R. R. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
9550 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R. R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): R. R. (IK: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012.a otsuse lõppjäreldused, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule.
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), esindaja Siiri Viilipus
2.Jätta R. R. apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud R. R. kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R. R. (hageja) esitas hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu; kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus välja mõista hüvitise varalise ja mittevaralise kahju eest kogusummas 9550 eurot, millest hüvitis kahe implantaathamba paigaldamise eest 3000 eurot, seitsme hamba ravi ca 550 eurot, moraalse kahju hüvitis kahe eemaldatud hamba eest kokku 6000 eurot. Hageja viibis 9. märtsist 2010 kuni 13. aprillini 2010 ning 27. aprillist 2010 kuni 26. augustini 2011 kinnipeetavana Viru Vanglas. Hageja pöördus 9. märtsil 2010 hambavalu tõttu vangla kontaktisiku poole sooviga registreeruda hambaarsti vastuvõtule. Vangistuse ajal registreeris hageja end hambaarsti vastuvõtule 10. märtsil 2010, 17. novembril 2010 ja 4. märtsil 2011. Ta pöördus ka valude tõttu meditsiiniõe poole, kuid sai ainult valuvaigisteid. Alati rõhutati, et ta on hambaarsti vastuvõtu järjekorras ja väljaspool järjekorda saab hambaarsti juurde siis, kui visuaalselt on paistetus näha. 11. augustil 2011 valutas hammas sedavõrd, et hageja tõmbas loksuva hamba ise välja. Samal päeval informeeris ta sellest kontaktisikut, kes lubas lasta välja kirjutada põletikuvastaseid tablette. 14. augustil 2011 pöördus hageja meditsiiniõe poole, et viimane fikseeriks hagejal hamba puudumise. Pärast vanglast vabanemist pöördus hageja hambaarst V. D. poole uuringute teostamiseks. Seal selgus, et haige hammas oli nakatanud ka kõrval oleva hamba, mida ei ole võimalik ravida, ning ravi vajavad veel seitse hammast.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei ole vangla tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning vangla tegevuse vahel. Hageja tervisekaardist nähtuvalt ei esitanud hageja Viru Vanglasse saabumisel teostatud meditsiinilise kontrolli käigus 9. märtsil 2010 ja 27. aprillil 2010 kaebusi seoses hambavaluga ega märkinud, et vajab hambaarsti vastuvõttu. Hageja taotles esimest korda hambaarsti vastuvõtule pääsemist 17. novembril 2010 ning ta registreeriti hambaarsti vastuvõtule juuniks 2011. Kuna hageja ei selgitanud, et vajab viivitamatut ravi, registreeriti ta üldisesse järjekorda. Sel ajal oli hambaarsti juurde soovijaid 578 inimest. Seoses hambaarsti haigestumisega juunis 2011 lükkus hagejale määratud vastuvõtt edasi ja hageja vabanes enne tema järjekorra saabumist. Hageja viibis küll korduvalt meditsiiniosakonnas vastuvõtul, kuid kaebas hambavalu alles 11. augustil 2011, kui teatas, et oli väidetavalt mitu päeva valutanud hamba ise hamba välja tõmmanud. Hageja määrati peale seda koheselt ravi põletikuvastase ravimiga. Praegu pole enam võimalik hinnata, kas hageja igemepõletik tekkis varem või alles pärast nõuetele mittevastavat hamba eemaldamist hageja enda poolt. Seega on vangla oma kohustusi täitnud ja hageja on tekitanud endale ise hamba väljatõmbamisega tervisekahjustuse.
Hageja pole tõendanud, et väljatõmmatud hamba kõrval oleva hamba seisukord on tingitud vangla tegevusest. Hambaid on võimalik asendada, mistõttu ei ole tegemist pöördumatu kahjustusega. Samuti ei ole põhjendatud hageja mittevaralise kahju nõue. Hageja pole selgitanud, milles seisnevad tema hingelised kannatused. Vangla on vabandanud hageja ees pikast ravijärjekorrast tingitud ebamugavuste pärast.
3.9. jaanuari 2012 toimunud kohtuistungil taotles hageja asjas ekspertiisi määramist. Viru Maakohtu 17. jaanuari 2012 määrusega määrati tsiviilasjas kohtuarstlik ekspertiis.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 23. oktoobri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt peab kohus VÕS § 1043 kohaselt hagi rahuldamiseks tuvastama kahju olemasolu hagejal, kostja tegevuse õigusvastasuse ja kostja süü. Varalise kahju olemasolu kohta on hageja esitanud OÜ Järve Dent-Test arve-kviitungi, millest nähtub, et hageja on 26. novembril 2011 tasunud 5 eurot konsultatsiooni ja läbivaatuse eest. Väljavõte hambaravi kaardist tõendab, et hageja pöördus hambaaukude ja hambavaluga seoses. Väljavõte sisaldab hageja enda kirjeldust hambavalule. Selgub, et 11. ja 12. hammas puuduvad, 16., 27. ja 36. hambal on kaaries, 15. hambajuurel krooniline periodontiit ehk krooniline juurepõletik, 45. ja 47. hamba krooniline põletik hambasäsis, 34-31 ja 41-44 hambal hambakivi, igemed on normaalsed. Seega näitab hambaravikaart hammaste ja suuõõne seisundit ja võib tõendada üksnes ravi vajadust. Muid tõendeid varalise kahju olemasolu kohta kostja kohtule ei esitanud. Mittevaralise kahju olemasolu põhistas hageja sellega, et kahe hamba eemaldamine kostja süü tõttu mõjutab tema seedimist. Kohus leidis, et hageja ei ole veenvalt tõendanud endal varalise ja mittevaralise kahju olemasolu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid uute hambaimplantaatide ja nende paigaldamise maksumuse kohta, seitsme hamba ravi võimaliku maksumuse kohta ja selle kohta, et kahe hamba eemaldamine on põhjustanud hagejale seedehäireid, mis omakorda tingiks mingil põhjusel mittevaralise kahju tekkimise hagejale. VÕS § 1045 lg 1 p-i 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. 31. mai 2012 isiku komisjoniekspertiisiaktis nr 2 esitatud arvamuse kohaselt ei ole kostja tegevus põhjustanud hagejale tervisekahjustusi. 26. septembril 2011 fikseeritud hammaste seisukord ei viita erakorralise ravi vajadusele. Tuginedes ekspertide arvamusele ja kohtule esitatud tõenditele leidis kohus, et kostja tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud. Ekspertide arvamus kinnitab kostja vastuväidet, et hageja saabumisel Viru Vanglasse teostatud meditsiinilisel ülevaatusel ei vajanud hageja erakorralist hambaravi. Samas on tõendamist leidnud, et hageja taotlus hambaravi saada on registreeritud alles 17. novembril 2010 ja hageja paigutati hambaravi üldjärjekorda. Enam kui seitsmekuulist hambaravi järjekorda ei saa pidada normaalseks, kuid samas pole tõendatud, et hageja oleks vajanud sel perioodil erakorralist kiiret ravi. Tulenevalt sellest, et asjas ei ole tõendamist leidnud hagejale tekitatud kahju olemasolu ja kostja tegevuse õigusvastasus, puuduvad ka kahju hüvitamise eeldused.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R. R. esitas Viru Maakohtu 23. oktoobri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) jättis esimese astme kohus põhjendamatult arvestamata toimikus oleva lõualuu röntgenipildi. Pildilt nähtub igeme seisundi järgi, et hageja poolt ise eemaldatud hammas mädanes; 2) ei arvestanud kohus hageja väitega, et vanglasse saabudes kontrolliti hageja hambaid ja fikseeriti, et hagejal on proteesid; 3) ei mõistnud kohus kostjalt välja ka seda summat, mille hageja oli tšekkidega korrektselt tõendanud (proteeside vahetamine, kuna oli vaja lisada veel üks kunstlik hammas, ja ühe hambajuure eemaldamine); 4) ei ole seitsme kuu jooksul hambaravi mittevõimaldamine õiguspärane. Samuti on ekslikud kohtu väited, nagu oleks kostja hageja eest pika ootejärjekorra pärast vabandanud. Vangla kohustus on võimaldada kinnipeetavale hambaravi siis, kui isik seda vajab; 5) on kohus jätnud arvestamata, et hagejal on suurenenud vajadus hambaravi järgi ja tihti esinevad probleemid hammastega. Hageja väiteid tõendab pöördumine hambaarsti poole Tallinna Vanglas 2006.a. Samuti on hagejal proteesid; 6) esitas kohus eksperdile ainult hageja vastu suunatud küsimusi. Samuti on absurdne eksperdi otsus, et hageja probleemid tekkisid puuduliku suuhügieeni tagajärjel. Enne kohtu poole pöördumist käis hageja mitmete hambaarstide vastuvõttudel, kes väitsid, et hammas mädanes välja; 7) haigestus hambaraviga viivitamise tõttu ka mädaneva hamba kõrval asuv hammas, mida pole võimalik enam parandada, kuna kahjustused asuvad allpool, juure kohal.
6.Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub jätta apellandi poolt kantud kohtukulud apellandi enda kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei võimaldanud röntgenipildilt nähtuv igemete seisund hamba murdumise põhjust tuvastada. Komisjoniekspertiisiaktist nr 2 tulenevalt (lk 5 teine lõik) on 15. hambal säilinud juur ja hamba krooni murdumist 11. augustil 2011 ei saa välistada, kuid põhjused ei ole tagantjärgi määratavad; 2) ei ole asjakohane apellandi väide, et maakohus on jätnud arvestamata vanglale esitatud mitmekordsed kirjalikud pöördumised hambaravi saamiseks. R. R. taotleb hagis mittevaralise kahju hüvitamist seoses hambaravi mittevõimaldamisest tekkinud tervisekahjuga. Ainuüksi hambaravi võimaldamiseks pöördumiste esitamine ei tõenda veel tervisekahju tekkimist; 3) ei saanud kohus arvestada R. R. paljasõnalise ja tõendamata väitega, et vanglasse saabumisel teostati vastuvõtuosakonnas tervisekontrolli, mille käigus kontrolliti ka hambaid ja fikseeriti, et tal on proteesid. Vastuvõtuosakonnas teostatakse üldine tervisekontroll meditsiiniosakonna õe poolt, kes hambaid ei kontrolli. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et 9. märtsil 2010 R. R. hammaste seisukorda ei hinnatud, kaebuseid hammaste osas ei esinenud ja enne 17. novembrit 2010 R. R. vanglat hambaravi saamise vajadusest ei teavitanud; 4) ei tulene ekspertiisiaktist ega ka ühestki muust tõendist, et kaaries 16. hambal on tekkinud
15.hamba murdumisega seonduvalt;
5) ei ole tõendatud, et vastustaja tegevuse või tegevusetusega on apellandile tervisekahju tekitatud. Ekspertiisiakt tõendab, et murdunud oli 15. hamba kroon. Kui vaadelda apellandi poolt esitatud sularahaarveid, siis ei nähtu üheltki arvelt, et R. R. 15. hambale oleks osutatud stomatoloogilist ravi; 6) ei ole asjakohased apellandi väited, et kohus on eksperdile esitanud ainult selliseid küsimusi, mis olid suunatud vastustaja kasuks. Viru Maakohtu 17. jaanuari 2012 määrusega anti mõlemale poolele võimalus eksperdile küsimuste esitamiseks. Kohus valis eksperdile esitamiseks poolte küsimuste seast hagi esemest lähtuvalt asjakohased küsimused ja on valikust välja jäänud küsimuste tagasilükkamist 5. märtsi 2012 kohtumääruses põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
8.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigusvastaselt kahju tekitamise nõudena VÕS § 1043 jj alusel. Kuigi pooled ei ole kohtu poolt õigussuhtele antud õiguslikku kvalifikatsiooni sõnaselgelt vaidlustanud, peab ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi koostoimes TsMS § 639 lg-ga 1 kontrollida ka nõude õigusliku kvalifikatsiooni põhjendatust. Vastavalt Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-171-10 p 12) toimub isikule tervishoiuteenuse osutamine üldjuhul tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Ülaltoodut arvestades saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Kuigi hageja ei ole selgelt määratlenud, kas ta rajab oma nõude tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele või kahju õigusvastasele tekitamisele deliktiõiguse sätete järgi, on ringkonnakohtul võimalik menetluses esiletoodud asjaolusid hinnata mõlema võimaliku koosseisu järgi.
9.Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisel põhinev hüvitisnõue
9.1.Vangla ja kinnipeetava vahel tekib eraõiguslik lepinguline suhe vangla tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamisel (sh ravivajaduse diagnoosimine ja ravimite määramine, vt ka Riigikohtu otsused nr 3-3-4-1-12 p 8-9, 3-3-4-1-11 p 9). Vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt on vangla kohustatud tagama kinnipeetavate terviseseisundi pideva jälgimise arsti poolt, kinnipeetavaid tuleb ravida vanglas olevate võimaluste piires ning vajadusel tuleb kinnipeetavad suunata ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangistusseaduse § 53 kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Eeltoodut arvestades saab asuda seisukohale, et R.
R. ja vangla vahel tekkis hambaravi puudutavas osas tervishoiuteenuse osutamise leping niivõrd, kuivõrd hageja pöördus vangla tervishoiutöötaja poole konkreetse palvega kontrollida oma hammaste olukorda ja leevendada hammastega seotud vaevusi. Hageja on oma nõudes tuginenud põhiliselt väidetele, et Viru Vanglas viibitud aja jooksul ei osutatud talle piisaval määral hambaraviteenust. Järjekord hambaarsti vastuvõtule pääsemiseks oli ebamõistlikult pikk. Hageja leidis, et kui tal oleks võimaldatud pääseda hambaarsti vastuvõtule varem, ei oleks tal hammaste seisundiga seoses probleeme tekkinud või ei oleks probleemid süvenenud. Hageja ei ole esitanud väiteid, mille kohaselt oleks kostja vahendusel teostatud hambaraviteenus olnud ebakvaliteetne. Täpsemalt, asja materjalidest nähtuvalt ei külastanudki hageja Viru Vanglas viibimise perioodil kordagi hambaarsti, vaid valude kaebamisel väljastati talle meditsiiniõe poolt valuvaigistavaid või põletikuvastaseid tablette. Seega on hageja rajanud oma nõuded väidetele, et kostjal (Viru Vanglal) oli kohustus hageja hammaste ravimisele suuremat tähelepanu pöörata ning osutada hagejale reaalset hambaraviteenust, millist kohustust kostja ei täitnud.
9.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalide põhjal puudub alus heita Viru Vanglale ette hageja hammaste ravimise kohustuse niisugust täitmata jätmist, mis annaks alust mõista välja hageja kasuks rahalise hüvitise. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kaebas hambavalu ja igemepõletiku üle vangla töötajale (kontaktisik T. K.) 11.08.2011.a. 14.08.2011 esitas hageja pöördumise vangla meditsiiniosakonnale ning 19.08.2011 vaatas hageja hambad üle vangla meditsiiniõde E. Pukk, kes fikseeris, et hamba all oli põletik ning kinnipeetav on hamba ise eemaldanud. 26.08.2011 vabanes hageja vanglast. Kostja on märkinud, et hageja taotles esimest korda hambaarsti vastuvõtule pääsemist 17.11.2010 ning ta registreeriti hambaarsti vastuvõtule juuniks 2011. Hageja ei selgitanud, et vajab viivitamatut ravi. Juuniks 2011 määratud vastuvõtt lükkus edasi hambaarsti haiguse tõttu ning hageja vabanes augusti lõpus 2011, s.o enne tema järjekorra saabumist. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja kaebas hambavalu esmakordselt 11.08.2011.a, kui teatas, et oli väidetavalt mitu päeva valutanud hamba ise välja tõmmanud. Ka toimiku materjalide hulgas olevast R. R. tervisekaardist (koopiad alates lk 69) ei nähtu, et Viru Vanglas viibimise ajal oleks hageja enne 11.08.2011 avaldanud vangla tervishoiutöötajatele, et tal on kohest ravi vajavaid probleeme hammastega, kuigi hageja viibis tervishoiutöötajate (vangla üldarsti) vastuvõtul erinevate kaebustega reeglina paar-kolm korda kuus. Poolte avalduste ning asjas esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal (hageja kirjalik pöördumine vangla juhtkonna poole t lk 6, pöördumine meditsiiniosakonna poole t lk 70, meditsiinilised õiendid t lk 61-62, vangla inspektor-kontaktisikute õiendid t lk 63-64, tervisekaardi koopiad vastavas köites lk 69-132) on seega kinnitust leidnud, et hageja ei pöördunud vangla tervishoiutöötaja poole hammastega seotud konkreetsete kaebustega enne 11.08.2011.a. Tervisekaardi 11.08.2011.a väljavõttest (lk 131) nähtub, et hambavalu kaebusega pöördumisel määrati hagejale põletikuvastane antibiootikumiravi.
9.3.Tervisekahju (varalise kahju) hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine ja kohtumenetluses tõendamine: tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763); patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4); patsiendil on tekkinud varaline kahju; kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks).
Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja (Viru Vangla) teinud hageja suhtes diagnoosivõi ravivea. Toimiku materjalidest (I kd lk 71 – Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja kt õiend) nähtuvalt ei teostatud Viru Vanglas ajavahemikul 20.06.2011 – 12.09.2011 hambaarsti vastuvõtte seoses hambaarsti haiguslehel viibimisega. Sel ajal hindasid kinnipeetavate hambavalu erakorralisust spetsialist-õed ning vajadusel suunati tugeva hambavaluga isikud SA Ida-Viru Keskhaiglasse hambaarsti vastuvõtule. Ringkonnakohtu arvates saab niisugust lahendust pidada asjakohaseks. Olukorras, kus hageja oli probleeme põhjustanud hamba ise eemaldanud, sai põletikuvastase antibiootikumiravi määramist pidada piisavaks. Hageja ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid, mis tinginuks 11.08.2011 seisuga tema erakorralise suunamise SA Ida-Viru Keskhaiglasse hambaarsti vastuvõtule. Sellekohase vajaduse puudumisele viitab ka kohtu poolt määratud ekspertiisi tulemusel koostatud ekspertiisiakt (t I kd lk 150-155), milles sedastatakse, et hagejal 26.09.2011 (s.o pärast vanglast vabanemist) fikseeritud hammaste seisukord ei vajanud erakorralist ravi. Seega ei ole asjaolud, et hageja ei pääsenud alates 17.11.2010 hambaarsti vastuvõtule (olles üldjärjekorras) ning et teda ei suunatud erakorralisele hambaarsti vastuvõtule väljaspool vanglat ka pärast 11.08.2011, käsitatavad diagnoosi- või ravivigadena. Kuna diagnoosi- või ravivea olemasolu ei ole kinnitust leidnud, siis puudub vajadus ka analüüsida, kas diagnoosi- või raviviga oli põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega. Hageja on küll esitanud tõendid selle kohta, et tema hambad vajasid ravi, kuid kuna hammaste ravimata jätmist ei ole alust ette heita kostjale, siis ei ole tuvastatav põhjuslik seos kostja tegevuse (tegevusetuse) ja hageja hammaste halva seisundi vahel. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tekitanud talle tervisekahjustuse, puudub alus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist ka mittevaralise kahju katteks.
10.Kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev hüvitisnõue
10.1.Maakohus on hageja nõude põhjendatust hinnanud deliktiõiguse, s.o õigusvastaselt kahju tekitamise, sätete kohaselt ning jõudnud õigele lõppjäreldusele, et ka deliktiõiguse järgi puuduvad alused hageja nõuete rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendamist ei ole leidnud kostja tegevuse õigusvastasus hagejale meditsiiniteenuse osutamisel või osutamata jätmisel. Tõendatud ei ole, et hageja oleks pöördunud vangla meditsiinitöötajate poole hambavalu kaebustega enne 11.08.2011. Pöördumise järgselt sai hageja abi, mida võis pidada asjaolusid arvestades adekvaatseks. Põhjendatud on ka maakohtu viide, et hageja saabumisel Viru Vanglasse teostatud meditsiinilisel ülevaatusel ei tuvastatud hammaste niisugust seisukorda, mis tinginuks erakorralise abi vajaduse. Seda kinnitab ka asjas koostatud ekspertarvamus. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi, millest tulenevalt jättis kohus rahuldamata hageja nõuded temale kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise osas.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme tõendite (röntgenipildi) arvestamata jätmisega. Maakohtul ei tulnud röntgenipildi alusel endal tuvastada hageja hammaste olukorda ega anda hinnangut põletiku vm probleemide olemasolule. Röntgenipildi alusel diagnoosi panek eeldab eriteadmisi ning sellega seonduvalt ongi kohus määranud asjas kohtuarstliku ekspertiisi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et röntgenipildilt nähtuv igemete seisund ei võimaldanud tuvastada hamba murdumise põhjust. Ka eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud hamba
murdumist (11.08.2011) soodustanud tegureid ja põhjust võimalik tagantjärele määrata. Murdunud hamba all põletiku olemasolu ei ole asjas kindlakstehtu põhjal alust pidada tekkinuks kostja tegevusetuse tagajärjel, kuna ravidokumentide kohaselt ei ole hageja enne 11.08.2011 esitanud mistahes kaebusi suuõõnega seotud probleemide, sh hambavalu, kohta. Paljasõnaline on apellandi väide, et vanglasse saabudes kontrolliti hageja hambaid ja fikseeriti, et hagejal on proteesid. Toimikus olevalt tervisekaardi koopiatelt ei nähtu, et Viru Vanglasse saabumisel 09.03.2010 või sinna naasmisel 27.04.2010 oleks kontrollitud hageja hambaid. Tervisekaardilt (lk 13) nähtub, et stomatoloogiline läbivaatus ja konsultatsioon toimusid 28.08.2006, kuid see ei olnud seotud Viru Vanglas viibimisega vaidlusalusel perioodil. 2006. aastal ühel korral hambaarsti vastuvõtule pöördumine ei tõenda, et hagejal oli kõrgendatud vajadus hambaravi järele. Samuti ei tulene asjaolust, et hagejal olid vanglasse saabudes proteesid, iseenesest kõrgendatud või erakorralise hambaravi vajadust. Ringkonnakohtu arvates ei tekkinud kostjal kohustust kontrollida omal algatusel hageja hammaste seisundit, vaid probleemide olemasolu korral oleks hageja ise pidanud neile viitama. Põhjendatud ei ole hageja nõue mõista kostjalt välja uute proteeside valmistamisega seotud kulutused, kuna tõendatud ei ole kostja poolt hagejale lepingust tuleneval või lepinguvälisel alusel kahju tekitamine (õigusvastane käitumine). Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et ehkki 7 kuu pikkust järjekorda hambaarsti vastuvõtule ei saa pidada normaalseks, oleks kostjale võimalik hageja suhtes õigusvastast käitumist ette heita juhul, kui hagejal oleks vaatamata erakorralisele vajadusele jäänud vajalik hambaravi saamata. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks vajanud vaidlusalusel perioodil (s.o enne 11.08.2011) erakorralist kiiret ravi. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega maakohtule, nagu oleks maakohus esitanud eksperdile ainult hageja vastu suunatud küsimusi. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus määranud ekspertiisi hageja taotlusel (17.01.2012 kohtumäärus) ning nii hagejale kui kostjale oli tagatud võrdne võimalus sõnastada eksperdile mõeldud küsimused. Hageja esitas oma küsimused 25.01.2012 (t I kd lk 138). 05.03.2012.a kohtumääruses on maakohus formuleerinud küsimused eksperdile, põhjendades seejuures, millises osas kohus arvestas poolte esitatud küsimusi ja taotlusi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määratlenud eksperdile esitatavad küsimused põhjendatult ja sellisel viisil, mis tagaksid asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise. Hageja seisukoht, et kostja oleks talle pidanud võimaldama hambaarsti teenust varem ja suuremas mahus, ei lükka ümber ekspertiisiaktis esitatud järeldust, et hageja probleemid tekkisid puuduliku suuhügieeni tulemusena. Ekspertiisiaktist ega muudest tõenditest ei tulene, et kaaries 16. hambal oleks tekkinud seoses 15. hamba murdumisega. Puudub alus omistada kostjale vastutust 11.08.2011 hageja enda poolt eemaldatud hambal esinenud probleemide laienemise eest kõrval asetsevatele hammastele.
12.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.