Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 23 180, 56 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. 27.10.2012 sõlmiti hageja ja kostja vahel leping uimastisõltuvusega isikutele ööpäevaringse rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks, tulenevalt kostjapoolsest pakkumusest, mis on lepingu lahutamatu osa. Hagejapoolses hanke kutses oli märgitud nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutajale, mille kohaselt pidid kuuluma rehabilitatsioonimeeskonda spetsialistid, kellel on kõrgharidus psühhiaatrias, psühholoogias, sotsiaaltöös ning isik, kellel on psühhoteraapia väljaõpe. Kogu tegevus pidi toimuma ühel aadressil, selleks sobivates ruumides ning tervishoiu teenuse osutamiseks pidi olema tegevusluba ja majutusettevõtte luba. Kostja esitas pakkumuses teenuse osutamise asukohaks Tallinnas Energia 8 asuvad hoolduskliiniku III korruse ruumid 360-366 ning nimetas meeskonna võtmeisikud vastavalt hankes nõutule. Tegelikult ei osutatud teenust pakkumuses näidatud asukohas ja teenuse osutajateks ei olnud kostja poolt näidatud isikud. Kostja väitel osutati teenust Tallinnas Energia 8 apteegihoones ning Tüve 49 eramajas. Seejuures on üürileping Tüve 49 asuvate ruumide kasutamiseks sõlmitud vaid mõni päev pärast pooltevahelise lepingu sõlmimist, millest järeldas kohus, et kostjal oli lepingu sõlmimisel 27.10.2010 teada, et Energia 8 ruumides nr 360-366 ta teenust osutama ei hakka. Samuti ei osalenud rehabilitatsiooniteenuse osutamises psühhiaater A S. Tunnistaja I Mi väitel ei olnud ta teenuse osutamise asukohas - Energia 8 - kunagi psühhiaatriga kohtunud. Hageja väitel oleks jäänud leping kostjaga sõlmimata, kui ta oleks teadnud kostjapoolseid teenuse osutamise tegelikke asjaolusid. Seega on kostja kallutanud ebaõige informatsiooni esitamisega hagejat lepingut sõlmima TsÜS § 94 lg 1 mõttes. Teenuse osutamise koht ja tegevusluba olid hankes olulised asjaolud ning hageja ei ole kiitnud heaks kostja poolt teenuse osutamist teistes ruumides. Kostja viide tehingu tühistamise aegumisele on alusetu, kuna hageja sai pettusest teada alles 31.08.2011 kontrollkäigul Energia 8 ruumidesse ning kostja e-kirjast hagejale. Tunnistaja H Ti ütluste kohaselt käis ta koos kolleegiga suvel 2011 kostjat kontrollimas, kuid Energia 8 majas nad äriühingut ei leidnud. Nimetatud asjaolust ei saanud hageja järeldada, et lepingu sõlmimisel viidi teda eksitusse, kuna kostja oli selleks ajaks juba teenuse osutamise lõpetanud ning tegelikud asjaolud selgusid alles 31.08.2011. Kuna hageja poolt lepingu tühistamisega 13.02.2012 on kohustus ära langenud, tuleb lepingu järgi saadu tagastada TsÜS § 90 lg-st 2 ja VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt. Kostja väitel on ta lepingu täitnud samas ulatuses hageja poolt sooritatuga: teinud kulutusi teenuse osutamiseks hagejalt saadud rahaliste vahendite ulatuses. Maakohus asus seisukohale, et kogu hagejalt saadud raha ei saanud kuluda rehabilitatsiooniteenuse osutamisele. Tegevusaruannetest on näha, et veebruarist aprillini 2011 osutati teenust 16-19 isikule päevas. Tuginedes I Mi ütlustele ning 31.08.2011 külastusaktile, võis teenuse osutamise ajal Energia 8 apteegimajas olla voodeid kuni 8: ühes ruumis oli 6 voodit ja kahes teises ruumis veel 2, kuid ühte neist ruumidest hakati kasutama individuaalseks nõustamiseks. Seega oli võimalik osutada statsionaarset tervishoiuteenust mitte enamale kui kaheksale isikule päevas. Kostja väide, et teenust osutati ka Tüve 49 ruumides, on ümber lükatud tunnistajate I Mi, M Si ja K Pi ütlustega. Tunnistaja I M väitel töötas ta vaid Energia 8 ruumides. Juttu oli veel teisest võimalikust kohast klientide ravimiseks, aga I M sellest ei teadnud. Tunnistaja M S, kes elab Tüve 58B majas, väitis,

et ta ei ole Tüve 49 majas näinud mingisugust tegevust, ei ole näinud isikuid majja sisenemas ega väljumas. Õhtul töölt koju tulles ei näinud ta ka hoones tulesid põlemas. Tunnistaja K P kinnitas samuti, et Tüve 49 mingit tegevust ega liikumist ei olnud ning suitsu korstnast ei tõusnud. Tsentraalkütet Tüve tänavas ei ole. Kuna teenuse pakkumine toimus lepingu kohaselt novembrist 2010 kuni aprillini 2011, siis ei olnud võimalik, et isikud ja teenuse pakkujad oleksid viibinud Tüve 49 asuvates ruumides ilma elektri ja kütteta. Tunnistaja K S väitis, et ta viis Tüve 49 majja mööblit: voodeid, öökappe, külmkapi jms, mis aga iseenesest ei tõenda teenuse osutamist nimetatud hoones. Ka ei tõenda kostja poolt esitatud Eesti Energia 29.02.2012 arve elektri kulu perioodil 01.11.2010-25.04.2011. Arve on koostatud 01.02.2012-29.02.2012 elektrikulu kohta ning kostja poolt hiljem kirjutatud selgitust ei saa käsitleda tõendatud asjaoluna. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 29.02.2012 arve hõlmas ka väidetava teenuse osutamise perioodi. Seega on Tüve 49 asuva elamu ruumides kostja poolt rehabilitatsiooniteenuste osutamine uimastisõltuvusega isikutele tõendamata. Arvestades, et Energia 8 ruumides oli võimalik teenust osutada korraga kuni 8 isikule, saab lugeda hageja poolt kostjale ülekantud summast äratarvitatuks 34 483, 24 eurot (1199 voodipäeva x 28, 76). Ülejäänud 23 180, 56 eurot tuleb kostjal tagastada kui alusetult saadu. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt välja 23 180, 56 eurot ning jäeti kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei olnud lepingut sõlmides teadlik, et tekib vajadus teha muudatusi lepingust tulenevate kohustuste täitmisel võrreldes pakkumuses esitatuga. Muudatuste tegemine tulenes kostja mõjusfäärist väljas asuvatest teguritest. Kostja on oma tegevuses lähtunud kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingust ning seadusest (VÕS § 758 lg 1). Lepingu täitmise osas ei ole kunagi sisulist vaidlust olnud ja kohustuse täitmise kohta on väljastatud kviitungid iga arveldusperioodi osas (VÕS § 95 lg 1). Seega tuleb lugeda kostja kohustused täidetuks. Kostja ei ole enne lepingu sõlmimist olulistest asjaoludest teatamata jätnud ega hagejat tahtlikult eksimusse viinud, mistõttu ei saa tugineda TsÜS § 94 lg-st 3 tulenevale lepingu tühistamise alusele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-01 selgitanud, et pettuseks ei saa olla ettekujutus asjaolude suhtes, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist. Nii ei saa pettuseks olla asjaolud, et pärast lepingu sõlmimist vahetati asukohta või teenust osutavaid isikuid. Tehingut saab pettuse alusel tühistada üksnes erandlike asjaolude tõttu. Isegi, kui tehing oleks tühistatav, siis tuleb arvestada, et kostja on lepingujärgset teenust osutanud, mis on rahaliselt hinnatav hüve (TsÜS § 66) ning hageja saaks nõuda teenuse eest tasutu tagastamist juhul, kui hüvitab saadu väärtuse. Vastastikused samaliigilised kohustused kuuluksid tasaarvestamisele (VÕS § 197 lg 1). Tegelikult heidab hageja kostjale ette kohustuste rikkumist vastavalt VÕS § 76 lg-le 3 ja §-le 100, kuid konkreetselt ei ole nimetatud ühtegi lepingus või seaduses sätestatud kohustust, mida kostja on rikkunud. Lepingus ei ole sätestatud kus ja kelle poolt tuleb teenust osutada. Isegi, kui lepingurikkumine oleks tõendatud, siis ei oleks tegu lepingu tühistamise alusega. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, jättes otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega ning esitatud tõenditega. Kohtu seisukoht, et kostja ei kavatsenud teenust osutama hakata Energia 8 ruumides, on paljasõnaline ja tõendamata. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, et kostja kallutas ebaõige informatsiooni esitamisega hagejat lepingut sõlmima. Hagejal puudus õigus lepingu tühistamiseks ja isegi, kui hagejal see õigus oli, siis on 13.02.2012 tühistamisavaldus tehtud hilinemisega, kuna hageja sai hiljemalt 20.07.2011 teada, et kostja ei osuta teenust aadressil Energia 8. Seega lõppes tühistamisavalduse esitamise tähtaeg hiljemalt 20.01.2012. Kostja ei ole hageja arvel rikastunud ning on kandnud reaalseid kulutusi lepingu

täitmiseks, mis nähtuvad kostja esitatud tõenditest (02.08.2010 kostja ja AS Ida-Tallinna Keskhaigla vahel sõlmitud üürileping; 29.09.2010 kostja ja Mivo Ehitus OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping nr 15; 01.11.2010 kostja ja Employer International OÜ vahel sõlmitud tööjõurendileping; 21.12.2010 kostja ja C-Connect OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping nr 21122010; kostja ja hageja vahel 27.10.2010 sõlmitud lepingu alusel tehtud tööde üleandmisevastuvõtmise aktid). Hageja nõue VÕS § 1033 lg 1 alusel on põhjendamatu. Rahalise nõude alusena ei saa kohaldada ka VÕS § 1028 lg-t 1, kuna hageja ei ole tõendanud, et esineks ükski nimetatud sätte imperatiivsetest eeldustest. VÕS §-st 115 tulenev kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna kostja tegevuse tagajärjena tekkinud kahju on tõendamata. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et osa kostjale teenuse osutamise eest tasutud rahast ei olnud põhjendatud. Pooled pole menetluse käigus sellele tuginenud, mistõttu ei saa kohus TsMS § 436 lg 4 alusel otsust tehes nimetatud asjaolule tugineda. Tunnistaja K Se ütlustega ning elektritarbimisega on tõendatud, et teenust osutati aadressil Tüve

Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et kuigi kostja märkis pakkumuses tegevusloa numbri koos lisaselgitusega, et kogu teenus osutatakse tegevusloaga hõlmatud asukohas, ta seda ei teinud. Vaidlust ei ole selles, et tegevusloa väljastamisel oli arvestatud neid Tallinnas Energia 8 asuvaid ruume, kus kostja oma lepingujärgseid kohustusi täitma ei asunud ega vaidlusalust teenust ei osutanud. Kostja väitel osutati lepingujärgset teenust samal aadressil asuvas teises hoones (nn „apteegihoone“), millel aga puudus luba tervishoiuteenuse osutamiseks. See, et tegemist ei olnud ootamatult tekkinud vajadusega tegutsemise asukohta muuta, kinnitab ilmekalt kostja poolt AS Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse liikmele adresseeritud 29.07.2010 kiri (tl 176, I köide) sooviga sõlmida Järve haigla (Energia 8) III korruse ruumide üürileping, mis on vajalik tegevusloa saamiseks („...seoses meiepoolse sooviga esitada taotlus Terviseametile tervishoiuteenuse osutamiseks vajaliku tegevusloa saamise eesmärgil“), samas märkides, et sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsiooniteenust osutatakse endise apteegi ruumides (Energia 8). Kostja ja AS Ida-Tallinna Keskhaigla vahel 02.08.2010 sõlmitud üürilepingu esemeks olidki Energia 8 asuva hoone III korrusel asuvad ruumid nr 360-366 vastavalt lepingule lisatud plaanile üldpindalaga 138,3 m2, millistes ei ole kostja teenust osutanud ega plaaninudki seda teha, kuid millele tuginedes väljastas Terviseamet kostjale tegevusloa. Juba üksnes eeltoodust nähtub, et antud juhul oli tegemist asjaoludega, mis olid kostjale teada enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja mille põhjal on alust järeldada, et kostja saavutas lepingu sõlmimise pettuse teel. Seetõttu võib ka üheselt järeldada, et kostjal ei saanud olla kavatsust osutada kogu lepingujärgset teenust Tallinnas Energia 8 asuval kinnistul (märgitud aadressil), sest lepingus kokkulepitud mahus ei olnud teenust võimalik nn „apteegihoones“ pakkuda. Ka see asjaolu pidi olema kostjale juba enne lepingu sõlmimist teada, mistõttu teises asukohas, s.o Tallinnas Tüve 49, väidetava teenuse osutamine ei olnud tingitud mingitest kostjast sõltumatustest välistest asjaoludest. Üksnes see, et vastav üürileping sõlmiti mõned päevad pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist, ei võimalda hinnata toimunut teisiti. Pealgi nähtub kohtule esitatud tõenditest, et Tüve 49 kinnistu omaniku ja kostja juhtorgani liikmed olid omavahel seotud isikud, mis viitab omakorda võimalusele, et kinnistu üürilepingu sõlmimise konkreetsest ajast ei saa teha mingeid olulisi järeldusi. Hankekutses sisalduvaks üheks tingimuseks teenust osutavale meeskonnale oli ka see, et sellesse kuuluks arst-psühhiaater, kes oli kostja pakkumuses konkreetselt ka nimetatud. Asjaolu, et nimetatud isik asendati teenuse osutamise algusest alates I Miga, kes on küll arst, kuid mitte psühhiaater, viitab samuti sellele, et kostjal puudus siduv kokkulepe konkreetse psühhiaatriga, mistõttu võis ta lepingu sõlmimisel ette näha, et isik ei pruugi asuda tööle vaidlusaluse lepingu täitmiseks pakutava teenuse osutamisel. Kuigi see asjaolu ei tõenda otseselt kostja soovi kallutada hagejat lepingut sõlmima, viitab see siiski kostja suhtumisele, pidades ebaoluliseks tegelikult osutava teenuse vastavust pakkumuses kirjeldatule. See, et maakohus ei ole igale kostja väitele otsuses eraldi vastanud, ei tähenda, et maakohus oleks eksinud TsMS § 436 lg 1 nõuete vastu. Apellandi sellekohane väide ei ole õige. Maakohus on käsitlenud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, piisava põhjalikkusega. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja kallutas ebaõige informatsiooni esitamisega hagejat lepingut sõlmima. Kohus ei tuginenud tehingu hindamisel hageja ettekujutusele asjaoludest, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist, vaid eelkõige tõendite kogumile, mis kinnitasid kostjapoolest hageja eksimusse viimist. Samas kinnitasid tõendid üheselt ka kostja poolt tegelikult osutatud teenuse puudulikkust. Hagi rahuldamisel arvestas kohus lepingujärgse teenuse võimalikku maksimaalset mahtu, mida üldse saadi tuvastatud asjaolude kohaselt pakkuda (lähtudes voodipäevade võimalikust maksimaalsest arvust). Et Tüve 49 hoones statsionaarset rehabilitatsiooniteenust reaalselt ei pakutud, on tõendatud kohtule esitatud tõenditega.

Tunnistajatena ütlusi andnud naabermajade elanikud ei olnud mitmeid aastaid Tüve 49 elamus inimeste elamist-tegutsemist märganud: ustest ei liigutud, elamu ümbrust ei koristatud, akendest elektrivalgust näha ei olnud. Kohtul ei olnud alust kahelda tunnistajate M Si ja K Pi ütlustes, kelle elamud paiknesid vahetult vaidlusaluse kinnistu kõrval ja vastas. Pealegi oli kõnealune elamu nende teravdatud tähelepanu all, sest sellele kinnistule plaaniti korterelamu ehitamist, millele naaberkinnistute omanikud olid vastu. Ebakohane on apellandi konstateering, et nimetatud tunnistajate ütlused ei kinnita seda, et teenust nimetatud aadressil ei osutatud, sest tunnistajad ei osanud öelda, milles sellise teenuse osutamine seisneb. Kui tunnistajad teadsid öelda, et elamus inimesi liikumas nad ei näinud ega mingeid muid tavapäraseid elutegevuse tunnuseid ei märganud, siis ei omanud tähtsust tunnistajate teadmised sellest, mida kujutab endast uimastisõltuvusega inimestele ööpäevaringse rehabilitatsiooniteenuse osutamine. Et Tüve 49 elamus lepingujärgset teenust tegelikult ei osutatud, tuleneb ka tunnistajana ülekuulatud I Mi ütlustest, kes tegutses kostja vastavas meeskonnas väidetavalt psühhiaatri asemel, kes aga ei olnud sellel aadressil teenuse osutamisega seotud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu poleks lepingu täitmise osas kunagi sisulist vaidlust olnud, kuna kohustuse täitmise kohta on väljastatud kviitungid iga arveldusperioodi osas. See, et arveldamine toimus perioodilisest vastavate dokumentide vormistamisega, ei tähenda, et tellijal ei oleks õigust puuduste avastamisel neile tugineda. Kohtul ei olnud alust järeldada, et hageja sai kostja poolt hagejale osaks langenud pettuse olemusest ja sisust teadlikuks enne 31.08.2011, mil vormistati vastav akt, kus kommentaare andis ka kostja esindaja (külastusakt nr 2011/0831/1 tl 9-10, I köide). Seega on tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt. Asjas on tõendatud, et kostja jättis enne lepingu sõlmimist olulistest asjaoludest hagejale teatamata, viies hageja tahtlikult eksimusse, mistõttu on hageja tühistanud 27.10.2010 lepingu TsÜS § 94 lg 3 alusel kehtivalt. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu (TsÜS § 90 lg 1). Tühise tehingu järgi saadu tagastamisel on kostjal õigus nõuda lepingujärgse teenuse osutamise eest tasu. Maakohus on hagi osalisel rahuldamisel seda arvestanud ning rahuldanud hagi osaliselt. Et kostja oleks teenust osutanud suuremas mahus, kui maakohus tuvastas, ei ole asja menetluse käigus tõendatud. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja esimese astme kohtu otsus muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.