Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud 31.01.2011 sõlmisid hageja ja kostja töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juures tööle alates 31.01.2011. Tööleping on lõpetatud koondamise tõttu 13.01.2012. Kostja on pärast töölepingu lõppemist esitanud hageja vastu töövaidluskomisjoni 4 avaldust, millest viimase osas on menetluses tsiviilasi nr 2-12-31818 ning varasemad töövaidluskomisjoni otsused on jõustunud. Töövaidluskomisjon jättis kõik kostja varalised nõuded rahuldamata. Lisaks on kostja esitanud 23.05.2012 Andmekaitse Inspektsioonile hageja tegevuse peale isikuandmete kaitse seaduse alusel kaebuse. Hageja teavitas inspektsiooni kostja isikuandmete töötlemise asjaoludest ja isikuandmete kaitse seaduse rikkumist ei tuvastatud ning järelevalvemenetlus antud asjas lõpetati. Kostja kaebusele vastamiseks oli hageja sunnitud ostma õigusabiteenust ja seega on kostja hagejale tekitanud otsese varalise kahju kogusummas 825,30 eurot. Kui kostja oleks oma käitumises olnud heatahtlik ning tema eesmärk oleks olnud üksnes saavutada oma õiguste tunnustamine ja selgitada välja rikutud õigused, siis on arusaamatu, miks kostja enne ametiasutustesse pöördumist ei küsinud selgitusi hagejalt endalt. Alusetute kaebuste esitamisel pidi kostja ette nägema võimalikke tekkivaid kulusid. Juhul kui töövaidlused oleks lahendatud kohtus, oleks hageja saanud esitada ka menetluskulude hüvitamise nõude. Kõigist töövaidlusasjadest nähtub, et tegemist ei olnud kostja õiguste rikkumisega. Samuti ei olnud tegemist keeruliste ja arusaamatute situatsioonidega, mille lahendamisel oleks olnud vaja töövaidlusorgani abi. Kostja on jätkuvalt tegelenud pahatahtliku kaebeõiguse ärakasutamisega. Hageja esindajaga võeti 18.10.2012 ühendust Politsei-ja Piirivalveametist (PPA) seoses kostja poolt hageja vastu oktoobrikuus PPA-le esitatud avaldusega. Ka nimetatud kriminaalmenetluse avaldus jäeti PPA poolt rahuldamata ning menetlust ei alustatud aluse puudumise tõttu. TLS alusel kohustuvad nii töötaja kui tööandja käituma üksteise suhtes heatahtlikult ning lojaalselt. Kuna poolte vahel oli lepinguline suhe, siis on hagejal õigus nõuda õiguskaitsevahendina VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel kahju hüvitamist. VÕS kahju hüvitamise regulatsioon on üldnormina kohaldatav ka töölepinguliste vaidluste puhul, kui töölepingu seadusest ei tulene teisti. Eelnevast tulenevalt palus hageja mõista X Xilt välja kahju summas 825,30 eurot ja jätta menetluskulud X Xi kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pärast töösuhte lõppu oli kostja seisukohal, et tema töösuhtest tulenevaid õigusi on rikutud ning ta pöördus oma rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või vastavasse ametiasutusse. Töövaidluskomisjoni menetlust reguleerib individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, mis ei kohusta menetlusosalist võtma endale esindajat (sh juristi või advokaati). Samuti suhtlemiseks Andmekaitse Inspektsiooniga. Kuna hageja on vabatahtlikult ostnud õigusabi teenust, siis ei ole põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt on kostja tekitanud hagejale kahju. Hageja on esitanud Iuring Konsult OÜ väljavõtte OÜ-le Hansapakend õigusabi teenuse aruannetest. Aruande kohaselt on Iuring Konsult OÜ 21.06.2012 koostanud vastuse projekti MAQS büroo pöördumisele seoses X Xiga. Kui hageja mõtleb MAQS all MAQS Law Firm Advokaadibürood, siis ei ole Iuring Konsult OÜ MAQS Law Firm Advokaadibüroole seoses X Xiga ühtegi vastust saatnud. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg-st 3 tulenevalt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama

2(5)

üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Antud juhul ei esine alust asuda seisukohale, et kostja pidi ette nägema hagejal tekkinud kulutusi. Asjaolu, et kostja ei pidanud eeldama hageja poolt esindaja palkamist, kinnitab ka hageja enda sellekohane kinnitus, et töövaidluskomisjoni ja Andmekaitse Inspektsiooni menetluses olnud asjade näol ei olnud tegemist keeruliste ja arusaamatute situatsioonidega. Seega ei saanud hageja eeldada, et kostja pidi mõistma, et tema poolt avalduste esitamine toob hagejale vältimatult kaasa õigusabiteenuste kulu. Samuti ei tulenenud hagejale ühestki õigusaktist kohustust lepingulise esindaja abi kasutamiseks. Seega ei ole käesoleval juhul tuvastatav VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud eeldus, mille kohaselt on isik kohustatud hüvitama üksnes ettenähtava kahju, kuna antud juhul ei pidanud kostja eeldama, et hageja palkab lepingulise esindaja. Kohus märkis, et igale isikule peab olukorras, kus võib esineda tema õiguste rikkumist, olema tagatud võimalus pöörduda vastavasse asutusse, mis on pädev asja arutama. Põhiseaduse § 46 kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Seega ei saa kostjale ette heita, et ta pöördus oma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni ja Andmekaitse Inspektsiooni ning seda ka juhul, kui tema avaldus jäi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus on jätnud hageja väited kostja pahatahtlikkuse kohta tähelepanuta ja käsitlemata ning vääralt tõlgendanud hageja esitatud kirjalikke seisukohti. Asjaoluga, et tegemist ei olnud keeruliste ja arusaamatute situatsioonidega, tahtis hageja selgitada kostja pahatahtlikku käitumist hageja suhtes. Kostja oleks saanud mitmed menetlused ja sellest tulenevad kulud ära hoida, kui ta oleks enne õiguskaitseorganitesse pöördumist vähemalt küsinud selgitusi hagejalt endalt. Samuti oleks kostja pidanud aru saama, et tegemist on alusetute kaebustega. VÕS § 127 alusel kahju hüvitamise esmaseks eelduseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Hageja on tõendanud õigusabikulude näol endal kahju tekkimise. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel on olemas. Maakohus on vääralt leidnud, et VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud eeldust ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Hageja leiab, et kostja pidi mõislikkuse põhimõttest lähtuvalt eeldama, et kaebuste esitamine võib teisele poolele tuua kaasa vajaduse teha kulusid õigusabile. Maakohtu seisukoht, et lepingulise esindaja abi kasutamise kohustus ei tulene ühestki õigusaktist, on vastuolus menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga kohtumenetluses. Õigusabi teenuse kasutamine on iga isiku õigus igas menetlusstaadiumis, sh kohtueelses menetluses. Kõigil isikutel on õigus pöörduda nii kohtusse kui kohtueelsetesse organitesse, kuid seda tehes tuleb arvestada ka võimalike kulude ja kahjudega, mis kaasnevad nõuete rahuldamata jätmisega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta tuleb selle motiive (TsMS § 657 lg 1 p 2l). Hageja õigus nõuda kostjalt õigusabikulude tasumist tuleneb VÕS § 101 lg 1 p-s 3 ja § 128 lg-s 3 sätestatust. Õigusabikulud on kantud seoses kostja pöördumisega töövaidluskomisjoni ja

3(5)

Andmekaitse Inspektsiooni töösuhtest tulenevas vaidluses. Kuigi töösuhe kostjaga oli vaidlustamata andmete kohaselt lõppenud kostja koondamise tõttu 13.01.2012, on tegemist lepingulisest suhtest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kostja pöördumise nimetatud institutsioonide poole tingis väidetav tööandja poolne kohustuste rikkumine töösuhte ajal. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust VÕS § 127 lg-s 3 sätestatu osas, so kahju ettenähtavuse reeglit. Normi kohaselt ei ole oluline, kas töötaja nägi lepingu sõlmimisel ette või pidi ette nägema lepingu rikkumist, vaid üksnes see, kas ta oleks pidanud arvestama sellise kahju tekkimisega. Töölepingu sõlmimisel tööandjaga peab töötajale tema tavalise elunägemuse kohaselt olema ettenähtav, et võimaliku töösuhtest tuleneva kohtueelse vaidluse kaotamise korral peab ta kandma tööandja kulud õigusabile. Seejuures ei pea töötaja ette nägema võimaliku kahju konkreetset suurust. Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamine ettenähtavuse kriteeriumist ei ole aga absoluutne. Selleks, et tööandja saaks nõuda nende hüvitamist, peavad kulutused õigusabile olema vajalikud ja põhjendatud, need peavad olema põhjustatud võlgniku lepingurikkumisest ning võlgnik pidi vastavalt lepingu rikkumise asjaoludele saama nende tekkimisega arvestada. Käesoleval juhul saab lepingu rikkumiseks pidada põhjendamatute kaebustega erinevate institutsioonide poole pöördumist (lojaalsuskohustuse rikkumine). Seejuures ei ole oluline, kas kostja pidas subjektiivselt oma kaebusi õigustatuks. Seetõttu ei oma tähendust ka hageja käsitlus kostja pahatahtlikkusest. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul, kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-19-13, p 11). Analüüsides hageja poolt kahes võidetud töövaidlusasjas esitatud töövaidluskomisjoni otsuseid (tl 45-48), leiab ringkonnakohus, et õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik. Tegemist oli vaidlustega, kus tööandja pidi esitama õigusliku argumentatsiooni ja oma väiteid tõendama. Andmekaitse Inspektsiooni teatest (tl 51) ei selgu vaidluse sisu, mistõttu ei ole võimalik hinnata õigusabi kasutamise mõistlikkust. Nimetatud osas ei ole hageja õigusabi kasutamise vajalikkust tõendanud. Hageja on esitanud väljavõtte OÜ Hansapakend õigusteenuse aruannetest, tõendamaks, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis (tl 30). Kuna eelnimetatud aruandes on eristamata kolme töövaidluskomisjonis toimunud vaidluse osas hagejale õigusteenuse osutamise sisu ja maht, selles sisaldub Andmekaitse Inspektsioonile esitatud avalduse osas nõustamine, kohtu menetluses olev konkurentsipiirangu vaidlus, palus ringkonnakohus hagejal täpsustada oma nõude kujunemist. Hageja ringkonnakohtule esitatud täpsustuste kohaselt taotleb ta kostjalt õigusabikulude hüvitamist, mis on tekkinud järgmiselt: - töövaidlusasjas nr 4-4-2/471, milles vaieldi töösuhte alguse tuvastamise ja tõendi väljastamise üle 0,5 h ulatuses; - töövaidlusasjas nr 4-4-2/536, milles vaieldi hüvitise saamise õiguse üle TLS § 100 lg 5 alusel 2,5 h ulatuses;

4(5)

- töövaidlusasjas nr 4-4-2/650, milles vaieldi ebaseaduslikult töötasust kinni peetud summa väljamõistmise üle 2 h ulatuses. Nendest esimene vaidlus on rahuldatud töötaja kasuks ja kaks järgmist tööandja kasuks. Seega ei saa hageja taotleda vaidluses nr 4-4-2/471 osutatud õigusabiteenuse eest hüvitist. Täpsustusest ei selgu kahe järgmise hageja võidetud vaidluse osas õigusabiteenuse sisu. Nimetatu ei ole tuletatav ka õigusteenuse aruandest, kuna selles ei sisaldu vaidluste numbrid ja õigusteenuse osutamine erinevate vaidluste lõikes (nt telefonikõned või materjalidega tutvumine) ei ole konkreetselt jälgitav. Seega on hageja nõue tõendamata. Eeltoodud põhjustel jääb hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.