2.Mõista kostjalt XXX hageja Osaühing XXX kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 709 eurot ajavahemiku 16.02.2009-29.05.2010 eest ja 4396 eurot ajavahemiku 30.05.2010-16.02.2012 eest arvestatuna Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-925/2003 kostjalt väljamõistetud 6557,83 eurolt (sh tagastamata laenusumma 79,25 eurot, lepingu sõlmimise tasu 44,73 eurot, leppetrahv 5858,65 eurot ja riigilõiv 575,20 eurot).
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-925/2003 kostjalt väljamõistetu tasumisega viivitamise eest määras 7 eurot päevas alates 17.02.2012 kuni lahendis märgitud 1(13)
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 5550,04 eurot ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest arvestatuna Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-1462/03 kostjalt välja mõistetud 22 469,85 eurolt.
5.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-1462/03 kostjalt välja mõistetud 22 469,85 euro (s.o rahuldatud põhinõude) tasumata osalt alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 1814,92 eurot ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest arvestatuna Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-02-63 kostjalt väljamõistetud 20195,58 eurolt (sh leppetrahvilt summas 19 173 eurot ning riigilõivult summas 1022,58 eurot).
7.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-02-63 rahuldatud põhinõude, s.o 20 195,58 euro, tasumata osalt alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg-s 1 sätestatud määras.
8.Mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 35 eurot ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest arvestatuna Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 kostjalt väljamõistetud 1142,54 eurolt.
9.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 rahuldatud põhinõude, s.o 1142,54 euro, tasumata osalt alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni TsK § 231 lg-s 1 sätestatud määras.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 10% ulatuses hageja Osaühing XXX kanda ja 90% ulatuses kostja XXX kanda.
Edasikaebamise kord 2(13)
Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
2-12-6955 apellatsioonkaebus Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 5. juulil 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Osaühing XXX(hageja) esitas 16.02.2012 Harju Maakohtule hagi XXX(kostja) vastu, milles taotles sissenõutavaks muutnud viivise väljamõistmist kokku summas 13 054,34 eurot. 03.10.2012 avalduses on hageja oma viivisenõuet suurendanud sissenõutavaks muutunud viivise osas 156,52 euro võrra ning lisanduva viivise võrra. 21.12.2012 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti. 03.06.2013 menetlusdokumendis on hageja esitanud alternatiivsed nõuded (II kd, lk 74-81).
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja suhtes jõustunud järgmised kohtulahendid: Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-925/2003; Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-1462/03; Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-02-63 ning Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsus tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01. Kõikidest lahenditest tulenevad hageja nõuded kostja vastu on vaatamata aastaid toimunud täitemenetlustele täielikult või osaliselt täitmata. Seetõttu taotleb hageja nimetatud lahenditega väljamõistetud täitmata põhinõude summadelt viivise väljamõistmist.
3.Ülalmärgitud Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-925/2003 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kokku 150 356 krooni (9609,50 eurot). Hageja arvestab selle lahendi puhul viivist tagastamata laenusummalt 1240 krooni (79,25 eurot), lepingu sõlmimise tasult 700 krooni (44,73 eurot), leppetrahvilt 91 668 krooni (5858,65 eurot) ja riigilõivult 9000 krooni (575,20 eurot), kokku summalt 6557,83 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja ajavahemiku 16.02.2009-04.06.2012 eest nimetatud nõudelt viivise 1776,02 eurot. Kuivõrd kostja abikaasa on nimetatud tsiviilasjaga seonduvalt tasunud kokku 6329 eurot, on rahuldamata põhinõudeks 3280,50 eurot. Hageja palub mõista välja ka viivise protsendina rahuldatud põhinõudelt, s.o 3280,50 eurolt, alates 05.06.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et viivisenõudele kohaldub TsK, palub hageja seonduvalt nimetatud kohtulahendiga välja mõista kostjalt viivise ajavahemiku 16.02.20093(13)
2-12-6955 29.05.2010 eest summas 709 eurot, ajavahemiku 30.05.2010-16.02.2012 eest summas 4396 eurot ja alates 17.02.2012 kuni kostja poolt Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-925/2003 väljamõistetu täieliku täitmiseni summas 7 eurot päevas.
4.Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-1462/03 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kokku 430 000 krooni (27 482 eurot). Hageja tasaarvestas nõude 39 526,66 krooni osas kostja rahalise nõudega hageja vastu. Kostja on nimetatud kohtuotsust veel täitnud 38 896,51 krooni (2485,94 euro) ulatuses. Seega on nimetatud lahendist tulenev hageja rahaline nõue kostja vastu 351 576,83 krooni (22 469,85 eurot). Hageja palub mõista kostjalt välja ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest nimetatud nõudelt arvestatud viivise 5550,04 eurot. Hageja palub mõista välja ka viivise protsendina rahuldatud põhinõudelt, s.o 22 469,85 eurolt, alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et viivisenõudele kohaldub TsK, palub hageja kostjalt välja mõista TsK § 231 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise arvestatuna kohtulahendiga väljamõistetud rahasummalt ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest summas 2018,75 eurot ja alates 17.02.2012 kuni väljamõistetud 22 469,85 euro täieliku tasumiseni protsendina TsK § 231 lg-s 1 sätestatud määras arvestatuna 22 469,85 eurolt või selle tasumata osalt.
5.Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-02-63 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv 300 000 krooni (19 173 eurot) ning riigilõiv 16 000 krooni (1022,58 eurot), kokku 316 000 krooni (20 195,58 eurot). Hageja palub mõista kostjalt välja ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest nimetatud nõudelt arvestatud viivise summas 4988,29 eurot. Hageja palub mõista välja ka viivis protsendina rahuldatud põhinõudelt, s.o 20 195,58 eurolt, alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et viivisenõudele kohaldub TsK, palub hageja kostjalt välja mõista TsK § 231 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise arvestatuna kohtulahendiga väljamõistetud rahasummalt ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest summas 1814,92 eurot ja alates 17.02.2012 kuni väljamõistetud 20 195,58 euro täieliku tasumiseni protsendina TsK § 231 lg-s 1 sätestatud määras 20 195,58 eurolt või selle tasumata osalt.
6.Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 mõisteti kostjalt OÜ XXXkasuks välja 17 877 krooni (1142,54 eurot) seonduvalt telefoniteenuse eest tasumata jätmisega ning hageja on selle nõude hiljem omandanud. Hageja palub mõista kostjalt välja ajavahemikul 16.02.2009-16.02.2012 nimetatud nõudelt arvestatud viivise 282,21 eurot. Hageja palub mõista välja ka viivis protsendina rahuldatud põhinõudelt, s.o 1142,54 eurolt, alates 17.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et viivisenõudele kohaldab TsK, palub hageja kostjalt välja mõista TsK § 231 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 väljamõistetud rahasummalt ajavahemiku 16.02.2009-16.02.2012 eest summas 35 eurot ja alates 17.02.2012 kuni kostja poolt väljamõistetud 1142,54 euro täieliku tasumiseni protsendina TsK § 231 lgs1 sätestatud määras 1142,54 eurolt või selle tasumata osalt.
4(13)
2-12-6955
7.Hageja leiab, et TsMS §-s 367 sätestatud põhimõte, mille kohaselt saab kohus viivise põhinõudelt protsendina välja mõista kuni põhinõude täitmiseni, on analoogia alusel kohaldatav ka juhtudele, kus põhinõuete osas on kohtulahend juba jõustunud ning viivisenõude menetlemine toimub eraldi kohtumenetluses. Hageja leiab, et viivist saab arvestada ka leppetrahvinõudelt. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et seoses pankrotimenetlustega tsiviilasjades 208-22787 ja 2-09-16534 ei saa teatud perioodi eest viivist arvestada. Hageja leiab, et kuivõrd kostja pankrot jäi tsiviilasjas 2-09-16534 välja kuulutamata, ei saa pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-s 6 sätestatu käesolevat menetlust mõjutada ning viivisearvestus pankrotimenetluse ajaks peatuda. Tsiviilasjas 2-09-16534 ei nähtu kohtumäärusest ka käsutuskeelu kohaldumist. Tsiviilasjas 2-08-22787 ei olnud hageja pankrotiavalduse esitajaks, ka seal on jäetud ringkonnakohtu lahendiga pankrotiavaldus rahuldamata ja viivisearvestus peatuda ei saa. Hageja vaidleb vastu ka kostja poolt 25.02.2013 tehtud tasaarvestusele. Kuivõrd esinesid mitmed mõjuvad põhjused, mis tingisid kostja hageja juhatusest tagasikutsumise, siis ei lasunud hagejal ka mitte mingisugust kompensatsiooni maksmise kohustust kostjale. Hageja ja kostja juhatuse liikme ametilepingu punktide 12.1.2 ja 12.1.3 järgi ei kuulunud kostja mõjuva põhjuse tõttu hageja juhatusest tagasikutsumise korral hüvitis maksmisele. Sama lepingu punkti 12.1.1 järgi oli mõjuvaks põhjuseks ka juhatuse liikme ametilepingu rikkumine. Hageja leiab, et kostja on tasaarvestuse avalduse esitamisega sisuliselt tunnustanud hageja nõudeid. Kostja on ise märkinud, et väidetav juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise hüvitise nõue oleks aegunud, seega ei ole võimalik ka aegunud nõudelt viivist arvestada.
8.Seonduvalt kohtu 15.05.2013 määruses esitatud seisukohaga, mille kohaselt võib tulenevalt hageja nõuete võimaliku sissenõutavaks muutumisega enne VÕS kehtimist olla hagejal õigus nõuda viivist mitte VÕS vaid TsK alusel, leidis hageja, et tegemist on kestvusvõlasuhetega. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-st 1 kuulub hageja arvates juhtumil, kus enne VÕS-i jõustumist sissenõutavaks muutunud rahalise kohustusega seonduvalt ei olnud pooled eraldi leppinud kokku viivise suurust, alates 01.07.2002 kohaldamisele VÕS §-ist 113 nähtuv viivise regulatsioon. Juhul, kui pooled olid viivise määras kokku leppinud, kuulub kohaldamisele kokkuleppeline viivisemäär. Tartu Maakohtu 31.10.2003 otsuse korral tuleneb viivisemäär AS-i Balti Investeeringute Grupp ja kostja vahel sõlmitud eluasemelaenu lepingust nr 01594/25e, milles lepiti rahaliste kohustuste viivitamise korraks kokku viivise määras 1500 krooni (95,86 eurot) päevas. Kuna poolte poolt viivise suuruse osas kokku leppimine oli võimalik nii TsK kohaselt kui ka VÕS-i järgi, ei oma tähtsust küsimus selle kohta, millal 05.11.2001 sõlmitud eluasemelaenu lepingust nr. 01594/25e ja selle lisadest nähtuvad nõuded kostja vastu sissenõutavaks muutusid. Hageja on olulisel määral vähendanud kostja vastu eluasemelaenu lepingu nr 01594/25e ja selle lisakokkulepete alusel esitatava viivisenõude suurust, lähtudes seadusjärgse viivise suurusest. Hageja palub mõista välja lepingujärgselt arvutatava viivise 109 663,84 euro asemel vaid 1776,02 eurot. Ülejäänud võlasuhete korral viivise määras kokku lepitud ei ole. Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-1462/03 nähtuv hageja nõue (kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõue summas 430 000 krooni) muutus kostja vastu sissenõutavaks alates Tallinna Linnakohtu kõnealuse kohtuotsuse jõustumisest, seega ajaliselt peale VÕS-i jõustumist. Seda põhjusel, et kostja poolt hageja suhtes kuriteo 5(13)
2-12-6955 toimepanemine tuvastati Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr. 1-1462/03 ning kuriteoga tekitatud kahjuga saab olla tegemist üksnes juhul, kui tuvastatud on kuriteo toimepanemine.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
9.Kostja hagi ei tunnista.
10.Kostja ei tunnista viivisenõudeid hagis esitatud summas perioodi 16.02.2009 kuni 13.04.2009 eest põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-08-22787 oli 16.09.2008 Pärnu Maakohtu poolt välja kuulutatud kostja eraisiku pankrot ja PankrS § 35 lg 1 p 3 kohaselt puudus kostjal pankrotivõlgnikuna vara käsutusõigus. Hiljem Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsusega tühistati maakohtu otsus ning jäeti kostja pankrot välja kuulutamata. Riigikohtu 13.04.2009 määrusega jäeti pankrotiavalduse esitaja kassatsioonkaebus (kostja poolt ilmselt ekslikult märgitud määruskaebus) menetlusse võtmata ning sellega Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsus jõustus. Viivisenõudeid hagis esitatud summas perioodi 23.04.2009 kuni 08.12.2010 eest ei tunnista kostja põhjendusel, et sellel perioodil oli hageja 15.04.2009 avalduse alusel käimas kostja pankrotimenetlus. Maakohus algatas 23.04.2009 määrusega tsiviilasjas 209-16534 kostja pankrotimenetluse ning ajutiseks pankrotihalduriks määrati Urmas Tross. PankrS §-st 20 ja pankrotimenetluse algatamise määrusest tuleneb pankrotimenetluse algatamisega vara käsutuskeeld võlgnikule. Kostja ajutine pankrotihaldur keelas ühemõtteliselt kuni kohtulahendini kostja pankrotiasjas kostjal vara igasuguse käsutamise. Kostja leiab, et viivist ei saa küsida aja eest, mil kehtis vara käsutuskeeld. 25.02.2013 esitas kostja vastulause hageja viivisenõuetele perioodi 08.12.201016.02.2012 eest, teostades tasaarvestuse kostja nõudega hageja vastu. Kostja tasaarvestab avalduse kohaselt hageja poolt käesolevas kohtuasjas esitatud viivisenõuded perioodi 08.12.2010-16.02.2012 eest enda juhatuse liikme ametilepingust tuleneva leppetrahvinõudega summaga 5784 eurot ja tasumata leppetrahvilt arvestatud viivise nõudega summas 1388,17 eurot, kokku seega 7172,17 euro ulatuses. Kostja ei nõustu, et on tasaarvestuse avaldusega hageja nõuet tunnistanud. Lisaks märgib kostja, et tsiviilasjas nr 2-05-23780 on Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusest (kriminaalasjas nr 1-1462/03) tulenevalt nõudelt hageja kasuks viivis juba korra välja mõistetud.
MENETLUSE KÄIK
11.Asja sisulise arutamise käigus 17.04.2013 ja 17.06.2013 kohtuistungitel jäid pooled eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. 17.04.2013 kohtuistungil avaldas kostja, et kohus võib lähtuda asja lahendamisel nendest vastuväidetest, mis on esitatud pärast hagiavalduse tervikteksti esitamist hageja poolt (II kd, lk 55).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tallinna Linnakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-1462/03 puudutavas osas rahuldab kohus esimese alternatiivse nõude. Teisi hagis nimetatud lahendeid puudutavas osas saab rahuldada hageja teised alternatiivsed nõuded.
13.VÕSRS §-st 11 tulenevalt kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud võlasuhtele üldreeglina enne nimetatud kuupäeva kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt 6(13)
2-12-6955 kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. VÕSRS § 12 lg 2 järgi ei välista ega piira paragrahvi esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg-st 1 lähtudes juhul, kui rahaline kohustus (põhikohustus) muutus sissenõutavaks enne 01.07.2002. Enne 1. juulit 2002 tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda viivist TsK § 231 lg 1 järgi, ka viivituse eest pärast 01.07.2002. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt loeti viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 231 lg 1 kohaselt oli rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei olnud kindlaks määratud teistsugust protsendimäära.
14.Kohtumenetluse pooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-925/2003 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kokku 150 356 krooni (9609,50 eurot). Rahuldamata põhinõudeks on 3280,50 eurot. - Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-1462/03 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kokku 430 000 krooni. Lahendist tuleneva hageja rahalise nõude suuruseks kostja vastu on 22 469,85 eurot. - Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-02-63 mõisteti kostjalt hageja kasuks leppetrahv 300 000 krooni (19 173 eurot) ning riigilõiv 16 000 krooni (1022,58 eurot), kokku 316 000 krooni (20 195,58 eurot). Nimetatud lahendist tulenevad nõuded on kostja poolt täies ulatuses rahuldamata. - Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 mõisteti kostjalt OÜ XXXkasuks välja 17 877 krooni (1142,54 eurot) seonduvalt telefoniteenuse eest tasumata jätmisega ning selle nõude on hageja omandanud. Ka sellest lahendist tulenevad nõuded on kostja poolt täies ulatuses rahuldamata. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja esitatud viivisearvestusi.
15.Kostja on vaielnud vastu viivisenõuetele sisuliselt kolmel põhjusel. - Viivistenõudeid perioodi 16.02.-13.04.2009 eest ei tunnista kostja põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-08-22787 oli 17.09.2008 Pärnu Maakohtu poolt välja kuulutatud kostja eraisiku pankrot ja PankrS § 35 lg 1 p 3 kohaselt puudus kostjal pankrotivõlgnikuga vara käsutusõigus. Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsusega samas tsiviilasjas maakohtu ostus tühistati. Riigikohtu 13.04.2009 määrusega jäeti pankrotiavalduse esitaja kassatsioonkabus ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata. - Viivistenõuded hagis esitatud summas perioodi 23.04.2009-08.12.2010 eest ei tunnista kostja seetõttu, et nimetatud perioodil oli hageja avalduse alusel algatatud kostja pankrotimenetlus (tsiviilasja nr 2-09-16534). Kostja ajutine pankrotihaldur Urmas Tross keelas kostjal igasuguse vara käsutamise kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni kostja pankrotiasjas. 7(13)
-
2-12-6955 Hageja viivisenõuded perioodi 08.12.2010-16.02.2012 eest on kostjal õigus tasaarvestada enda leppetrahvinõudega summas 5784 eurot ja viivisenõudega tasumata leppetrahvi summalt 1388,17 eurot, seega kokku 7172,17 euro ulatuses. Tasaarvestusavalduse on kostja esitanud koos 25.02.2013 menetlusdokumendiga (II kd, lk 6-9).
Lisaks on kostja leidnud, et TsMS §-s 367 lähtudes viivist hageda koos põhinõudega ning et viiviste nõudmiseks ei oleks hagejal vaja eraldi täitedokumenti.
16.Kohus käsitleb eelpool loetletud kostja vastuväited alljärgnevalt eraldiseisvalt.
17.Kohtu hinnangul ei välista ega piira kostja pankroti väljakuulutamine ülalviidatud Pärnu Maakohtu 17.09.2008 otsusega hageja õigust viiviseid nõuda. Kostja pankroti väljakuulutamise osas puudub käesolevas tsiviilasjas iseenesest vaidlus ning see on ka tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-22787 (I kd, lk 216-223). PankrS § 35 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisega pankotivara ning füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga. 17.09.2008 kehtinud PankrS § 31 lg 7 redaktsioonist tulenevalt kuulus pankrotiotsus viivitamatule täitmisele. Arvestades eeltoodut ning ka PankrS § 36 normides sätestatut, puudus kostjal võimalus ajavahemikus 16.02.13.04.2009 hageja nõudeid rahuldada (isegi kui kostja oleks seda soovinud). Samas on kostja pankroti väljakuulutamise õiguslikud tagajärjed hiljem ära langenud, kuna sama Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsusega Pärnu Maakohtu 17.09.2008 otsus tühistati ning jäeti võlausaldaja avaldus pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Kuigi pankrotiotsus kuulus viivitamatule täitmisele ei ole kostja kui võlgniku suhetes võlausaldajatega pankrotiseaduses sätestatud tagajärgi saabunud. Seda järeldust toetab muu hulgas PankrS § 31 lg 8, mille kohaselt ei mõjuta pankrotiotsuse tühistamine kõrgemalseisva kohtu lahendiga halduri poolt või tema suhtes tehtud õigustoimingute kehtivust. Muid õiguslikke tagajärgi kõrgemalseisva kohtu poolt tühistatud pankrotiotsus seadusandaja tahte kohaselt seega eelduslikult ei oma.
18.Kohtu hinnangul omab tähtsust ka asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-08-22787 toimunud pankrotimenetluses ei olnud pankrotiavalduse esitajaks hageja ning pankrotiavalduse aluseks ei olnud nõuded, mille täimisega viivitamise eest hageja käesolevas asjas viivist nõuab. Asja materjalidest järelduvalt oli pankrotiavalduse esitanud võlausaldajaks Cavere Õigusbüroo OÜ (registrikood 11095529). Kostja väide, et Cavere Õigusbüroo OÜ-l ning hagejal oli kõnealuses pankrotimenetluses üks ja sama esindaja, ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. Kohus märgib, et PankrS § 10 lg 6 kohaselt peab võlausaldaja, kes on esitanud pankrotiavalduse, kuigi ta teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, hüvitama võlgnikule sellega tekitatud kahju. Kohus leiab, et tekitatud kahjuna võivad põhimõtteliselt olla käsitletavad ka (alusetu) pankrotimenetluse tõttu võlgniku suurenenud kohustused võlausaldajate ees (sh viivisenõuded).
19.Kohus leiab, et tuvastatud asjaoludel ei välista ega piira viivise nõudmise õigust ka hageja poolt 15.04.2009 esitatud pankrotiavalduse menetlemine tsiviilasjas nr 2-0916534. Avaldus jäeti 31.05.2010 Pärnu Maakohtu määrusega rahuldamata (I kd, lk 193215). Kohus märgib, et juhul kui kohus keelab võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada (PankrS § 20 lg 1), võiks see kostja poolt esitatud asjaoludel põhimõtteliselt olla aluseks viivise vähendamisele vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 (koosmõjus sama seaduse §-ga 162). Eelnenu laieneks mõistagi üksnes rahuldamata jäetud pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja viivisenõudele ning ajaperioodile, mil 8(13)
2-12-6955 võlgniku vara käsutusõigus oli menetluse algatamise ja ajutise halduri nimetamise tõttu piiratud. Hea usu põhimõttest lähtudes ei peaks võlausaldaja olema õigustatud tuginema kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutama sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas võlausaldaja enda tegu või temast tulenev asjaolu.
20.Samas on käsutuskeelu kehtestamine PankrS § 20 lg 1 järgi kohtu õigus ning pankrotimenetluse algatamisega käsutuskeeld vältimatult ei kaasne. Kohus ei ole poolte esitatu põhjal tuvastanud, et tsiviilasjas nr 2-09-16534 käsutuskeeldu võlgniku vara suhtes tegelikult rakendati. Nimetatud asjaolu ei nähtu ka eelpool märgitud 31.05.2010 Pärnu Maakohtu määrusest. Kohus lisab, et isegi kui käsutuskeeld oli kehtestatud, tuleks viivise vähendamiseks täiendavalt kindlaks teha, et võlgnikul oli võimalik kohustus täita ning ta soovis seda teha, kuid ajutine haldur ei andnud kohustuse täitmiseks nõusolekut. Selliseid asjaolusid ei ole kostja menetluses välja toonud.
21.Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt tõepoolest alles pankroti väljakuulutamisel. See ei välista samas võlgniku õigust viivisenõudele enne pankroti väljakuulutamist muudel õiguslikel alustel vastu vaielda. PankrS § 35 lg 1 p 6 teenib eeskätt pankrotimenetluse võlausaldajate võrdse kohtlemise eesmärki.
22.Vastuväidetes hageja viivisenõuetele perioodi 08.12.2010-16.02.2012 eest on kostja tuginenud tasaarvestuse vastuväitele. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Vastavalt VÕS §-le 198 toimub tasaarvestus sellesisulise avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kohtu hinnangul ei saa asjas tuvastatu põhjal siiski järeldada, et kostjal oleks käesoleval juhul õiguslik alus nõuda hagejalt leppetrahvi ja viivist leppetrahvi tasumisega viivitamise eest. Seega puudub kostjal ka tasaarvestav nõue (nn aktiivnõue) hageja vastu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
23.Kostja väidetavad nõuded, mida ta soovib tasaarvestuseks kasutada (nn aktiivnõuded) tulenevad poolte vahel sõlmitud juhatuse liikme ametilepingust (II kd, lk 33-38). Selle lepingu kohaselt pidi hageja maksma kostjale juhatuse liikme kohutuste täitmise eest tasu 15 000 krooni kuus. Kostja leiab, et juhatuse liikme ameti kohalt etteteatamata tagasikutsumise korral pidi hageja tasuma leppetrahvi kuue kuu juhatuse liikme tasu suuruses, see on kokku summas 90 000 krooni (5784 eurot). Kostja hinnangul esinevad alused leppetrahvi nõudmiseks, kuna ta kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi etteteatamata. Lisaks on kostjal tema käsitluse kohaselt õigus nõuda leppetrahvi tasumisega viivitamise eest ka viivist alates 25.02.2010. Seisuga 25.02.2013 moodustab viivisenõue väidetavalt kokku 1388,17 eurot.
24.Kohus märgib esmalt, et kostjaga sõlmitud juhatuse liikme ametileping ei näe ette äriühingu kohustust tasuda leppetrahvi kuue kuu juhatuse liikme tasu ulatuses. Lepingu punkti 12.1.3. järgi teatatakse juhatuse liikme mõjuva põhjuseta tagasikutsumisest ette vähemalt kaks kuud ning makstakse hüvitist nelja korralise kuutasu suuruses summas. Sama lepingupunkti kohaselt on õigus vabastada juhatuse liige ka enne kahe kuu 9(13)
2-12-6955 möödumist, tingimusel, et äriühing maksab selle eest kompensatsioonina tasu, mida juhatuse liige oleks saanud juhatuse liikmeks olemise aja jooksul, millal ta varem vabastati. Puudub vaidlus selles, et hagejale praegusel juhul tagasikutsumisest ette ei teatatud ning kompensatsiooni vastavalt osundatud lepingupunktile ei ole makstud. Samas väidab hageja, et kostja tagasikutsumiseks esinesid mõjuvad põhjused. Juhatuse liikme tagasikutsumisel mõjuva põhjusega ei näe juhatuse liikme ametileping ette hageja kohustust tagasikutsumisest ette teatada. Samuti on lepingu punktis 12.1.2 kokku lepitud, et tagasikutsumisel mõjuva põhjusega lõpetamise hüvitust ei maksta. Punkti 12.1.1 kohaselt loetakse tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks lepingu mittetäitmist juhatuse liikme poolt. Olemasolevad tõendid toetavad kohtu hinnangul hageja positsiooni, et tagasikutsumise tingis juhatuse liikme ametilepingu rikkumine kostja poolt. Esiteks on kostja omastanud kolme hagejale kuulunud sõiduauto müügist saadud raha. See asjaolu on tõendatud ülalosundatud Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 otsusega kriminaalasjas nr 11462/03 (I kd, lk 17-35). Sellega on kostja sisuliselt rikkunud juhatuse liikme ametilepingu punktist 3.3.2 tulenevat kohustust tagada hageja vara säilimine. Teiseks tegutses kostja hageja juhatuse liikmeks oleku ajal ka XXX OÜ juhatuse liikmena. Kuivõrd ka viimatinimetatud äriühing müüs uusi sõiduautosid, siis rikkus kostja juhatuse liikme ametilepingu punktidest 6.3 ja 6.4 tulenevat konkurentsikeeldu. Nimetatud asjaolu tõendab hagiavaldusele lisatud Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-02-63 (I kd, lk 37-40). Kostja ei ole juhatuse liikme ametilepingu täitmisega seonduvalt omalt poolt tõendeid esitanud.
25.Kohtu hinnangul ei teki kostjal õigust hüvitisele üksnes seetõttu, et kostjale saadetud tagasikutsumise teates (II kd, lk 40) ei ole tagasikutsumise põhjust märgitud. Lepingust otseselt ka ei tulene hageja kohustust tagasikutsumist põhjendada. Tõenditest nähtuvalt on kostjale hiljem siiski edastatud väljavõte hageja nõukogu koosoleku protokollist, millest tagasikutsumise põhjused ilmnevad (II kd, lk 54). Kohus märgib, et esitatud tõendite kohaselt on Harju Maakohtu 28.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-210/02/04 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud saamata juhatuse liikme tasu 2001. aasta juuli-, augusti- ja septembrikuu eest kogusummas 51 333,33 krooni (II kd, lk 48-53). Viimatinimetatud summa on hageja 20.02.2006 avaldusega juba tasaarvestanud enda nõuetega kostja vastu (I kd, lk 36).
26.Eeltoodust johtuvalt ei ole hagejal tekkinud kostja poolt väidetud kompensatsiooni maksmise kohustust. Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja muid vastuväiteid kostja väidetavatele nõuetele (sh viivisenõudele).
27.Kostja on 15.04.2013 e-kirjas ja 17.04.2013 kohtuistungil väitnud, et tema 25.02.2013 menetlusdokumendile lisatud tasaarvestusavaldust tuleb käsitleda üksnes tingimusliku protsessuaalse tasaarvestusavaldusena. Kohus leiab, et kõnealust tasaarvestusavaldust ei saa käsitleda protsessuaalse tasaarvestusavaldusena. Nimetatud menetlusdokumendi ega tasaarvestusavalduse enda sisu kostja taolist väidet ei toeta. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi kehtivaks kättesaamisega (tahteavalduse saaja poolt). Kostja tahteavaldust tuleb praegusel juhul TsÜS § 75 lg 1 teisest lausest lähtuvalt tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tahteavalduse tagasivõtmiseks pidanuks TsÜS § 72 tulenevalt enne tahteavalduse saajani jõudmist või sellega ühel ajal jõudma tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Tasaarvestusavaldus kui tahteavaldus on jõudnud hageja esindajani eelduslikult 25.02.2013 (II kd, lk 5). Pärast seda ei saanud kostja oma 10(13)
2-12-6955 tahteavaldust ühepoolselt enam muuta ega seda tagasi võtta. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja seisukoht, et tasaarvestusavalduse tegemisega on kostja sisuliselt tunnistanud hageja õigust ajavahemiku 08.12.2010-16.02.2012 eest viiviseid nõuda.
28.Kostja on lisaks eeltoodule leidnud, et hagejal puudub õiguskaitse vajadus ning palunud TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Kostja leiab, et hageja saaks nõuda täitemenetluses viivist ka juba olemasolevate täitedokumentide alusel. Kohus on õiguskaitse vajadust 28.11.2012 eelistungil pooltega arutanud (I kd, lk 169-170). Kohus ei leia, et hagejal õiguskaitsevajadus puudub. TsMS § 3 lg 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Enne 2006. aastat kehtinud täitemenetluse seadustiku §-dest 6453 ja 6454 lähtuvalt arvestati viiviseid tõepoolest seaduse alusel (kuni eseme müümiseni enampakkumisel). Täitemenetlus käesoleval hetkel toimub siiski kehtiva täitemenetluse seadustiku alusel ning ka hagis esitatud viivisenõuded puudutavad perioodi alates 16.02.2009. Täitemenetlus on olemuselt formaliseeritud menetlus, mis väljendub muu hulgas selles, et täitur saab täita üksnes kohtulahendi resolutsiooni (st resolutsioonis märgitud nõudeid). Kehtiva täitemenetluse seadustiku § 56 lg 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Seega ei saa täitemenetluses rahuldada viivisenõuet, mille olemasolu ega suurus täitedokumendist ei nähtu. Ühestki hagiavalduses nimetatud kohtulahendi resolutsioonist ei ilmne hageja õigust nõuda kostjalt viivist (raha maksmise kohustuse kui põhikohustuse täitmisega viivitamine korral).
29.Nagu kohus juba eelpool märkis, ei ole kostja vaidlustanud hageja viivisearvestusi (I kd, 180-184; II kd, lk 79-81). Samuti ei ole kostja taotlenud viiviste vähendamist. Kohus leiab, et hageja nõuet ei saa kõikide hagis märgitud põhikohustuste osas siiski rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel, vaid viivise saab välja mõista TsK § 231 lg 1 järgi. Kohtu arvates saab hageja võlaõigusseadusele tugineda ainult täitmata kohustuse osas, mis tuleneb Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-1462/03. Teiste hagis nimetatud kohtulahenditega on kohtu tuvastatud asjaoludel rahuldatud nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.07.2002.
30.Kohus ei jaga hageja arusaama, mille kohaselt tuleks viivisenõudeid käsitleda kestvusvõlasuhetena ning kohaldada sellest tuleneva viivise arvestamisele vaid võlaõigusseaduse sätteid. Kohtupraktikas kinnistunud seisukohtadest lähtudes saab viivist VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes pärast 01.07.2002 sissenõutavaks muutnud nõuete osas (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, 20.06.2005 otsus asjas nr 3-2-1-78-05 või 29.01.2007 otsus asjas nr 3-2-1-137-06). See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus (vt viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-13706, p 15).
31.Kohus samas nõustub hagejaga, et Tartu Maakohtu 31.10.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2-925/2003 väljamõistetud summade puhul saab viivise nõudmisel tugineda AS-i Balti Investeeringute Grupp ja kostja vahel sõlmitud eluasemelaenu lepingule nr 01594/25e ning selle lisakokkulepetele, milles lepiti rahaliste kohustuste viivitamise korraks kokku viivise määras 1500 krooni (95,86 eurot) päevas (II kd, lk 83-98). Selline kokkulepe tuleneb eluasemelaenu lepingu punktist 6.4 ja lepingu lisakokkuleppe punktist 2.4. Poolte poolt viivise suuruse osas kokku leppimine oli võimalik nii TsK kohaselt kui ka VÕS-i järgi. Kohus võtab eeltoodust johtuvalt hageja nõude lahendamisel aluseks 11(13)
2-12-6955 kokku lepitud viivisemäära. Kohus lähtub teisalt ka hageja nõude piiridest (TsMS § 5 lg 1).
32.Harju Maakohtu 17.03.2006 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-02-63 ning Tallinna Linnakohtu 02.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/23-4475/01 väljamõistetud summad muutusid sissenõutavaks ajaliselt enne 01.07.2002 (s.o võlaõigusseaduse jõustumist). Nende lahendite puhul võlasuhte poolte kokkulepped viivisemäära osas puuduvad. Seetõttu kuulub nimetatud nõuete alusel esitatud viivisenõue rahuldamisele TsK-s sätestatud viivisemääras.
33.Hageja on taotlenud ka viivise, mis ei olnud hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult protsendina põhinõuetest kuni nende täitmiseni. Vastavalt TsMS §-s 367 sätestatule võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
34.Kohus märgib, et TsMS ei näe otseselt ette võimalust esitada sissenõutavaks mittemuutnud viivise nõuet, kui viivisenõuet ei esitata koos põhinõudega. Kohtu hinnangul ei lähtu TsMS §-st 367 siiski keeldu taolise viivisenõude esitamiseks olukorras, kus põhinõue tuleneb jõusutnud kohtulahendist mõnes teises menetluses. Kohus nõustub hagejaga, et TsMS §-s 367 sätestatut saab praeguses asjas seaduse analoogia põhjal kohaldada (TsMS § 8 lg 2). Kohus ei näe mõistlikku põhjust ega sisulist vajadust eristada võlausaldaja viivise nõudmise õiguse seisukohast ühelt poolt olukorda, kus põhinõue ja viivisenõue on esitatud ühes ja samas kohtumenetluses, ning teiselt poolt juhtumit, kus põhinõude osas on juba jõustunud kohtulahend olemas ning viivise nõudmine toimub eraldi menetluses.
35.Kohus lisab, et Tartu Maakohtu 31.10.2003 kohtuotsuse puhul nõuab hageja viivist ka lepingu sõlmimise tasult (44,73 eurot). Lepingu sõlmimise tasu puhul võib sõltuvalt asjaoludest olla tegu (varjatud) intressikokkuleppega. Kohtute praktikas on peetud lubamatuks viivise nõudmist intressi tasumisega viivitamise korral. See on keelatud ka VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi. Kohtu hinnangul ei saa siiski olemasolevate tõendite põhjal järeldada, et kõnealust lepingu sõlmimise tasu tuleks praegusel juhul käsitleda intressikokkuleppena.
36.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus järgmist. Harju Maakohtu 09.06.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-23780 on kostjalt tõepoolest juba välja mõistetud viivis Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsusest tulenevatelt kahju hüvitamise nõuetelt. (lahend tsiviilasjas jõustus kohtute infosüsteemi andmete kohaselt 25.07.2007). Samas puudutab 09.06.2006 otsusega 01.12.2005 seisuga sissenõutavaks muutnud viivist. Käesolevas asjas on hageja esitanud viivisenõude perioodi eest alates 16.02.2009. Kohtu hinnangul ei piira 09.06.2006 tsiviilasjas nr 2-05-23780 tehtud otsus hageja õigust nõuda viiviseid 01.12.2005 järgneva aja eest.
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. 12(13)
2-12-6955 TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kulude jaotamisel tuleb praegusel juhul TsMS § 162 lg 4 järgi siiski arvestada sellega, et osad hageja esimestest alternatiivsetest nõuetest jäävad rahuldamata (vt Riigikohtu 19.12.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 71). Arvestades eeltoodut, jätab kohus menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ja 10% ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.