Välja mõista XXX OÜ’lt XXXOÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt s.o 135,60 eurolt alates 24.11.2012.a. kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude. Menetluskulude jaotus
1.Jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu
otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue
1.13.09.2012.a. esitas XXXOÜ kohtule hagi XXX OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks kogusummas 151,31 eurot. Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt veterinaarteenuseid kostja tallis hoitavatele hobustele XXX ja XXX. Hageja osutas tellitud veterinaarteenused täies mahus ja esitas kostjale sellekohase 03.04.2011.a. arve nr 33, mida aga kostja tänaseni tasunud ei ole. Nimetatud arve koosneb kolmest osast: hammaste viilimise teenus 31.03.2011.a. XXX kuuluvatele hobustele XXX ja XXX + rahusti teenuse läbiviimiseks ja ussirohud 29.03.2011.a., mille puhul ei ole hagejal teada, kellele need läksid, aga teada on, et mitte nimetatud hobustele. Hageja väidab, et hammaste viilimise teenuse tellis temalt kostja seaduslik esindaja ja teenust läbi viies leppisid nad omavahel kokku, et arve esitatakse kostjale ühiselt nii teenuse kui ka rohtude osas. Ussirohud andis hageja oma väidete kohaselt kostja seaduslikule esindajale üle logistilistel põhjustel Peterburi mnt ääres. Arve tasumise tähtaeg oli 18.04.2011.a. 04.08.2011.a. saatis hageja kostjale tähitud kirjaga võlanõude, millele kostja vastu ei vaielnud kuid jättis arve sellegipoolest tasumata. Hageja on pöördunud abi saamiseks ka inkassofirma poole, kuid ei ole selle kaudu kostjaga arve tasumises kokkuleppele jõudnud. Hageja väidete kohaselt on selline teenuste osutamine, hilisem arve esitamine ja tallipidajate poolt nende hoiul olevatele hobustele osutatud teenuste eest tasumine pikaajaliste koostöösuhete puhul tavapärane praktika. Kohtule 23.11.2012.a. esitatud menetlusdokumendis palub hageja kostjalt välja nõuda 153,37 eurot, millest põhivõlg moodustab 135,60 eurot ja viivised 23.11.2012.a. seisuga moodustavad 17,77 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kooskõlas TsMS § 367. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja väidab, et hageja poolt 2011.a. aprillis läbiviidud hammaste viilimise teenus ei ole osutatud kostja hobustele vaid kostja hoiul olevatele XXX kuuluvatele hobustele, mistõttu arve nr 33 oli esitatud valele isikule. Kostja väidab, et nende tallis sellist praktikat ega antud juhul ka kokkulepet ei ole, mille kohaselt tallipidaja tasub nende juures hoiul olevatele hobustele osutatud teenuste eest. Lisaks väidab kostja, et nemad ei ole hageja esindaja käest nimetatud ajal ega kohas ussirohte saanud, sellist kohtumist ei ole toimunud. Seega leiab kostja, et hageja nõue on alusetu, sest ühes osas ei esine seda üldse ja ülejäänud osas on esitatud tasumiseks valele isikule. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused
3.Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, poolte seaduslike esindajate vande all antud seletused, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi lahendab kohus tsiviilasja poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti.
4.Käesoleva asja hind on 153,37 eurot. Kohus leiab, et asja võib lahendada lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.
5.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 03.12.2012.a. kohtumääruses (köide t/l 71) kui ka 07.05.2013.a. kohtu eelistungil (t/l 96-98).
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 ja lg 2 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
7.Vastavalt VÕS § 619 kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
8.VÕS § 621 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Seega on käsundusleping suunatud töö tegemisele, teenuse osutamisele kui protsessile.
9.Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi kohaselt on hageja esitanud kostjale 03.04.2011.a. arve nr 33 summas 135,60 euro tasumiseks (t/l 20). Hageja väidetel on ta osundatud arve kohaselt osutanud kostjale veterinaarteenuseid ja väljastanud ravimeid. Kostja nimetatud hageja väidetega ei nõustu.
10.Kohtule esitatud kirjalike tõenditega – arvete ja konto väljavõtetega leidis asja arutamisel tõendamist, et pooltel on olnud pikaajaline koostöö veterinaarteenuste osutamise valdkonnas, millest kohus järeldab, et poolte vahel esines käsundussuhe (t/l 32-34). Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel esines käsundussuhe. Käesolevas asjas puudub vaidlus ka selle üle, et hageja on veterinaarteenuseid (s.o. hammaste viilimise teenuse koos rahustitega) osutanud, seda tunnistavad mõlemad osapooled.
11.Vaidlus seisneb antud juhul selles, kas hageja seaduslik esindaja andis kostja seaduslikule esindajale 29.03.2011.a. Peterburi mnt ääres ussirohud ning kas hageja seaduslik esindaja ja kostja seaduslik esindaja leppisid kokku, et teenuste osutamise ühine arve esitatakse kostjale. Hageja väidab, et ussirohtude üleandmine toimus ja ühise arve esitamises kostjale lepiti teenuse osutamise ajal kokku. Kostja aga väidab, et ussirohtude üleandmist ei ole toimunud ja arve esitamises kostjale ei ole samuti eelnevalt kokku lepitud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab tasuma tema tallis asuvatele hobustele osutatud veterinaarteenuste eest.
12.Hageja on esitanud kostjale eelpool viidatud arve nr 33. Lisaks sai kostja 04.08.2011.a. meeldetuletuse arve kohta võlanõude näol (t/l 31). Kohtu ette toodud asjaoludest selgub, et kostja ei vaielnud arvele vastu, kuid jättis selle tasumata. Kohus on seisukohal, et juhul kui arve esitati valele isikule, oleks pidanud kostja sellele kohe reageerima ja tegema ettepaneku arve muutmiseks või leidma muu lahenduse. Kostja seda aga ei teinud, millest kohus järeldab, et arve oli esitatud kokkuleppest tulenevalt õigele isikule ehk kostjale kui tallipidajale mitte hobuste omanikule.
13.Kostja on oma seisukohtades küll väitnud, et pärast arve saamist pöördus ta hageja poole ettepanekuga arusaamatuse lahendamiseks, kuid TsMS § 230 lg 1 sätestatud kohustusest tulenevalt ta seda tõendanud ei ole.
14.Kostja on oma seisukohtades korduvalt väitnud, et hageja esitas arve nr 33 tahtlikult valele isikule sooviga kostjat eelnevate suhete pinnalt karistada ja läbi kohtu kostjalt raha saada. Kostja seadusliku esindaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt leppisid nad hageja seadusliku esindajaga teenuse osutamisel kokku, et arve esitatakse otse hobuste omanikule (t/l 149-150). Kohus ei leia aga ühtegi põhjust, miks hageja oleks pidanud esitama arve teadlikult valele isikule kuigi kokkulepe oli teistsugune.
15.Kohus leiab, et hageja huvides on saada oma teenuste eest tasu. Kohus ei pea mõistlikuks kostja taolist väidet, sest ei leia, et ühegi isiku huvides saaks olla teadlikult vale arve esitamine eesmärgiga kellegagi kohut käia, seal aega ja raha kulutada ning lisaks riskida võimalusega, et hagi jääb rahuldamata ja kohtukulud tema enda kanda. Kui kokkulepe oleks olnud tõesti selline nagu kostja väidab oleks hageja huvides olnudki arve kostja asemel hobuste omanikule esitada.
16.Kohtule 05.06.2013.a. esitatud XXX31.05.2013.a. e-kirja kohaselt ei mäleta viimane, kes tema hobuste hammaste viilimise teenuse hagejalt tellis (t/l 118-120). Seega ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et antud juhul oleks hobuste omanik seda hagejalt endalt tellinud. Nimetatut kinnitab ka hageja seadusliku esindaja kohtuistungil vande all antud seletus, millise kohaselt tellis veterinaarteenuse ja ravimid temalt kostja, mitte hobuste omanik (t/l 147-148). Seega saab sellest järeldada, et tellimuse (käsundi) teenuse osutamiseks ja ravimite väljastamiseks tegi hagejale kostja. Sellest tulenevalt on õigussuhe hageja (käsundisaaja) ja kostja (käsundiandja) vahel ning selle teenuse osutamise eest tuleb hagejale tasuda kostjal.
17.Kohtule esitatud Julianus Inkasso OÜ poolt 06.05.2013.a. väljastatud teatisest nr. XXX selgub, et 16.09.2011.a. on kostja Julianus Inkasso OÜ’le telefoni teel väitnud, et vaidlusalune võlg on sularahas hagejale tasutud (t/l 95). Sama nähtub ka 15.11.2012.a. ekirjast (t/l 68). Sellest tulenevalt saab kohus järeldada, et kostja on arvet nr 33 tunnistanud.
18.Kostja väitis kohtule 29.10.2012.a. esitatud kirjalikus vastuses hagiavaldusele, et nemad ei ole tellinud kõnealustele hobustele hammaste viilimise teenust (t/l 52-54). Nii 07.05.2012.a. kohtu eelistungil kui ka 12.09.2012.a. kohtuistungil väitis aga kostja, et nad võtsid hagejaga ühendust ja palusid tal nimetatud teenust osutama tulla (t/l 97, 149).
Seega leiab kohus, et kuivõrd kostja väited on kohtumenetluse jooksul olnud vasturääkivad, on kohtul põhjust ka kostja väited seoses ussirohtude üleandmise ja arve tasumise kokkuleppe kohta kahtluse alla seada.
19.VÕS § 108 lg 1 tulenevalt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Käesoleval juhul leiab kohus, et hageja väited rohtude üleandmise, teenuse tellija ja arve esitamise kokkuleppe kohta on piisavalt tõendatud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on rikkunud käsunduslepingust tulenevat raha maksmise kohustust, mistõttu kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 135,60 eurot.
20.Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 tulenevalt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
21.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
22.Kuivõrd kohus hagi põhinõude osas rahuldab, tuleb kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivis. Kostja sisulisi vastuväiteid viivise nõudele ja selle arvutuskäigule esitanud ei ole. Sellest tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis 23.11.2012.a. seisuga summas 17,77 eurot ja alates 24.11.2012.a. põhivõlgnevuselt 135,60 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nimetatud nõude kohase täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse.
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
24.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva tsiviilasja hinnaks 153,37 eurot. Menetluskulude jaotamine
25.Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda.
26.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.