5.Mõista hagejalt X OÜ-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv 125 eurot. Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Tasumisega viivitamise korral võib valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata lahendi sundtäitmisele. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu summalt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.X OÜ (hageja) esitas 13. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista töövaidluskomisjoni (edaspidi: TVK) menetluses kantud õigusabikulu 487,50 eurot ja sellelt viivise hagi esitamisest kuni tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
-
-
kostja asus hageja juurde tööle 2. septembril 2019. Hageja ütles töölepingu kostjaga üles 21. novembri 2019 avaldusega alates 3. detsembrist 2019; kostja esitas 5. detsembril 2019 TVK-le töövaidlusavalduse tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ning välja mõista hüvitis 1854,75 eurot TLS § 109 lg 1 alusel; TVK võttis 9. detsembri 2019 määrusega kostja avalduse menetlusse ja määras istungi
9.jaanuariks 2020. Kostja ja tema esindaja ei ilmunud istungile ega põhjendanud istungile ilmumata jätmist, mistõttu TVK lõpetas 9. jaanuari 2020 määrusega töövaidlusasja menetluse; seoses TVK menetlusega kandis hageja õigusabikulu 487,50 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
hageja ei saa nõuda TVK-s kantud õigusabikulude hüvitamist kahjuna, kuna vaidlus ei jätkunud kohtus; hagejal ei olnud vaja kasutada TVK-s õigusabi vaidluse vähese keerukuse tõttu. Hageja oli võimeline ise oma õigusi kaitsma; hageja ei tõendanud, et ta on õigusabi arved tasunud, st tal ei ole kahju tekkinud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 19. juuni 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 487,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 13,53 eurot ja viivise põhinõudelt alates 19. juunist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 määras, kuid mitte rohkem, kui 487,50 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus leidis TLS § 15 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 alusel, et kostja rikkus töölepingust tulenevat lojaalsuskohustust, millega tekitas hagejale kahju TVK-s kantud õigusabikuluna.
3.1.1.Hageja avaldus töölepingu ülesütlemise kohta on põhistatud ja sellest nähtuvad asjaolud, miks hageja soovib töölepingu üles öelda. Seega ei ole hageja töölepingu ülesütlemisavaldus paljasõnaline. Kostja ei nimetanud töövaidlusavalduses asjaolusid ega viidanud tõenditele, mis kinnitaks tema töökohustuste nõuetekohast täitmist. Avalduses ei vaielnud kostja vastu ega lükanud ümber ühtegi hageja ülesütlemisavalduses toodud etteheidet. Seega saab kostja töövaidlusavaldust pidada põhjendamatuks ja selles esitatud väited on tõendamata.
3.1.2.Asjakohane pole kostja väide, et hageja lõpetas töölepingu ajal, millal kostja viibis haiguslehel. Kostja ei tuginenud sellele töövaidlusavalduses. Lisaks ei tulene TLS-st keeldu öelda tööleping üles ajal, millal töötaja viibib haiguslehel. 2 (5)
3.1.3.Töövaidlusavaldust ei saa hinnata põhjendatuks kostja väite kaudu, et hageja viivitas lõpparve maksmisega. Kostja ei sisustanud TVK-s töölepingu ülesütlemise tühisust lõpparve tasumise viivitamisega. Lisaks selgitas hageja TVK-le esitatud vastuses, et lõpparve maksmine viibis põhjusel, et hageja ootas kostja haiguslehte, et maksta välja ka haigushüvitis, kuid väljamakseks vajalikke andmeid hagejani töösuhte lõppemise päevaks ei jõudnud. Tähtsust ei oma kostja väited, et hageja ei teinud töötamise registrisse kannet töösuhte lõpetamise kohta, ei tasunud haigushüvitist ja ülesütlemise põhjus oli kostja sundkoondamine. Kostja ei sisustanud nende väidetega töölepingu ülesütlemise tühisust.
3.1.4.Töövaidlusavalduse põhjendamatust kinnitab ka kostja mitteilmumine TVK istungile, mistõttu lõpetas TVK menetluse. Kostja põhistas istungile ilmumata jätmist haiguslehel viibimisega ja haige pereliikme põetamisega, kuid ei taotlenud isitungi edasilükkamist. Kostjal oli TVK-s ka lepinguline esindaja, kes võinuks istungile tulla.
3.1.5.Samuti kinnitab põhjendamatu avalduse esitamist asjaolu, et kostja ei taotlenud TVK-lt menetluse taastamist töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 53 lg 2 alusel. Veenev ei ole kostja väide, et ta loobus TVK määruse edasikaebamisest põhjusel, et vanemad olid haiged ja vanaisa suri. Kostjat esindas lepinguline esindaja, kes saanuks taotleda menetluse taastamist.
3.1.6.Veenev ei ole kostja väide, et kahtlus töövaidlusavalduse perspektiivikuses tekkis tal alles hageja vastusega tutvumisel. Kostja avaldus oli sisuliselt põhistamata. Seega pidi avalduse perspektiivitus olema kostjale juba avalduse esitamisel ettenähtav. Hageja vastusega tutvumisel oli kostjal piisavalt aega otsustamaks, kas jätkata töövaidlust või loobuda avaldusest, et mitte tekitada täiendavaid menetluskulusid. Kostja avaldusest ei loobunud.
3.2.Maakohtu hinnangul rikkus kostja lojaalsuskohustust hooletusest (TLS § 72 lg 1, § 74 lg 2, § 16 ja VÕS § 104 lg 3). Keskmiselt hoolas töötaja peab käituma tööandja huve arvestavalt ja hoiduma tegevusest, mis võib tekitada tööandjale kahju. Esitades TVK-le põhjendamatu avalduse ei käitunud kostja töötajalt oodatava keskmise hoolsuse määraga. Kostjale pidi olema ettenähtav, et TVK-le põhjendamatu avalduse esitamine võib tekitada hagejale kahju.
3.3.Kostja lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu pidi hageja kandma TVK-s õigusabikulusid, mis TvLS § 16 lg 1 alusel jäid tema enda kanda. Seega tekkis hagejal kostja rikkumise tõttu otsene varaline kahju TVK-s kantud õigusabikuluna 487,50 eurot. See on põhjendatud ja vajalik kulu. Kostja avalduses esitatud väidete ebamäärasusega kaasnes oht, et ilma õigusabi kasutamiseta ei saanuks hageja oma õigusi tõhusalt kaitsta. Hageja seaduslikul esindajal puuduvad õigusalased teadmised. Hageja TVK-s kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabi tunnihind 130 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Hagejale osutatud õigusabi kokku 3,75 t on mõistlik ajakulu ühe menetlusdokumendi koostamiseks, istungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks. Hageja esitas õigusabi arved ja tõendas õigusabikulude kandmise.
3.4.Hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, seega tuleb rahuldada ka viivise nõue.
3.5.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Hagejale kohtumenetluses osutatud õigusabi on põhjendatud ja vajalik kokku 5 t ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) – kokku summas 650 eurot (= 5 × 130). Hagi esitamisel tuli tasuda riigilõiv 125 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 775 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda vaidlustatud otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 3 (5)
Kostja leiab jätkuvalt, et hagejal ei saa olla kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. TVK lahendis töövaidluse kulusid ei jaotatud. Peale TVK lahendit kandis hageja kostjale üle õigeaegselt tasumata raha, seega ei pidanud kostja vajalikuks oma nõudega kohtusse pöörduda. Kui kohtumenetlust ei toimunud, kannab TVK menetluskulud kumbki pool ise.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab kõik senised menetluskulud.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest TVK-s toimunud vaidluse kohta.
8.Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude, mille maakohus kvalifitseeris lepingulise kahju hüvitamise nõudeks VÕS § 115 lg 1 alusel. Kahju seisneb TVK menetluse kuludes. Hageja ja maakohtu hinnangul tuleb kostjal kahju hüvitada, sest kostja rikkus TVK-sse pöördudes töölepingust tulenevat lojaalsuskohustust.
8.1.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega. Selles toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine TsMS-is sätestatud korras (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 17 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Seega on nii kohtumenetluse kui ka seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulude kandmist käsitlevad normid erisätted kahju hüvitamise üldnormide suhtes.
8.2.Vaidluse lahendamine oleneb eelkõige vastusest küsimusele, kas TVK menetluses kantud kulud on kahjuna hüvitatavad olukorras, kus TVK menetlusele ei järgnenud kohtumenetlust. Ringkonnakohus leiab, et need kulud ei ole nimetatud juhul ja seega ka käesoleval asjas hüvitatavad, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
8.2.1.TvLS § 16 lg 1 sätestab, et töövaidlusasja lahendamisel TVK-s kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi teine lõige lisab, et TVK-s tekkinud kulud on kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Ringkonnakohus tõlgendab neid sätteid nii, et kui TVK-le kohtumenetlust ei järgne, siis kohaldub ainult esimene lõige ja töövaidluse pooled peavad kandma oma kulud ise. Sellist arusaama toetab TvLS § 13 lg 1, mille kohaselt on TVK ülesanne mh lahendada töövaidlus võimalikult lihtsalt, kiirelt ja väikeste kuludega.
8.2.2.TVLS eelnõu (407 SE, XIII koosseis) seletuskirjas märgiti TVK kulude kohta (lk 19): TVK eesmärgiks on võimaldada lihtsamat ja kiiremat vaidluse lahendamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Seetõttu peavad TVK-sse pöördujad arvestama, et menetluskulud jäävad TVK-s vaidluse lõppemisel poolte endi kanda. TVK pädevuseks on töösuhtest tulenevate vaidluste lahendamine, mitte protsessuaalsete kulude otstarbekuse ja mõistlikkuse üle õiguse mõistmine. See ei välista töövaidlusmenetlusega seotud kulude kui kohtueelse menetluse kulude hüvitamist hilisemas kohtumenetluses. Tsiteeritud osast nähtub piisava selgusega seadusandja tahe näha TvLS § 16 lg-ga 1 ette erikord TVK kulude kohta ja välistada nende hüvitamine juhul, kui kohtumenetlust ei järgne. Seega kinnitab seletuskiri ringkonnakohtu eelviidatud tõlgendust.
8.2.3.Riigikohus otsustas varasemas õiguslikus olukorras, st enne TvLS-i jõustumist, et TVK-le avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. See on võimalik ka juhtudel, kus hagi ese erineb mõnevõrra TVK-le esitatud nõudest või TVK-s menetlusest loobuti tulenevalt vastaspoole käitumisest (21. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33 kolmas lõik). Sarnaselt kinnitas 4 (5)
Riigikohus hilisemas lahendis, et menetlus TVK-s on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. Seda vaatamata asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks TVK või kohtu poole (10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12 kolmas lõik).
8.2.4.Hagiavalduses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-38445 kohaldati samuti enne TvLS-i jõustumist kehtinud õigust. Hageja
22.oktoobri 2020 seisukohas osundatud kohtulahendid tsiviilasjades nr 2-14-16119, 3-2-1-1913 ja 3-2-1-138-10 on samuti varasemad. Sel ajal puudus TvLS § 16 lg 1 sisuga erisäte. Seetõttu ei saa viidatud lahendite seisukohti kanda üle praegusele vaidlusele.
8.2.5.Kokkuvõtvalt ei järeldu viidatud kohtupraktikast, et praeguses (ja ka poolte vahel TVK-s toimunud vaidluse ajal kehtinud) õiguslikus olukorras oleks töövaidluse osapoolel õigus nõuda vastaspoolelt TVK kulude hüvitamist, kui kohtumenetlust ei järgne. See seisukoht on kooskõlas Riigikohtu juhisega, et TVK kulude hüvitamist saab üks menetlusosaline teiselt nõuda kooskõlas TsMS-is menetluskulude hüvitamiseks ette nähtud korraga. Seetõttu välistab TsMS § 174 lg 11 sama nõude esitamise muul viisil kui ainult samas (jätku)menetluses. Nimelt sisaldab viidatud säte keeldu, et menetlusosaline ei või sama seadustiku kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.
8.3.Ringkonnakohus ei jaga hageja arusaama nagu oleks TvLS § 16 lg-d 1 ja 2 eelnevas kirjeldatud tõlgenduse korral omavahel vastuolus. Esimene lõige kohaldub juhul, kui samas asjas (eespool p-s 8.2.3 märgitud mööndustega) ei järgne kohtumenetlust. Teine lõige kohaldub juhul, kui kohtumenetluse järgneb. Seadusandja võib reguleerida kohtueelse menetluse kulude kandmise neis olukordades erinevalt.
8.4.Samuti ei tähelda ringkonnakohus vastuolu Põhiseadusega (PS). TvLS § 16 lg 1 piirab kahju hüvitamise võimalusi ja seega sisaldab otseselt PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse riivet ja lisaks ka omandiõiguse riivet PS § 32 teises lõigus märgitud osas (vrd nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 41). Riivete eesmärk nähtub eespool p-s 8.2.2 tsiteeritud seletuskirjast. Selleks on võimaldada lihtsamat ja kiiremat vaidluse lahendamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Nimetatud eesmärk on legitiimne ning selle saavutamiseks valitud abinõu on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Järelikult on nii kõnealune norm kui ka ringkonnakohtu tõlgendus põhiseaduspärased.
9.Kuna erisätted välistavad kahju hüvitamise nõude rahuldamise, siis ei saa hagi rahuldada üldnormide, sh VÕS § 115 lg 1 alusel. Poolte muid väiteid pole sel põhjusel ka vaja käsitleda. Viivise nõue jääb omakorda rahuldamata põhinõude edutuse tõttu.
10.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja vabastati ringkonnakohtu 31. augusti 2020 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu (125 eurot) tasumisest. TsMS § 190 lg 5 teise lause alusel ning §-s 179 ette nähtud tingimustel peab hageja riigile tasuma 125 eurot. Nähtuvalt asja materjalidest kostjal hüvitatavaid kulusid ei ole, mistõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.