Swedbank Liising Aksiaselts hagi H Ku vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.02.2013 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
3355,09 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H Ku apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248, asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja Kadri Erm Kostja H K xxxxxxxxxxxx)
Menetluse liik
(isikukood
xxxxxxxxxx,
elukoht
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2013 otsus Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagis H Ku vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud H Ku kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.02.05.2011 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palub Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) H Kult (kostja) välja mõista 7492,43 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.03.2006 liisingulepingu nr xxxxxxxx, mille esemeks oli kaubik xxxxxxxxxxxx, 3,0 tehasetähisega xxxxxxxxxx, ehitusaastaga 2006. Aastane intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1, milleks oli 4,831% + 6kuu Euribor.
3.Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Kokku moodustab lepingu alusel kostja debitoorne võlgnevus (põhiosa- ja intressivõlgnevus, kindlustusmaksete võlgnevus) 3369,15 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 17,70 eurot. Tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivis 7% aastas moodustab 23,55 eurot. Hageja teatas kostjale 04.02.2009 võlgnevuse suurusest ja lepingu ülesütlemisest juhul kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 10.03.2009. Hageja võõrandas vara läbi Saksa Auto AS-i hinnaga 228 813,56 krooni ehk 14 623,85 eurot (käibemaksuta). Hageja korrigeeris oma lepingust tulenevat nõuet 21.01.2013 dokumendis, esitades järgmise nõude arvutuskäigu: lepingu jääk 276 825,91 krooni (17 692,40 eurot); tasumata kuumaksed kokku summas 52 715,90 krooni (3369,16 eurot); viivised 368,52 krooni (23,55 eurot); müügiteenus 11 440,68 krooni (731,19 eurot), kokku 21 816,30 eurot. Kuna vara müüdi hinnaga 270 000 eurot, millest hagejale laekus 228 813,56 krooni (14 623,85 eurot), siis võlgneb kostja hagejale 7192,45 eurot (21 816,30 eurot -14 623,85 eurot). Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et liisingvara jääkmaksumuseks on selle realiseerimishind seisuga 16.06.2009 summas 14 623,85 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti ei nõustunud kostja liisingvara kindlustusmakse nõudega perioodil 16.03.2009 kuni 15.04.2009, liisingvara tagastamisteenusega OÜ Reeborn poolt 02.04.2009, liisingvara realiseerimise eest makstava tasuga ning liisingvara remont- ja muude töödega. Kostja palus kohtul tunnistada liisingulepingu üldtingimuste punktide 3.7, 7.4, 7.4.1, 7.5 ja 7.5.1 tühisust VÕS § 42 alusel. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 22.02.2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 3942,70 eurot ja viivise 7% aastas alates hagi esitamisest põhinõudelt summas 3355,09 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus 45% ulatuses hageja ja 55 % ulatuses kostja kanda.
6.Pooltel on vaidlus selle üle, kas sõiduki väärtus hagejale üleandmise ajal vastas sõiduki müügihinnale ning hagejale hüvitatavate kulude üle.
7.Kohus viitas VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, §-le 108, § 115 lg-le 1 ning § 367 lg-tele 1 ja 4.
8.Liisingulepingust nr 0122371L tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingutes sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt
lepingute lisaks olevale maksegraafikule. Debitoorne võlgnevus summas 3369,15 eurot ja sellelt arvestatud viivis 23,55 eurot on tõendatud nõude kalkulatsiooniga ja kostjale esitatud arvetega perioodil 16.10.2008 kuni 15.03.2009. 21.01.2013 kohtukõne teesides loobus hageja kindlustusmakse 17,70 euro nõudest, mistõttu jättis kohus nõude kohta esitatud põhjendused, tõendid ja kostja vastuväited tähelepanuta.
9.Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oli sõiduki müügihind, viidates seejuures lepingu üldtingimuste punktidele 3.7, 7.4 ja 7.4.1. Lepingu üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab varad, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale varade võõrandamisest tekkinud kahjud (st varade võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale varade omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh varade valduse üle võtmine, varade hoidmine, varade müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.4. kohaselt varade võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingute ülesütlemise ja varade võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.1. kohaselt juhul, kui varade võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
10.Kohus, võttes arvesse analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid ( viimane lahend 3-2-1-184-12), asus seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldas kohus lepingu tühiste üldtingimuste asemel VÕS § 367 lg-t 3. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.
11.Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti sõiduk üle hageja lepingupartnerile OÜ-le Reeborn 16.03.2009. Saksa Auto AS 18.06.2009 arvest nr 292602592 nähtuvalt müüdi sõiduk hinnaga 228 813,56 krooni ilma käibemaksuta (14 623,85 eurot). 28.08.2012 ekspert Rein Mündi ekspertiisiaktiga nr 12-131 on tõendatud, et ekspert hindas sama sõiduki harilikuks väärtuseks 2009. aasta kevadel 330 000,00 krooni ehk 21 091,00 eurot (koos
käibemaksuga), ilma käibemaksuta on sõiduki väärtus seega 17 873,60 eurot. Kohus asus seisukohale, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus (ilma käibemaksuta), kuna ekspert on võtnud hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel ja vaidlusaluse sõiduki varustusastet. Kuna sõiduki müügihind erineb eksperthinnangus märgitud sõiduki turuväärtusest ca 18%, siis ei saanud kohus pidada seda lubatavaks kõrvalekaldeks ega sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal. Kostja seisukoht, et sõiduk oli pika aja vältel broneeritud, mis pärssis sõiduki müüki, on oletuslik.
12.Hageja nõue müügiga kaasnevate kulude eest 731,19 eurot (ilma käibemaksuta) on tõendatud AS Saksa Auto 18.06.2009 arvega nr 292602592. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole liisinguesemeks olnud sõidukite võõrandamine, siis on teenuse sisseostmine vastavat teenust osutavalt äriühingult põhjendatud. Arvel märgitud summadest järeldub, et müügitasu on 5% müügihinnast, mis on tavapärane vahendustasu ega ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks saanud samasugust sõiduki müügiteenust mõnelt muult teenusepakkujalt odavamalt.
13.Tuginedes eelpool tuvastatud liisingueseme väärtusele ning hageja põhjendatud ja mõistlikele kuludele leidis kohus, et kostja võlgnevus liisinguvara tagastamise järgselt oli järgmine: lepingu jääk 276 825,91 krooni (17 692,40 eurot); tasumata kuumaksed kokku 52 715,90 krooni (3369,16 eurot); viivised 368,52 krooni (23,55) eurot ja müügiteenus 11 440,68 krooni (731,19 eurot), mis on kokku 21 816,30 eurot. Kuna vara väärtuseks luges kohus 17 873,60 eurot (ilma käibemaksuta), siis 21 816,30 eurot -17 873,60 eurot = 3942,70 eurot.
14.VÕS § 108 lg-st 1 lähtudes leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 3942,70 eurot. Hageja ja kostja leppisid liisingulepingu punktis 5.1 kokku 7% viivise määra kohaldamises maksete mittetähtaegse tasumise korral. Kohus märkis, et kuna viivist ei arvestata intressilt (564,06 eurot) ja viiviselt (23,55 eurot), siis tuleb need nõudest maha arvata ja seega tuleb viivis 7 % aastas välja mõista põhivõlalt 3355,09 eurot hagi esitamisest 02.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
15.22.03.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
16.Kostja on seisukohal, et puuduvad tõendid hagi põhjenduste kohta ja puudub ettekujutus asjaolude kohta, millest tulenevalt on hagiavalduses esitatud hageja nõuded ebamäärased, tõendamata ning põhjendamatud. Hageja nõuete põhjendamatus tuleneb 28.04.2011 hagi lisast nr 6 ja lisast nr 21, mille kohaselt oleks kostja võlgnevus hageja ees liisingvara kindlustusmakse osas ajavahemikul 16.03.2009 kuni 15.04.2009 summas 110,63 eurot, kuna kostja ei olnud eeltoodud ajavahemikul liisingvara kasutaja ega valdaja, kuna liisingvara oli tagastatud hagejale. Eelnimetatud lisadest tulenevalt oleks kostja võlgnevus hageja ees liisingvara kindlustusmakse osas 17,70 eurot, mis on põhjendamatu, kuna kostja ei olnud alates 16.03.2009 liisingvara kasutaja ega valdaja, kuna liisingvara oli tagastatud hagejale. Nõue on põhjendamatu ka OÜ Reeborn 02.04.2009 arve A 03-107 liisingvara tagastamisteenuse 159,78 euro osas, kuna arvet ega arve koostamise aluseks olevat lepingut vastava teenuse ostmiseks OÜ-lt Reeborn ei ole vaatamata kostja korduvatele taotlustele kohtule esitatud. Samuti on nõue põhjendamatu, kuna kostja tagastas liisingvara iseseisvalt ilma OÜ Reeborn abita AS Saksa Auto müügiplatsile ning hageja on kostja poolt esitatud väite omaks võtnud. Põhjendamatu on hagi lisa nr 17 kohaselt kostja võlgnevus hageja ees liisingvara realiseerimise eest makstava tasu näol summas 731,19 eurot, kuna arve
koostamise aluseks olevat lepingut vastava teenuse ostmiseks AS Saksa Auto poolt ei ole hageja vaatamata kostja korduvatele taotlustele esitatud ei kostjale ega ka kohtule. Samuti on nõue põhjendamatult suur, kuna hagi lisa nr 17 kohaselt on liisingvara realiseerimise eest makstava tasu suuruseks 0,05%, mis vastab summale 114,41 krooni (7,31 eurot). Hagi lisast nr 17 tulenevalt oleks kostja võlgnevus hageja ees teostatud liisingvara remonttööde ja muude tööde osas 69,11 eurot, mis on vastuolus hagi lisaga nr 16, mille kohaselt puudusid 16.03.2009 liisingvaral visuaalsed puudused ning liisingvara oli tehniliselt sõidukorras. Teostatud liisingvara remonttöö osas oleks hagi lisa nr 17 kohaselt kostja võlgnevus hageja ees 53,40 eurot, mis on samuti vastuolus hagi lisaga nr 16, mille kohaselt puudusid 16.03.2009 liisingvaral visuaalsed puudused ning liisingvara oli tehniliselt sõidukorras.
17.Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja müügiprotsessi ei võinud mõjutada asjaolu, et sõiduk oli pikka aega broneeritud, mis pärssis ilmselgelt sõiduki müüki ning lõpliku müügihinna kujunemist, kuna sõiduki broneerimisel ei saa teha sõidukile ostupakkumisi. Samuti ei ole 28.08.2012 eksperdi Rein Mündi poolt koostatud ekspertiisiakti nr 12-131 käigus suudetud välja selgitada, kas sõiduk broneeriti koheselt müüki panemisel ning mis aja jooksul broneering kehtis. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja kannab riisikot tagajärgede osas, mille põhjustas hagejast tulenev asjaolu, et liisingvara müüdi alla harilikku väärtust, mida tõendab käesolevas asjas läbiviidud kohtulik ekspertiis liisingvara hariliku väärtuse kohta.
18.Kostja on seisukohal, et liisingvara realiseerimine ei ole toimunud vabaturu tingimustes, avalikult ja läbipaistvalt, kuna kuni 11.06.2009 oli liisingvara broneeritud (vt. R.M 28.08.2012 ekspertiisiakti nr 12-131, lisa 3, leht 3) ning pakkumisi liisingvara ostuks ei saanud teha. Liisingvara müüki hagejapoolse hinnasooviga (270 000 krooni) ei saa lugeda avalikuks ja läbipaistvaks turuhinna kujunemiseks (vt. R.M leidis 28.08.2012 ekspertiisiaktis nr 12-131). Liisingvara müük alla liisingvara tegelikku väärtust ning sellest tuleneva ebaefektiivse müügi tulemusena tekkinud rahalise kohustuse täitmine on kostja jaoks ebamõistlikult sõltuvuses hageja poolt määratud liisingvara müügihinnast ning hageja ei ole andnud kostjale võimalust esitada omapoolseid seisukohti müügihinna ja müügiprotsessi läbiviimise ja läbiviija osas. Kostja kordab, et hageja kannab riisikot tagajärgede osas, mille põhjustas hagejast tulenev asjaolu, et liisingvara müüdi alla harilikku väärtust, kuna liisingvara müügiprotsess oli läbiviidud kiirustades ja ebaefektiivselt.
19.Eeltoodust lähtuvalt asub kostja seisukohale, et maakohtu otsus ei tugine asjas kogutud ja esitatud tõenditele, otsus on oletuslik ning kohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud menetlusosaliste nõuetega seotud asjaolusid. Rikutud on TsMS § 436 lg-t 1, kuna kohtulahend ei ole seaduslik ega põhjendatud, kuivõrd kohus ei ole esitamata tõendite alusel saanud hinnata sõiduki müügihinna kujunemist. Sellega rikkus kohus ka tõendite hindamise kohustust tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1.
20.Kostja hinnangul on maakohtu otsuse näol tegemist üllatusliku kohtulahendiga. Materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide valesti kohaldamise tõttu on kohus jõudnud valele seisukohale, mis omakorda tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Kostja vaidlustab otsuse ka tõendite hindamise alusel tuvastatud asjaolu ebapiisava ulatuse või vastava asjaolu tõendamise menetlusnormide olulise rikkumise tõttu. Vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 442 lg-tes 5 ja 8 ning §-s 443 sätestatud nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
23.Kaebuse väide, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme ning et otsus on osaliselt põhjendamata, ei ole õige. Kostja tugineb kaebuses väidetele, mis ei lange kokku maakohtu poolt otsuse tegemisel aluseks võetud asjaoludega. Nii on asjakohatud kaebaja arutlused hageja poolt esialgses hagiavalduses nõutud kindlustusmaksete, sõiduki tagastamisteenuse ja sõiduki remondikulude hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Nimetatud kulude hüvitamise nõudest on hageja loobunud ja maakohus ei ole selles osas hagi rahuldanud. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks kaebuse nimetatud punktidele vastamisel pikemalt peatuda.
24.Kaebuse väide, et sõiduki müügiteenuse kasutamisega tekkinud kulu 731,19 eurot on liiga suur, ei ole kolleegiumi hinnangul samuti põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt auto müümisel tuntud ja asjatundliku müügiettevõtte teenuse kasutamine on olnud vajalik ja põhjendaud ning see on olnud kostja huvides. Tõendeid selle kohta, et samaväärset müügivahenduse teenust oleks olnud võimalik osta odavama hinna eest, ei ole kostja esitanud ning seetõttu on kostja väited müügiteenuse liigse kulukuse kohta paljasõnalised.
25.Kaebuse väide, et müügiprotsess on olnud takistatud, kuna sõiduk oli müügiperioodil osa aega broneeritud, ei ole samuti õige. Kohtumenetluses kasutatud eksperdi sõnul ilmub broneeringu märk kuulutusele pärast seda, kui sõidukile on ostja leitud ja seetõttu ei saa pidada broneeringut müügi takistuseks. Et märge broneeringu kohta oleks tehtud enne sõidukile ostja leidmist, ei ole kostja tõendanud.
26.Kolleegium ei nõustu kaebajaga ka selles, et kohus on hinnanud ebaõigesti sõidukite turuväärtuse tuvastamise aluseks olnud tõendeid. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu hinnang sõiduki turuväärtuse kinnitamiseks kogutud tõenditele olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja leidnud põhjendatult, et sõiduki turuväärtuse kohta esitatud tõenditest tuleb kaalukaimaks pidada kohtumenetluses läbi viidud ekspertiisi tulemusi. Sõiduki turuväärtuse tuvastamisel ekspertiisist lähtumist peab kolleegium põhjendatuks, kuna selles kajastub erapooletu hinnang. Kohtuliku ekspertiisi tulemuste tõendina eelistamine TsMS § 442 lg-t 8 silmas pidades on põhjendatud sellega, et kohtuliku ekspertiisi läbi viinud ekspert on pälvinud riikliku tunnustuse, on pooltest sõltumatu ning seotud teadvalt vale arvamuse andmise eest ettenähtud sanktsioonidega (TsMS § 303 lg 5).
27.Eeltoodu põhjal on maakohus hagi õigesti osaliselt rahuldanud ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi pikemalt korrata.
28.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme
kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.