Harju Maakohus
Kohtunik
Meelis Eerik
Määruse tegemise aeg ja koht
04.11.2013.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-21919
Tsiviilasi
XXX(registrikood XXX, asukoht XXX) avaldus XXX OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) pankroti väljakuulutamiseks
Menetlustoiming
Menetluskulude kindlaksmääramine
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik menetlus
Määrata kindlaks XXX pankrotiavalduse esitamisega seotud menetluskulud summas 2 370 eurot.
Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul arvates kohtumääruse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel määruse tegemisest. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Asjaolud ja kohtu seisukoht XXX esitas 08.05.2013 avalduse XXX OÜ pankroti väljakuulutamiseks. 19.07.2013 kuulutas kohus XXX OÜ pankroti välja. Pankrotimäärus jõustus 02.09.2013. 12.09.2013 esitas võlausaldaja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks summas 2 370 eurot, mis moodustus riigilõivust summas 250 eurot ning õigusabikuludest. Võlausaldaja palus menetluskulud võlgnikult välja mõista. Pankrotihalduril puudusid võlausaldaja taotlusele vastuväited, võlgnik taotlusele ei vastanud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Sama paragrahvi 1. lõike 1. punkti järgi on pankrotimenetluse kulud menetluskulud. Pankrotiseadus ei reguleeri võlausaldaja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Seetõttu kohalduvad PankrS § 3 lg 2 alusel Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätted. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud
esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Käesoleval juhul on kohus pankrotiavalduse rahuldanud, pankrotimäärus on jõustunud ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Võlausaldaja menetluskuluks on riigilõiv summas 250 eurot ja lepingulise esindaja kulu 14,30 tunni eest kogusummas 2 120 eurot. Kuludokumendid on esitatud. Kohus leiab, et võlausaldaja on tasunud nõutavas ulatuses riigilõivu ning arvestades TsMS § 162 lg 5 tuleb riigilõivu rahaliselt kindlaksmääratavaks summaks arvestada täismäärast madalam määr, s.o 250 eurot nagu võlausaldaja on taotlenud. Kohus peab seda menetluskulu antud ulatuses põhjendatuks. Kooskõlas TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-13 märkinud, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Lahendis nr 3-2-1-58-13 on Riigikohus märkinud, et hagita asjade korral tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest ning hagimenetluses kehtestatud esindajakulude piirmäärad ei kohaldu. Riigikohus leiab ka, et ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid ja sellele kulunud aega teadmata, ei ole võimalik hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-16-11). Menetluskulud peavad olema seotud konkreetse tsiviilasjaga ning kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63-10). Käibemaksu osas on Riigikohus märkinud, et menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta on käibemaksukohustuslane (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11509) ja ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-06, 3-2-1-6513). Kui kohus on arvestanud õigusabitasu maksimummääras, ei ole võimalik käibemaksu välja mõista (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-58-13). Käesoleval juhul ei ole teised menetlusosalised vastu vaielnud võlausaldaja menetluskulude suurusele. Seetõttu piirdub kohus üksnes selle kontrollimisega, et menetluskulud vastaksid eeltoodud nõuetele ega oleks sellest suuremad. Kohus ei leia, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu. Kohus kontrollis, et õigusabi osutas lepingulisele esindajale vastava kvalifikatsiooniga isik. Kuludokumentides esitatud toiminguid ja ajaarvestust, samuti
tunnihinda tuleb pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Antud tsiviilasjaga mitteseotud toiminguid kohus ei tuvastanud. Käibemaksu arvestatud ei ole. Seetõttu peab kohus võlausaldaja õigusabikulusid summas 2 120 eurot põhjendatuks. Kohus määrab võlausaldaja menetluskulud rahaliselt kindlaks summas 2 370 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.