Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Liili Lauri
Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoobril 2013.a. Tallinnas Tsiviilasja number
2-13-807
Tsiviilasi
Nordea Finance Estonia AS-i hagi XXXja XXX vastu solidaarses 5220,61 euro ja viiviste 779,39 euro nõudes 6000 eurot
Hagihind maakohtus Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Nordea Finance Estonia AS (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45/47, 10145 Tallinn); Hageja esindaja: jurist Dagne Niit (Intrum Justitia AS, Rotermanni 8, 10111 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja I: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja II: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostjate esindaja Andrei X (XXX, e-post XXX)
Istungi toimumise aeg
24.10.2013
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Dagne Niit, kostjad XXX ja XXX, kostjate esindaja Andrei X
Resolutsioon
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul
alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavalduse asjaolud, nõue Hageja Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja), XXX(liisinguvõtja) ning müüja sõlmisid liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga, mille alusel hageja liisis XXX sõiduki Peugeot 807 ST 2,2. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks XXX valdusesse ja kasutusse ning XXX kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja XXX käenduslepingu, mille kohaselt XXX vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. XXX vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 26 523,33 eurot. XXX ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata summas 2590,57 eurot, mistõttu hageja ütles liisingulepingu üles 11.02.2010.a.. Kuna XXX ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Credit Expert abi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada 15.03.2010. Liisinguese võõrandati 18.03.2010 hinnaga 5219,45 eurot (käibemaksuta). 27.04.2010 saatis hageja XXX ja XXX kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 04.05.2010. XXX ja XXX nõuet ei tasunud. 24.10.2011 tegi hageja esindaja päringu Tallinna notarile Lia Martens, kes teatas, et XXX on surnud, mistõttu hageja esitab nõude liisinguvõtja pärijate XXX ja XXX vastu. Hageja nõue kostjate vastu summas 6000 eurot koosneb tasumata liisingulepingumaksetest summas 2590,57 eurot, vara müügiga seotud kahjust 2278,26 eurot (vara jääkmaksumus 7497,71 – liisingueseme võõrandamise hind 5219,45 eurot), liisingueseme müümisega tekkinud lisakuludest summas 351,78 eurot ning viivistest 779,39 eurot. Hageja palub rahuldada hagi ja menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas Hageja ei nõustu, et arved nr 10896148, 10915895 ja 10917462 on aegunud. Hageja ei nõustu kostjatega, et põhimaksed ei ole tõendatud. Maksegraafikus on 15.10.2009 põhimakse 260,42 eurot ehk 4074,69 krooni, sama summa nähtub ka 10896148 arvelt – 4074,69 krooni (käibemaksuta). Nii nähtub igalt arvelt maksegraafikus olev summa. Arvetel olev Intrum Justitia AS teenustasu on tasu lepingu kehtivuse ajal, mitte esindamise teenustasu kohtus. Tulenevalt liisingulepingu eritingimustest on liisinguvõtja kohustatud tähtaegselt tasuma liisinguandjale liisingumaksed ja muud lepingust tulenevad maksed ning kandma lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Lisaks on liisinguvõtja kohustatud tasuma kõik kulud seoses liisingulepingu sõlmimise ja täitmisega. Samuti on kokku lepitud, et kui sellise kulu on kandnud hageja, on liisinguvõtja kohustatud selle hagejale täies ulatuses hageja poolt esitatud arvete alusel hüvitama. Kuna liisinguvõtja arveid ei tasunud, andis hageja nõude kohtuväliseks menetlemiseks Intrum Justitia AS-le. Seega on kostjad kohustatud tasuma hagejale ka Intrum Justitia AS-i teenustasu. Hageja on tõenditena lisanud Intrum Justitia AS-i poolt hagejale edastatud arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta. Kindlustustasu tõendab hageja kindlustusteatisega, millelt nähtub igakuine kindlustusmakse summas 835,73 krooni. Intressimäär on kokku lepitud liisingulepingus ja nähtub nii lepingu esimesel leheküljel kui lepingumaksete ajakavas – intressimääraks oli 6 kuu euribor + marginaal 2,35% aastas. Seega lepingu tegemise ajal oli intressimääraks 4,5%, kuid iga 6 kuu tagant intressimäär vastavalt euriborile muutus. Korrektsioon on näidatud igakuistel arvetel. Viivisemäär on kokku lepitud liisingulepingus ja nähtub lepingu esimesel leheküljel 7% aastas. Viivist on arvutatud vastavalt 2 (7)
sellele, millal muutus nõue sissenõutavaks ehk millal oli arvetel maksetähtaeg, mitu päeva oli kostja maksete tasumisega viivituses ja vastavalt sellele on kujunenud viivise suurus. Arved on esitatud hageja poolt, arvetel on info, et arve tuleb tasuda hageja arvelduskontole. Peugeot keskuse ega Lion Liisingu embleem ei puutu käesolevasse tsiviilasja. Jääkmaksumus ei sisalda lepingu kehtivuse ajal tasumata lepingumakseid. Jääkmaksumus tuleneb maksegraafikust (lepingu ülesütlemise seisuga – 15.02.2010) summas 7497,71 eurot ja sisaldab jääkväärtust 5619,35 eurot (lepingumaksete ajakava esilehel) ja peale lepingu ülesütlemist järelejäänud põhiosamakseid summas 1878,36 eurot. Jääkmaksumus on ilma käibemaksuta nagu ka kõik muud nõuded, mida hageja kostjalt nõuab. Vastavalt liisingulepingu eritingimustele on liisinguvõtja kohustatud tähtaegselt tasuma liisinguandjale lepingumakseid ja muid lepingus ettenähtud makseid ning kandma lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Kuivõrd liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, oli hageja sunnitud vara valduse taastamiseks kasutama OÜ Credit Expert abi. Liisinguandja hinnakirjas on sätestatud, et lepingu rikkumisel liisingfirmale kuuluva vara võtmine liisingfirma valdusesse ehk lepingu ülesütlemise tasu on 5000 kr +km. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtused on samad. Kuivõrd hageja on üksnes finantseerija, lasi ta liisingueseme hinnata majandus- ja kutsetegevuses tegutseval oma ala spetsialistil, kes tegeleb sellega igapäevaselt ja seega on põhjendatud see hind, mis hindamisaktis märgitud. Liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli vastavalt hindamisaktile koos käibemaksuga 99 000 krooni ehk 6327,25 eurot. Seega käibemaksuta oli liisingueseme väärtus 5272,71 eurot. Liisinguese tagastati hagejale 15.03.2010 ja müüdi hinnaga 5219,45 eurot. Seega müüdi liisinguese peaaegu sama hinnaga kui hindamisaktis märgitud hind. Sõiduki liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Seega on üldteada asjaolu, et peale vara valduse saamist suunab hageja sõiduki müüki. Kui kostjatele oleks sõiduki müük huvi pakkunud ja nad oleks soovinud kogu müügiprotsessi jälgida, sh sõiduki müügihinda, siis oli neil alati võimalus hagejaga ühendust võtta ning teha omapoolseid ettepanekuid. Tagantjärgi sellele tugineda ja esitada sellekohaseid vastuväiteid, on asjakohatu ja põhjendamatu. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et kuna arve on vormistatud üks päev hiljem, peab ostja sõiduki puhastamise eest tasuma. Sõiduki puhastamine oli vajalik selleks, et viia vara müügikõlbulikku seisundisse. Sõidukile on tehtud pesu müüki panemisel, kuid peale sõiduki müüki tehti koondarve, kus siis on märgitud kõik antud sõidukiga seoses osutatud teenused. Osundatud puhastusteenuse kulud on mõistlikud ning lepingu järgi kuuluvad nimetatud kulutused kostjate poolt hagejale hüvitamisele. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja ei pea vahendustasu hüvitama. Sõiduki müügikulu põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kostjate vastuväited (I kd tlk 107-113) Kostjad hagi ei tunnista. Kostjad vaidlevad tasumata arvetele summas 2590,57 eurot vastu. Kostjad leiavad, et arved nr. 10896148, 10915895 ja 10917462 on aegunud. Aegumistähtaeg algas 31.12.2009 ning lõppes 31.12.2012, maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 09.01.2013. Kostjad leiavad, et hageja poolt ei ole tõendatud arvetel näidatud põhimaksed, Intrum Justitia teenustasu, kindlustus, intress ja viivis. Hageja ei ole esitanud tõendeid tasumata liisingumaksete kohta ega nende arvutamise käiku. Selgusetu on, mis teenustasuga tegemist on, kuna Intrum Justitia AS hakkas hagejat esindama 09.01.2013, ei ole hagejal õigust esitada arveid tagasiulatuvalt. Kindlustustasu ei ole tõendatud, hageja ei ole esitanud tõendeid, et kindlustustasu on tasutud hagejale kostjaga seoses. Intressi puhul on selgusetu, millise perioodi eest intressi nõutakse ja millise intressimääraga. Viiviste puhul on selgusetu, millise perioodi eest viivist nõutakse, millise viivisemääraga ja kuidas on viivist arvestatud. Kõikidest arvetest ei nähtu, kes on arve väljastanud, kas Lion Liising või Peugeot keskus. Kostja väidab, et tema ja 3 (7)
Lion Liisingu, Peugeot keskuse vahel ei ole lepingulisi suhteid. Kostjad leiavad, et kuna maksegraafiku kohaselt oli jääkmaksumus seisuga 15.02.2010 7497,71 eurot, tähendab see, et kõik lepingumaksed olid tasutud kuni 15.02.2010 ning seetõttu ei saa rääkida võlgnevusest perioodil 05.10.2009 - 24.02.2010. Kostjad ei nõustu ka arvel nr 11000240 märgitud lepingu ülesütlemise tasuga summas 383,47 eurot. Kostjad leiavad, et leppetrahv ei olnud kokku lepitud lepingus, see on ebamõistlikult kahjustav ja suur, seega tühine. Hageja ei ole teavitanud kostjaid, et soovib leppetrahvi nõuda, kostjatel ei ole nende majanduslikust seisundist tulenevalt leppetrahvi tasuda, mistõttu leppetrahv tuleb tühistada. Kostjad ei nõustu müügikahjuga summas 2278,26 eurot. Hageja ei ole selgitanud jääkmaksumuse kujunemist ja välja toonud arvestust. Kostjad ei nõustu vara müügihinnaga ning leiavad, et hagejal on auto müünud alla turuhinna. Hageja ei ole esitanud ühtegi vara hindamisakti, mille alusel määrati turuhind. Kostjal oli ostja XXX, kes soovis autot osta 2010 aasta lõpus 170 000 krooniga, kuid auto oli juba müüdud. Hageja saab nõuda kahjuhüvitist XXX, mitte kostjalt. Auto müümisel odavamalt on XXX tekitanud hagejale kahju. Kostjad ei nõustu müügiga seonduva kuluga summas 351,78 eurot. Kostjad leiavad, et hagejal ei ole õigust nõuda autopesu kulu, kuna liisinguese võõrandati 18.03.2010, aga arve nr 1308426 kohaselt oli tellimuse kuupäev 19.03.2010, seega autopesu on hageja isiklik kulu. Hageja ei saa nõuda tasu müügi vahenduse eest, kuna kostja arvamusel XXX ei ole tegelikult osutanud vahendusteenust. 18.03.2010 arve nr 50015731 kohaselt XXX oli liisingueseme ostja. Ostja ja vahendaja ei saa olla üks ja sama isik ning vahendustasu nõudmine on sel juhul vastuolus heausu põhimõttega. XXX ei ole korraldanud enampakkumist, ei ole teatanud kostjat müügiprotsessi alustamise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja XXX vahel oli sõlmitud maaklerileping, mille alusel hageja peab tasuma vahendusteenuste eest raha ning, et hageja on vahendusteenuse eest tasunud. Kostjad ei nõustu viivisenõudega, kuna põhivõlgnevuse summa on põhjendamata, on viivised valesti arvutatud ja alusetud. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja Nordea Finance Estonia AS (liisinguandja) ja XXX (liisinguvõtja) liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga (I kd lk 57-69), mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 807 ST 2,2. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse lepingu perioodiks sõiduki ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd lk 70-72). Puudub vaidlus asjaolu üle, et kostjad XXX ja XXX on liisinguvõtja XXX pärijad, kelle vastu on hageja õigustatud liisingulepingust tulenevad nõuded esitama. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
4 (7)
VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus asjaolu üle, et liisinguvõtja sai liisingueseme enda kasutusse ja lepingulised suhted on ennetähtaegselt lõppenud. Hageja ütles liisingulepingu üles 11.02.2010 liisingumaksete võlgnevuse tõttu (I kd lk 85-86) ja vaidlustamata on asjaolu, et hageja sai sõiduki tagasi 15.03.2013 (I kd lk 87-88) ning lepingu esemeks olev sõiduk võõrandati 18.03.2010 aastal 5219,45 euroga (käibemaksuta/I kd lk 89). Hageja väidetel oli liisingueseme ülesütlemisel tasumata lepingumaksed 2590,57 eurot, vara jääkmaksumuseks oli 7497,71 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas liisingueseme hinnaga 5219,45 eurot, siis sai hageja vara müügiga kahju 2278,26 eurot (7497,71 – 5219,45 = 2278,26). Seoses liisingulepingu eseme müümisega on tekkinud hagejal lisakuluna müügiga kaasnevad kulud summas 351,78 eurot (autopesu 90,81 eurot ja automüügi vahendus 260,97 eurot/I kd lk 90). Kokku on kostjate võlgnevus hageja ees 5220,61 eurot. Võlgnevusele lisaks nõuab hageja kostjatelt viivist vastavalt lepingule 7% aastas. Hageja arvestab viivist tasumata lepingumaksetelt alates lepingu ülesütlemise tähtaja järgnevast päevast ja muid kulusid alates nõudekirja maksetähtaja järgnevast päevast. Viivis on 1062,84 eurot, millest hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 779,39 eurot. Kostjad on vaidlustanud hageja rahalise nõude lepinguliste maksete osas 2590.57 eurot, pidades seda aegunuks, müügikahju 2278.26 eurot, leides, et hageja rikkus hoolsuskohustus ja teavitamiskohustust VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi ning 351.78 eurot, kuivõrd osundatud teenuseid ei osutatud. Hinnates nõuet tasumata arvete osas summas 2590,57 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostjatel hagejale tasumata järgmised arved lepinguliste maksete osas: nr 11000240, kuupäev 17.02.2010, maksetähtaeg 24.02.2010, summa 383,47 eurot (I kd lk 77); nr 10981772, kuupäev 03.02.2010, maksetähtaeg 01.03.2010, summa 425,50 eurot (I kd lk 78); nr 10960671, kuupäev 06.01.2010, maksetähtaeg 01.02.2010, summa 431,19 eurot (I kd lk 79); nr 10939334, kuupäev 04.12.2009, maksetähtaeg 01.01.2010, summa 439,61 eurot (I kd lk 80); nr 10917462, kuupäev 04.11.2009, maksetähtaeg 01.12.2009, summa 442,78 eurot (I kd lk 81); nr 10915895, kuupäev 02.11.2009, maksetähtaeg 09.11.2009, summa 164,38 eurot (I kd lk 82); nr 10896148, kuupäev 05.10.2009, maksetähtaeg 01.11.2009, summa 432,69 eurot (I kd lk 83). Kostjad leiavad, et liisingumaksete nõuded arvete nr 10896148, 10915895 ja 10917462 alusel on aegunud, hageja kostjatega ei nõustu. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ja kuivõrd kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendi 3-21-33-09 punktis 10 märkinud, et kui hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt 29. aprilli 2008. a otsuse p-des 14-19 (tsiviilasi nr 3-2-1-33-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3- 2-129-06, p 24 ja 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud 5 (7)
ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 14.09.2005 ning liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata ning tasumata arved. Kuivõrd liisinguvõtja jättis eelnimetatud arved tasumata, ütles hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu üles 11.02.2010, mille kohta hageja saatis liisinguvõtjale ja käendajale teate ning andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 15.03.2010. 6 (7)
Liisinguese suunati müüki ja realiseeriti 18.03.2010. Liisingueseme realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arve 19.03.2010 (I kd lk 90). Seega oli hagejale teada VÕS § 367 tulenev hüvitise nõue liisingulepingu alusel hiljemalt 20.03.2010, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes TsÜS § 147 lg-st 2, millisest ajast hakkas ka kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. TsÜS § 160 lg-st 1 tulenevalt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse toimikus oleva registreerimistemplist nähtuvalt 09.01.2013. Seega peatus nõude aegumine 09.01.2013. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Eeltoodust tulenevalt hakkas TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg kulgema 20.03.2010 ning oleks pidanud lõppema 20.03.2013. Võttes arvesse, et aegumine aga peatus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 09.01.2013, ei ole esitatud nõue aegunud ja kohus hindab esitatud nõude põhjendatust. Kostjad vaidlevad vastu tasumata arvetele summas 2590,57 eurot, leides, et põhjendatud ei ole hageja poolt märgitud põhimaksed, Intrum Justitia teenustasu, kindlustus, intress ja viivis, lepingu ülesütlemistasu ja liikluskindlustus. Kohtu hinnangul on arvetel märgitud põhimakse summad tõendatud, kuivõrd need ühtivad maksegraafikus märgitud põhimaksetega (I kd lk 70-72). Põhimaksete võlgnevus on kostjatel hageja ees esitatud arvete põhjal 1311,88 eurot. Kohtuistungil, mis toimus 24.10.2013 väitsid kostjad, et tasumata jäi vaid kolm kuud, kuid ei lükanud ümber hageja poolt esile toodud võlgnevuse suurust ning asjaolu, et tasumine toimus ebaregulaarselt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud arvetel märgitud Intrum Justitia teenustasu (tlk 38-40, IIkd, kuivõrd hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, mis teenust hageja esindaja hagejale kohtuvälises menetluses seoses kostjatega osutas ja see kulu kanti. Hageja esindaja poolt hagejale esitatud arvetest jääb selgusetuks, mis teenust osutati. Kohus ei saa hinnata kulu põhjendatust, kui ei ole teada, millega seoses kulu on tekkinud. Ka kohtuistungil märkis hageja esindaja vaid seda, et saadeti teateid (tlk 38, IIkd). Kindlustustasu arvetel kokku summas 484.86 eurot ( tlk 77-83, Ikd) on kohtu hinnangul hageja poolt tõendatud kindlustusteatisega, millelt nähtub, et kindlustusmaksed tuleb teha igakuiselt summas 835,73 eurot ja kindlustusmaksed on seoses sõiduautoga Peugeot 870 MGB kindlustusperioodil 23-09.2009-22.09.2010 (I kd lk 174-175). Kostja väide, et sellist nõuet saab esitada vaid kindlustusandja ei saa pidada õigeks. Liisinguvõtja on lepingu kohaselt (tlk 59, tlk kd) kohustatud sõlmima vara vabatahtliku ja liikluskindlustuse lepingu. Kostjad ei ole tõendanud, et liisinguvõtja on selle kohustuses hagetavas summas täitnud. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, hageja kohustub seega tõendama rahalise nõude kujunemise asjaolusid.
Kohtu hinnangul ei ole hageja lepingu ülesütlemistasu (tlk 77, Ikd) põhjendanud ja tõendanud, ainuüksi arve väljastamine seda kinnita ja kostja on sellele vastu vaielnud. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või 7 (7)
mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul on arvetel märgitud intressisummad põhjendatud ja tõendatud. Intressimaksed on välja toodud ka maksegraafikus (I kd lk 70-72) ning vastavalt liisingulepingu eritingimustele (I kd lk 57) on intressiks kuue kuu euribor + marginaal 2,35% aastas ning võlgnetavad intressisummad arvetel kokku 116,29 eurot. Hageja teatas liisinguvõtjale ja käendajale liisingulepingu ülesütlemisest 17.02.2010, viidates liisingumaksete võlgnevusele summas 40 533,36 krooni liisingulepingu tingimustele (I kd lk 85). Kohus nõustub hagejaga selles, et liisinguvõtja võttis lepinguga kohustuse tasuda igakuiselt liisingumakseid (tingimuste p 3.1). VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 ning § 115 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostjad leiavad, et liisinguese võõrandati hageja poolt alla turuhinna. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtused on samad. Kuivõrd hageja on üksnes finantseerija, lasi ta liisingueseme hinnata majandus- ja kutsetegevuses tegutseval omaala spetsialistil, kes tegeleb sellega igapäevaselt ja seega on põhjendatud see hind, mis hindamisaktis märgitud. Liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli vastavalt hindamisaktile koos käibemaksuga 99 000 krooni ehk 6327,25 eurot. Seega käibemaksuta oli liisingueseme väärtus 5272,71 eurot. Liisinguese tagastati hagejale 15.03.2010 ja müüdi hinnaga 5219,45 eurot. Seega müüdi liisinguese hindamisaktis märgitud hinnaerinevusega 10 % piires. Riigikohus on otsustes (tsiviilasi 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-177-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Käesolevas tsiviilasjas läbiviidud sõiduki hindamise ekspertiisile (tlk 50-73. IIkd) vastavalt oli sõiduauto Peugeot 807 ST, reg.märk XXX keskmiseks turuhinnaks 2010 märtsis 115 000 krooni käibemaksuga ehk 7350 eurot, eeldusel, et sõiduk oli tehniliselt korras ja omas kaubanduslikku välimust (II kd lk 50-55). Seega oli sõiduki keskmine turihind märtsis 2010 ilma käibemaksuta arvestatuna 5880 eurot, lubatav 10% erinevus on 5292 eurot. Ekspertiisitulemust kostjad ei vaidlustanud ja kohus nõustub eksperdi järeldusega ning leiab, et auto ei ole müüdud alla lubatavast turuväärtuse erinevustest. Tõendamist ei ole leidnud asja sisulise arutamise käigus seegi, et kostja poolt oli pakutud hageja ostja, kes soovis kõrgema turuhinnaga autot osta. Kostja enda taotletud tunnistaja Lembit Karu nimetatut ei kinnitanud, tema ütluste kohaselt oli tal huvi auto vastu varasemalt, mitte auto tagastamise ajal. Kostja vastuväited auto müügi kiiruse osas ei oma antud asjas tähtsust, kuivõrd sõiduki hind vastas turuhinnale.
8 (7)
Kostjad ei nõustu hageja poolt märgitud jääkmaksumuse summaga. Kohus loeb vara jääkväärtuse tõendatuks liisingulepingu eritingimustes märgituga summas 5619,35 eurot (I kd lk 57). Hageja nõuab kostjatelt kahju summas 2278,26 euro hüvitamist. Hageja tugineb liisingulepingu p-le 9.6, mille kohaselt kui liisingulepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel saadud hind väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Hageja on leidnud, et kuna vara jääkväärtus oli 5619,35 eurot, lepingu ülesütlemisest järelejäänud põhiosamaksed olid 1878,36 eurot ja sõiduk müüdi 5219,45 euroga, on kahjusumma 2278,26 eurot. Kohtu hinnangul on kahjusumma hageja poolt tõendatud. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja palub kostjatelt välja mõista sõiduki müügiga kaasneva kulu 351,78 eurot, mis koosneb autopesu maksumusest 90,81 eurot ja automüügi vahendustasu 260,97 eurot. Kostjad leiavad, et hagejal ei ole õigust nõuda autopesu kulu, kuna liisinguese võõrandati 18.03.2010, aga arve nr 1308426 kohaselt oli tellimuse kuupäev 19.03.2010, seega autopesu on hageja isiklik kulu. Kostjate hinnangul ei saa hageja nõuda tasu müügi vahenduse eest, kuna XXX ei ole tegelikult osutanud vahendusteenust. 18.03.2010 arve nr 50015731 kohaselt XXX oli liisingueseme ostja. Ostja ja vahendaja ei saa olla üks ja sama isik ning vahendustasu nõudmine on sel juhul vastuolus heausu põhimõttega. XXX ei ole korraldanud enampakkumist, ei ole teatanud kostjat müügiprotsessi alustamise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja XXX vahel oli sõlmitud koostööleping, vms, mille alusel hageja peab tasuma vahendusteenuste eest raha ning, et hageja on vahendusteenuse eest tasunud. Kohtu hinnangul on hageja nõue autopesu kulu osas põhjendatud. XXX AS-i poolt koostatud arvest nähtuvalt on arve kuupäevaks 19.03.2010, mitte tellimuse kuupäev. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-112-06 p-s 10, et ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohtu hinnangul on seega autopesukulu summas 90,81 eurot vajalik ja põhjendatud (tlk 90, Ikd), arvest nähtub vaidlusaluse auto pesu. Kostja vastuväide, et arve kannab hilisemat kuupäeva, ei oma tähtsust, sest arve võib esitada ka hiljem, oluline on teenuse sisu. Kohtu hinnangul ei ole hageja põhjendanud automüügi vahendustasu summas 260,97 eurot. Üksnes asjaolul, et hageja on vahendustasu tasunud XXX AS-ile kui autoostjale, ei saa lugeda vahendustasu põhjendatuks kuluks. Hageja nõuab kostjatelt viivist 779,39 eurot, mis hageja on arvestanud müügikahjumilt, müügiga kaasnevalt kulult ja tasumata lepingumaksetelt. Viivisemääraks on vastavalt liisingulepingu eritingimustele 7% aastas (I kd lk 57). Kostjad leiavad, et kuna põhivõlgnevuse summa on põhjendamata, on viivised valesti arvutatud ja alusetud ning hageja ei ole tõendanud arvetel märgitud viivisesummade kujunemist, nimelt, mis perioodi eest viiviseid nõutakse ja kuidas on viivised arvestatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud 9 (7)
lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole viivis ülemäära ebamõistlik võrreldes kahju suurusega, lisaks on tegemist lepingulise viivisega, mis oli lepingulises suhtes osalevale kostjale nähtuv juba lepingu sõlmimisel. Hageja on arvestanud viivise tasumata lepingumaksetelt alates 23.02.2010, müügiga kaasnevalt kulult alates 05.05.2010 ja müügikahjumilt alates 05.05.2010 kuni hagi esitamiseni, s.o. 01.04.2013, kokku summas 1062,84 eurot, millest hageja palub välja mõista kohtu hinnangul põhjendatult 779,39 eurot (I kd lk 53). Arvestades, et põhjendatud on hageja nõue müügikahjumi osas summas 2278,26 eurot, müügiga kaasneva kulu osas summas 90,81 eurot, tasumata lepingumaksete osas summas 1311.88 eurot, kindlustussummad 484.86 eurot, intressimakse 116.29 eurot ja viivisesumma 779.39 eurot, kokku 5061.49 eurot. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jätta 80 % TsMS § 165 alusel solidaarselt kostjate ning 20 % hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
10 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.