Danske Bank AS hagi Alari Kupri vastu 750 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
750 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. märtsi 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alari Kupri apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Alari Kupri (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja advokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): Danske Bank AS (registrikood: 61126228; asukoht: Tallinn Narva mnt 11), esindaja AnneLiis Veski
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 12. märtsi 2013 otsus tühistada.
2.Jätta Danske Bank AS-i hagi Alari Kupri vastu rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Danske Bank AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank AS esitas 17. septembril 2012. a hagi OÜ Salumatter ja Alari Kupri vastu solidaarselt 750 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Danske Bank AS ja OÜ Salumatter 23. mail 2008 kasutusrendilepingu nr 280523SA, mille alusel omandas hageja liisinguvõtja ülesandel ja huvides OÜ-lt Asmo Trading kaubiku hinnaga 7669,40 eurot ning andis selle OÜ Salumatter kasutusse, kes kohustus omakorda tasuma hagejale sõiduki kasutamise eest lepingujärgseid makseid vastavalt maksegraafikule. Kuivõrd OÜ Salumatter ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ütles hageja lepingu 20. juunil 2011 üles ning nõudis sõiduki viivitamatut tagastamist. Hageja hoiatas, et vara mittetagastamise korral kasutab hageja valduse taastamiseks inkassofirma teenuseid. OÜ Salumatter vabatahtlikult sõidukit ei tagastanud. OÜ-l Incure Inkasso Agentuur õnnestus vara valdus taastada 28. juulil 2011. Sõiduk võõrandati 9. novembril 2011 hinnaga 2166,67 eurot. Liisingulepingu ülesütlemisel oli sõiduki jääkväärtuseks 1299,90 eurot. OÜ Salumatter võlgnevus hagejale oli 935,94 eurot (sh tasumata põhiosa 780,84 eurot, intress 28,08 eurot, viivis 127,02 eurot). Võlgnevuse summale lisanduvad vara tagastamise kulud 159,78 eurot. Tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest kandis hageja lisakuluna kaskokindlustuse kulu 65 eurot ja liikluskindlustuse kulu 33,37 eurot, lisandub intress 3,04 eurot. Hageja on kandnud kulu vahendustasuna 296,96 eurot. Laekumisi hagejale on olnud 1,82 eurot. Kokku võlgnes OÜ Salumatter hagejale 2792,17 eurot (1299,90 + 780,84 + 28,08 + 127,02 + 65 + 33,37 + 3,04 + 159,78 + 296,96 - 1,82). Kuna sõiduk võõrandati hinnaga 2166,67 eurot, on hagejale tekkinud kahju suuruseks 625,50 eurot (2792,17 – 2166,67), millele lisandub OÜ-le Incure Inkasso Agentuur makstud teenustasu 124.50 eurot. Hageja sõlmis Alari Kupriga käenduslepingu nr KÄ-280523SA-1 hageja ja OÜ Salumatter vahel 23. mail 2008. a sõlmitud kasutusrendilepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks. Maakohus rahuldas hageja nõude OÜ Salumatter vastu täielikult 1. veebruari 2013 tagaseljaotsusega (tl 103-104).
2.Kostja A. Kupri hagi ei tunnistanud (tl 50-52). Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas on nõutav summa kujunenud, sest hageja ei ole esitanud sellekohast arvutuskäiku. Kostjale ei ole kordagi enne kohtumenetlust teatatud võlgnevusest. Hageja ei saanud lepingut üles öelda
20.juunil 2011, kuna lepingus oli märgitud lepingu lõppemise ajaks 15. juuni 2011. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks on sõiduki jääkväärtus arvestatud OÜ Salumatter võlgnevuseks. Kasutusrendilepingu lisana oli sõlmitud kokkulepe, millest tulenes hageja kohustus müüa sõiduk OÜ-le Salumatter. See, et OÜ Salumatter soovis sõiduki ise välja osta, on korduvalt väljendatud pooltevahelises kirjavahetuses.
3.Hageja ei nõustunud kostja käsitlusega lepingu lõppemisest ja ülesütlemisest. Leping on üles öeldud OÜ Salumatter poolt liisingumaksete tasumisega viivitamise tõttu. OÜ Salumatter ei tagastanud ka vara ettenähtud kuupäeval, mistõttu oligi hageja sunnitud kasutama vara tagastusteenust pakkuva ettevõtte teenust. Kostja viited sellele, et ta ei olnud teadlik võlgnevuse tekkimisest, ei ole tõesed. Hageja on teated saatnud lepingus märgitud aadressidel nii OÜ-le Salumatter kui ka kostjale. Liisinguvõtjast tulenevalt tekkis olukord, et lepingut ei täidetud, samuti ei tagastatud lepingu objektiks olevat vara, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kindlustusmaksete tegemist. Väited selle kohta, et OÜ Salumatter soovis liisingueset välja osta, on paljasõnalised.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 12. märtsi 2013 otsusega hagi Alari Kupri vastu ja mõistis temalt välja kasutusrendilepingu nr 280523SA ja käenduslepingu nr KÄ-280523SA-1 alusel Danske Bank AS-i kasuks 750 eurot. Kohtuotsus on täidetav solidaarselt OÜ Salumatter suhtes 01.02.2013 tehtud tagaseljaotsusega. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt Alari Kupri ja OÜ Salumatter kanda. Kohus nõustus hagejaga, et leping lõppes selle ülesütlemisega. Lepingu põhieesmärk ehk täitmine loetakse VÕS § 76 lg 3 kohaselt sooritatuks, kui leping on täidetud õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Käesoleval juhul on hageja lepingu üles öelnud seoses OÜ Salumatter poolt lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega, st liisingumaksete tasumisega viivitamise tõttu. Seega ei täitnud OÜ Salumatter lepingut nõuetekohaselt ning leping ei saanud lõppeda lepingus sätestatud kuupäeval, mil lepingust tulenevad kohustused olid korrektselt täitmata. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et OÜ Salumatter on rikkunud lepingust tulenevat kohustust ega ole tasunud sõiduki kasutamise eest tasu. Maksegraafikujärgsete maksete õigeaegselt tasumata jätmise tõttu on hageja arvestanud maksetelt ka viivist. Samuti on hageja arvestanud liisingumaksetelt intressi vastavalt kasutusrendilepingule. Hageja on esitanud ka võlgnevuse tekkimise koondväljavõtte (tl 80). Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et hageja nõue tasumata liisingumaksete, viivise ja intressi osas on põhjendatud. Vara tagastamise kulu ning teenustasu sissenõudmine on kohtu hinnangul samuti põhjendatud, kuivõrd hageja krediidiasutusena ei tegele igapäevaselt sõidukite tagasisaamisega pärast lepingute lõppemist ning seetõttu kasutab kolmandate isikute teenuseid sõidukite tagasisaamiseks. Ka hageja üldtingimuste punkti 10.6 kohaselt tuleb lepingu ülesütlemise korral liisinguandjal hüvitada vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama liisinguvõtja. Seega on hageja nõue vara tagastusteenuse kulude osas põhjendatud. Vastavalt üldtingimuste punktile 8.1 oli OÜ-l Salumatter kohustus sõlmida kindlustusleping sõiduki suhtes. Kaskokindlustuse poliis lõppes 28. mail 2011. a (tl 30) ning liikluskindlustuse
poliis 7. juunil 2011 (tl 31), s.o ajal, mil sõiduk oli veel OÜ Salumatter valduses. Et sõidukil ei olnud kehtivat kaskokindlustuse ja liikluskindlustuse poliisi, tasus hageja ise kindlustuste eest ning vastavalt üldtingimuste punktile 10.6 ning VÕS § 142 lg-le 1 on kostjal kohustus kaskokindlustuse makse 65 eurot ning liikluskindlustuse makse 33,37 eurot hagejale hüvitada, st hageja nõue on selles osas põhjendatud. Jääkväärtus on väärtus, millega oleks tulnud OÜ-l Salumatter sõiduk välja osta. See on rahasumma, mille hageja pidi saama lepingu korrektsel täitmisel. Jääkväärtusega sõiduki väljaostmise kohustus oli OÜ-l Salumatter vastavalt lepingule (tl 19). Kuivõrd hageja ütles lepingu üles seoses lepingu rikkumisega OÜ Salumatter poolt, tuleb arvestada sõiduki jääkväärtus võlgnevuseks nõude suuruse arvestamisel. Hageja on võlgnevuse teated saatnud nii OÜ Salumatter asukohta kui ka kostja elukohta, mis on märgitud kasutusrendilepingus ja käenduslepingus. Hageja üldtingimuste punkti 15.1 kohaselt edastatakse kõik lepinguosaliste vahelised teated ja sõnumid seoses lepinguga kirjalikult või faksiga lepingus sätestatud lepinguosaliste juriidilistele aadressidele või mõnel muud aadressil, mille üks lepingupool on teisele lepinguosalisele kirjalikult teatavaks teinud. Kostja enda poolt esitatud e-kirjadest nähtub, et kostja on olnud teadlik asjaolust, et OÜ Salumatter ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud, kuid pole sellele tähelepanu pööranud. Kasutusrendilepingu lahutamatuks lisaks oli maksegraafik (tl 25), mille nõuetekohase täitmise pidi tagama OÜ Salumatter. Kostja etteheited hagejale viiviste tekkimisest mitteteatamise osas on asjakohatud. Eeltoodust lähtuvalt nõustus kohus hagejaga, et kasutusrendilepingu ülesütlemisel võlgnes OÜ Salumatter hagejale 2792,17 eurot. Kuna sõiduk võõrandati hinnaga 2166,67 eurot, on hagejale tekkinud kahju suuruseks 625,50 eurot, millele lisandub OÜ-le Incure Inkasso makstud teenustasu 124,50 eurot. Kohus oli seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja Alari Kuprilt tuleb hageja kasuks välja mõista 750 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Alari Kupri esitas 11. aprillil 2013 apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
12.märtsi 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagiavaldus tema vastu rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta Danske Bank AS-i kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus lähtunud liisingueseme müügihinnast (09.11.2011), jättes kõrvale vajaduse tuvastada sõiduki tagastamisaegne (28. juuli 2011. a) turuväärtus ja teha pooltele ettepanekuid esitada vastavasisulisi tõendeid. Seetõttu on maakohus on jõudnud kokkuvõttes ebaõige lahendini. Riigikohus on korduvalt selgitanud (3-2-1-77-08), et kohus peab selgitama välja liisingueseme väärtuse tagastamise hetkel. Riigikohus on väljendanud (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Antud juhul puuduvad tõendid, et käendajat Alari Kuprit oleks liisingueseme müümisest või hinna määramisest teavitatud, samuti puudub asja juures teave, mis hinnaga on kõnealune liisinguese üldse müüki pandud. Samas on asja juures apellandi 11. mai 2012. a e-kiri hagejale, milles ta annab teada, et käendajal oli liisinguesemele olemas ostja 2000 eurot kallima hinnaga, kui liisinguandja on sõiduki müünud. Seega oli apellant liisingueseme müümise ja hinna küsimuse tõstatanud; 2) apellant lisab asja juurde võtmiseks Nemm Autokeskus OÜ hinnangu, mille kohaselt oli sõiduki Ford Transit väärtuseks 2011. aastal 4400-4800 eurot. Antud hinnangut kinnitab
väljavõte auto24.ee portaalist, millest nähtuvalt on analoogsete masina hinnad tänaselgi päeval vahemikus 2800 – 10990 eurot (isegi madalaima hinnaga, s.o 2800 euroga võõrandades oleks liisinguandja nõue olnud kaetud). Apellant palub need tõendid võtta asja juurde, kuivõrd maakohus on rikkunud asjaolude väljaselgitamise kohustust (eelkõige sõiduki tagastamisaegse turuhinna osas) ja see õigustab kohtupraktika kohaselt uute tõendite esitamist ka ringkonnakohtus; 3) on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 367 lg-t 3. Sõiduki tagastamisaegse turuväärtusega arvestamine tähendaks seda, et hageja kõik nõuded oleksid kaetud.
6.Danske Bank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta Alari Kupri kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud; 2) ei olnud maakohtu menetluses vaidluse all küsimus, kas Alari Kuprit teavitati liisingueseme müümisest ja hinna määramisest, mistõttu ei vaja see ka tõendamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme, mis on viinud maakohtu asjas väära otsuseni. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi kostja A. Kupri vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Maakohus tuvastas, et kasutusrendilepingu ülesütlemisel võlgnes OÜ Salumatter hagejale 2792.17 eurot. Kuna sõiduk võõrandati hinnaga 2166.67 eurot (käibemaksuta), siis on hagejale tekkinud kahju suuruseks 625 eurot, millele lisandub OÜ-le Incure Inkasso makstud teenustasu 124.50 eurot. Kohus rahuldas hagi kostja A. Kupri kui käendaja vastu. Apellatsioonkaebus põhineb väitel, et maakohus on asja lahendamisel ja hagi rahuldamisel jätnud välja selgitamata sõiduki turuväärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, samuti ei ole maakohus hinnanud asjaolu, kas liisinguandja on teavitanud kostjaid liisingeseme müügihinnast ja selle alandamisest. Apellant tugineb kaebuses ka maakohtu poolsele selgituskohustuse rikkumisele. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes nende asjaolude osas, mille tuvastamist on vaidlustatud (sõiduki turuväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja vara müügiprotseduur). Kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus leidis, et liisingulepingu lõpetamise seisuga võlgnes OÜ Salumatter hagejale 2792.17 eurot ja oli kohustatud tasuma hagejale ka OÜ-le Incure Inkasso makstud teenustasu 124.50 eurot, siis nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei kontrolli.
9.Ringkonnakohus võtab vastu apellandi poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid: Nemm Autokeskus OÜ hinnang sõiduki Ford Transit turuväärtusele ja portaali auto24.ee väljavõte. Vastustaja ei ole nimetatud tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid tuleb vastu võtta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel, kuna maakohus on asja lahendamisel rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus hindab nimetatud tõendeid kogumis koos teiste asjas kogutud tõenditega.
10.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes otsustab kohus mh ka seda, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega ei ole kohus asja otsustamisel seotud poolte õiguslike seisukohtadega. Käesolevas asjas on hagi esemeks liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue. Hagi on esitatud VÕS § 367 lg 1 alusel, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Samuti tugineb hageja ka liisingulepingu üldtingimuste punktile 10.6, mille kohaselt lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Nii hageja kui ka maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 367 lg-e 3, mille kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Apellant on põhjendatult leidnud, et maakohus ei ole asja otsustamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (st 28. juulil 2011) tuvastanud, vaid on asja otsustamisel võtnud aluseks liisingueseme hilisema realiseerimishinna.
11.Erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 näeb liisinguandja poolt kasutatud tüüptingimus p 10.6 ette, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada mitte liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, vaid liisingueseme võõrandamisest saadud summat. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17, 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Ringkonnakohus leiab, et liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine ja tuleb jätta asjas kohaldamata.
12.Riigikohus on korduvalt selgitanud (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-177-08), et kohus peab VÕS § 367 kohaldamisel välja selgitama liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel. Vastustaja seisukoht, et maakohtu menetluses puudus vaidlus liisingueseme väärtuse osas, ei ole põhjendatud. A. Kupri on maakohtu menetluses tuginenud oma vastuväidetes hagile liisinguvõtja OÜ Salumatter soovile liisinguese ise välja osta ja on esitanud tõendina 11. mai 2012 e-kirja apellandile, milles ta annab teada, et „vaidlusaluse vara loovutamise ajal oli tal olemas varale ostja ja ta oli huvitatud kokkulepetest. Danske Bank müüs vara 2000 eurot odavamalt kui minul oli võimalus müüa. OÜ-t Salumatter ei teavitatud ka kordagi vara müümisest“ (lk 62). Seega oli apellant tõstatanud vara müügihinna ja protseduuri küsimuse ka maakohtu menetluses, kuid maakohus jättis nimetatud apellandi väite tähelepanuta. TsMS § 392 lg 1 p 1 ja 4 kohaselt eelmenetluses peab kohus selgitama eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (TsMS § 392 lg 3). Asjaolu, et maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vähenda kohtule pandud selgituskohustusi. Käesoleval juhul on tegemist ka lihtmenetluses arutatava asjaga (hagihinnaga alla 2000 euro), millises menetluses on maakohtul veelgi suuremad võimalused asja õiglaseks menetlemiseks. TsMS § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib maakohus lihtmenetluses
koguda tõendeid ka omal algatusel. Lihtmenetluses võib kohus pooli ära kuulata ka kohtuistungit korraldamata (TsMS § 405 lg 2). Maakohus ei ole oma nimetatud ülesandeid täitnud.
13.VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Esitades hagi liisingulepingu ülesütlemisest tulenevas kahju nõudes, peaks hageja kõigepealt tõendamagi, milline oli sõiduki väärtus tagastamise hetkel. Hageja pole käesolevas asjas tõendanud aga isegi seda, millise hinnaga sõiduauto müüki pandi, kuidas seda sõidukit müüdi, sh ei nähtu asja materjalidest müügiperioodi pikkus. Ringkonnakohus leiab, et hageja peab kõigepealt tõendama, et ta müüs sõiduki selle tagastamisaegse turuhinnaga. Hindamaks müügihinna vastavust turuhinnale on vajalik informatsioon teiste võrreldavate müügitehingute kohta ligilähedaselt samal perioodil. Hageja on esitanud sõiduki väärtuse kohta üksnes 9. novembri 2011 ostu-müügi lepingu (lk 29), mille kohaselt on sõiduk müüdud Tehase Auto OÜ-le hinnaga 2166.67 eurot (hind ilma käibemaksuta). Kostja esitatud tõendist Nemm Autokeskus OÜ arvamusest nähtub, et liisinguesemeks olnud sõiduki Ford Transit (2001) turuväärtus oli aastal 2011, st ka selle tagastamise hetkel liisinguandjale, 4400 – 4800 eurot. Portaal auto24.ee 8. aprilli 2013 väljatrüki andmetel oli seda tüüpi sõiduki pakkumishind 2800 – 10990 eurot. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud hindu tuleb arvestada kui käibemaksu sisaldavaid hindu. Olukorras kus hageja ei ole tõendanud vara väärtusena muud, kui hinda, millega vara müüdi, kusjuures ostjaks oli selle vara hoiulevõtja (Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt andis vara vastuvõtja Incure Inkasso Agentuur OÜ sõiduki 28. juulil 2011 hoiule Tehase Auto OÜ-le, kes selle sõiduki hiljem omandas), ei saa nimetatud tõendi alusel lugeda vara tagastamisaegseks turuväärtuseks just vara müügihinda 2166.67 eurot käibemaksuta (koos käibemaksuga on hind 2599 eurot).
14.Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus hageja ei esitanud tõendeid sõiduki turuväärtuse kohta tagastamise hetkel, oleks maakohus pidanud sellele hageja tähelepanu juhtima, mida maakohus aga ei ole teinud, rikkudes sellega TsMS § 230 lg 2 sätestatud kohustust teha menetlusosalistele ettepanekuid tõendite esitamiseks. Samas ei ole ka hageja ka ringkonnakohtu menetluses ikkagi esitanud kohtule täiendavaid tõendeid sõiduki turuväärtuse tõendamiseks, kuigi ringkonnakohtu 28. mai 2013 korraldava määrusega on apellandi vastavad tõendid vastu võetud. Arvestades nimetatut ja sõiduauto tagastamisest möödunud aega, asub ringkonnakohus seisukohale, et hagejal neid tõendeid ei ole, sest ta ei ole vaidlustanud ka apellandi tõendeid.
15.TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügiväärtus (turuhind). Hageja ei ole tõendanud sõiduki keskmist müügiväärtust sõiduki üleandmisel talle kui liisinguandjale, st VÕS § 367 lg 3 järgset liisingueseme väärtust, mis on liisinguandja nõude arvestamise eelduseks, seega ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud vara müügil kahju ja hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kui liisinguandja võtab vara vastu liisinguvõtjalt ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning käendajat hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju jääb tema kanda. Kuna hageja ei ole
esitanud piisavalt tõendeid sõiduki turuhinna kohta, võis kostja ka piirduda üksnes vastuväidete esitamisega selle kohta, et autot oleks saanud müüa kallimalt. Sellises olukorras on põhjendatud asuda seisukohale, et olukorras, kus pärast liisingulepingu ülesütlemist jäi liisinguese liisinguandja omandisse, hageja ei ole tõendanud sõiduki turuhinda selle tagastamise hetkel ning kostjatel ei olnud võimalik müüki kontrollida ja mõjutada, tuleb eeldada, et sõiduki väärtus kattis kõik liisinguandja võimalikud nõuded liisinguvõtja vastu.
16.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p-s 16 asunud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks vara turuhinna kohta on müügileping, hageja ei ole vara müüki suunamisel informeerinud liisinguvõtjat ja käendajat vara turuväärtusest, müüki paneku hinnast ja kostjad ei ole osalenud vara müügiprotsessis, ei ole hageja menetluses suutnud tõendada, et ta on sõiduki võõrandanud turuhinnaga.
17.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.