AS SEB Pank hagi E Mi (pankrotis) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E Mi (pankrotis) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
141 272,91 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja Ilja Sipari Kostja: E M (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja pankrotihaldur Oliver Ennok, lepinguline esindaja advokaat Anne Värvimann
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25. aprilli 2013 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud kostja, E Mi (pankrotis) kanda.
RIIGILÕIVU VÄLJAMÕISTMINE
Välja mõista E Milt (pankrotis) apellatsioonimenetluse riigilõiv 1300 eurot riigituludesse. E M (pankrotis) on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Pank esitas 20.10.2012 Harju Maakohtule hagi E Mi vastu laenulepingust nr L060015554 tuleneva võla 115 274,46 euro ja laenulepingust nr L070035719 tuleneva võla 25 998,45 euro saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.05.2006 laenulepingu nr L060015554, mille alusel andis hageja kostjale laenu 140 694 eurot, tagastamise tähtajaga 12.05.2036, intressimääraga 6 kuu EURIBOR + 0,6% aastas. Kostja kohustus lepingu järgi tasuma hagejale intresse ja tagastama laenu annuiteetmaksetena alates 12.06.2006 kuni 12.05.2036 iga kalendrikuu 12. kuupäeval. Kostja jättis laenulepingust tulenevad kohustused täitmata, vaatamata hageja nõudmisele võlga ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu 29.10.2009 erakorraliselt üles. Laenulepingu nr L060015554 järgi tuleb kostjal tasuda laenu põhiosa 89 878,83 eurot, intressivõlg 2121,33 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 23 274,30 eurot - kokku 115 274,46 eurot.
3.Pooled sõlmisid 29.06.2007 laenulepingu nr L070035719, mille alusel andis hageja kostjale laenu 71 946 eurot tagastamise tähtajaga 12.07.2037, intressimääraga 6 kuu EURIBOR + 0,7% aastas. Kostja kohustus tasuma hagejale intressi ja tagastama laenu annuiteetmaksetena alates 12.08.2007 kuni 12.07.2037 iga kalendrikuu 12. kuupäeval. Kostja rikkus laenulepingut, jättes nõuetekohaselt tasumata laenu tagasimaksed ja intressi. Kostja vaatamata hageja nõudmisele võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu 29.10.2009 erakorraliselt üles. Laenulepingu alusel jäi kostjal tasumata laenu põhiosa 18 877,86 eurot, intress 1078,18 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 6042,41 eurot - kokku 25 998,45 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt seati 03.05.2006 sõlmitud laenulepingu tagatiseks hüpoteek kostja 1⁄2 suurusele kaasomandi osale kinnistust xxxxxx. Selle laenulepingu sõlmimise ajal oli kostjal kolm ülalpeetavat last. Kostja igakuised väljaminekud laste ülalpidamisele olid ligikaudu 102 eurot lapse kohta ehk 306 eurot kuus. Lisaks kandis kostja kulutusi seoses eluasemega umbes 160 eurot kuus. Söögiks ja muudeks vajalikeks kulutusteks kulus minimaalselt 3000 krooni ehk 191,73 eurot kuus. Seega oli kostjal esimese laenu saamisel ajal igakuiseid kohustuslikke väljaminekuid 658 euro ulatuses. Kostja sissetulek laenu saamisele
eelnenud aastatel, so 2004.a ja 2005.a oli keskmiselt 757 eurot kuus. Alates 30.10.2005.a laekus kostja kontole 29 000 krooni ehk 1853,43 eurot kuus.
5.Esimese laenulepingu alusel saadud summast kandis kostja 1 169 550 krooni ehk 74 747,86 eurot 05.05.2006 üle AS-le Puumarket 03.04.2006 laenulepingu lõpetamiseks. Nimetatud leping ei olnud sõlmitud kostja huvides, vaid eraisiku F K huvides, kes oli kostja äripartner. 485 000 krooni kandis kostja 09.05.2006 üle F K. Kostja kasutusse jäi laenulepingu alusel saadud summast vaid 545 453,94 krooni ehk 34 860,86 eurot.
6.Laenu põhiosana maksis kostja 12.06.2006 kuni 02.10.2009 hagejale tagasi 6521,90 eurot. Intressi tasus kostja 12.06.2006 kuni 08.05.2009 19 313,99 eurot. Teenustasusid maksis kostja 735 eurot. Laenulepingu täitmise katteks realiseeris hageja 18.03.2010 laenu tagatise summas 44 293,27 eurot. Kokku sai hageja kostjalt esimese laenulepingu alusel 70 864,16 eurot.
7.Teise laenulepingu alusel väljastas hageja kostjale 04.07.2007 1 125 005,21 krooni ehk 71 900,93 eurot. Samal päeval kandis kostja 1 125 000 krooni ehk sisuliselt kogu laenusumma üle D Kile kinnistu xxxxxxxx ostmiseks Kiili vallas. Kostjale jäi laenust vaid 5,21 krooni. Teise laenu tagamiseks seati neli hüpoteeki neljale kinnistule kogusummas 371 326,67 eurot. Laenu põhiosana tasus kostja hagejale 1701,01 eurot. Intressina tasus kostja 6689,27 eurot ja teenustasuna 719 eurot. Laenulepingu täitmise katteks realiseeris hageja laenu ühe tagatise 43 370,50 euro eest ning teise tagatise 7996,63 euro eest. Seega sai hageja kostjalt laenulepingu katteks 60 476,41 eurot.
8.Hageja nõue on ebaselge, sest üks tagatisi on xxxxxxxx OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses müüdud vara hinnaga 11 823,65 eurot, millest hagejal on õigus saada minimaalselt 10 050,10 eurot. Seega on hageja tegelik nõue kostja vastu väiksem.
9.Hageja rikkus esimese laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduses (KAS) ja Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruses nr 9 kehtestatud nõudeid. Hageja ei hinnanud põhjalikult kostja maksevõimet ega selgitanud talle pikaajalisest laenukohustusest tulenevaid ohtusid. Kostja laenutoimik sisaldab ainult maksekorraldusi, kostja andmeid, hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepinguid, kinnistusraamatu väljavõtteid. Toimikus ei ole laenuraporteid, laenu andmise otsuseid ega laenuanalüüsi. Kui hageja oleks järginud analüüsi läbiviimise nõudeid, oleks ta jõudnud järeldusele, et kostjal puudus laenude teenindamist võimaldav maksevõime. Hageja ei analüüsinud kostja kolme viimase aasta finantsnäitajaid, vaid piirdus viimase poole aasta sissetulekute nentimisega. Hageja andis kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtet eirates 212 640 eurot laenu, mis on märkimisväärselt suur kohustus eraisiku jaoks. Hageja ei kontrollinud kostja tegelikku laenuvõimet. Kostja sissetulekud laenu saamisele eelnenud kahe ja poole aasta jooksul jäid alla 800 euro kuus, kattes vaevu kohustuslikke väljaminekuid. Põhjendatud ei olnud anda kostjale laenu, mille teenindamiseks kulus 1118 eurot kuus.
10.Kostja vastutust saadud laenude tagasimaksmata jätmisel tuleb vähendada proportsionaalselt hageja rikkumisega. Hageja ei teinud riskianalüüsi ja leidis pealiskaudselt, et kostja on võimeline laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Hageja tekitas kostjale kahju. Hageja poolt kostjale tekitatud kahju tuleb hüvitada selliselt, et kahju hüvitamise tulemusel on kostja samas olukorras, kus ta oleks olnud, kui hageja ei oleks talle laenu andnud. Hagejal on õigus kostjalt tagasi saada ainult laenatud raha. Hageja peab kostjale hüvitama kõik kulud ehk mõlema lepingu intressid, viivised, lepingutasud ja menetluskulud.
11.Esimese laenulepingu alusel on hageja arvestanud intresse 21 435,32 eurot, teenustasusid 2077,30 eurot ja viivist 23 274,30 eurot - kokku lisakulusid 46 786,92
eurot. Teise laenulepingu alusel on hageja arvestanud intresse summas 7767,45 eurot, teenustasusid summas 910,88 eurot ja viiviseid summas 6042,41 eurot, kokku on hageja arvestanud kostjale lisakulusid summas 14 720,74 eurot. Seega on hageja kostjale kahju tekitanud vähemat 61 507,66 euro ulatuses.
12.Hageja laenas kostjale kokku 212 640 eurot. Kostja on tagastanud kokku 131 340,57 eurot. Seega saab hageja maksimaalne nõue kostja vastu lepingute alusel olla 71 249,33 eurot (212 640 – 131 340,57).
13.Hageja on kostjale tekitanud kahju vähemalt 61 507,66 euro ulatuses, millele lisanduvad menetluskulud. Kostja tasaarvestab hageja nõude tema vastu kostja nõudega hageja vastu kahju summas 61 507,66 eurot. Tasaarvestuse tulemusena jääb hageja nõude suuruseks 79 249,33 eurot. Sellest kuulub mahaarvestamisele pankrotimenetluses saadav summa. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
14.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja sõlmisid 03.05.2006 laenulepingu nr L060015554, mille alusel andis hageja kostjale laenu 140 694 eurot, tagastamise tähtajaga 12.05.2036; kostja jättis laenulepingust tulenevad kohustused täitmata; hageja saatis kostjale 03.09.2009 laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate ja palus võlgnevuse tasuda 28.10.2009; kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu 29.10.2009 erakorraliselt üles; hageja ja kostja sõlmisid 29.06.2007 laenulepingu nr L070035719, mille alusel andis hageja kostjale laenu 71 946 eurot tagastamise tähtajaga 12.07.2037; kostja jättis laenulepingust tulenevad kohustused täitmata; hageja saatis kostjale 03.09.2009 laenulepingu erakorralise ülesütlemise teatise, andes võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 28.10.2009; kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 29.10.2009; kostjal on kolm last, kes on sündinud 1994.,1996. ja 2001.a.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahe laenulepingu alusel tasumata jäänud põhivõlga, intressivõlga ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist.
16.Tähtsust ei oma kostja väited selle kohta, kuidas ta tegelikult laenusummat kasutas ning milline summa laenust nö reaalselt talle jäi. Sisuliselt on kostja väited jäänud tõendamata.
17.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist oli tarbijakrediidilepingutega, millised hageja ütles seaduslikult üles. VÕS § 396 lg 1 ja VÕS § 195 lg 2 alusel tuli kostjal pärast laenulepingute ülesütlemist täita lepingulised kohustused laenu põhiosamaksete ja intressimaksete tasumisel, mis olid enne ülesütlemist tekkinud. Poolte vahel sõlmitud laenulepingutest ja seadusest ei tulene, et kui kostja kasutas saadud laenusummat mõnel lepinguga mitteettenähtud viisil, siis ta vabaneb lepinguliste kohustuste täitmisest hageja ees.
18.Laenulepingu nr L060015554 järgi sai kostja laenu 140 694 eurot, mis oli lepingu punkti 3.3. järgi mõeldud kinnistu 1⁄2 mõttelise osa ostmiseks ja elamu ehituse lõpetamiseks. Laenulepingu nr L070035719 järgi anti kostjale laenu 71 946 eurot ja laenu kasutamise otstarbeks oli lepingu p 3.3. järgi eluaseme ostmine xxxxxxxxx, Lähtse külas, Kiili vallas. Seega tuleneb laenulepingutest, et kostja pidi laenusummasid eeskätt kasutama selleks, et tasuda kolmandatele isikutele kinnistute ostmise eest. Laenulepingud ei näinud ette, et laenusummad jääksid nö kostjale endale mingil muul viisil kasutamiseks. Vaidlus puudub selle üle, et pärast laenulepingute sõlmimist omandas kostja 1⁄2 mõttelist osa kinnistust xxxxxxxxxx, Lähtse külas Kiili vallas ning 1⁄2 mõttelist osa kinnistust xxxxxxxxxx, Lähtse külas Kiili vallas. Seega sai
kostja laenu kasutades soovitud kinnistute omanikuks. Kas kostja kasutas saadud laenusummasid osaliselt mõnel muul, laenulepingutes määratlemata eesmärkidel, tõenditest ei nähtu. Kostja ei ole tõendanud muul otstarbel laenu kasutamist. Isegi juhul, kui kostja kasutas osaliselt saadud laenusummasid lepingutega mitteettenähtud eesmärkidel, ei vabasta selline tegevus kostjat osaliselt või tervikuna laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisest hageja ees.
19.Kostja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist hageja poolt. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Kui kostja arvates jättis hageja täitmata seadusest tulenevad kohustused, tuli kostjal neid väiteid tõendada. Väidete tõendamise kohustus ei ole asendatav laenude andmist reguleerivate nõuete loetlemisega.
20.Käesoleval ajal reguleerib vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4032, kuid vastav säte jõustus alles 01.07.2011 ega olnud kohaldatav vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel. KAS § 83 (redaktsioonis, mis kehtis esimese laenulepingu sõlmimise ajal 03.05.2006) nägi lg-s 2 üksnes ette üldise kohustuse, et laenude andmise ja jälgimise põhimõtted kehtestab Eesti Pank. Antud sätte alusel kehtestas Eesti Panga President oma 27.06.2000 määrusega nr 9 "Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine".
21.Kostja on teinud KAS § 83 lg-st 3 eksliku järelduse, et vastutustundliku laenamise põhimõtet tuli järgida juba esimese laenulepingu sõlmimise ajal. Samuti on kostja ekslikult järeldanud, et viidatud Eesti Panga Presidendi määrus sisaldas nõudeid selle kohta, milles seisneb vastutustundliku laenamise põhimõte või head pangandustavad. Esimese laenulepingu sõlmimisel ajal ei näinud õigusaktid krediidiandjale ette otsest kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kas või millist head pangandustava oleks hageja esimese laenulepingu sõlmimisel rikkunud, kostja välja toonud ei ole. Kuidas oleks laenu andmine olnud dokumenteerimise nõuete täpsemal või täielikumal jälgimisel välistatud, ei ole kostja samuti põhistanud.
22.KAS § 83 lg 3 (redaktsioonis, mis kehtis teise laenulepingu sõlmimise ajal 29.06.2007) eristas vastutustundliku laenamise põhimõtet ennast ja selle põhimõtte täitmiseks vajalike dokumentide kogumist. Olukorras, kus kostja hinnangul on laenu andmine jäänud ebapiisavalt dokumenteerimata, ei saa siiski lugeda tõendatuks, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. KAS § 83 lg-s 3 sisalduv regulatsioon erineb VÕS §-s 4032 toodud regulatsioonist ning neid ei saa samastada.
23.Vaatamata kostja etteheidetele ei nähtu tõenditest, et hageja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet sisuliselt rikkunud. 06.05.2006 hagejale esitatud laenutaotluses soovis kostja saada kodulaenu eluaseme ostmiseks Kääri tee 1 aadressil. Kostja märkis enda perekonnaseisuks „vallaline“ ja töökohaks xxxxxxxxxxx tegevjuhi ametikoha. Igakuise netotasu suurusena on kostja välja toonud 29 000 krooni. Igakuiste kulude suuruseks on kostja märkinud 3500 krooni, millest 2000 krooni on eluasemekulud ja 1500 krooni kulud toidule. Taotlusest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud hagejale andmeid ülalpeetavate laste ja nendega seotud kulutuste kohta.
24.Kostja väitel oli esimese laenu taotlemise ajal tema igakuiste kohustuslike väljaminekute suurus 658 eurot. Laenutaotluses nimetas ta oma igakuiste kulutuste suuruse ligi kolm korda väiksemaks. Tõendeid selle kohta, et juba esimese laenutaotluse esitamise ajal oli tema igakuiste kulutuste suurus vähemalt 658 eurot, kostja kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole ka tõendanud, et kaks ja pool aastat enne laenutaotluse esitamist oli tema töötasu oluliselt väiksem. Kuidas oleks hageja sisuliselt pidanud arvestama asjaolu, et kaks ja pool aastat enne taotluse esitamist oli kostja töötasu väiksem kui laenutaotluse esitamisele vahetult eelnenud ajal, ei ole kostja välja toonud.
25.Kostja konto väljavõttest perioodil 01.01.2004 - 31.12.2005 nähtub, et ta on saanud sellel perioodil töötasu KÜ-lt Vilde tee 66. Samuti on tema kontole tehtud regulaarselt erinevaid sularaha sissemakseid, milliste allikat konto väljavõtte järgi ei ole võimalik tuvastada. Konto väljavõttest ei nähtu otseselt ühegi lastega seotud kulutuse (nt lasteaia tasu, laste huvialaringide tasu, lastele vajalikud tarbed vms) tegemist. Konto väljavõttest perioodil 01.10.2005 - 03.05.2006 nähtub, et kostja on saanud sellel perioodil igakuiselt xxxxxxxxxxxx OÜ-lt 29 000 krooni. Kontolt on tehtud mitmeid sularaha väljamaksmisi, kuid lastega seotud kulutuste tegemist väljavõttest taas ei nähtu. Hageja esitatud väljatrüki kohaselt avaldas kostja andmed oma laste kohta pangale alles 23.10.2006 U-Neti kaudu. Seega ei saanud hageja esimese laenutaotluse alusel kostja krediidivõimelisuse hindamisel kuidagi arvestada võimalikke lastega seotud kulusid. Kostja ise oma lastega seotud kulutusi laenutaotlustes esile ei toonud ja selliste kulutuste tegemine ei nähtu konto liikumistest. Kostja avaldas oma laste kui ülalpeetavate olemasolu hagejale alles pärast esimese laenulepingu sõlmimist.
26.Hageja 26.04.2006 koostatud laenuraportist nähtub, et lisatagatiste olemasolu tõttu (ühishüpoteek 1⁄2 kinnistust xxxxxxxxxxxx, 1⁄2 kinnistust xxxxxxxxxxxx, korteriomand xxxxxxxxxxxx) otsustati kostjale anda laenu. Lähtudes kostja esitatud andmetest tema sissetuleku kohta, on tegelikuks laenu tagasimakseks arvestatud 10 073 krooni ning arvestuslikuks tagasimakseks 11 979 krooni. Kostjale allesjäävaks summaks pärast laenumakseid on leitud 8462 krooni (ehk 540,82 eurot kuus). Tõendist nähtub, et hageja hindas kostja krediidivõimelisust talle kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel. Kui tegelikud andmed jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust kostja ise, sest ta ei avaldanud hagejale tegelikke andmeid.
27.Kostja on hagejale 09.06.2007 esitatud laenutaotluses soovinud saada kodulaenu eluaseme ostmiseks 1 750 000 krooni. Kostja on oma töökohaks märkinud Ecomerc Ehituse juhatuse liikme ametikoha ning netotöötasu suuruseks 29 000 krooni. Muude tulude netosuuruseks on kostja märkinud 5500 krooni. Igakuiste kulude suurusena on kostja välja toonud 5000 krooni, millest 2500 krooni on eluasemekulud ning 2500 krooni kulud toidule. Taotluse kohaselt soovis kostja vahetada Kääri tee 1 eluaseme Kääri tee 3 vastu. Seega ei ole kostja ka teises laenutaotluses välja toonud oma lastega seotud kulutusi ja on igakuiste kulude suuruseks hinnanud ligikaudu 319,55 eurot.
28.30.05.2007 laenuraportis on laenuettepaneku alaosas märgitud: „Klient soovib eluaset vahetada. Ostab praegu ära kõrvalmaja, paneb müüki talle endale kuuluva maja. Et müügiperioodid on läinud pikemaks, ei oska ta prognoosida kui kiiresti müük läheb, aga aastaga peaks ju ikka müüdud saama. Sissetulek hea, tunnen klienti, omafinantseering hea. Lisaks palgale ja renditulule on ta tegev ka muudes ettevõtmistes,.., tegelikud sissetulekud suuremad kui paberil näha“.
29.Laenuraportis on hinnatud tagatiste väärtust, kostja seniseid kohustusi panga ees, samuti tema deklareeritud sissetulekut 34 500 krooni. Tegelikuks tagasimakse suuruseks on arvutatud 6023 krooni ja arvestuslikuks tagasimakseks 7192 krooni. Kostjal allesjäävaks summaks pärast laenumakseid on leitud 8474 krooni. Seega nähtub, et teise laenu puhul analüüsiti kostja krediidivõimelisust tema esitatud andmete alusel. Laenu andmisel eeldati, et esimese laenulepingu alusel soetatud eluase saab peagi müüdud ning kostja jätkab laenu tasumist teise lepingu alusel. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja ei ole kostjale laenude andmisel rikkunud ühegi õigusakti sätet ega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
30.Juhul, kui kostja krediidivõimelisust arvestati ebaõigesti ega hinnatud tema tegelike kulutuste suurust, on selle eest vastutav kostja ise. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need
asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kostja on hageja vastutuse piiritlemisel sisuliselt tuginenud vaid sellele, et tema tegelikud kulutused olid laenu andmise ajal oluliselt suuremad, kui hageja arvesse võttis. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kostja esitas ise hagejale ebaõigeid andmeid oma kulutuste suuruse kohta ning sellest tulenevat kannab kostja vastutust täies ulatuses ise. VÕS § 14 lg 2 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.
31.Kostja on esile toonud rea etteheiteid laenutoimiku vormistamise ja laenuga seotud toimingute dokumenteerimise osas, kuid ta ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas ühe või teise väidetavalt ebakorrektselt dokumenteeritud toimingu puhul oleks laenu andmine pidanud olema välistatud. Isegi juhul, kui krediidiandja on rikkunud mõnda dokumenteerimise kohustust või rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Riigikohus on leidnud (RK TKo 3-2-1-136-12, p 25), et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lg-le 4. Krediidivõtja kahju nõue ei saa olla põhistatud ja tõendatud ainuüksi sellega, et kostja soovib end vabastada laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate intresside või viiviste tasumise kohustusest. Kostja on soetanud talle antud laenu eest kaks eluaset ning ta ei saanud eeldada, et tema krediidivõimelisuse teistsugusel hindamisel oleks hageja või mõni teine krediidiasutus pidanud talle andma laenu intressivabalt. Kostja ei ole seejuures üldse arvestanud enda poolt ebaõigete andmete esitamist krediidiandjale.
32.Eeltoodut kogumis arvestades leidis kohus, et kostja tasaarvestuse avaldus hageja vastu ei ole põhjendatud ega tõendanud. Isegi tasaarvestuse põhjendatuse korral oleks kostjal olnud võimalik vabaneda temalt nõutava kohustuse täitmisest vaid osaliselt. Millisel alusel ja millistel põhjustel vaidleb kostja nõudele tervikuna vastu, tema vastuväidetest ei nähtu.
33.Laenumaksete aruandest nähtub, et esimese laenulepingu alusel jäi kostjal tagastamata 89 878,83 eurot. Laenumaksete aruandes kajastub tagatise müügist saadud summa 44 293,27 eurot. Teise laenulepingu kohta koostatud laenumaksete aruandest nähtub, et laenulepingu alusel jäi kostjal tasumata 18 877,86 eurot. Laenumaksete aruandes kajastuvad tagatiste müügist saadud summas 43 370,50 eurot ja 7 996,63 eurot. Muid tõendeid selle kohta, et hagejale oleks laenude katteks mõnelt isikult täiendavaid summasid laekunud, kostja kohtule esitanud ei ole. Ainuüksi hageja võimalus saada Tercom Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõude katteks täiendavaid summasid ei muuda hageja nõuet ebaselgeks. Õigusaktidest ei tulene laenuandjale kohustust oodata enne nõude esitamist laenusaaja vastu ära kõigi tagatiste realiseerimisega seotud menetluste tulemused. Juhul, kui hageja saab laenu katteks hiljem täiendavaid summasid Tercom Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, on kostjal võimalik see välja tuua tema vastu suunatud täitemenetluses, esitades osaliselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku § 221 alusel.
34.Kuna kostja ei ole esitanud selliseid väiteid ega tõendeid, mis võimaldaksid jätta hageja nõude tema vastu osaliselt või täielikult rahuldamata, kuulub hagi täielikule rahuldamisele. Hageja esitatud intressi ja viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
35.Harju Maakohus kuulutas 16.mai 2016 määrusega välja kostja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Oliver Ennoki. Pankrotihaldur andis PankrS § 43 lg 5 alusel võlgnikule nõusoleku, et ta võib ise esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus
36.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise.
37.Kohus eksis tõendamiskoormise jagamisel. Kohus leidis ekslikult, et kostja kohustus oli tõendada hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning kui kostja krediidivõimelisust näitavad andmed jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust kostja, sest ta ei avaldanud hagejale tegelikke andmeid. TsMS § 230 lg 1 ebaõige kohaldamise tulemusel asus kohus ekslikule seisukohale, et hageja ei rikkunud kostjale laenu andmisel ühtegi õigusakti sätet ega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
38.Kohus jättis vaidluse lahendamisel ja tõendamiskoormise jagamisel tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et käesolevas vaidluses ei ole õigussuhte pooled võrdsed ning neil on seetõttu erinevad kohustused ja vastutus. Hageja kui krediidiasutuse suhtes kehtivad oluliselt rangemad nõuded kui nn kiirlaenukontoritele. Kostja on kõnealuses õigussuhtes ilma igasuguste õigus- ja finantsteadmisteta tarbija, kellele pangaga tsiviilkäibes osalemisel kõrgendatud nõuded ei laiene.
39.Hageja poolt esitatud laenutoimikust ja tema ütlustest ilmnes, et ta ei ole 27.06.2000 määruse p-le 3.4 vastavat laenuanalüüsi koostanud. Hageja ei hinnanud enne laenude andmist kostja viimase kolme aasta finantsnäitajaid ega muid määruses nõutud asjaolusid ning teise laenu väljastamisel ei hinnanud hageja ka kostja laste ülalpidamiskohustusest tulenevaid riske. Kuivõrd hagejal kui krediidiasutusel oli määrusest tulenev kohustus kostja majanduslikku seisu põhjalikult hinnata, lasus tal vastavalt ka kohustus küsida kostjalt andmeid tema viimase kahe ja poole aasta sissetulekute kohta, mis hageja panga kontolt ei nähtunud. Hageja nimetatud andmete osas huvi ei tundnud ega neid kostjalt ei küsinud. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, milliseid andmeid pank vajab, et tema maksevõimet hinnata. Seetõttu ei saanud kostjal ka lasuda kohustust oma finantsnäitajate esitamiseks pangale olukorras, kus pank neid temalt ei küsinud. Seega ei saa kostja olla vastutav asjaolu eest, et ta ei esitanud pangale oma laenusaamisele eelneva kahe aasta sissetulekute andmeid. Kostjalt krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike andmete mitteküsimise ja seetõttu laenuanalüüsi koostamise nõuete rikkumise eest vastutab hageja kui krediidiasutus.
40.Vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõtted olid krediidiasutustele täitmiseks kohustuslikud juba kostjaga õigussuhete sõlmimise ajal. Ka sel ajal oli pangal kohustus põhjalikult hinnata laenusaaja maksevõimet enne laenu andmise otsustamist ning küsida selleks laenusaajalt vastavat informatsiooni. Samuti oli pangal kohustus klienti enne laenuandmist nõustada ning hoiatada teda laenu võtmisega kaasnevate riskide eest. Käesoleval juhul üritab hageja vastutuse oma kohustuste rikkumise eest lükata kostja kui tarbija kaela. Hagejal oli kohustus tõendada, et ta ei rikkunud oma kohustusi, kuid seda ta ei teinud. Hageja andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus kostja finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele ning hageja teadis seda või oma turuseisundit arvestades oleks pidanud teadma. Kohus leidis ebaõigesti, et esimese laenulepingu sõlmimise ajal ei näinud õigusaktid krediidiandjale ette kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus oleks pidanud vastavast põhimõttest lähtuma ka esimese laenu andmisel.
41.Hageja kohustuste rikkumine ei seisnenud mitte laenu andmise ebapiisavas dokumenteerimises, vaid puudulik dokumenteerimine tõendab seda, et hageja jättis kostjale laenude andmisel järgimata määruse p-des 3.2 ja 3.4 sätestatud nõuded, st ei koostanud enne laenu andmist laenuanalüüsi, ei hinnanud kostja maksevõimet, mh ei küsinud andmeid tema laenude andmisele eelnenud kahe ja poole aasta kohta ega arvestanud vähemalt teise laenu väljastamisel kostja kolme lapse ülalpidamiskohustusega. Kui hageja oleks oma eelnimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks ta jõudnud järeldusele, et kostja ei olnud pikas perspektiivis võimeline laene teenindama, mistõttu oleks hageja pidanud kostjale laenu andmisest keelduma. Kohus eelnimetatud asjaolusid asja lahendamisel ei analüüsinud ega teinud neist mingeid järeldusi. Seetõttu jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et kostja ei toonud välja, milliseid sätteid hageja kostjale laenu andmisel rikkus.
42.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tekitanud kostjale kahju. Kostja tasaarvestusavaldus tugines kahjule, mille tekitas hageja kostjale sellega, et rikkus hea usu ja vastutustundliku laenamise põhimõtet; rikkus määruse nr 9 p-te 3.2, 3.4.2, 3.4.3, 3.4.8, 3.4.9, 3.5.6, 4.3 ja 4.7, ehk ei koostanud enne kostjale laenude andmist määruses sätestatud korras laenuanalüüsi, mille tulemusena andis kostjale laenu olukorras, mil laene ei oleks tohtinud anda, kuivõrd juba laenude andmise ajal oli ilmne, et kostja ei suuda neid pikemas perspektiivis teenindada; ei nõustanud kostjat laenude andmisel ega informeerinud teda pikaajaliste finantskohustustega kaasnevatest riskidest. Hageja ei korraldanud kostjale ühtegi kohtumist ega nõustamist. Kostja kahju seisneb laenulepingutest tulenevates negatiivsetes tagajärgedes.
43.Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi kostjale laenu andmisel, sh vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõtet. Hageja ei tõendanud ka seda, et kostjale ei tekkinud kahju ja hageja kohustuste rikkumine ei ole kahjuga põhjuslikus seoses. Kostjale tekkinud kahju lõplik suurus kuulub kindlakstegemisele edasises menetluses.
44.Hagi tuleb jätta läbivaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel ja hagejal on õigus esitada oma nõue pankrotiseaduses sätestatud korras kostja pankrotimenetluses. Vastus apellatsioonkaebusele
45.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest hagi läbivaatamata jätmiseks puudub alus ja tegemist on õiguslikult perspektiivitu kaebusega või alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
46.TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta hagi läbi vaatamata.
47.Ringkonnakohtu hinnangul leiab kostja ebaõigesti, et hagi tuleb jätta PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata ja hagejal on õigus esitada oma nõue pankrotiseaduses sätestatud korras kostja pankrotimenetluses. Nimetatud sätte kohaselt jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. Käesolevas asjas tegi maakohus otsuse enne kostja pankroti väljakuulutamist, mistõttu puudub seaduslik alus hagi läbivaatamata jätmiseks.
48.Kuigi kostja ei palu maakohtu otsust tühistada ega teha ringkonnakohtul teistsugust otsust, on kaebuses esitatud ka väiteid, mis puudutavad maakohtu otsuse sisu ja ringkonnakohus peab võimalikuks neile vastata.
49.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
50.Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on maakohtu otsuses juba vastatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
51.Maakohus leidis õigesti, et kostja oleks pidanud oma kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tõendama. Kostja kohustus oli tõendada nii kahju olemasolu, hageja õigusvastast käitumist kui ka põhjuslikku seost talle tekkinud kahju ja hageja rikkumise vahel. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Asjaolu, et hageja on krediidiandja ja kostja tarbija, ei muuda tõendamiskoormist kostja nõude osas, millega ta soovis hageja nõuet tasaarvestada.
52.Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et krediidiandjad pidid järgima nii vastutustundliku laenamise kui ka hea usu põhimõtteid juba enne nende seadustes kohustuslikuna sätestamist. Samas ei nähtu asja materjalist, et hageja oleks neid põhimõtteid rikkunud. Hageja hindas enne laenude andmist kostja krediidivõimelisust talle kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel. Kui kostja esitas hagejale ebaõigeid andmeid oma väljaminekute suuruse kohta, ei saa seda põhjendada teadmatusega ega süüdistada selles hagejat.
53.Asja materjaliga ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, et hageja andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus kostja finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele. Kostja laenutaotluste ja pangakonto väljavõtete ning laenuraportite alusel sellist järeldust teha ei saa. Hageja teostas enne laenude andmist põhjalikud laenuanalüüsid, mille kohta on kohtule esitatud ka tõendid (t lk 117-122). Tõendite kohaselt oli kostja krediidivõimekus laenulepingute sõlmimisel laenude teenindamiseks piisav. Kostja ei teavitanud enne esimese laenulepingu sõlmimist hagejat ülalpeetavatest ning nendega seotud kulutustest. Teise laenulepingu sõlmimisel on hageja eeltooduga arvestanud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud oma väidet, et laenulepingute sõlmimisele eelnenud viimase kolme aasta finantsnäitajate alusel oleks hageja pidanud talle laenude andmisest keelduma. Kostja hilisem sissetulekute vähenemine ja makseraskustesse sattumine ei anna iseenesest alust väita, et hageja oleks rikkunud seadusest või muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, millega tekitas kostjale kahju. Sellist järeldust ei võimalda teha ka väidetav laenude dokumenteerimise nõuete rikkumine.
54.Kuna kostjal puudub kahju hüvitamise nõue hageja vastu ja tema tasaarvestusavaldus ei ole põhjendatud, ei ole hageja nõue VÕS § 186 p 2 ja § 197 lg 1 tähenduses lõppenud ning maakohus rahuldas hagi õigesti.
55.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsugust otsust, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
56.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi
jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
57.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv 1300 eurot riigituludesse, mille tasumise osas ta sai menetlusabi menetluskulude kandmisel Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2013 määrusega. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kostja täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.