tagastatud sõiduki hinnata omaala spetsialistil, XXXAS-il. Sõiduki müüki panekul lähtus hageja sõiduki hindamisaktis märgitud hinnast, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks 155 000 krooni (9906,31 eurot), sh käibemaks, käibemaksu arvestamata 125 000 krooni (8255,26 eurot). Hagejal õnnestus sõiduk võõrandada 07.12.2009 hinnaga 7988,96 eurot (hind käibemaksuta). Liisingulepingu tingimuste punktist 6.7 tuleneb, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 165 781,39 krooni (10 595,36 eurot). Arvestades sõiduki müügihinda 7988,96 eurot, kandis hageja tagastatud vara müümisel kahju summas 2606,40 eurot (s.o 10 595,36 – 7988,96 eurot). Hageja leiab, et müügikahju nõude arvestamisel saab võtta aluseks liisingulepingus puntki 6.7, kuna hageja on enne võõrandamist lasknud hinnata tagastatud sõiduki turuväärtuse ning müünud sõiduki ainult 3,23% odavamalt kui hageja enda initsiatiivil tehtud hindamisaktis märgitud turuväärtus. Kogu sõiduki müügiprotsessi ja sõiduki müügihinna kujunemist oli liisinguvõtjal võimalik jälgida interneti aadressil: http://www.auto24.ee/clients/nordea/used/list.php. Kostjad oleksid soovi korral saanud ise sõidukile ostjaid otsida. Hageja on seisukohal, et on teinud endast kõik oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et liisingulepingu punkt 6.7 on tühine, taotleb hageja müügikahju väljamõistmist toetudes VÕS § 367 lg-le 3. Seoses liisingulepingu ülesütlemisega ning sõiduki müügiga on hagejale tekkinud lisakulud ka vastavalt XXXAS arvele nr 1308184 summas 8371,67 krooni (535,05 eurot), millest 700,83 krooni (44,79 eurot) moodustab sõiduki müügieelne tehniline kontroll, 1420,83 krooni (90,81 eurot) sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu ja 6250 krooni (399,45 eurot) on vahendustasu müügi eest (5% müügihinnast). VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on seisukohal, et eeltoodud kulud summas 535,05 eurot on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ning kuivõrd antud juhul põhjustas liisingulepingu ülesütlemise kostja I poolne arvete mittetasumine, siis peavad kostjad ka eeltoodud kulud hüvitama. Kokkuvõtvalt on kostjatel liisingulepingust tulenev solidaarne võlgnevus hageja ees 5568,51 eurot, mis koosneb: - tasumata põhimaksetest summas 1379,72 eurot; - intressidest perioodil 03.07.2009 - 23.09.2009 summas 199,14 eurot; 4(15)
2-10-34450 -
viivisest perioodil 03.07.2009 - 23.09.2009 summas 182,03 eurot; lepingu ülesütlemise tasust summas 383,47 eurot; liisingulepingu alusel tasutud kindlustusmaksetest summas 90,95 eurot; müügikahjust summas 2606,41 eurot; vara tagastusteenusega seotud transpordikulust summas 191,73 eurot; müügiga kaasnenud kuludest summas 535,05 eurot.
Hageja on saatnud kostjatele liisingulepingus ja käenduslepingus märgitud aadressidele nõudekirjad võlgnevuse tasumise osas 15.01.2010, milles hageja pakkus välja ka võimaluse võlgnevust ajatada. Vaatamata eeltoodule pole käesoleva ajani kostjad võlgnevust tasuma hakanud. Lisaks palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise lepingus kokkulepitud määras 0,25% päevas alates kostjatele saadetud nõudekirjas märgitud tähtajale järgnevast päevast, s.o 23.01.2010. Hageja ei arvesta viivist lepingumaksetes sisalduvalt intressilt ega viiviselt.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja I ei ole hagile vastanud.
5.Kostja II tunnistab hagi osaliselt. Kosta II tunnistab liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõuet, intressimaksete nõuet, kindlustusmaksete nõuet, samuti müügikahjumi nõuet 2340,10 euro ulatuses ning müügiga kaasnenud kulude nõuet, sõiduki välipesu osas summas 18 eurot ja müügi vahendustasu osas summas 159,77 eurot.
6.Kostja II vaidleb vastu liisingulepingu ülesütlemise tasu nõudele. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et lepingu ülesütlemise tasu õiguslikuks aluseks on hageja hinnakiri. Hinnakirja olemasolu fakt iseenesest ei saa luua isikutele õigusi ja kohustusi. Lisaks sätestab hinnakiri teenuste hinnad. Lepingu ülesütlemine ei ole aga käsitletav teenusena. Hinnakiri ka ei sisalda lepingu ülesütlemise tasu. Selline rida hinnakirjas puudub. Hageja on küll menetluses püüdnud väita, et lepingu ülesütlemise tasu sisaldas endas liisinguvara liisingufirma valdusesse võtmise tasu. Tõenäoliselt peab hageja silmas hinnakirja rida "Lepingu rikkumisel liisingufirmale kuuluva vara võtmine liisingufirma valdusesse – hind 5000 kr + k/m". Samas on hageja taoline käsitlus meelevaldne, sest osundatud rida hinnakirjas sätestab hoopis valduse tagastamisega seotud teenuse hinna, mitte lepingu ülesütlemise, kui teenuse hinna. Vara valduse taastamiseks tehtud kulutuste nõudest (v.a puksiirteenuse nõue) on hageja aga menetluse käigus loobunud. Eeltoodust johtuvalt puudub hageja kõnesoleval nõudel õiguslik alus. Ka juhul, kui lepingu ülesütlemise tasu käsitleda leppetrahvina, saab leppetrahvi aluseks olla üksnes kokkulepe, st võlgniku kohustumine leppetrahv maksta (VÕS § 158 lg 1). Sellist kohustumist aga liisingulepingust ei nähtu. Kostja II vaidleb samuti vastu viivisenõudele. Hageja on esitanud viivisenõude sisuliselt kahe erineva perioodi eest: periood kuni liisingulepingu lõppemiseni ja periood alates liisingulepingu lõppemisest. Kostja leiab, et pärast lepingu lõppemist ei saa lepingulises määras viivist nõuda. Vastupidine arvamus oleks vastuolus VÕS § 195 lg 2 lausega 1. Oleks ka ebaloogiline eeldada, et ehkki leping on lõppenud, tuleb seda mingis osas ikka edasi täita. Lisaks ei ole hageja märkinud, kuidas on kujunenud viivis summas 182,03 eurot (periood 03.07.2009-23.09.2009). Seetõttu on viivise nõue faktiliselt kontrollimatu. Kogu viivisnõue põhineb tüüptingimustel ja selle päevamäär on 0,25%, mis teeb aastamääraks 91,25%. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on tühine see tüüptingimus, mis näeb ette ebamõistlikult suure leppetrahvi tasumise kohustuse. See 5(15)
2-10-34450 kehtib ka viiviste puhul. Ehkki kostja 2 ei ole selle liisingulepingu pooleks, tuleneb tema seotus liisingulepingu tüüptingimustega läbi käenduslepingu. Seega peaks käendaja käesolevas asjas täitma tüüptingimustel sõlmitud liisingulepingust tulenevat kohustust, mistõttu on käendaja põhivõlasuhtega lahutamatult seotud. Kuivõrd kostja II puhul on tegemist tarbijaga, siis tema suhtes on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kõrge päevamäär tühine tingimus ning ta ei pea viivist hagejale tasuma. Leian, et eeltoodu tingib kogu viivisnõude rahuldamata jätmise. Kui tüüptingimus kostja II suhtes siiski kehtib, palub kostja alternatiivselt viivist VÕS § 162 alusel vähendada, sest see on ebamõistlikult kõrge. Leian, et mõistlik viivis oleks 16% aastas, s.o kaks korda kõrgem kui seadusjärgne viivis. Samuti on oluline, et hageja on äärmiselt palju viivitanud selge ja kontrollitava nõude esitamisega. Alles käesoleva menetluse käigus 2011. aasta juulis koostatud menetlusdokumendis on hageja esitanud nõude, mida on võimalik vähemalt kontrollida ning selle kujunemist jälgida. Leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla ka nõude esitamisega põhjendamatu viivitamine. Kostja II arvates toimub nõude esitamisega põhjendamatu viivitamine ka siis, kui nõude omanik esitab alguses umbmäärased ja kontrollimatud nõuded ning alles aastaid hiljem suudab esitada minimaalselgi määral jälgitava käsitluse nõude kujunemisest. Puksiirteenuse kulu nõude osas märgib kostja II, et liisingulepingu üldtingimuste p 6.6 kohaselt võis hageja kostja I valdusest sõiduki ära võtta, kui kostja I ei tagastanud sõidukit lepingu ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul. Sellisel juhul oli kostjal I kohustus hüvitada sõiduki valduse taastamisega seotud kulud. Hageja tugineb puksiirteenuse nõudes sellele, et kostja I ei tagastanud sõidukit õigeaegselt. Samas on oluline, et liisingulepingu ülesütlemise teatises ei määratud kuupäeva, millal pidi kostja I sõiduki tagastama, ehkki kuupäeva määramine oli liisingulepingu p 6.6 järgi hageja kohustus. Kui liisinguandja ei ole määranud sõiduki tagastamiseks tähtaega, on liisinguandja poolt tehtavad kulutused sõiduki tagastusteenuse saamiseks ennatlikud ning puudub alus neid liisinguvõtjalt välja mõista. Samuti leiab kostja, et sõiduki tagastamise kuupäeva määramine hageja poolt lepingu ülesütlemise teates on käsitletav lahtise tingimusena VÕS § 26 tähenduses. Liisingulepingu üldtingimuste p-s 6.6 on sõiduki tagastamise tähtaeg jäetud hageja määrata. Olukorras, kus tingimuse määramiseks õigustatud lepingupool tingimust ei määra kokkulepitud aja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul, läheb tingimuse määramise õigus üle teisele lepingupoolele (VÕS § 26 lg 7). Hagejal puudus õigus saata OÜ XXX töötajaid sõidukit ära võtma, sest poolte jaoks ei olnud veel lõplikult ja siduvalt paika pandud küsimus, milliseks tähtajaks tuli sõiduk tagastada. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et puksiirteenuse nõue ei põhine seaduslikul alusel ja tuleks jätta rahuldamata. Kostja II ei nõustu hageja käsitlusega, et müügikahjumi moodustab liisingulepingu järgse jääkväärtuse ja sõiduki müügist saadud tulu vahe. Müügikahjumi nõude aluseks on ilmselt tüüptingimuste p 6.7, mis lähtub müügikahjumi arvestamisel ainult sõiduki võõrandamisest saadud raha ning sõiduki lepingujärgse jääkväärtuse vahest, võtmata arvesse sõiduki turuväärtust. Mitte ükski lepingupunkt ei määratle, kuidas sõiduk võõrandatakse, millised on võõrandamise protsessis kummagi lepingupoole kohustused ja kuidas toimub riskide jaotamine. Eeltoodut ei väära ka hageja väide, et kostjatel oli võimalus kogu müügiprotsessi jälgida internetist. Liisinguleping ei andnud kostjatele mingit nõudeõigust hageja vastu müügiprotsessiga seonduvalt ega pannud teiselt poolt hagejale samas küsimuses mingit kohustust. Riigikohtu praktika järgi on tüüptingimuste p 6.7 laadsed tüüptingimused tühised ning hageja nõuet saaks rahuldada ainult VÕS § 367 lg 3 kohaselt sõiduki turuväärtust arvesse võttes. Hageja on sõiduki turuväärtuseks nimetanud 8255,26 eurot. Lahutades liisingulepingu järgsest 6(15)
2-10-34450 jääkväärtusest sõiduki turuväärtuse, saame 2 340,10 eurot. Selles ulatuses oleks ka hageja müügikahjum põhjendatud. Tehnilise kontrolli läbiviimise kulu ei kuulu kostja II arvates VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitamisele. VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulude alla mahuvad ainult need kulutused, mille tekkepõhjus tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest. Hagist ei nähtu põhjuslikku seost liisingulepingu ülesütlemise ja tehnilise kontrolli läbiviimise vahel. Põhjuslikku seost ei ole hageja üritanud isegi selgitada. Pealegi on mõistlik arvata, et sõidukitele tehakse enne avalikku müüki panemist tehniline kontroll sõltumata sellest, kas selle sõiduki osas on liisinguleping üles öeldud või on see lõppenud muul alusel. Hageja poolt märgitud sõiduki välipesu maksumus 90,81 eurot on kostja II hinnangul ebamõistlikult suur. Kostja II peab põhjendatud kuluks välipesu osas maksimaalselt 18 eurot. Kostja II hinnangul on ka müügi vahendustasu nõutavas ulatuses põhjendamatu. Hageja ei ole välja toonud, kas ja millises ulatuses kandis XXXAS sõiduki võõrandamise protsessis kulutusi, v.a eelkäsitletud kulutused välipesule. Hageja ei ole samuti täpsustanud ega tõendanud, mida XXXAS sõiduki võõrandamiseks tegi (kui üldse tegi). Seda arvestades peab kostja II müügi vahendustasu ebamõistlikult suureks. Kostja II peab põhjendatud vahendustasu suuruseks 2% sõiduki müügihinnast, s.o 159,77 eurot.
MENETLUSE KÄIK
7.Asja sisulisel arutamisel 29.08.2012 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad kohtuistungile ei ilmunud. Kostjaid oli kohtu poolt teavitatud seaduses sätestatud tähtaegu järgides istungi toimumise ajast ja kohast ning selgitatud istungilt puudumise tagajärgi. Kostjale I toimetati kohtukutse kätte avalikult. Vastav teade ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded 18.07.2012 (vt toimik, II kd, lk 76). Kostja II esindaja oli kinnitanud teadlikkust istungi toimumise ajast 23.04.2012 istungil (vt toimik, II kd, lk 26). Kostjad ei ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks. Kostja II esindaja on 01.06.2012 menetlusdokumendis avaldanud nõusolekut asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus otsustas istungil lahendada asja kostjate osavõtuta sisuliselt (TsMS § 414 lg 1).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub mõlema kostja suhtes rahuldamisele osaliselt.
9.Kostja II on hagi esitatud vastustes osaliselt õigeks võtnud, tunnistades 01.06.2012 vastuses lõpuks liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõuet (1379,72 eurot), intressimaksete nõuet (199,14 eurot) ja kindlustusmaksete nõuet (90,95 eurot). Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 3 on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). Vastavalt TsMS § 440 lg-s 1 sätestatule rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnenust johtuvalt rahuldab kohus osundatud nõuete osas kostja II vastu esitatud hagi õigeksvõtul põhinevalt. TsMS § 444 lg-st 4 lähtudes kohus nende nõuete rahuldamise kohta otsuses põhjendusi ei esita. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
10.Järgnevalt käsitleb kohus muid kostjate vastu esitatud nõudeid. 7(15)
2-10-34450
11.Kostja I ei ole hagile vastanud, mistõttu kohus eeldab TsMS § 231 lg-st 4 lähtudes kostja I poolt hagi alusena toodud faktilise asjaolude omaksvõttu. Seega ei ole pooltel vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Hageja on sõlminud 27.08.2008 kostjaga I hagiavalduses nimetatud liisingulepingu ning kostjaga II käenduslepingu, millega kostja II võttis endale hageja ees kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmine (käendaja vastutuse maksimumsummaga 268 000 kr). - Hageja on liisingulepingu 23.09.2009 ennetähtaegselt üles öelnud. - Liisingulepingu ülesütlemisel oli liisingueseme (sõiduki) lepingujärgseks jääkmaksumuseks 10 595,36 eurot. - Hageja sai sõiduki tagasi enda valdusesse 16.11.2009. - Hageja on sõiduki pärast edasi võõrandnud 07.12.2009 hinnaga 7988,96 eurot (hind käibemaksuta).
12.Hageja ja kostja I vahel 27.08.2008 sõlmitud liisinguleping (vt toimik, I kd, lk 42-47) on kvalifitseeritav liisingulepinguna ka VÕS § 361 mõttes. Lepinguga on hageja kohustunud omandama XXX OÜ-lt (registrikood XXX) liisingulepingu objektiks olnud sõiduki ja andma selle kostja I (kui liisinguvõtja) kasutusse, liisinguvõtja kohustus aga maksma liisingueseme kasutamise eest hagejale tasu. Samuti saab hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut (vt toimik, I kd, lk 48-49) lugeda liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste osas käenduslepinguks VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Hageja nõuab kostjatelt liisinguvõtja tasumata liisingu- ja kindlustusmaksete ning liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Need hageja nõuded võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kohus märgib, et VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
13.Hageja ja kostja II vahel on vaidlus lepingu ülesütlemise tasu nõude õigusliku põhjendatuse üle summas 383,47 eurot, samuti nn müügikahju nõude ja liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude nõude põhjendatud suuruse üle. Samuti on kostja II vaielnud vastu viivisenõudele perioodi 03.07.2009-23.09.2009 puutuvas osas.
14.Kohus käsitleb siinkohal esmalt VÕS § 367 lg 1 järgset kulude hüvitamise nõuet. Selle normi kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
15.Juba eelpool käsitletud kostja II poolt tunnustatud nõuete osas, s.o liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõue, intressimaksete nõue ja kindlustusmaksete nõue, tuleb hagi rahuldada ka kostja I suhtes. Hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel on need nõuded õiguslikult põhjendatud. VÕS § 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 4.2 kohaselt tasub liisinguvõtja liisinguandjale tasumata põhimaksete jäägilt intressi. Kindlustusmaksete tasumise kohustus tuleneb liisingulepingu üldtingimuste punktist 8(15)
2-10-34450 5.4 ja hageja ja kostja vahel 25.08.2008 sõlmitud kindlustuspakkumise/avalduse (vt toimik, II kd, lk 30) punktist 3. Hageja on esitanud kostjale I viimasega sõlmitud liisingulepingu alusel tasumiseks arveid liisingu- ja kindlustusmaksete kohta (vt toimik, I kd, lk 184-193). Kostja I on need jätnud osaliselt tasumata, samuti tasunud arveid ettenähtust hiljem. Sellega on kostja I lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud (VÕS § 100). Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 järgi nõuda selle täitmist.
16.Hagis märgitud nn müügikahju nõuet (2606,41 eurot) ei saa kummagi kostja suhtes rahuldada täies ulatuses. See nõue on põhjendatud ulatuses, milles kostja II on nõuet tunnistanud. Sisuliselt nõuab hageja ostuhinna finantseerimise kulu hüvitamist VÕS § 367 lg 1 järgi. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-st 3 lähtudes arvestada paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
17.Hageja on tuginenud käsitletava nõude esitamisel praegusel juhul liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.7, mis näeb ette, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestamata lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisel oli vara (sõiduki) jääkmaksumus 10 595,36 eurot, kuid sõiduk müüdi hinnaga 7988,96 eurot, kandis hageja tagastatud vara müümisel kahju summas 2606,40 eurot. Kohtu hinnangul ei ole lepingu üldtingimuste punktis 6.7 sisalduv tingimus kehtiv. VÕS § 367 normid on iseenesest dispositiivsed, st lepingupooled võivad nendest kokkuleppel kõrvale kalduda (VÕS § 5). Samas on liisingulepingu üldtingimused vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 mõttes. Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsiooni järgi tuli lugeda tühiseks tüüptingimust, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Seejuures loetakse VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-st 44 tuleneb, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.
18.Senises kohtupraktikas on peetud liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühiseks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvat kokkulepet, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Mainitu kehtib seejuures ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Lubatuks ei saa pidada ka kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt: Riigikohtu 08.10.2008 otsus 9(15)
2-10-34450 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17). Taolisest praktikast on kohtu hinnangul asjakohane lähtuda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.7 järgi seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Kuivõrd kahju hüvitamise ulatus ei sõltu sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Seega on liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 kohtu hinnangul kostjat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest sellega võetakse nii kostjatelt (liisinguvõtjalt ja käendajalt) võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Arvestades eeltoodut, peab kohus põhjendatuks kohaldada vaidluse lahendamisel VÕS § 41 kohaselt VÕS § 367 norme.
19.Lähtudes 14.05.2012 esitatud hagiavalduse terviktekstist, ei vaidle pooled liisingueseme väärtuse üle (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65) selle liisingueseme hagejale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3), milleks on 8255,26 eurot (koos käibemaksuga 9906,31 eurot). Liisingueseme taolist väärtust kinnitab ka hageja poolt esitatud sõiduki hindamise akt (vt toimik, I kd, lk 199). Arvestades sõiduki liisingulepingu järgset jääkmaksumust lepingu ülesütlemisel 10 595,36 eurot, saab nn müügikahju hüvitamisele kuuluda seega 2340,10 euro (s.o 10 595,36 – 8255,26 eurot) ulatuses.
20.Seoses hageja väidetega lisab kohus siinkohal, et Riigikohtu praktika kohaselt on tõepoolest lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt: Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-08, p 18). Sisuliselt on Riigikohus leidnud, et hageja üldtingimuste punktis 6.7 sätestatuga sarnane kokkulepe võib tüüptingimusena põhimõtteliselt kehtida, kui see vastab teatud täiendavatele tingimustele (ehk müügiprotsess peaks olema võrdlemisi detailselt reguleeritud). Praegusel juhul aga taolisi täiendavaid kriteeriume liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.7 ega lepingu teistes punktides ei sisaldu. Seetõttu ei ole hageja viide mainitud kohtupraktikale õiguslikult asjakohane. Eeltoodust johtuvalt puudub iseseisev õiguslik tähendus ka hageja poolt välja toodud asjaolul, et sõiduki müügiprotsessi ja müügihinna kujunemist oli liisinguvõtjal võimalik internetis jälgida. Lisaks pidanuks hageja kostjaid mainitud jälgimise võimalusest ka teavitama, et tagada neile võimalus liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja vastupidise seisukohaga ei saa nõustuda.
21.Hagi ei saa kummagi kostja suhtes rahuldada ka liisingulepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõuet (viivis perioodi 03.07.2009 - 23.09.2009 eest summas 182,03 eurot) puudutavas osas. Selle viivisenõude õiguslik põhjendatus ei ole kontrollitav. Hageja ei ole menetluses välja toonud kõnealuse viivisenõude arvutuskäiku. Kohus on 23.04.2012 eelistungil selgitanud viisvisearvestuse esitamise vajadust ning määranud selleks hagejale tähtaja (vt toimik, II kd, lk 22 ja 24). Samuti on kostja II korduvalt märkinud, et viivisenõude arvutuskäik on kontrollimatu. Viivisenõude kujunemine ei nähtu ka tõendina esitatud arvetest (vt toimik, I kd, lk 184191). Liiatigi on hageja 14.05.2012 esitatud hagiavalduse tervikteksti punktis 1.6 märkinud, et osundatud arved on kostja I poolt osaliselt tasutud ning vastavalt VÕS § 10(15)
2-10-34450 88 lg-le 8 on hageja laekunud summade arvel esmalt katnud lepingumaksete arvetes sisalduva viivise, seejärel intressi, võlateatise saatmise tasu nõude ning seejärel põhivõlgnevuse.
22.Edasi käsitleb kohus hageja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõudeid. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja käsitluse kohaselt on sellisteks kuludeks praegusel juhul sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud summas 191,73 eurot ning sõiduki müügiga kaasnenud kulud summas 535,05 eurot (sh sõiduki müügieelne tehniline kontroll 44,79 eurot, sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu 90,81 eurot ning vahendustasu müügi eest 399,45 eurot). Kohtu hinnangul tuleks sellise kuluna käsitleda ka hageja poolt nõutavat lepingu ülesütlemise tasu summas 383,47 eurot.
23.Kohtupraktika järgi võib kulutusi sõiduki müügiteenustele, puhastusteenustele ja ka valduse taastamisega seotud kulutusi põhimõtteliselt pidada lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõttes. Alati tuleb kostja vastuväite puhul küll hinnata kulutuste mõistlikku suurust (vt nt: Riigikohtu 08.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p-d 9-11).
24.Sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud ei ole juhtumi asjaolusid arvestades kohtu hinnangul mõistlikult põhjendatud, mistõttu kostja II suhtes ei vastavas osas nõuet rahuldada. VÕS § 363 p 3 järgi on liisinguvõtja kohustuseks tagastada liisinguese liisingulepingu lõppemisel sama paragrahvi teises punktis nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.6 pidi liisinguvõtja lepingu ülesütlemise korral tagastama vara ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul liisinguvõtja poolt määratud kohta. Liisingulepingu ülesütlemise teates on märgitud, et sõiduk tuleb anda esimesel võimalusel üle liisinguandja esindajale. Sama teate kohaselt on sõidukit ära võtma volitatud OÜ-d XXX (vt toimik, I kd, lk 59-60). Eeltoodust johtuvalt võiksid liisingueseme valduse taastamisega seonduvad kulud kuuluda kostjate poolt hüvitamisele, kui liisinguvõtja ei oleks tagastanud sõidukit hageja või OÜ XXX nõudel. Asja materjalidest aga ei nähtu, et enne sõiduki valduse äravõtmist OÜ XXX poolt ning auto transportimist Tallinnasse oleks esitatud kostjale I nõudeid sõiduki valduse üleandmiseks kindlal ajal ja määratud kohas. Poolte menetluses esitatud väited sõiduki valduse tagastamise kokkulepete ja hageja poolt täiendava tähtaja määramise kohta on teineteisele vasturääkivad (vt toimik, II kd, lk 24). Transpordikulude hüvitamise põhjendatus on lisaks eelnevale küsitav ka seetõttu, et esmast tehnilist kontrolli saanuks ilmselt teostada ka Tartus sõidukit Tallinnasse pukseerimata.
25.Kulutusi sõiduki puhastusele (90,81 eurot) ning vahendustasu nõuet (399,45 eurot) peab kohus käesoleval juhul vajalikeks ning nende suurust põhjendatuks. Kulud puhastusteenusele ei sisalda ainult sõiduki tavapärast välipesu. XXXAS-i poolt hagejale esitatud teenuste arvel on märgitud selgitusena üksnes "pesu" (vt toimik, I kd, lk 62). Samas on hageja esindaja 29.08.2012 kohtuistungil täiendavalt selgitanud, et need kulud hõlmavad sise- ja välipesu, samuti mootoripesu (vt toimik, II kd, lk 81). Kohtul puudub mõislik põhjus hageja osundatud väidetes kahelda. Samuti võib eeldada, et enne sõiduki edasimüümist viiakse läbi selle ulatuslikum puhastus. Kohus loeb mõistlikuks kuluks ka müügiteenuse hinda (XXXAS-ile tasutud vahendustasu) 399,45 eurot, mis moodustab 5% sõiduki müügihinnast. Kohus ei jaga kostja II arusaama, et mõistlik vahendustasu määr võiks olla 2% müügihinnast. Kostja ei ole enda sellist käsitlust ka millegagi põhjendanud ega põhistanud. Samuti ei saa nõustuda kostja II väitega, et asja lahendamisel tuleks tuvastada, milliseid konkreetseid sooritusi sõiduki 11(15)
2-10-34450 müügiteenus hõlmas. Lähtudes muu hulgas juba ülalviidatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 (p 9) võivad müügiteenuse osutamisega seotud kuludeks olla töötajate palgad, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms. Selliste kulude suurust iga üksiku sõiduki lõikes võib olla objektiivselt võimatu tõendada.
26.Kohtu hinnangul ei saa lisakuluks VÕS § 367 lg 4 tähenduses pidada kulutusi sõiduki müügieelsele tehnilisele kontrollile (summas 44,79 eurot). Sellisel kujul on nõue õiguslikult põhjendamatu. Tehnilise kontrolli teostamise vajadus ei sõltu üldjuhul lepingu lõpetamise alusest. Ka liisingulepingu tähtajalisel lõppemisel asunuks hageja sõidukit tõenäoliselt võõrandama ning pidanuks sellega seoses teostama tehnilist kontrolli. Siinkohal tuleb ka silmas pidada, et vaidlusaluse liisingulepingu puhul oli tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Seega ei olnud kostjal I kohustust liisingulepinguperioodi lõpus sõidukit välja osta (liisingulepingu üldtingimuste p 1.2 järgi oli kostjal I küll ostueesõigus). Kohus märgib, et tehnilist kontrolli võiks iseenesest pidada ka osaks müügiteenusest. Samas on hageja poolt esitatud müügiteenust puudutavalt eraldi nõue, mida kohus käsitles eelpool.
27.Kohtu arvates põhjendamatu on ülesütlemise tasu nõue ning selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja väidete kohaselt tuleneb see tasunõue esiteks hageja hinnakirjast (vt toimik, I kd, lk 194-196), teiseks liisingulepingu üldtingimuste punktist 8.5.
28.Kohus käsitleb esmalt hageja hinnakirjaga seonduvaid väiteid. Taolist hinnakirjast lähtuvat tasunõuet tuleb käsitleda hageja tüüptingimustest tuleneva kohustusena. Kohtu hinnangul ei ole mainitud hinnakiri asja materjalidest lähtuvalt saanud lepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused (VÕS § 35 lg 1) lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 9.7 kohaselt on lepingu lahutamatuks osadeks esileht, maksegraafik ning muud kooskõlas lepinguga vormistatud lisad, muudatused ja täiendused. Lepingus ei ole viidet hageja konkreetsele hinnakirjale, samuti puuduvad andmed, et liisinguvõtjal oli mõistlik võimalus hinnakirja sisust teada saada.
29.Isegi kui vaidlusalust hinnakirja saaks lugeda liisingulepingu osaks, oleks kokkulepe, mis näeb ette lepingu ülesütlemise tasu maksmise, juba eelpool viidatud VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimusena tühine (eelpool osundatud hinnakiri hageja poolt väidetud kujul tasu ette ei näe). VÕS § 42 lg 3 p-st 5 ja §-st 44 nende koosmõjus tuleneb, et lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, peab lugema eelduslikult ebamõistlikult kahjustavaks ka tingimust, millega teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Liisinguandja võimalike nõuete maht liisinguvõtja vastu liisingulepingu ülesütlemisel on reguleeritud eeskätt VÕS § 367 normidega. Vaidlusaluse ülesütlemise tasu on olemuslikult kokkuleppeline kahjuhüvitis ehk leppetrahv VÕS § 158 lg-te 1 ja 3 tähenduses. See oluliselt suurendab liisinguvõtja kohustusi võrreldes VÕS §-s 367 sätestatuga ning osaliselt kindlasti ka piirab liisinguvõtja võimalust tõendada liisinguandja tegeliku kahju suurust. Seetõttu tuleks ülesütlemise tasu maksmiseks kohustavat tingimust pidada VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
12(15)
2-10-34450
30.Ülalesitatud argumentidel tuleks lugeda tühiseks ka liisingulepingu üldtingimuste punktis 8.5 sätestatut, mis annab liisinguandjale õiguse nõuda liisinguvõtjalt lepingust tuleneva mistahes kohustuse rikkumisel leppetrahvi 5000 krooni.
31.Kohtu hinnangul saab rahuldada viivisenõue perioodi 23.01.2010-14.05.2012 eest summas 4803,86 eurot kostja I osas täielikult ning kostja II osas osaliselt. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käesoleval juhul on viivise määraks liisingulepingu järgi 0,25% päevas. Kumbki kostjatest ei ole iseenesest vaidlustanud hageja poolt eelnimetatud perioodi kohta esitatud viivisearvestuse (vt toimik, II kd, lk 40-41) õigsust. Kohus märgib, et hageja on arvestanud viivist ka põhinõude sellistelt osadelt, millised ei ole ülalesitatud põhjustel kohtu arvates osaliselt või täielikult põhjendatud (nt müügikahjum hageja poolt nõutud ulatuses, tagastusteenuse transpordikulu jms). Samas on hageja esitanud viivisenõude vähendatud ulatuses (hageja arvestuste kohaselt moodustaks viivis 14.05.2012 seisuga kokku 10 112,13 eurot). Viivisenõude 4803,86 euro ulatuses saab seetõttu eeltoodule vaatamata kostja I suhtes rahuldada.
32.Kostja II on taotlenud kohtult (alternatiivselt) viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule, st viivise vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud viivise vähendamine kostja II poolt taotletud ulatuses, küll peab kohus mõistlikuks viivist vähendada kostja II suhtes rahuldatud põhinõuete summani, s.o 4301,03 euroni. Kostja II ei ole kohtule teadaolevalt siiani oma kohustusi hageja ees täitma asunud, samuti ei ole kostja II tõendanud, et põhinõude esemeks olevate kohustuste täitmisega viivitamisest hagejal tekkinud kahju oleks väiksem kui 4301,03 eurot. Hageja poolt 06.07.2012 täiendavalt esitatud tõendeid (e-kirjavahetus) arvestades (vt toimik, II kd, lk 67-71) ei saa nõustuda kostja II väitega, et hageja on oma nõuete esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Poolte vahel on olnud läbirääkimised nõuete vabatahtliku rahuldamise üle juba enne kohtumenetluse algust, kuid kokkuleppele ei ole jõutud.
33.Seega tuleb viivis perioodi 23.01.2010-14.05.2012 eest mõista 4301,03 euro ulatuses kostjatelt välja solidaarselt, lisaks tuleb kostjalt I välja mõista viivis summas 502,83 eurot.
34.Seonduvalt kostja II poolt viivisenõudele esitatud vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kostja leiab, et pärast lepingu lõppemist ei saa lepingulises määras viivist nõuda ning et vastupidine seisukoht oleks vastuolus VÕS § 195 lg 2 esimese lausega. Kohus kostja II taolist seisukohta ei jaga. Viimatinimetatud sättest lähtuvalt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Sellest ei saa kohtu hinnangul järeldada, et lepingu ülesütlemisele järgneva perioodi eest ei saaks võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist lepingust tulenevas määras. Ka lepingu ülesütlemisest tekkinud kohtusused on lepingulised kohustused ning pool vastutab nende täitmise eest lepingus kokku lepitud korras. Midagi ebaloogilist kohus selles ei näe. Asja materjalide põhjal ei ole leidnud tõendamist kostja II väite, et viivisenõue põhineb hageja tüüptingimustel (VÕS § 35 lg 1). Viivisemäär 0,25% päevas ei tulene liisingulepingu üldtingimustest, vaid on märgitud lepingu esilehel koos teiste erikokkulepetega. Seega ei ole kohtu arvates põhjust eeldada, et tegu on hageja 13(15)
2-10-34450 tüüptingimusega. Hageja ei ole menetluses omaks võtnud kostja II väidet, et ka viivisemäära kokkuleppe näol on tegemist tüüptingimusega. Seetõttu ei pea kohus menetlusökonoomiat silmas pidades vajalikuks analüüsida kõnealuse tingimuse kehtivust tüüptingimusena ega kostja II väited viivisemäära ebamõistliku suuruse kohta.
35.Eeltoodu kokkuvõttes tuleb hagi rahuldada tasumata põhimaksete nõude 1379,72 eurot, perioodil 03.07.2009 - 23.09.2009 intresside nõude 199,14 eurot, liisingulepingu alusel tasutud kindlustusmaksete nõude 90,95 eurot osas ning nimetatud summad (kokku 1669,81 eurot) kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Nende nõuete osas on otsus kostja II suhtes viivitamata täidetav. Samuti tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista nn müügikahju 2340,10 euro ulatuses, liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 490,26 euro ulatuses (s.o kulud sõiduk pesule ja müügi vahendustasule), kokku 2830,36 eurot, ning viivis ajavahemikku 23.01.201014.05.2012 eest summas 4301,03 eurot. Kostjalt II välja otsusega välja mõistetavate summade suurus 8602,06 eurot ei ületa käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat 268 000 krooni (17 128, 32 eurot). Lisaks tuleb kostjalt I hageja kasuks täiendavalt välja mõista liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 191,73 euro ulatuses (s.o kulud sõiduki tagastusteenusele) ja viivis 502,83 euro ulatuses. Muus osas jätab kohus kostjate vastu esitatud nõuded rahuldamata. Kohus märgib siinkohal, et TsMS § 207 lg 2 järgi osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd kostja I ei ole menetluses hageja nõuetele vastuväiteid esitanud, sh vaidlustanud liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude põhjendatust, kuulub hagi tema suhtes võrreldes kostjaga II rahuldamisele suuremas ulatuses. Seevastu ei ole kohus on õiguse kohaldamise küsimustes (sh liisingulepingu üldtingimuste kui hageja tüüptingimuste kehtivuse hindamisel) seotud poolte seisukohtadega (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
36.Seonduvalt kostja II vastuväidetega lisab kohus, et VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse eest täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ei määratle käendaja vastutuse ulatust põhimõtteliselt teisiti. Käenduslepingu punktist 2 lähtuvalt vastutab kostja II liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, hõlmates lepingumakseid, viivist, trahvi ning kõiki muid liisingulepingu alusel hagejale tasumisele kuuluvaid makseid.
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
38.TsMS § 169 lg 1 teise lause kohaselt võib sõltumata menetluse tulemusest jätta menetlusosalise kanda talle menetlusdokumendi kättetoimetamisega põhjustatud kulud, kui kättetoimetamine viibis seetõttu, et isiku kohta olid rahvastikuregistrisse, äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud ebaõiged andmed. Kohus leiab, et osundatud normist lähtudes tuleb hageja menetlusdokumentide 14(15)
2-10-34450 kostjale I kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise kulud (TsMS § 143 p 4) ning väljaandes Ametlikud Teadaanded kutse ja teadete avaldamise kulud (enne 01.07.2012 kehtinud TsMS § 143 p 5) jätta üksnes kostja I kanda.
39.Muud menetluskulud jaotab kohus järgmiselt. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Eelpool osundatud 18.07.2012a määruses (millega kohus lõpetas menetluse osade nõuete osas) on kohus pidanud otstarbekaks lähtuda analoogia korras TsMS § 173 lg-st 5 ning jätnud menetluskulude jaotuse märkimata. Seega tuleb kohtul ka nimetatud nõudega seonduvate menetluskulude osas võtta seisukoht käesolevas lahendis. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. TsMS § 165 lg 1 esimesest lausest lähtuva üldreegli kohaselt vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. TsMS § 165 lg-st 3 tuleneb, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Arvestades muu hulgas viivisenõudeid (kokku 4985,89 eurot) ning nõudeid, millest hageja on menetluses loobunud (kokku 360,30 eurot), on hageja esitanud kostjate vastu nõudeid summas 10 732,66 eurot. Otsusega kohus rahuldab kostja I vastu esitatud nõuded 9495,76 euro ulatuses ja kostja II vastu esitatud nõuded 8801,20 euro ulatuses, s.o vastavalt u 89% ja u 82%.
40.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 ja § 168 lg-st 2, jätab kohus menetluskulud 15% ulatuses hageja kanda ning 85% ulatuses kostjate kanda. Nende kulude osas vastutavad kostjad TsMS § 165 lg 3 järgi solidaarselt.
41.Seoses kostja II seisukohtadega lisab kohus, et ei näe praeguses asjas alust menetluskulude ülalesitatust teistsuguseks jaotamiseks TsMS § 162 lg-st 4 ega muudest sätetest lähtuvalt.
42.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
43.Lähtudes TsMS § 317 lg 1 p-st 1 ja lg-st 3, tuleb käesolev otsus kostjale I avalikult kätte toimetada.
Indrek Parrest kohtunik
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.