Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue tuleneb 07.10.2010 sõlmitud eraisiku vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust krediidilimiidiga 2 000 krooni, intressimääraga 18% aastas. Kostja tegi krediidiga tehinguid 1 056,12 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata. 15.10.2012 saatis hageja kostjale teatise, milles palus kostjal tekkinud võlgnevus tasuda hiljemalt 30.10.2012. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles lepingu ühepoolselt üles 02.11.2012. Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja on nõus osaliselt hagiga, kuid kostja ei ole saanud hageja 15.10.2012 kirja. Hagejale jääb selgusetuks, millises osas kostja hagi tunnistab ja millises osas mitte. Kostja ei ole teatanud hagejale oma elukoha muutusest, hageja saadab kirjad kontaktandmetele, mis on hagejale esitatud. Kostjale on esitatud e-kirjaga teatis võlgnevuse kohta, millele kostja ka vastas. Hageja ei pea põhjendatuks nõuet vähendada. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et pooled on 07.10.2010 sõlminud eraisiku vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (t lk 28-29). Samuti ei ole kostja võlgnevuse tekkimise osas vastuväiteid esitanud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel 07.10.2010 lepingust nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on 07.10.2010 lepingus kokku leppinud intressimääras 18% aastas. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja väitel ei ole ta saanud hageja 15.10.2012 kirja (t lk 30). Swedbank AS üldtingimuste (t lk 6467) p 5.2.4 kohaselt on klient kohustatud kohe informeerima panka kõikidest andmetest ja asjaoludest, mis on muutunud, võrreldes lepingus või pangale esitatud dokumentides fikseeritud andmetega, mh kontaktandmete muutumine. Üldtingimuste p 5.2.7 kohaselt kui klient ei ole informeerimiskohustust täitnud, on pangal õigus eeldada panga valduses olevate andmete õigsust. Kohus nõustub hagejaga, et kliendi kohustus on hoolitseda endale saadetavate kirjade kättesaamise eest. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejat teavitanud kontaktandmete muutumisest. Seega on

kostja väide kirja mittesaamise kohta asjakohatu ning kohus jätab kostja sellekohase väite tähelepanuta. Kostja väitel tunnistab ta hagi osaliselt, kuid ei täpsusta, millises osas. Kostja ei ole esitanud nõude osas ühtegi sisulist vastuväidet ega ühtegi tõendit. TsMS § 394 lg 2 p 3 kohaselt peab kostja vastuses hagile muu hulgas teatama kõik oma taotlused ja väited ning tõendid iga esitatud faktilise väite tõendamiseks. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1 175,18 eurot (sh põhivõlg 1 056,12 eurot, intress 55,47 eurot ja viivis 63,59 eurot), samuti viivise 0,021% päevas tasumata põhivõlgnevuselt alates 24.07.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja on kandnud menetlusega seonduvalt kulusid riigilõivule 150 eurot. Lähtudes eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt tasutud riigilõivu summas 150 eurot. Hageja on taotlenud välja mõistetud menetluskuludelt välja mõista viivis. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega tuleb kostjal tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.