Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hageja nõue OÜ Santokapital esitas 10. oktoobril 2012. a. Harju Maakohtule hagi X Xa vastu kahju hüvitamiseks. Kostja oli ajavahemikul 5. veebruarist 2008. a. kuni 22. veebruarini 2011. a. hageja OÜ Santokapital juhatuse liige. Perioodil 5. veebruarist 2008. a. kuni 22. märtsini 2011. a. kehtis kõikide juhatuse liikmete suhtes esindusõiguse piirang, mille kohaselt võisid juhatuse liikmed osaühingut esindada ühiselt. Juhatuse liikmete suulise kokkuleppe alusel kandis kostja hageja pangakontole 13. aprillil 2010. a. üle 100.000 krooni ehk 6391, 165 eurot. Kirjalikku laenulepingut ei olnud. Raha laekus TN Invest OÜ-lt, kes on alates 5. veebruarist 2008. a. hageja osanik. Kostja on omakorda TN Invest OÜ ainuosanik ja oli kuni 4. detsembrini 2010. a. TN Invest OÜ juhatuse liige.

2(8)

olnud kostjal õigust sõlmida lepingut endale kuuluva äriühinguga tingimustel, mis ei olnud teiste juhatuse liikmetega kooskõlastatud. Laenuleping oli seetõttu tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada. ÄS § 187 lg. 2 järgi vabaneb kostja vastutusest siis, kui tõendab, et täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja tegutses otsese tahtlusega. Ta sai aru, et rahaliste vahendite ülekandmine tühise ja hagejale kahjuliku tehingu alusel toob kaasa hageja majandustegevuse lakkamise ja teiste kohustuste täitmise võimatuse. Kostja arvestas ja maksis endale leppetrahvi. Hagejale tekitatud kahju seisneb leppetrahvis 93.500 krooni (500 krooni 187 viivitatud päeva eest) ehk 5975, 74 eurot. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 2 alusel alates hagi esitamise päevast. Viivise suuruseks on 0, 022% päevas. Hageja täpsustas oma nõuet 11. veebruaril 2013. a. Hageja leidis, et juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb käsitleda käsunduslepingust tulenevate kohustuste rikkumisena. VÕS § 623 lg. 1 järgi ei saanud kostja tehingut teha. Kahju seisnes leppetrahvi ja intressi suuruses. Kostja korraldas hageja majandustegevust. Kostja poolt laenu võtmine ja tagastamine ebasoodsatel tingimustel ei ole hoolsus. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli hageja juhatuse liige laenulepingu sõlmimise ajal 12. aprillil 2010. a., laenu summa ülekandmise ajal 13. aprillil 2010. a. ning laenu põhisumma, intresside ja leppetrahvi tasumise ajal 16. veebruaril 2011. a. Samuti sai hageja OÜ-lt TN Invest lühiajalist laenu 100.000 krooni ehk 6391, 16 eurot. Lühiajalise laenu saamine oli hagejale vajalik ja vastas tema tahtele. Hageja soovis TN Invest OÜ-lt lühiajalist laenu, et tasuda Swedbank Liising AS-le liisingulepingu nr OFR0901768 (kaatri liisimine) eest esimene osamakse 128.333 krooni ehk 8201, 99 eurot. Hageja juhatuse liikmed ja kostja laenuandja esindajana leppisid kokku, et hageja saab lühiajalist tagatiseta laenu 100.000 krooni ning maksab selle tagasi hiljemalt 13. augustil 2010. a. Laenusumma ja intresside tagastamise viivitamise korral oli hageja kohustatud maksma leppetrahvi 500 krooni päevas ehk 0, 5% laenu põhisummalt päevas. Hageja oli sellistel tingimustel leppetrahviga nõus. Tehingu allkirjastamine ühe juhatuse liikme poolt oli tavapärane. Hageja sai laenu, kuid ei tagastanud seda vaatamata korduvatele nõudmistele isegi mitte osaliselt. 2011. a. halvenesid hageja juhatuse liikmete suhted ja kostjal puudus ligipääs hageja kontorisse. Kostjal tekkis alus eeldada, et laenulepingust tulenevat kohustust ei kavatsetagi täita, mistõttu kostja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse ning kandis raha tagasi. Tagasi kanti laenu põhiosa 6391, 16 eurot, intress 639, 55 eurot (10% aastas, intressi periood 14. aprillist 2010. a. kuni 16. veebruarini 2011. a.), samuti leppetrahv 5944, 56 eurot (periood 14. aprillist 2010. a. kuni 16. veebruarini 2011. a. 186 päeva eest x 31, 96 eurot). Vastasel juhul oleksid laenulepingust tulenevad kohustused jäänud täitmata, millega oleks rikutud TN Invest OÜ õigusi. Hageja ei ole hagiavalduses millegagi tõendanud ega põhjendanud kahju tekkimist. Asjaolu, et laenusumma kasutamise eest nõuab laenuandja intressi, ei ole automaatselt käsitletav kahjuna. Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahel on käsundilaadne suhe. Kostja pidi seega laenulepingu sõlmimisel tegutsema majanduslikult otstarbekal viisil. Kahju tekitamisena saaks käsitleda tegevust siis, kui tehing oleks tehtud ebamõistlikel ja hagejat kahjustavatel tingimustel. Kostja vastu saaks kahjunõude esitada vaid ulatuses, mis ületab tehingu tavapäraseid tingimusi. Kohtumenetluses tuleks hinnata, kas 12. aprilli 2010. a. laenuleping oli sõlmitud sellel ajal ebamõistlikel tingimustel, arvestades kõiki tehingu asjaolusid – laenu lühiajalisust, tagatise mitteandmist, laenu kiiret andmist ning alternatiivseid võimalusi. Välja tuleks selgitada, kas laenulepingu leppetrahvi nõue ületab tavapäraste

3(8)

kiirlaenude leppetrahvi või viivise määra. Antud juhul ei ületanud leppetrahvi summa laenu põhisummat ja hageja peab tõendama, et leppetrahvi nõue oli ebamõistlikult suur. Näiteks, hageja ja OÜ Northeim vahel oli 20. detsembril 2010. a. sõlmitud laenuleping 250.000 krooni laenamiseks, selle oli allkirjastanud samuti üks juhatuse liige. Lepingu p. 2. 5 järgi oli hageja nõus maksma viivist 1% laenusumma jäägilt iga viivitatud päeva eest. Vaidlusaluses laenulepingus oli leppetrahv protsentuaalselt poole väiksem. Kui hageja arvates kanti summa 100.000 krooni talle üle suulise lepingu alusel, siis jätab hageja selgitamata, millised olid suulise lepingu tingimused. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas võis hageja arvata, et talle antakse laenu kirjaliku lepinguta, tasuta ja piiramatuks tähtajaks. Seda eriti olukorras, kus hageja ise laenab raha kolmandatelt isikutelt ebamõistlikel tingimustel. Kostja sõlmitud laenulepingu tingimused on hageja poolt sõlmitud tavaliste lepingutega võrreldes soodsamad. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) kostja oli ajavahemikul 5. veebruarist 2008. a. kuni 22. veebruarini 2011. a. OÜ Santokapital juhatuse liige; 2) perioodil

4(8)

Hageja on nõustunud sellega, et ta sai laenu TN Invest OÜ-lt, kuid hageja väidete kohaselt saadi laenu suulise lepingu alusel. Millised olid suulise lepingu tingimused (s. h. laenu tagastamise tähtaeg), hageja välja ei toonud. Kahjuna käsitles hageja ainult kirjaliku lepingu alusel TN Invest OÜ-le tasutud leppetrahvi. Hageja väitis, et sai kirjalikust lepingust teada alles pärast seda, kui laenusumma koos intressi ja leppetrahviga tagasi maksti, kuid nende väidete tõendamiseks hageja kohtule tõendeid ei esitanud. Hageja nõustus, et laenuleping sõlmiti seoses vajadusega tasuda esimene osamakse liisingulepingu alusel, kuid hageja väidete kohaselt sõlmiti liisinguleping kostja poolt ja kostja huvides. Ka nende väidete tõendamiseks hageja tõendeid ei esitanud. Seega seisneb kokkuvõttes hageja arvates temale tekitatud kahju mitte laenulepingu kui sellise sõlmimises, selle alusel laenu saamises ja intressi tasumises, vaid ainult leppetrahvi maksmises laenu tähtaegse tagastamata jätmise tõttu. Kirjeldatud olukorras oleks hagejal tulnud täiendavalt tõendada, et leppetrahvi kohustusega, kuid tagatiseta sõlmitud laenuleping oli hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kohus selgitas hagejale 21. jaanuari 2013. a. istungil, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu piisavalt põhistanud ega tõendanud. Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise nõude esitamisel äriühingu poolt oma juhatuse liikme vastu peab äriühing tõendama, et talle on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja just need rikkumised põhjustasid hagiavalduses nimetatud kahju. Alles pärast nende asjaolude tõendamist läheb juhatuse liikmele üle vabandatavuse tõendamise koormus VÕS § 103 lg. 1 järgi. Seega oleks hagejal tulnud esmalt tõendada, et talle on tekitatud kahju olukorras, kus ta sai OÜ-lt TN Invest tähtajaliselt ja tagatiseta laenu, kuid pidi laenu mittetähtaegsel tagastamisel maksma leppetrahvi. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 12. aprilli 2010. a. kuupäevaga oli kostja allkirjastanud laenulepingu nr. 1/2010, mille järgi sai hageja laenu summas 100.000 krooni. Laen tuli tagastada 13. augustil 2010. a. Hageja pidi maksma intressi 10% aastas ning samuti leppetrahvi iga viivitatud päeva eest summas 500 krooni, kui laenu tähtaegselt ei tasuta. Hageja on ise selle laenulepingu kohtule esitanud ega ole tõendanud väiteid selle kohta, et ta ei olnud laenusumma saamisel kirjalikust lepingust teadlik. Hageja on tunnistanud laenu saamist. Hageja on sisuliselt tunnistanud ka teisi laenulepingu tingimusi peale leppetrahvi tingimuse – hageja ei ole vaidlustanud laenu tagastamise tähtaega ega laenult tasumisele kuuluvat intressi. Maksekorraldusest tl. 39 nähtub, et laen kanti üle 13. aprillil 2010. a. Maksekorraldusest tl. 15 nähtub, et 16. veebruaril 2011. a. maksis hageja TN Invest OÜ-le 12.975, 38 eurot. Maksekorralduse selgituses on märgitud, et tagastatud on laenu põhiosa makse, intress ja leppetrahv. Kostja esitatud laenulepingust nr. 20/12/2010 nähtub, et see on sõlmitud

5(8)

Hageja väitis täiendavalt, et kirjalik laenuleping oli tühine ja selle alusel saadu tuleb tagastada, kuid jättis tähelepanuta, et kostja ei olnud laenulepingu pooleks. Tühise tehingu alusel saadut saab tagasi nõuda teiselt tehingu poolelt vastavalt TsÜS § 84 lõikele 1 ja VÕS §-le 1028. Teiseks tehingu pooleks oli TN Invest OÜ, mitte kostja. Samas hageja kinnitas, et ta ei ole esitanud tehingu teisele poolele tehingu tühistamise avaldust vastavalt TsÜS § 98 lõikele 1. Kuivõrd rahuldamata jääb hageja põhinõue kostja vastu, jääb rahuldamata ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja välja mõista X Xalt OÜ Santokapital kasuks 6584, 22 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei ole nõus maakohtu käsitlusega hageja esitatud tõendite suhtes. Hageja arvates hagi on piisavalt põhistatud ja esitatud tõenditega tõendatud. Hageja esitas kohtule tõendina laenulepingu, mis oli sõlmitud hageja ja TN Invest OÜ vahel. Lepingust nähtub, et mõlema äriühingu esindajana oli laenulepingu alla kirjutanud kostja. Seega, esitatud laenulepinguga on tõendatud, et kostja tegi tehingu huvide konflikti olukorras. Laenulepingust nähtub, et laenusumma on 100.000 krooni ehk 6391, 165 eurot. Hageja esitas kohtule maksekorralduse, millest nähtub, et hageja kandis TN Invest OÜ-le 12.975, 38 eurot. Maksekorraldusest nähtub, et hageja arveldusarvelt toimus väljamakse kostjaga seotud TN Invest OÜ-le ja makse selgituseks oli laenu põhiosa, intressid ja leppetrahv. Kostja ei vaidle, et selle makse oli teinud tema endaga seotud osaühingule. Vaidlust ei ole, et laenulepingu täitmisel hageja vara vähenes 6584, 22 euro võrra. Kohtu arvamus, et hagejal tuli esmalt tõendada, et talle on tekitatud kahju olukorras, kus ta sai TN Invest OÜ-lt tähtajaliselt ja tagatiseta laenu, kuid pidi laenu mittetähtaegsel tagastamisel maksma leppetrahvi, on arusaamatu. Kõik tegevused, mis on seotud laenu andmise ja tagastamisega, teostas kostja hageja esindajana. Ainult kostja võiks seletada, mis põhjusel sõlmis ta hageja nimel laenulepingu teatud tingimustel, laenulepingu täitmisel ei ole jälginud lepingu tingimusi ning on hageja nimel maksnud endaga seotud äriühingule leppetrahvi ja intressi, tekitades sellega hagejale kahju. Maakohtu otsusest ei nähtu, mis põhjusel otsustas kohus jätta hageja esitatud tõendi arvestamata. Jättes analüüsimata hageja esitatud tõendid ja hindamata kostja esitatud tõendi, tegi kohus vale järelduse varalise kahju puudumisest. Kohtu arvamus kostja esitatud laenulepingu nr. 20/12/2010 kohta ei ole õige. Kohus arvas valesti, et kostja esitatud leping on analoogne vaidlusaluse lepinguga. Laenulepingu nr. 20/12/2010 täitmisel ei ole kahju hagejale tekitatud ning seda laenulepingut ei sõlmitud huvide konflikti olukorras. Seega on mainitud laenulepingu kasutamine kaudse tõendina lubamatu, sest esitatud lepingu sõlmimise ja täitmise tingimused on oluliselt erinevad lepingust, mille sõlmimisel ja täitmisel tekkis hagejal kahju. Arvestades asjaolu, et kostja esitatud tõendit ei saa kasutada tõendamisele kuuluva asjaolu väljaselgimiseks, siis pidi kohus esitatud tõendi lugema ebausaldusväärseks. Väär on kohtu seisukoht, et varalist kahju tekitatakse ainult lepingu sõlmimisega ja enne kahjunõude esitamist tuleb tehing tühistada. Kohtu seisukoht on vastuolus VÕS § 128 lõigetega 2 ja 3. Hageja vara on tehingu tulemusena vähenenud. Trahvi maksmist vastavalt laenulepingule ei saa käsitleda tavalise majandustegevusena. Tsiviilõiguslikult on kahju tekkinud, kui vara tegelik ja rahas mõõdetav väärtus on väiksem kui enne kahjustavat sündmust. Vaidlust ei ole, et laenulepingu sõlmimise ja täitmisega vähenes hageja vara väärtus 6584, 22 euro võrra TN Invest OÜ-le makstud leppetrahvi ja intressi näol. Vaidlust ei ole, et hagejal ja kostjal oli võlasuhe VÕS § 2 mõttes. Hagiavalduses viitas hageja, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud käsundusleping. Käsunduslepingu täitmisega seotut reguleerib VÕS 35. peatükk, s. h. § 620 lg. 1, mille järgi käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema

6(8)

käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Kohus jättis analüüsimata hageja viidatud VÕS § 620 lg. 1. Kahju tekkimise asjaolusid ja põhjuslikku seost kostja tegevusega on kirjeldatud hagiavalduses. Vaidlust ei ole, et kostja sõlmis laenulepingu ja tegeles hageja juhatuse liikmena ka sama lepingu täitmisega. VÕS § 623 lg. 1 järgi käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla üheaegselt käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Olles ühtlasi nii hageja kui ka TN Invest OÜ esindaja ja eelistades TN Invest OÜ huvi, rikkus kostja seda sätet. Hageja viitas oma hagiavalduses huvide konflikti olemasolule ja käsunduslepingu rikkumisele. Kohus jättis hindamata kostja käitumise laenulepingu sõlmimisel ja täitmisel. Kohus jättis hindamata hageja väite selle kohta, et juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega, mida ilmutaks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel (Riigikohtu lahendid 3-2-1-41-03; 3-2-1-45-03; 3-2-1-67-03). Kohus jättis analüüsimata ja hinnangu andmata hageja esitatud TN Invest OÜ arvetele ja OÜ Santokapital arvete koondnimekirjale 2009. - 2010. a., millest nähtub, et avaldaja osutas puudutatud isikule juhtimisteenust. Kohus jättis analüüsimata ja hindamata OÜ Heltan arved ja arvete koondnimekirja 2009. - 2010. a., millest nähtub, et OÜ Heltan korraldas OÜ Santokapital raamatupidamist. Mainitud tõenditega tõendas hageja, et just kostja tegeles hageja igapäevase majandustegevuse korraldamisega ja juhtimisega, s. h. ka raamatupidamise korraldamisega. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Otsus on õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata, apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas apellandi esindaja maakohtu otsuses sisalduvat järeldust, et apellant ei pea äriühingut kahjustavaks vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist ega selle tingimusi. Apellant kinnitas, et on laenu saanud ning kirjaliku laenulepingu tingimused, sealhulgas laenu tagastamise tähtaeg, intressi- ja viivise(leppetrahvi)määr ei olnud teda kahjustavad. Apellant selgitas, et oma kahjuks peab ta laenulepingu alusel tasutud viivist ning kostjale ette heidab ta just seda, et see on apellandi juhatuse liikmena tasunud iseendaga seotud laenuandjale viivist. Maakohus on apellandile selgitanud, et juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet esitades on tema kohustuseks tõendada, et kostja on juhatuse liikme kohustusi rikkunud ja just need rikkumised on põhjustanud hagiavalduses nimetatud kahju. Kolleegium nõustub sellise tõendamiskoormise jaotusega. Apellant ei ole sellele vaatamata toonud esile faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et vastustaja on viivisemakset tehes oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Vaidlust ei ole selle üle, et tähtaegselt laenu tagasi ei makstud. Taoliseks olukorraks oli kokku lepitud viivis (lepingus nimetatud leppetrahviks). Viivist on makstud vastavalt lepingule ja niisugustel asjaoludel ei saa viivisemakse tegemist iseenesest pidada äriühingu juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, nagu ei oleks leppetrahvi tasumine majandustegevuses tavaline. Asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et viivisemakse tegemisega on juhatuse liikme kohustust rikutud, ei ole hageja esitanud. Ainuüksi asjaolust, et laenuandjaks oli kostjaga seotud äriühing, kellele laen tagastati ja viivist maksti, ei saa järeldada, et laenu tagastamisega viivitamise eest kokkulepitud rahasumma tasumisega on

7(8)

kostja oma apellandi juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Milles seisneb kostja hoolsuskohustuse rikkumine, ei ole apellant selgitanud. Nõustuda ei saa ka kaebuse väitega, nagu oleks maakohus leidnud, et varalist kahju tekitatakse ainult lepingu sõlmimisega ja nagu tuleks enne kahjunõude esitamist tehing tühistada. Taolisi järeldusi maakohtu otsus ei sisalda. Otsuses sisaldub maakohtu seisukoht, et kui hageja väidab, et leppetrahvi tasumise nõue ja selle tegelik tasumine tekitasid talle kahju, siis peab ta seda põhistama ja tõendama. Seda on maakohus selgitanud apellandile ka menetluse kestel ja kolleegium nõustub selle seisukohaga. Apellant ei ole taolisi asjaolusid esile toonud. Nii, näiteks, ei ole ta esitanud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et äriühingul oleks majanduslikust olukorrast tulenevalt olnud võimalik laen tähtaegselt tagasi maksta, et laenuraha kasutamine pärast laenu tagastamise tähtaega ei olnud vajalik ja tema huvides ning et viivise tasumine tekitas talle sellest tulenevalt kahju. Et tõendeid esitatakse asjaolude tõendamiseks, millega pool põhjendab oma nõudeid või vastuväiteid (TsMS § 229 lg. 1, § 230 lg. 1, § 232 lg. 1 jt.), siis ei kerki asjaolude esitamata jätmise korral tõendite hindamise küsimust. Et apellant ei pea nüüdseks vaidlusaluse laenulepingu tingimusi oma õigusi kahjustavaks, siis ei ole vaidluse lahendamiseks olulised apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad lepingut nr. 20/12/2010. Samas ei saa nõustuda kaebuses sisalduva väitega, nagu oleks selle lepingu kasutamine vaidlusaluses asjas lubamatu: leping vastab TsMS § 229 lõikes 1 sätestatud tõendi mõistele ja § 272 lõikes 1 sätestatud dokumentaalse tõendi mõistele ning on olnud maakohtu menetluses oluliste asjaolude (lepingu allkirjastamise ja lepingu tingimuste tavapärasuse) tõendamiseks vajalik ja seega asjakohane (TsMS § 238 lg. 1). Mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada selle tõendi ebausaldusväärsust, ei ole apellant esile toonud.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.