Hageja: K Pa ( ), määratud esindaja vandeadvokaat Eve Grass (e-post [email protected]). Kostja: Ilus Elamus OÜ (asukoht Panga Sukeldumiskuurort, Mustjala vald, registrikood 12412788), lepinguline esindaja Liivi Tuus (e-post [email protected]).
esindajad
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K Pa hagi.
2.Välja mõista Ilus Elamus OÜ-lt K Pa kasuks saamata jäänud töötasu detsember 2014 eest summas 836,22 eurot ja jaanuar 2015 eest summas 347,55 eurot, millelt peetakse kinni töötaja maksukohustus ja töötuskindlustusmakse.
3.Välja mõista Ilus Elamus OÜ-lt K Pa kasuks kasutamata põhipuhkuse hüvitis summas 390,06 eurot, millelt peetakse kinni töötaja maksukohustus ja töötuskindlustusmakse.
4.Välja mõista Ilus Elamus OÜ-lt K Pa kasuks töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitis summas 2736,72 eurot, millelt peetakse kinni töötaja maksukohustus ja töötuskindlustusmakse.
5.Jätta hageja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.
6.Määrata kindlaks vandeadvokaat Eve Grassi (Grass) poolt K Pale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 260 eurot, millele lisandub käibemaks 52 eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul vahetult Tallinna Ringkonnakohtule, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse
2-15-4361 menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).
Asjaolud
1.K Pa esitas 15.01.2015 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Ilus Elamus vastu töö mitte andmise eest keskmise töötasu nõude detsember 2014 – jaanuar 2015 eest, puhkusehüvitise nõude 12 kalendripäeva eest ning ülesütlemise hüvitise välja mõistmiseks. Samuti palus K. Pa lugeda poolte vahel tööleping lõppenuks töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel.
2.Töövaidluskomisjoni 17.02.2015 otsusega rahuldati K. Pa avaldus ning mõisteti keskmine töötasu töö mitte andmisest tulenevalt välja 911,74 eurot (detsember 2014) ning 390 eurot (jaanuar 2015). Puhkusehüvitis mõisteti välja 12 kalendripäeva eest summas 364,40 eurot ning ülesütlemis hüvitis mõisteti välja kolme kuu keskmise töötasu määras summas 2735,22 eurot.
3.Ilus Elamus OÜ esitas 19.03.2015 maakohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses.
4.24.03.2015 määrusega palus kohus K. Pal esitada seoses Ilus Elamus OÜ avaldusega nõuetekohane hagiavaldus, mis saabus kohtule 20.04.2015. Hageja nõue ja põhjendused
5.K. Pa asus kostja juurde tööle alates 01.08.2014.a tähtajatu töölepingu alusel. Töötaja asus tööle koka ametikohale. Töötasuks oli kokku lepitud 4 eurot tund ning hooaja lõppedes lepiti kokku tunnitasus 3.50 eurot. Vastavalt töölepingu punktile 4.2. kohustus tööandja hagejale maksma palka üks kord kuus hiljemalt järgmise kuu 7-ndaks kuupäevaks hageja arvelduskontole. Vastavalt töölepingu p.-le 3.1. asus töötaja tööle vastavalt töögraafikule. Töölepingu p 3.2. kohaselt määrati tööaja algus ja lõpp, vahetuse ülemineku aeg kindlaks tööandja poolt igakuiselt töövahetuse ajakavas, mis oli töötajale täitmiseks kohustuslik. Samas leppisid pooled kokku, et töötaja kohta peetakse summeeritud tööaja arvestust vastavalt ettevõtte töö korraldusele. Alates oktoobrist 2014 ei ole tööandja enam kindlustanud töötajat pideva tööga ning töötaja viibis kodus töö ootel. Aja eest, mil tööandjal töötajale tööd pakkuda ei olnud, tööandja keskmist töötasu töötajale ei maksnud. 23.12.2014.a töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti tööandjalt välja saamata jäänud töötasu, sh keskmine töötasu TLS § 35 alusel oktoobri 2014.a ja novembri 2014.a eest. Kuivõrd tööandja ei kindlustanud jätkuvalt töötajat tööga ei detsembris 2014.a, jaanuaris 2015.a ega maksnud töötajale ka keskmist töötasu, esitas hageja tööandjale 13.01.2015.a töölepingu ülesütlemisavalduse e-posti teel. Ülesütlemisavalduses märkis hageja ekslikult ülesütlemisalusena TLS § 19 lg 2, kuid ülesütlemisavaldusest on selgelt arusaadav, et hageja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Ülesütlemisavaldusest nähtub, et hageja on töölepingu lõpetanud põhjusel, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega ning ei ole kindlustanud töötajat tööga. Kostja ei ole ülesütlemisavaldusele reageerinud ega saamata jäänud töötasu detsembri ja jaanuari kuu eest ega puhkusehüvitist töölepingu lõpetamisel välja maksnud. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust ka vaidlustanud.
2-15-4361 Hageja on töölepingu üles öelnud esmalt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel leides, et tööandja on töölepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud, viivitades töötasu maksmisega. Ülesütlemisavaldusest nähtuvalt on hageja töölepingu üles öelnud lisaks eelpool märgitule veel põhjusel, et tööandja ei ole töötajat tööga kindlustanud. Hageja leiab, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud. Kostja hageja ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks töövaidluskomisjoni ega kohtusse pöördunud ei ole, mistõttu see on kehtiv ning töösuhe on lõppenud hageja poolt avalduses märgitud alusel ja avalduses märgitud kuupäevast. Seetõttu tuleb kostja taotlus lugeda hageja poolt tööleping ülesöelduks korraliselt jätta rahuldamata. Kuna tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 alusel, tekkis kostjal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga selles, et töösuhte lühike kestus on aluseks TLS § 100 lg-s ettenähtud hüvitise vähendamiseks nullini. Kostja jätab tähelepanuta, et töösuhe kujunes 5,5 kuu pikkuseks üksnes kostjast tulenevatel asjaoludel, mistõttu ei saa töösuhte lühike kestus olla põhjuseks hüvitise vähendamiseks. Vastavalt töövaidluskomisjoni poolt töövaidlusasja nr 4-1/2092 tuvastatule on hageja ühe kuu keskmiseks töötasuks 912.24 eurot. Hüvitise arvestus: töötasu augustis 2014 1130 eurot, 160 h; töötasu septembris 2014 878,5 eurot, 168 h; töötasu oktoobris 2014 799,89 eurot, 184 h; töötasu novembris 2014 838,6 eurot, 160 h. TLS § 100 lg 4 alusel makstava hüvitise summa on 2736.72 eurot (1130+878,5+799,89+838,6):(160+168+184+160) = 5,43*168 = 912,24*3 = 2736,72 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista hüvitis hageja kasuks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2736.72 eurot. Hageja keskmise töötasu suuruseks detsembris 2014.a on 836.22 eurot (154*5,43=836.22) ning jaanuaris 2015.a on 347.55 eurot (64*5,43=347.55). Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 35 alusel välja mõista keskmine töötasu detsembri 2014 eest summas 836.22 ja jaanuaris 2015 summas 347.55. Töölepingu p 5.1. kohaselt oli hageja põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva. Avaldaja ei ole töösuhte kestuse ajal puhkust kasutanud. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale rahaliselt kasutamata puhkus 13 kalendripäeva eest (28:365x167=12,81). Seega on puhkusehüvitise suuruseks 390.06 eurot (1130+878,5+799,89+838,6+836,22+347,55):161*13=390.06€) Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 71 alusel välja mõista puhkusehüvitis 13 kalendripäeva eest summas 390.06 eurot. Kostja vastuväite osas selgitab hageja, et tõele ei vasta, et 03.11.2014 koosoleku kohta. Tegelikkuses üritasid töötajad kostja esindajaga kokku saada tõepoolest novembri algusest alates, kuid koosolek toimus alles 16.11.2014. Töötajad palusid selgitust, mis põhjustel on töötasud maksmata ja kas tööandjal ikka on võimalus töötajaid tööga kindlustada, kuna novembris olid töötajad tööl käinud üksikud päevad. Tööandja teatas koosolekul, et neil on mitmeid plaane edaspidiseks. Pooleli on läbirääkimised Kuressaare linnas uut tänavavalgustust paigaldavate ehitusmeeste toitlustamise osas ja seda pikema ajaperioodi vältel. Lisaks mainis tööandja, et on tulemas tellimusi jõulu ja aastavahetuse pidudeks. Kostja ei teatanud koosolekul, et temal ei ole tööd anda. Vastupidi, kostja teavitas töötajaid asjaolust, et kohe on tal tööd pakkuda. Töötasu lubas kostja ära maksta kolme päeva jooksul, sest momendil olevat korraga makstud ära kõigi töötajate eest riigimaksud. Tööandja selgituste kohaselt pidid lähiajal laekuma tasud juba tehtud tööde eest, millest ta lubas töötasud ära maksta. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostja taotlus töölepingu korraliselt ülesöelduks lugemiseks on esitatud õigeaegselt, leiab hageja, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud mõistliku aja jooksul ning hageja ei ole töölepingut üles öelnud hea usu põhimõtet rikkudes. Kuigi kostja ei
2-15-4361 kindlustanud hagejat pideva tööga alates oktoobrist 2014 ega maksnud ka keskmist töötasu, uskus töötaja tööandja antud lubadusi sellest, et kohe lähiajal peaks tööd saama ja detsembris on broneeritud jõulupeod. Samuti lootis töötaja, et tööandja ikkagi tasub saamata jäänud töötasu. Alles detsembri lõpus 2014 sai töötajale selgeks, et tööandja enda lubadustest kinni ei pea, tööga töötajat ei kindlusta ka edaspidi ning töötasu ei maksa. Lisaks tegi töövaidluskomisjon alles 16.12.2014 otsuse, mille põhjal töötaja sai aru, et tal on õigus nõuda tööd ja ka töötasu aja eest, mil töötajal talle tööd pakkuda ei ole. Ülesütlemisavalduse esitas hageja 13.01.2015.a ehk kahe nädala jooksul peale seda kui töötajale sai teatavaks, et kostja lubadustel puudus tõepõhi ja ta ei kavatsegi lepingut täita. Seega on ülesütlemisavaldus esitatud VÕS § 196 lg 3 järgides. Lisaks märgib hageja, et kostja etteheited hageja suunas sellest, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul on kummastavad ja pahatahtlikud. Kostja selle asemel, et töötajaga tööleping ise lõpetada vältimaks ettevõttele lisakulutuste tekitamist, andis vastupidiselt töötajale katteta lubadusi. Hageja leiab, et kostja on hageja suhtes käitunud pahatahtlikult ning kostja on poolte vahel sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud. Isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja sai ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada juba oktoobris 2014.a, on hageja ülesütlemisavalduse esitanud mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas kostjal võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt tööd ega töötasu enam ei nõuta. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg 3 aastat. Kostja ei ole esile toonud mitte ühtegi asjaolu, mille alusel saaks väita, et tal tekkis 3 kuu jooksul õigustatud ootus sellest, et hageja ei soovi tööd ega töötasu vaidlusaluse perioodi eest saada. Kostja vastuväide
6.Hageja sõlmis kostjaga töölepingu ja asus töölepingu alusel tööle alates 01.08.2014. Tööleping sõlmiti tähtajatult. 2014. aasta septembris tekkisid kostjal hooaja lõppemise tõttu makseraskused. Hageja pöördus töötasu nõudega töövaidluskomisjoni poole ja tema kasuks mõisteti töövaidluskomisjoni 23.12.2014 otsusega nr 4-1/2092 välja saamata jäänud töötasu 2014. aasta septembris summas 325,02 eurot, oktoobrikuu eest summas 799,88 eurot ja novembrikuu eest summas 838,60 eurot. Eeltoodust nähtub, et hagejale oli teada, et kostja ei suuda talle töötasu maksta juba 2014. aasta oktoobrikuus. TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Lisaks asjaolule, et hageja nägi, et kostja talle töötasu ei suuda maksta, tegid töötajad ja tööandja esindajad 03.11.2014 ühise koosoleku, kus kostja teatas, et temal ei ole tööd anda. Käesoleval juhul ei öelnud hageja kostjaga sõlmitud töölepingut üles 2014. aasta novembrikuus vaatamata sellele, et talle oli töölepingu ülesütlemise alusena esinev asjaolu teada. Hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 91 lg 2 alusel alles 13.01.2015 alates 14.01.2015. Seega ei öelnud hageja töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai töölepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada. Vaidluse korral tuleb kohtul hinnata, kas hageja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada. Samasuguse regulatsiooni näeb ette VÕS § 196 lg 3. Vastavalt VÕS kommenteeritud väljaandele on sätte eesmärgiks piirata ajaliselt ülesütlemisõiguse kasutamist ja sundida ülesütlevat poolt lepingu jätkamist kiiresti otsustama. Vastavalt TLS § 85 lg-le 3 eeldatakse, et töötaja ütles töölepingu üles korraliselt, kui ta ei tõenda, et ülesütlemine oli erakorraline. Käesoleval juhul oli töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja
2-15-4361 poolt vastuolus seaduse nõuetega ja hea usu põhimõttega ning tema tööleping kostjast tööandjaga tuleb lugeda korraliselt üles öelduks. Juhul, kui kohus peaks vaatamata hageja poolt töölepingu ülesütlemisega viivitamisele asuma seisukohale, et töölepingu korraliselt ülesöelduks lugemiseks puudub alus, juhib kostja tähelepanu asjaolule, et hageja töösuhe kostjaga oli lühiajaline. Töösuhte lühike kestus on alus TLS § 100 lg-s 4 ettenähtud hüvitise vähendamiseks. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul on alus hüvitise vähendamiseks nullini, st hüvitis ei kuulu väljamõistmisele.
Kohtu seisukoht Kohus, vaadanud läbi esitatud hagi ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
7.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 4 sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Töövaidlustuskomisjonile esitatud avalduses (töövaidlustuskomisjoni tl 1-2) on hageja palunud välja mõista töötasu töölt sunnitud eemaloleku aja eest alates 01.12.2014 – 14.01.2015 summas 1301,74 eurot (detsember 2014 eest summas 911,74 eurot ning jaanuar 2015 eest summas 390 eurot). Ka on hageja palunud välja mõista alates 14.01.2015 kolme kuu hüvitis töölepingu lõpetamise tõttu TLS § 91 lg 2 alusel summas 2735,22 eurot ning 12 päeva puhkusehüvitis 364,40 eurot. Töövaidluskomisjoni 17.02.2015 otsusega (tl 3) hageja nõuded rahuldati täielikult. Esitatud hagis palub aga K. Pa kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu detsember 2014 eest summas 836,22 eurot ning jaanuar 2015 summas 347,55 eurot. Puhkusehüvitise palub K. Pa mõista välja 13 päeva eest summas 390,06 eurot ning hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2736,72 eurot. Seega erinevad kohtule esitatud nõuete summad töövaidlustuskomisjonile esitatud nõuete summadest. Riigikohus on oma 28.05.2008 määruses asjas nr 3-2-1-48-08 märkinud järgmist: „Kui kohtusse pöördub isik, kelle vastu töövaidluskomisjonis töövaidlus algatati, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ITVS § 24 lg 5 järgi hagiavalduseks ja vajadusel annab kohus pooltele tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks või täiendavate tõendite esitamiseks. Kolleegium jääb 1. veebruari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06 väljendatud seisukoha juurde, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ka ITVS § 24 lg-s 5 reguleeritud juhtumil. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile ning seda ka juhul, kui kohus kohustab tulenevalt ITVS § 24 lg-st 5 hagejat oma avaldust parandama. /.../ Viimati nimetatud lahendis ei pidanud kolleegium siiski silmas, et hageja võib kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada oma nõuet, mida TsMS § 376 lg 1 järgi on hagejal õigus teha kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Eelkõige võib hageja töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. /.../ Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.“ Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kohtule esitatud haginõude summades on ebaolulised
2-15-4361 muudatused võrreldes töövaidluskomisjonile esitatuga, mistõttu ei ole tegemist TsMS § 376 lg 4 p-i 2 mõttes haginõude muutmisega ning kohus saab esitatud nõuete osas hagi menetleda.
8.Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppemise aluseks oli hageja 13.01.2015 avaldus (töövaidlustuskomisjoni tl 3). Vaidlus puudub ka selles, et kostja pole hageja ülesütlemise avaldust TLS § 105 lg 1 kohaselt vaidlustanud. Riigikohus on oma 06.02.2012 otsuses asjas nr 3-2-1-170-11 märkinud, et ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti. Samas lahendis märgib Riigikohus, et kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Tartu Ringkonnakohus on oma 20.09.2013 otsuses asjas nr 2-11-51877 leidnud, et kuna kostja pole hageja ülesütlemise avaldust vaidlustanud, siis ei pea maakohus hindama, kas esines mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks või mitte. Ringkonnakohus märkis ka seda, et tööandja väited töölepingu korralise ülesütlemise kohta kohtumenetluses on asjakohatud, kuivõrd tööandja ei vaidlustanud erakorralist ülesütlemist. Toodud lahenditele tuginedes leiab kohus, et kostja väited selle kohta, et hageja pole üelsütlemisavaludust esitanud mõistliku aja jooksul (TLS § 91 lg 4), hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning kohus peaks töölepingu lugema korraliselt üles öelduks, on asjakohatud. Kui kostja leidis ülesütlemisavalduse saamisel, et see pole seadusega kooskõlas ning ülesütlemisavaldus on esitatud ebaõigel alusel, tulnuks see vaidlustada TLS § 105 lg-s 1 ettenähtud korras. Seega, kuna hageja on esitanud kostjale erakorralise ülesütlemisavalduse, kostja on selle kätte saanud ning seda ei vaidlustanud, lõppes tööleping hageja märgitud alusel. Kohus nõustub hagejaga, et avaldusest ning selle põhjendustest on selgelt aru saada, et hageja soovib töölepingu lõpetamist TLS § 91 lg 2 p-i 2 alusel.
9.TLS § 28 lg 2 p 1 sätestab, et tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Riigikohus on oma 07.12.2011 otsuses asjas nr 3-2-1-117-11 selgitanud, et TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Asjas puudub vaidlus selles, et kostjal polnud detsembris 2014 ja jaanuaris 2015 hagejale tööd anda. Hagi kohaselt oli hageja kogu selle aja valmis tööle asuma. Kostja pole nimetatud nõude osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega on hageja nõue keskmise töötasu väljamõistmiseks TLS § 35 alusel põhjendatud hagis märgitud ulatuses, so detsembris 2014 summas 836,22 eurot ja jaanuaris 2015 summas 347,55 eurot.
10.TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja on soovinud puhkusehüvitise väljamõistmist summas 390,06 eurot. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 01.08.2014 – 13.01.2015, so 166 päeva. Seega on hageja õigesti leidnud, et TLS § 55 järgi on tal kasutamata puhkusepäevi 13. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" § 2 lg 3 sisalduvatest nõuetest, kuulus arvestamisele kasutamata puhkuse hüvitis 360,06 eurot (1130+878,5+799,89+838,6+836,22+347,55:161*13). Seega kuulub TLS § 71 alusel väljamõistmisele kasutamata puhkuse hüvitis hagis taotletud ulatuses, so summas 390,06 eurot.
11.TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et
2-15-4361 tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja soovib kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmist, kuna hageja on töölepingu kostja olulise rikkumise tõttu üles öelnud (töötasu maksmisega viivitamine ning kostja pole hagejat tööga kindlustanud). Kostja palub aga hüvitist vähendada nullini TLS § 100 lg 4 alusel, kuivõrd hageja ja kostja vaheline töösuhte kestvus oli lühike. Et hageja on kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelnud ning tegemist on kehtiva ülesütlemisega (TLS § 105 lg 2, otsuse p 8), on hagejal õigus nõuda TLS § 100 lg 4 järgi hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus möönab, et teatud juhtudel võib lühikest töösuhet pidada TLS § 100 lg 4 teises lauses sätestatud aluseks, millisel juhul saab hüvitise suurust muuta. Kohus aga ei nõustu kostjaga, et ligi pool aastat kestnud töösuhe on lühike. Võttes arvesse käesoleva vaidluse asjaolusid ei pea kohus põhjendatuks hüvitise suurust muuta. Kostja ei ole vastu vaielnud, et hageja ühe kuu keskmine töötasu suurus oli 912,24 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitis summas 2736,72 eurot. Menetluskulud
12.Et kohus on 08.04.2015 määrusega määranud hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ning kulud, jäävad nimetatud kulud Eesti Vabariigi kanda. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad kostja menetluskulud tema enda kanda.
13.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. RÕS § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Sama paragrahvi lõike 6 järgi määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Hageja esindaja taotluse kohaselt seisnes riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud järgnevas: tsiviilasja materjalidega tutvumine (0,5 tundi – 20 eurot); vestlus kliendiga, asjaolude väljaselgitamine (0,5 tundi – 20 eurot); hagiavalduse koostamine (2,5 tundi – 100 eurot); kostja vastusega tutvumine, seisukoha koostamine (2,5 tundi – 100 eurot); kostja seisukohaga tutvumine ja täiendava seisukoha koostamine (0,5 tundi – 20 eurot). Kokku on taotletav riigi õigusabi summa 260 eurot, millele lisandub käibemaks summas 52 eurot. Kohus on kontrollinud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlust ning on seisukohal, et esitatud taotlus vastab Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega (muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 30.09.2014 otsusega) kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja korrale“ (Kord). Kohus rahuldab seetõttu esitatud taotluse ning
2-15-4361 määrab K. Pale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 260 eurot, millele lisandub käibemaks 52 eurot. Vastavalt Korra p-le 13 maksab Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud välja RÕS § 18 lg-i 1 kohaselt määratud riigi õigusabi osutajale. Tasu ja kulud makstakse välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt esitatud arve ja riigi õigusabi infosüsteemis koostatud tasuarvestuslehe alusel. Kohtuotsus või määrus, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati, tuleb advokaadil teha kättesaadavaks Eesti Advokatuuri juhatusele riigi õigusabi infosüsteemis. Kui viimane ei ole võimalik, tuleb edastada Eesti Advokatuuri juhatusele ärakiri vastavast kohtuotsusest või määrusest. Hageja 21.10.2015 seisukoht
14.Hageja on kohtule 21.10.2015 esitanud täiendava seisukoha kostja 15.10.2015 seisukohale. TsMS § 330 lg 1 sätestab, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohus on määranud asja lahendamisele kirjalikus menetluses oma 25.09.2015 määrusega, mh on kohus teinud määruses ettepaneku esitada pooltel hiljemalt 20 päeva jooksul määruse kätte saamisest võimalikud täiendavad avaldused ja dokumendid. E-toimikust nähtuvalt on hageja kohtumääruse kätte saanud 25.09.2015. Järelikult saanuks hageja oma täiendava seisukoha esitada hiljemalt 15.10.2015. Et hageja täiendav seisukoht on esitatud hilinenult (üks päev enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aega), jätab kohus selle seisukoha TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta. Kohus rõhutab, et menetlusosalised peavad oma menetlusõigusi kasutama heauskselt (TsMS § 200 lg 1). Kohus märgib täiendavalt, et kostja 15.10.2015 seisukoht ei sisaldanud ühtegi uut väidet, mida kostja poleks varasemalt välja toonud ning mille osas oleks kohus pidanud hagejale vastamiseks täiendava tähtaja andma.