Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(10)

Selgitused:

Asjaolud ja menetluse käik A T esitas 27. veebruaril 2007. a. Harju Maakohtule hagi T T , E A i, A I u ja M M i vastu laenulepingute rahatuse tuvastamiseks. Kostjad ei tunnistanud hagi, vaidlesid sellele vastu ja esitasid vastuhagi hagejalt põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Harju Maakohus jättis 7. veebruari 2011. a. otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis

Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjate nõue hageja vastu muutus sissenõutavaks

võrra, siis aegumise vältimiseks oleks tulnud nõue kohtule esitada hiljemalt 7. juulil 2009. a., vastuhagi esitati kohtule 29. juunil 2009. a., seega tähtaegselt. Samas menetluses jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et 1. märtsil 2001. a. sõlmitud laenulepingud ei olnud rahatud ning A T on saanud iga laenulepingu alusel 5240, 75 eurot. TsK § 272 lg. 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama. TsK § 272 lg. 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. Kohtule on esitatud A T 1. märtsi 2001. a. kinnitused, et ta on igalt kostjalt saanud laenu 82.000 krooni, kokku 328.000 krooni, mille kohustub laenuandjatele tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2005. a. ning laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast. VÕS RakS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a., enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 222 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 järgi ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. A T ei ole 1. märtsi 2001. a. laenulepingute alusel saadud laenusummat laenuandjatele tagastanud, seega on T T , E A i, A I u ja M M i laenusumma tagastamise nõue A T vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks laenulepingu täitmisnõudele on kostjad vastuhagis nõudnud ka viiviste tasumist alates 1. jaanuarist 2006. a. kokku 1267 päeva eest, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kostjad T T , E A , A I ja M M paluvad kohtuotsuse tühistada vastuhagi rahuldamata jäetud osas ja uue otsusega mõista hagejalt kostjate kasuks välja viivis iga kostja kasuks summas 5240, 76 eurot. Maakohus on põhjendamatult vähendanud viivisenõuet nullini. Viivisenõude vähendamiseks puudub alus, kuivõrd tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõislikult suur elik täitmata on VÕS § 162 lg. 1 kohaldamise esmane eeldus. Isegi kui nõustuda maakohtuga viivisenõude vähendamise võimalikkuse osas, puudub alus selle vähendamiseks nullini. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lõiget 8 ja § 162 lõiget 1, mille kohaselt on viivisenõude vähendamiseks alust üksnes siis, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga oli hageja viivitanud laenu tagastamisega 2537 päeva, s. o. peaaegu 7 aastat. Kostjad ei nõudnud viivist lepingujärgses määras, vaid üksnes põhinõudega samas ulatuses. Nõutava viivise määraks päevas on ca 0, 03942%, mis teeb aastaseks viivisemääraks 14, 39%. Olukorras, kus seadusjärgne viivis (VÕS § 94 lg. 1 ja § 113 lg. 1 koosmõjul) on viimase seitsme aasta vältel kõikunud vahemikus 8 - 11%, ei ole tegemist ebamõislikult kõrge viivisemääraga. Arvesse tuleb võtta sedagi, et laenulepingud sõlmiti füüsiliste isikute vahel ning puudusid mis tahes muud vahendid (hüpoteek, käendus), mille arvelt oleks garanteeritud laenu tagastamine. Aastane viivisemäär 14,39% ületab küll seadusjärgset viivisemäära, kuid ei ole siiski tavatult kõrge, arvestades laenulepingu muid tingimusi ja laenuandjate nõuete vähest tagatust. Viivisenõude nullini vähendamiseks peavad esinema erandlikud asjaolud ning selliste asjaolude esinemist ei ole maakohus tuvastanud ega hageja esile toonud. Kohtupraktikas ei peeta viivist põhinõude ulatuses üldjuhul ebamõislikult suureks. Maakohus põhjendas viivisenõude nullini vähendamist hagejal R. S surma tõttu tekkinud raskustega oma väidete tõendamisel. Tegemist ei ole kohase ega piisava põhjendusega. Asjaolu, et paljude kokkulepete juures olid A. T ja R. S, ei oma õiguslikku tähendust. Olukorras, kus kohtud on tuvastanud laenulepingute sõlmimise, laenuks antud rahaliste vahendite tagastamata jätmise ning tagastusnõude tähtaegsuse, ei ole tõendamisraskuste tõttu viivisenõude nullini vähendamine põhjendatud. Liiati on kohtu viide tõendamisraskustele ainetu – laenulepingud ning neis sisalduvad viivisekokkulepped sõlmiti kirjalikult ning seega ei tugine põhinõude rahuldamine ühe menetlusosalise seletusele, vaid dokumentaalsetele tõenditele. Samuti on maakohus märkinud, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuivõrd selle nõudmine oleks hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes kostjate kahjudega. Kohtu seesugune väide on arusaamatu ja põhjendamatu. Riigikohus on rõhutanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud ning kohtulahendist peavad nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid viivise vähendamisel. Lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab olema üldjoontes ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Laenulepingute sõlmimisel ja laenu andmisel ei olnud ettenähtav, et kohtud laenulepingu puhul viivisenõuet üldse ei aktsepteeri. Tegemist on võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on hagejalt põhivõlaga samas määras viivise nõudmine ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes sellega, et peaaegu kaheteist aasta vältel ei ole kostjad saanud kasutada 2001. a. intressi ja tagatiseta hagejale laenuks antud rahalisi vahendeid. Üldjuhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine alla seadusega tagatud ulatuse. Põhinõudega samas suuruses viivis väljendab võlausaldaja eeldatavat kahju ning kannab kompensatsioonilist eesmärki. Riigikohus on märkinud, et viivise vähendamise korral tuleb kohtuotsuse motiveerimisel lähtuda VÕS § 162 lõikes 1 mitteammendavalt sätestatud kriteeriumidest ja neid analüüsida. VÕS § 162 lg. 1 kohaselt tuleb kõrvalkohustuse mõistliku suuruse määramisel arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlus puudub selles, et hageja kohustus kostjate 6(10)

ees on seni täies ulatuses täitmata. Laenuandjal on õigustatud huvi viivise saamiseks elik õigus eeldada, et laenu tagastamise kohustuse rikkumisel tasutakse talle viivitusintressi – sellise õiguse tagavad VÕS § 101 lg. 1 p. 6 § 113 lg. 1. Ühtlasi on laenuandjal lepinguvabaduse põhimõttest ning VÕS § 113 lg. 1 dispositiivsest olemusest tulenevalt õigustatud huvi saada viivitusintressi mõistlikus kokkulepitud määras. Eelneva valguses ei ole laenusaaja võimalik keeruline majanduslik seisund laenu tagastamise kohustuse tekkimise ajal piisav viivisenõude nullini vähendamiseks. Liiati, kuna VÕS § 162 lg. 1 kolmas alternatiiv räägib lepingupoolte majanduslikust seisundist, tuleks sellisel juhul arvesse võtta ka laenuandjate tänast majanduslikku seisundit. Vaatamata sellele, et viivisenõude vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, on ringkonnakohtul õigus ja kohustus sekkuda. Riigikohus on selgitanud, et kõrgema astme kohtul on võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata üksnes vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist. Maakohtu poolt esitatud viiviste vähendamise põhjendused ei ole aktsepteeritavad, maakohus on tasumisele kuuluvat viivist vähendades ületanud diskretsiooni piire. Maakohus on paljasõnaliselt märkinud, et esitatud viivisenõue on ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes kostjate kahjudega, kuid vastav sisuline analüüs ja võrdlus puudub. Maakohus ei ole otsesõnu tuginenud asjaolule, et tasumisele kuuluv viivis või viivisemäär oleks ebamõistlikult suur. Laenuandjad ei ole oma käitumisega kunagi andnud alust arvata, et nad on viivisenõudest loobunud ega käitunud nõuet esitades taunitavalt. Lisaks ei ole maakohus arvestanud kohustuse täitmise ulatuse ega laenuandjate õigustatud huvidega. Vaidlustatud kohtuotsus ei ole kooskõlas üldise praktikaga viivise väljamõistmisel. Erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist, liiati nullini, ei esine. Seejuures lasus tõendamiskoormis viivise põhjendamatuse osas hagejal. Hageja apellatsioonkaebus Hageja A T palub kohtuotsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta menetluskulud osaliselt kostjate kanda. Maakohus rahuldas põhinõude, kuid viivisenõude jättis täies ulatuses rahuldamata. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna vastuhagi rahuldati pooles ulatuses, siis peab ka menetluskuludest jääma osa kostjate kanda. Seda seisukohta kinnitavad Riigikohtu otsused 3-2-1-179-11 ja 3-2-1-87-10. Seega ei ole põhjendatud menetluskulude täies ulatuses hageja kanda jätmine, kuna viivisenõue, mis moodustas pool hagi nõudest, jäi täielikult rahuldamata. Poolte seisukohad vastaspoole apellatsioonkaebuse kohta Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse vastuhagis esitatud viivisenõude rahuldamata jätmise osas ning hageja menetluskulude jaotuse osas. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse põhjendatust osas, millega kostjate vastuhagi hagejalt põhivõla väljamõistmiseks rahuldati. Kolleegium leiab, et viivisenõuet puudutavas osas ei ole otsus õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, vastuhagi tuleb ka selles osas rahuldada. Et vastuhagi 7(10)

lõppkokkuvõttes täies ulatuses rahuldatakse, siis ei ole menetluskulude jaotuse muutmiseks alust. Maakohus tuvastas otsuses, et poolte vahel 1. märtsil 2001. a. sõlmitud laenulepingutes sisaldus viivisekokkulepe, mille kohaselt laenuandjad on õigustatud nõudma viivist 1% lepingusummast, milleks on iga lepingu järgi 82.000 krooni, ning et kuna hageja ei ole laenu tagastanud, siis on viivisenõude eeldused täidetud. Seda järeldust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud ning seega ei ole enam vaidlust leppetrahvi kokkuleppe kehtivuse ja sissenõutavuse üle. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega kohus viivist VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 alusel nullini vähendas. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline hinnata seda, kas viivise vähendamiseks olid seaduses sätestatud eeldused. VÕS § 113 lg. 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg. 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on oma lahendites (näit. 3-2-1-66-05, 3-2-1-78-05, 3-21-87-10, 3-2-1-162-12) leidnud, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati, kusjuures arvestada tuleb üldist praktikat viivise väljamõistmisel. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist, üksnes põhivõlast suurema viivisenõude korral peab kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kes nõuab seaduses sätestatust suuremat viivist. Tõendamine saab seisneda kohtule andmete esitamises lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta, mille alusel kohus kujundab hinnangu viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Lisaks poolte esitatud asjaoludele peab kohus kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumi arvestades, lähtudes VÕS §-st 7, nii et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 lg. 1 alusel viivise vähendamise eeldusena pidi maakohus tuvastama asjaolud, mille põhjal võiks järeldada, et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või võlgnikule ülemäära koormav. Maakohus vähendas kostjate poolt hagejalt nõutavat viivist nullini, leides, et viivise nõudmine oleks hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormav, võrreldes vastuhagi esitajate kahjudega, et aga vaidlusaluste laenulepingute vahendajaks ja hagejaga muude kokkulepete sõlmijaks oli R S a, kes on surnud, siis on hagejal oma väidete tõendamine raskendatud. Muid viivise vähendamise põhjendusi maakohtu otsus ei sisalda. Seega piirdus maakohus viivise vähendamist põhjendades üksnes üldsõnalise väitega viivise ebaproportsionaalsest koormavusest hageja suhtes, ilma et oleks seda mingilgi moel seostanud faktiliste asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega. Nii ei nähtu maakohtu otsusest, milliste kostjate kahjudega on maakohus nõutavat viivist võrrelnud või millisel põhjendusel saab nõutavat viivist pidada hageja suhtes ebaproportsionaalselt koormavaks. Selliselt ei sisalda maakohtu diskretsiooniotsus piisavat põhjendust, millest nähtuksid kohtu motiivid, seega ei ole kohtu motiivid ka kontrollitavad. Vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 ei nähtu maakohtu otsusest isegi hinnangut hageja poolt esiletoodud asjaoludele ja nende asjakohasusele ning kostjate poolt selle taotlusega seoses esitatud seisukohtadele, kohtule esitatud tõenditest rääkimata. Kohus on üksnes viidanud hageja väidetele selle kohta, et nõue on esitatud kaheaastase viivitusega, see on ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja pidi loobuma oma ettevõttest mõistliku vastutasuta ning on jäänud ilma ka agenditasust, kohus ei ole aga andnud nendele hageja poolt esitatud faktiväidetele mingit hinnangut. Nii ei nähtu maakohtu otsusest sedagi, et kohus oleks poolte huve kaalunud. Nõustuda ei saa ka maakohtu otsusest järelduva käsitlusega, nagu ei

8(10)

peaks oma tõendamiskoormist täitma menetlusosaline, kellel tõendite esitamine on raskendatud, olgu selleks siis mis põhjus tahes, sealhulgas asjaga seotud isiku surm. Viivise vähendamise taotluse esitamisel pidi selle tasumiseks kohustatud hageja esile tooma faktilised asjaolud, mille põhjal võiks järeldada, et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või võlgnikule ülemäära koormav. Hageja väitis oma viivise vähendamise taotlust põhjendades, et nõutavad viivisesummad on ebamõistlikult suured seetõttu, et kostjad on käitunud hageja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega: kostjad ja kolmas isik OÜ Raidkivi võtsid hagejalt ebasõbralikult üle tema ettevõtte – kaminate müügiga tegeleva kaupluse Pärnus. Seejuures ei täitnud kolmas isik hagejaga sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt hageja pidi jätkama tööd kaupluse müügijuhina ja saama agenditasu 5% kaupluse käibest kuus, sundides hagejat oma ettevõttest mõistliku vastutasuta loobuma (kd. II, tl. 492). Ettevõtte ülevõtmise asjaolude osas viitas hageja hagiavalduses kirjeldatud asjaoludele, mille kohaselt vaidlusalust kauplust pidas hageja füüsilisest isikust ettevõtjana aastatel 2000 – 2001, tal tekkis võlgnevus kaupa müünud AS-i Raidkivi ees ning et see isik oli huvitatud kaupluse tegevuse jätkamisest, siis leppisid hageja ja AS Raidkivi, keda esindas R S a, kokku, et võlg kustutatakse tingimusel, et viimane võtab kaupluse üle, makstes hagejale agenditasu 5% kaupluse käibest kuus ning võttes ta kauplusesse tööle. Samaaegselt allkirjastas hageja neli vaidlusalust laenulepingut, milles kinnitas raha saamist, kuigi ta tegelikult raha ei saanud. Hageja võlg AS-i Raidkivi ees pidi kustutatama agenditasu arvelt ning kokku lepiti, et võlg laenulepingutes nimetatud isikutele tuleb tasuda üksnes juhul, kui AS Raidkivi oma nõude vaidluses kostjateks olevatele aktsionäridele loovutab (kd. I, tl. 2 – 3). Menetluse kestel selgitas hageja vande all, et üürileping temaga lõpetati ning üürileandja teavitas teda sellest, et üürileping oli juba enne laenulepingute sõlmimist hageja teadmata AS-i Raidkivi nimele vormistatud. Hageja andis 1. märtsil 2001. a. R S ale kaupluse võtmed üle, AS Raidkivi jätkas samas kaupluse pidamist ning kogu kaupluses olnud vara jäi temale, hagejat aga tööle ei võetud ja agenditasu talle ei makstud (kd. II, tl. 514). Samade väidetega põhjendas hageja oma kostjate vastu laenulepingute rahatuse tuvastamiseks esitatud hagi. Kostjad leidsid, et viivise vähendamise aluseid ei esine (kd. II, tl. 516). Maakohus käsitles 7. veebruari 2011. a. otsuses (punktid 8 – 9), millega A T poolt esitatud tuvastushagi jäeti rahuldamata ja mis nüüdseks on selles osas jõustunud, hageja poolt esile toodud eespoolmärgitud väiteid ja tuvastas, et paljasõnaline on hageja väide, nagu oleks tal olnud laenulepingutes märgitud ulatuses kohustusi AS-i Raidkivi ees, aga samuti, et kostjad olid laenulepingute sõlmimisel huvitatud hageja äritegevuse jätkuvusest ja temaga koostöö jätkamisest (kd. II, tl. 521). Kolleegium nõustub nende järeldustega ega pea võimalikuks hinnata tõendeid teisiti, kui maakohus hindas ega jõuda maakohtu järeldustega võrreldes teistsugustele järeldustele. Kolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et hageja on esitanud seoses eespoolkirjeldatud asjaoludega vastuolulisi väiteid. Samuti ei ole hageja mõistetavalt seostanud kostjate poolt talle laenu andmise asjaolusid suhetega, mis hagejal väidetavalt olid AS-iga Raidkivi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu oleks keegi kostjatest käitunud tema suhtes vastuolus hea usu põhimõtetega: kõik etteheited on hageja teinud AS-ile Raidkivi. Sellistel asjaoludel ei nõustu kolleegium hageja väitega, nagu saaks temalt nõutavat viivist pidada ülemääraseks hea usu põhimõtete rikkumisest tulenevalt. Et kostjate poolt hagejalt nõutava viivise suurus ei ületa põhivõlga, siis ei saa viivist pidada ebamõistlikuks ka objektiivset kriteeriumi arvestades, lähtudes VÕS §-st

Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1 koosmõjust tulenevalt samuti hageja A T kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.