2-12-21233/15 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

XXXOÜ on Harju Maakohtule esitanud hagi XXX’i, XXXv/XXXvastu nõude tunnustamiseks XXX(pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt kuulutati 19. detsembril 2011. a välja XXX(pankrotis) pankrot ning XXX(pankrotis) pankrotihalduriks nimetati Oliver Ennok. XXX(pankrotis) võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks määrati 12. jaanuar 2012. a. XXXOÜ esitas 6. jaanuaril 2012. a nõudeavalduse XXX(pankrotis) pankrotimenetluses XXX(pankrotis) vastu summas 1 099 165.31 eurot, millest põhinõue moodustab 99 165.31 eurot ja kõrvalnõuded 1 000 000 eurot. XXXOÜ hagiavalduse kohaselt sõlmisid 13. aprillil 2007. a ühelt poolt XXXOÜ kui Laenuandja ning teiselt poolt XXX(pankrotis) kui Laenusaaja laenulepingu nr XXX, mille kohaselt XXXOÜ eraldas XXX laenulimiidi summas 1 500 000 Eesti krooni. Laenulimiidi tagastamise lõpptähtpäevaks oli 14. aprill 2008. a. Intressimääraks aastas oli EURIBOR + 5,903%. Vastavalt XXXOÜ filtreeritud konto väljavõttele 2007. a ning XXXOÜ maksekorraldustele (2 tk) on XXXOÜ poolt nimetatud laenulepingu alusel teostatud võlgnikule väljamaksed summades 1 500 000 Eesti krooni ja 94 000 Eesti krooni, so kokku 1 594 000 Eesti krooni. XXXtagastas 23. aprillil 2008. a 42 400 Eesti krooni. Järelikult moodustab XXXpõhivõlgnevus 1 594 000 - 42 400 = 1 551 600 Eesti krooni, so 99 165.31 eurot. Kuivõrd XXXlaenusummat tähtpäevaks ei tagastanud, tekkis XXX kokku intressivõlgnevus 161 196.11 Eesti krooni, so 10 302.31 eurot. Samuti tekkis XXXkohustus tasuda XXXOÜ-le viivist summas 41 714 640 Eesti krooni, so 2 666 051.41 eurot (täpsemad arvutuskäigud hagiavalduses). XXXOÜ vähendas nõudeavalduses oma kõrvalnõudeid (st intressi- ja viivisenõudeid) 1 000 000 euroni. Menetluse käigus vähendas hageja kõrvalnõudeid vastavalt põhinõude suurusele. Hageja on seisukohal, et vastav vähendamine on kooskõlas hea usu põhimõttega, kuivõrd hageja kõrvalnõuded moodustasid algselt 2 666 051.41 eurot (intressi ja viivisenõue kokku). Viimatinimetatud summat vähendas XXXOÜ nii nõudeavalduses kui ka hagiavalduses 1 000 000 euroni. Hageja vähendas 07.11.2012 kõrvalnõudeid põhinõude suuruseni – 99 165.31 euroni. Kokkuvõtlikult nõuab hageja enda nõue tunnustamist XXX(pankrotis) pankrotimenetluses seega summas 198 330.62 eurot (põhinõue 99 165.31 eurot, kõrvalnõuded 99 165.31 eurot).

2-12-21233 Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Hageja põhinõue Kostjad informeerisid kohust oma 27.01.2013 menetlusdokumendis, et võtavad omaks hagiavalduse põhiosa summas 99 165.31 eurot. Samas teatasid kostjad, et vaidlevad hageja nõude vastu kõrvalnõuete osas. Arvestades asjaoluga, et viivisnõude ei olnud kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutmise päevast võlgnikule edastatud võib teha järelduse et hageja loobus viivisnõudest võlgniku vastu. Mainitud olukorras viivisnõude summa sissenõudmist võlgnikult on hea usu põhimõtte vastuolus. Viivisnõude osas soovivad kostjad jätkata vaidlust hageja nõude üle. Tulenevalt käesolevas kohtuasjas tuvastatust ja kostjate poolt avaldatust leiab kohus, et hageja nõue on põhinõude osas õigustatud ja põhjendatud ning hageja põhinõue summas 99 165.31 eurot kuulub seega XXX(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele. Hageja kõrvalnõuded Kohus leiab, et hageja nõue kuulub XXX(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele ka kõrvalnõuete osas. Tulenevalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 punktidest 1 ja 6 ning VÕS § 108 lg 1 on hagejal õigus kostjapoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul on tegemist rahalise kohustuse täitmise nõudega, siis vastavalt VÕS § 113 lg 1 on hageja õigustatud nõudma ka viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-132-04 punkt 15 kohaselt on seadusest tuleneva viivisenõude mõte esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele ka teatud sanktsiooniline iseloom. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-66-05 on muu hulgas märgitud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega

2-12-21233 tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule, mille lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-78-05 leidnud, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Siiski ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvi sissenõudmisel piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Riigikohtu lahendite põhjal tugineva järelduse kohaselt sellistel juhtudel, kui kõrvalnõuded ületavad oluliselt põhinõude summat, võib eeldada, et viivis ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju väljendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses (mitmekordselt suuremas ulatuses kui põhivõlg) olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja intressinõude osas märgib kohus, et kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja intressinõudele, mis on kõrvalnõuete osaks, kuid on esitanud sisulisi vastuväiteid viivisenõudele, mis on osa hageja kõrvalnõuetest. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud, kuivõrd vastab seadusele ja võlgnikuga lepingus kokku lepitule ning kuulub seetõttu vastavas osas tunnustamisele XXX(pankrotis) pankrotimenetluses. Hageja viisinõude osas leiab kohus, et ainuüksi asjaolust, kas viivisnõuet on või ei ole kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutmise päevast võlgnikule edastatud, ei saa teha järeldust, et hageja loobus viivisnõudest võlgniku vastu, sellisele seisukohale vaidleb vastu ka hageja ise. Samuti ei toeta Riigikohtu seisukohad kostjate seisukohta, et mainitud olukorras viivisnõude summa sissenõudmine võlgnikult oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus põhivõlgnevusest suuremas ulatuses viivise nõudmine. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on viivisenõuet arvestanud vastavalt seadusele ja võlgnikuga lepingus kokku lepitule ja on käesolevas menetluses vähendanud kõrvalnõudeid kuni põhinõude summani, ei ole hageja kõrvalnõuete summa ebamõistlikult suur kõrvutades seda põhinõudega. Lähtudes eelnimetatust ja eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest selle kohta, kuidas kohaldub hea usu põhimõte viivisenõuetele, leiab kohus, et antud juhul ei ole põhjust kõrvalnõuete vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kuulub XXX(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele ka kõrvalnõuete osas. Kokkuvõte