Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda. Välja mõista Hannes Sipelgalt riigituludesse riigiõigusabi tasu 376 (kolmsada seitsekümmend kuus) eurot ja 32 senti. Hannes Sipelgal tuleb riigiõigusabi tasu 376,32 eurot tasuda 12 võrdse osamaksena a`31,36 eurot. Esimene osamakse tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul ning ülejäänud 11 osamakset tuleb tasuda esimese osamakse tasumisele järgneva 11 kalendrikuu jooksul iga vastava kuu 20. kuupäevaks. Riigiõigusabi

osamaksed

Rahandusministeeriumi

tuleb arvelduskontole

tasuda nr

221023778606 Swedbankis või nr 10220034796011 SEB Pangas, märkides Tartu Ringkonnakohtu viitenumbri 2800049858. Kohtuotsus

Hannes

Sipelgalt

riigiõigusabi

tasu

väljamõistmise osas saata teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

põhjendustega ning märkis ka ülesütlemise õigusliku aluse. Samas nõudis hageja selguse huvides töölepingu erakorralise lõpetamise hüvitist ja ebaseaduslikult kinni peetud palka. Hagejal oli õigus tööleping TLS § 91 alusel erakorraliselt üles öelda. Kostja on korduvalt oluliselt rikkunud töölepingut, jättes andmata selged ja õigeaegsed korraldused. Logistiliste muudatuste tegemine viimasel minutil hagejat teavitamata raskendas oluliselt hageja tööd ning pikendas ebamõistlikult tööpäevi, kuna kaubaringide planeerimisel ja kaupade pealelaadimisel ei olnud võimalik täiendavalt lisatud ülesannetega arvestada. Tööpäevade pikkuseks kujunes tihti 14–15 tundi ning hagejal tekkisid probleemid autojuhtide töö- ja puhkeaja regulatsiooni järgimisega. Kostja on hagejat kohelnud ebaväärikalt, kasutades tema suhtes ebatsensuurseid väljendeid ning andes mõista, et töötaja asi ei ole teada, mis tööd ta järgmisel minutil tegema peab hakkama, seda hoolimata sellest, et klientide meelepaha kauba hilinemisel pidi taluma töötaja. Kostja on pikka aega jätnud hagejale tasumata 10% palgast. Tööpäevade ebamõistlikust pikkusest ja tööaegadest tingituna eksisteeris töölepingu jätkamisel reaalne oht töötaja tervisele ning oht, et töötaja rikub autojuhtide töö- ja puhkeaja regulatsiooni ning on kohustatud kandma rikkumisest tingitud sanktsioone.

MAAKOHTU LAHEND

lõpetamise mõjuval põhjusel, konkreetsed asjaolud, mõlemapoolse huvi ja mõistlikkuse põhimõtte. Hageja 02.05.2011 avalduse sisu ja sellele eelnenud asjaolud ei anna alust hinnata avaldust töölepingu erakorralise ülesütlemisena. TLS § 98 lg 1 kohaselt peab töötaja korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kostja ei pidanud vajalikuks töölepingu lõpetamisel töötaja etteteatamisaega järgida. Töötaja peab töölepingu lõpetamisel selgesõnaliselt väljendama, millisel alusel ta soovib töölepingut lõpetada. Sooviavalduse alusel on kardinaalselt erinevad õiguslikud tagajärjed, kuna TLS § 105 kohaselt tuleb tööandjal esitada hagi või töövaidluskomisjonile avaldus ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 30 päeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui töötaja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, vaid TLS § 91 lg 2 alusel, siis ei ole tööandjal alust lõpetada töölepingut TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel. Hageja esitas järgmisel päeval täpsustatud avalduse, milles palus lugeda tööleping lõpetatuks erakorraliselt TLS § 91 lg 2 alusel. Kostja hageja tahteavalduse muutust ei aktsepteerinud, kuna see oli oluliselt erinev poolte vahel eelmisel päeval kokkulepitust. TLS § 91 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel. TLS § 91 lg 2 järgi on tööandjapoolseteks kohustuse olulisteks rikkumisteks eelkõige: 1) tööandja ebaväärikas käitumine; 2) oluliselt viivitamine töötasu maksmisega ja 3) töö jätkamise seotus reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. TLS § 91 lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Hageja väitel esinesid tööandjapoolsed olulised rikkumised pikema aja vältel. Hageja ei ole täitnud mõistlikkuse nõuet, tuues tööandja rikkumised esile päevi, nädalaid ja kuid hiljem pärast väidetavaid rikkumisi. Hageja väide, et kostja esindaja kasutas hageja suhtes ebatsensuurseid väljendeid, ei leidnud kohtus usaldusväärselt tõendamist. Ebatsensuurse väljendi kasutamist on väitnud üksnes hageja, kostja esindaja ja tunnistajate ütlustest see ei nähtu. Samuti on tõendamata hageja väide, et ta on tööandjast tingituna sattunud klientide meelepaha osaliseks. Hageja osundamine tööaja korraldamise ebamõislikkusele on üldsõnaline ja ei ole küllaldaselt sisustatud faktiliste asjaoluga. Ei ole kujutletav ka olukord, kus töötaja hakkab tööandajale dikteerima töökorralduslikke asjaolusid. Nähtuvalt poolte ütlustest toimus kaubaringides muudatusi ja autojuhtide asendusi. Kohus ei tuvastanud, et need muudatused oleks käsitletavad tööandjapoolsete oluliste rikkumistena. Hageja on ise osundanud sellele, et tal oli võimalus töögraafikuid ja tööaega kokkuleppel kolleegidega muuta ning praktikas on see ka aset leidnud. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud ka asjaolu, et tööaeg ületas seaduses sätestatud ülemmäära. Hageja abikaasa, T. T. tunnistajana antud ütlused on liialt üldsõnalised, et neist järeldada kostja olulisi rikkumisi tööajagraafikutes. Tunnistaja M. L. (kes koostas autojuhtide töögraafikuid ja marsruute) ütlustest nähtuvalt olid operatiivselt korraldatud nii kostja kui ka teiste autojuhtide töögraafikud; graafikute muudatuste korral oli informatsioon autojuhtidele esitatud ning kaebusi selles ei ole esitatud. TsÜS § 138 ja VÕS § 6 kohaselt õiguste ja kohustuste teostamisel ning lepingulistes suhetes tuleb toimida heas usus. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sh vastuolulise käitumisega. Hageja vastuoluline käitumine ilmnes töölepingu lõpetamisel. Hageja ei väljendanud selgesõnaliselt oma tahet lepingu lõpetamisel. Hageja sai alates 2009 augustist 10% võrra väiksemat töötasu. Töötasu vähendamist on hageja pikema aja jooksul tunnustanud ja TLS § 37 lg 1 kohaselt ei ole hageja õigustatud seda käsitlema tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumisena TLS § 91 mõttes.

Hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud tööandjapoolset kohustuste olulist rikkumist. Kuna hageja ei kasutanud TLS § 37 lg-s 1 sätestatud õigust tööleping üles öelda ning on oma käitumisega töötasu alandamist aktsepteerinud, puudub alus ka saamatajäänud töötasu ja viivise nõuete rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

päevaks oli hagejal planeeritud kaubaring Tallinn-Keila-Märjamaa-Rapla-Türi, mida tuleb alustada öisel ajal. Seega pani tööandja töötaja olukorda, kus tal ei olnud võimalik järgida igapäevase kohustusliku puhkeaja nõuet. See on ka põhjus, miks tööandja leige suhtumine töökorralduste efektiivsesse edastamisse ning töötaja selle jutuga kohtuistungi protokollis märgitud kohta saatmine on käsitletavad töötaja ebaväärika kohtlemisena. Seesugune käitumine on ebaväärikas isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et ebasündsa väljenduse kasutamine ei ole tõendatud. Samas ei ole mingit objektiivset põhjust, miks pidanuks hageja kohtule valeinfot andma. Hageja tuli 02.05.2011 tööle plaaniga tööd teha ja oli juba kauba peale laadinud, kui tuli tööandjaga jutuks töö tegemise seisukohalt olulistest asjaoludest teavitamata jätmine. Seega ei ole usutav kostja väide, et hageja olevat tulnud tööandja juurde jutuga, et tema keeldub Tartusse sõitmast, rääkimata muudest ütlustest sellega seoses. Kohus märgib, et ebatsensuurse väljendi kasutamist on väitnud üksnes hageja. Tunnistajaid telefonikõnet pealt kuulamas ei olnud. Kostja esindaja ei eita kõne toimumist, vaid väidab üksnes seda, et hilisema kohtumise raames ta ebatsensuurseid väljendeid ei kasutanud. Seega hageja esitatud asjaolu ei ole vastuolus ühegi teise tõendiga. Kohus on selle asjaolu arvestamata jätmisel rikkunud tööõiguses kehtivat nõrgema poole kaitse printsiipi. Sama kehtib kohtu väite kohta, et hageja väide klientide meelepaha alla sattumise kohta on tõendamata. Hageja tõendas seda enda ütlustega, mida kinnitas ka T. T. kellele hageja 29.04.2011 selle info vahetu emotsiooni põhjal telefonitsi edasi andis. Eeltoodust on ilmne, et täidetud on ka TLS § 91 lg 2 p 3 eeldused – töö jätkamisel eksisteerinuks oht nii töötaja tervisele kui ka kõlbelisusele. Autojuhtide töö- ja puhkeaja nõuded on seaduses sätestatud eesmärgiga kaitsta nii autojuhtide endi kui nende kaasliiklejate elu ja tervist. Nende nõuete rikkumine ja selle eest vastutuse kandmine mõjutab ilmselgelt töötaja kõlbelisust ning rikub head nime. See, et neid probleeme oli esinenud ka varasemalt, ei tähenda, et uute juhtumite ilmnemisel puuduks töötajal õigus tööleping erakorraliselt lõpetada, eriti kui need ilmnevad sedavõrd väikese ajalise vahega ning kui tööandja väljendab, et loeb seesugust olukorda normaalseks. Palga vähemmaksmisele toetus hageja tõesti kuid pärast töötasu vähendamist. Samas ei olnud tegemist ülesütlemise ainsa alusega. Lisaks on hageja korduvalt tuginenud asjaolule, et tööle jäämine oli seotud kostja lubadusega töötasu endisesse suurusesse ennistada; 3) jättis kohus ebaõigesti tähelepanuta töö- ja puhkeaja regulatsioonist tulenevate probleemide olulisuse. TLS § 43 lg-te 1, 2, 3 järgi ei tohiks tööaeg kuus ületada üldjuhul 176 tundi. Liiklusseaduse (LS) § 130 lg-st 5 tulenevalt ei tohiks autojuhi töötunnid koos ületundidega kuus ületada 192 tundi. TLS § 51 lg 1 järgi ei tohi ööpäevane puhkeaeg jääda lühemaks kui 11 tundi. LS § 130 lg 8 täpsustab, et kui juht töötab kella 00.00 ja 06.00 vahelisel ajal, ei tohi igapäevane tööaeg ületada kümmet tundi iga 24-tunnise ajavahemiku kohta. Kohus rajas otsuse tunnistaja M. L. ütlustele. M. L. väitis, et lähtus töögraafikute koostamisel töö- ja puhkeaja nõuetest. Samas ei osanud ta öelda isegi seda, kui pikk peaks olema autojuhi igapäevane puhkeaeg. M. L. ütluste ebaõigsust näitavad kostja koostatud palgalehed, millelt nähtub ka töötaja igakuine tööaeg päevades ja tundides. Hageja töötas 2011 jaanuaris 248 tundi 19,5 tööpäeva jooksul, s.o keskmiselt 12,72 tundi tööpäeva kohta; 2011 veebruaris kuue tööpäeva jooksul 81,95 tundi, s.o keskmiselt 13,66 tundi päevas; 2011 märtsis 15 tööpäeva jooksul 205,45 tundi, s.o keskmiselt 13,67 tundi tööpäeva kohta; 2011 aprillis 209,5 tundi 19 tööpäeva jooksul, s.o keskmiselt 11,02 tundi tööpäevas. Seega ei ole töö- ja puhkeaja nõudeid ei kuu lõikes ega igapäevaselt järgitud. Veebruaris ja märtsis 2011, kui töötati üle 13 tunni tööpäeva kohta, ei saanud olla järgitud 11 järjestikuse ööpäevase puhketunni nõue. Ka kinnitavad need hageja ja tema abikaasa hinnanguid tööpäevade pikkuse kohta. Pikkadel marsruutidel alustas hageja tööpäeva öisel ajal, seega tulnuks järgida, et tööpäevad ei oleks pikemad kui 10 tundi ja puhkeaega pidanuks jääma 14 tundi.

Töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest tuleneb vastutus autojuhile (LS §-d 244–250), seega pidi hagejal eksisteerima ka nõudeõigus tööandja vastu töö korraldamiseks viisil, mis võimaldaks neid nõudeid järgida, eriti veel, kui nende nõuete rikkumisega kaasneb reaalne oht nii töötaja elule ja tervisele kui ka kaasliiklejate ohutusele. Seesuguse õiguse alavääristamine on käsitletav töötaja ebaväärika kohtlemisena. Lisades siia O. V. ütlustest saadud teabe, et kostjal oli korduvalt probleeme töökorraldustest teatamisega ka teiste töötajate puhul, siis ei ole alust kahelda selles, et töölepingu ülesütlemise tingisid mõjuvad põhjused; 4) kohaldas kohus vääralt hea usu põhimõtet. Hageja tegi nii oma esialgses avalduses kui ka selle täienduses üheselt mõistetavalt selgeks, et töökorralduse probleemide tõttu ei pea ta võimalikuks töösuhte jätkumist. Vastuoluliselt on käitunud tööandja, andes töötajale peale töötasu alandamist pikema aja vältel signaale, et töötasu suurus taastatakse. Seda kajastavad ka palgaarvestuse lehed, kus töötasu alandamine oli eraldi välja toodud. Seega ei käsitlenud ka kostja sellist palga suurust uue töötasu kokkuleppena, vaid palga ajutise vähendamisena; 5) kohaldas kohus vääralt TLS § 37. TLS § 37 kohaldamise eeldusena tulnuks tuvastada järgmised asjaolud: 1) töö kokkulepitud ulatuses andmise võimatus majanduslikel põhjustel; 2) see, et kokkulepitud töötasu maksmine olnuks tööandjale ebamõistlikult koormav; 3) teise töö pakkumine; 4) etteteatamine; 5) lühiajalisus. Need tingimused ei ole täidetud, kuivõrd töö maht ei muutunud. Ka ei ole kostja tõendanud, et töötasu kokkulepitud ulatuses maksmine olnuks tööandjale liialt koormav. Etteteatamise puudumist kinnitasid nii hageja kui O. V.. Lisaks ei võimalda see säte vähendada töötasu kauemaks kui kolmeks kuuks. TLS § 37 lg-s 5 sätestatud töölepingu ülesütlemise õiguse mittekasutamine ei tähenda töötaja nõustumist nn uue palgakokkuleppega (äärmisel juhul saaks töötaja lugeda nõustunuks töötasu vähendamisega kolmeks kuuks ja sedagi eeldusel, et TLS § 37 lg 1 kohaldamise eeltingimused on täidetud) ega töötaja nõudeõiguse kaotamist töötasu kokkulepitud ulatuses välja maksmiseks. Töötasu kokkulepitust vähem maksmine on igal juhul töölepingu oluline rikkumine. Ka töölepingu seaduse eelnõu seletuskiri käsitles töötasu vähendamist äärmusliku ja erandliku meetmena, mille rakendamiseks peab tööandja täitma teatud eeltingimused. Töötaja palganõue aegub kolme aasta jooksul. Kui töötasu on ebaseaduslikult ühepoolselt vähendatud, siis ei tekita ei TLS § 37 lg 5 ega ka hea usu põhimõte selle aegumistähtaja sisse täiendavat aegumistähtaega, millest tingituna saaks hageja lugeda palganõude kaotanuks; 6) eiras kohus täielikult töötaja kui töösuhtes nõrgema poole kaitse põhimõtet (3-4-1-7-03, 3-2-1-143-11), mis mh väljendub selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga väiksem tõendamiskoormis. Kohus luges ilma adekvaatsete põhjendusteta tööandja faktiväited tõendatuks ja jättis töötaja faktiväited arvestamata. Ei saa eeldada, et olukorra kohta, milles töötaja ja tööandja seaduslik esindaja suhtlesid üks-ühele, saaks töötajal olla esitada muid tõendeid peale iseenda ütluste. Seega tuleb töötaja vande all antavatele ütlustele olukorras, kus puudub mõistlik alus kahelda nende ütluste tõepärasuses, anda suurem kaal kui tööandja selgitustele. Tööandja tõendamisvõimalused on alati laiemad ning vastupidisel juhul ei ole tagatud pooltele võrdsed võimalused oma väidete tõendamiseks (TsMS § 5 lg 2) ja õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel (TsMS § 7). Kohus suurendas ebamõistlikult ja õigusvastaselt hageja tõendamiskoormist. Sellest tingituna on väär ka kohtu järeldus, et hageja ei tõendanud töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduste esinemist; 7) ei ole menetluskulude jätmine hageja kanda õigustatud (3-2-1-143-11). Menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik: - töötaja ei pöördunud hagiga kohtusse vabatahtlikult, vaid seetõttu, et tööandja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus selle kohtul vaadata läbi hagimenetluses hagina; - tõenditest on ilmne, et tööandja kohtles töötajat viisil, mis sütitab igas mõistlikus inimeses õiglustunde – vähendas omal algatusel ette teatamata palka, korraldas töögraafikud ja töökorralduste andmise selliselt, et töötaja pidi tööd tehes seadma ohtu nii enda kui ka teiste

elu ja tervise, käitus töösuhtes vastuoluliselt, andes lubadusi ning võttes neid tagasi jne. Seesuguse õiglustunde järgimiseks kohtumenetluse läbimine ei peaks sõltumata kohtumenetluse tulemusest tooma töösuhtes nõrgemale poolele kaasa täiendavaid kulutusi; - hageja on kulutanud kohtumenetlusele riigi õigusabi saamise eel kõik oma säästud; - hagejal sündis kohtumenetluse ajal (augustis 2012) laps, kelle ülalpidamiseks on vaja vahendeid. Menetluskulude jätmisel hageja kanda kannatavad hageja alaealise lapse huvid; - kui olukorras, kus hageja on töösuhte ajal üritanud tööandjat kõigiti mõista ja sellest tingituna loetakse ta nõudeõigused kaotanuks, oleks ebaõiglane hagejale n.ö lisakaristusena kohaldada tööandja menetluskulude tasumise kohustust. Viidatud põhjendustel palub apellant TsMS § 190 lg 7 alusel mitte mõista hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt riigi tuludesse välja hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kostja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et 02.05.2011 teatas hageja talle, et ta Tartusse ei lähe ja esitas seejärel avalduse töölt lahkumiseks. Nende vahel oli sõnavahetus, kuid tema ebatsensuurseid väljendeid ei kasutanud. Hageja avaldusse ta korralikult ei süvenenud, ta sai aru vaid seda, et hageja soovib töölepingut lõpetada. Tunnistaja M. L. ütluste kohaselt oli ta juhataja kabinetis, kui toimus sõnavahetus hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel; hageja esitas avalduse ja ta sai aru, et hageja soovib töölt lahkuda; hageja lahkus töölt koheselt, kuna teine töötaja pidi minema hageja ringi sõitma. Hageja 02.05.2011 avaldusest, poolte vande all antud ütlustest ning tunnistaja M. L. ütlused tõendavad kogumis seda, et hageja ei olnud nõus kostja poolse töökorraldusega ning hageja arvates rikkus kostja omapoolseid kohustusi ning see asjaolu oli põhjuseks töölepingu ülesütlemisele. Eelnimetatud tõendid kinnitavad ka seda, et selliselt pidi avalduse esitamise põhjustest aru saama ja kostja seaduslik esindaja. Seega oli tegemist töölepingu erakorralise ülesütlemisega ning sellele viitab ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja kinnituse kohaselt ta hageja esitatud avaldusse korralikult ei süvenenud. Ringkonnakohus märgib, et hinnangu andmisel sellele, kas tegemist oli korralise või erakorralise ülesütlemisega, ei ole oluline, kas töötaja viidatud mõjuv põhjus on kostja arvates tõendatud või mitte. Lisaks viitavad töölepingu erakorralisele ülesütlemisele ka töötaja poolt ülesütlemise põhjendamine (korralist ülesütlemist ei pea põhjendama) ning töötaja soov ja tööandja nõustumus lõpetada tööleping ilma etteteatamise tähtajata (korralise ülesütlemise puhul peab töötaja ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva). Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu põhjendused töötaja poolt esitatud avaldusele on vastuolulised. Nii on maakohus kohtuotsuse lk 11 märkinud, et töötaja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, vaid on esitanud avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Asja materjalidest nähtuvalt tööandja töötaja erakorralise ülesütlemise avaldust TLS § 105 lg 1 kohaselt ei vaidlustanud, kuid samas ei rahuldanud ka töötaja taotlust hüvitise saamiseks. Töövaidluskomisjonile esitas TLS § 105 lg 1 järgi avalduse töötaja. TLS § 105 lg 1 kohaselt peab hagi kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Riigikohus on 06.02.2012 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 asunud seisukohale, et TLS § 105 lg 1 järgi peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti. Seega juhul, kui tööandja leidis, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele (tööandja pidi töötaja avalduses märgitud tahet teadma), oleks tööandja pidanud pöörduma ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse. Kuivõrd tööandja erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud, siis ei ole asjakohased tema kohtumenetluses esitatud väited selle kohta, et tegemist oli korralise ülesütlemisega. Samuti ei pidanud maakohus andma hinnangut sellele, kas mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks esines või mitte. Maakohtu vastavad põhjendused ei ole asjakohased. Kuna hageja oli esitanud kostjale erakorralise ülesütlemisavalduse, kostja oli selle kätte saanud ning seda ei vaidlustanud, lõppes tööleping hageja märgitud asjaoludel, s.o TLS § 91 lg 1 alusel. Sellest tulenevalt ei pidanud ka hageja esitama töövaidluskomisjoni töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võis ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist TLS § 100 lg 4 järgi. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas tööandja töövaidluskomisjoni otsuse, millega mõisteti temalt välja töötaja kasuks hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. TLS § 100 lg 4 teisest lausest tulenevalt on hüvitise suuruse määramine kohtu diskretsiooniõigus ning oluline on see, et kostjalt väljamõistetud hüvitis oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Konkreetse vaidluse puhul tuleb hüvitise suuruse muutmisel arvestada eelkõige töölepingu lõpetamise asjaolusid ja poolte käitumist. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses tugines hageja eelkõige 29.04.2011 ja 02.05.2001 tööandjapoolsele rikkumisele ja nimetatud rikkumise asjaoludest tulenevalt on õiglane hüvitise suurus töötaja ühe kuu keskmine töötasu, s.o 1421,66 eurot. Seega tuleb TLS § 100 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 1421,66 eurot.

Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja rahuldas hageja hüvitise nõude. Sellest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hagejale anti Tartu Maakohtu 11.07.2012 määrusega riigi õigusabi ühes kohustusega hüvitada täielikult riigi õigusabi tasu ja kulud osamaksetena ühe aasta jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist (t.l 77). Hagejale osutas riigi õigusabi advokaat M. Kalmus ning ringkonnakohus määras riigi õigusabi põhjendatud ja vajalikuks suuruseks 537,60 eurot. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 1 menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud täielikult nende endi kanda, siis tulenevalt TsMS § 179 lg-st 1 ja Tartu Maakohtu 11.07.2012 määrusest peab H. Siplegas hüvitama advokaat M. Kalmuse poolt osutatud riigi õigusabi tasu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja perre sündinud pärast riigi õigusabi andmist laps ning seega on hageja majanduslik seisund muutunud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõjuva põhjusega TsMS § 190 lg 7 tähenduses ning ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatuks vabastada H. Sipelgas 30% ulatuses riigi õigusabikulude riigituludesse tasumise kohustusest (30% 537,60-st = 161,28 eurot). Seega tuleb H. Sipelgalt riigituludesse välja mõista 376,32 eurot (537,60-161,28) ning nimetatud summa tuleb H. Sipelgal tasuda 12 kuu jooksul võrdsete osamaksetena a` 31,36 eurot kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.