2-07-6516/49 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

7.Menetluskulud jätta täies ulatuses XXXkanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik XXX(hageja) esitas 27. veebruaril 2007 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tuvastada, et tema ning XXX, XXX, XXXja XXX(kostjad) laenulepingud on rahatud. Kostjad ei tunnistanud hagi ja vaidlesid sellele vastu. Kostjad esitasid 29.06.2009. a vastuhagi, mille kohaselt ei ole hageja täitnud 1. märtsil 2001 sõlmitud laenulepingutest tulenevat kohustust tagastada igale kostjale 5240 eurot 75 senti, s.o kokku 20 963 eurot 2 senti. Lisaks on hagejal kohustus maksta viivist, kuid mitte enam kui 5240 eurot 75 senti. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjatel ei ole hageja vastu nõuet, sest laenulepingud on rahatud. Isegi kui nõue on olemas, on see aegunud. Viivisekokkulepe on ebaselge, väljamõistetava viivise suurust tuleb vähendada. Harju Maakohus jättis 7. veebruari 2011. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid võrdsetes osades kostjate kanda. Riigikohus tühistas 18.04.2012. a. Harju Maakohtu 7. veebruari 2011. a otsuse osas, millega jäeti rahuldamata XXX, XXX, XXXja XXXvastuhagi XXXvastu põhivõla ja viivise saamiseks, ning Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a otsuse samas tsiviilasjas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Vastuhagi Kostjad esitasid 29. juunil 2009 hageja vastu ühise vastuhagi põhivõla 20 963 euro 2 sendi ja viivise saamiseks. Hageja soovis majandusraskuste tõttu laenata kostjatelt raha ning 01. märtsil 2001.a laenasidki XXX, XXX, XXX ja XXX hagejale igaüks sularahas 82 000 krooni. Laenu saamise ja seega ka laenu tagasi maksmise kohustuse kinnitamiseks andis XXX igale kostjale kirjaliku dokumendi, milles sätestati: „Mina, XXX XXX olen saanud /kostja nimi/ käest laenu summas 82 000 krooni, mille tagastan hiljemalt 31. detsembril 2005.a. Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast.” Hoolimata antud Kinnitustest XXX 31. detsembriks 2005.a laenu tagastamise kohustust ei täitnud. Kostjad paluvad XXX välja mõista põhivõla kogusummas 328 000 krooni ehk iga kostja kasuks 82 000 krooni ning viivised põhivõla tasumisega viivitamise eest Kinnitustes märgitud määras kuni põhivõla kohase tasumiseni, kuid mitte enam kui põhivõla summa iga kostja kohta, so 82 000 krooni. Kostjate nõuete aluseks on XXX poolt 01. märtsil 2001.a allkirjastatud Kinnitused, milles hageja kinnitab, et on kostjatelt laenusumma saanud. Seega on nimetatud Kinnitused nende allkirjastamise ajal kehtinud TsK § 272 lg 2 kohaselt käsitletavad laenulepingutena.

Laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha tagastama (TsK § 272 lg 1). Kuna TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei saa laenulepingu rahatuse korral olla hageja ja kostjate vahel laenulepingut sõlmitud. TsK § 276 lg 1 kohaselt võib laenaja laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TSMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hinnates hageja ja kostjate poolt esitatud tõendeid, tuvastab kohus käesolevas tsiviilasjas hageja nõude alusel, kas laenulepingud on rahatud või mitte. Kui laenulepingud ei ole rahatud, on need kehtivad laenulepingud TsK § 272 kohaselt. Vastavalt VÕSRS § 12 lg-le 1 kohaldatakse enne 01. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingutele alates 01. juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sellest tulenevalt hinnatakse kestvuslepingute puhul kohustuse rikkumist sõltuvalt rikkumise ajast. Laenuleping on kestvusleping, kuna laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada ning laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud laenuperioodi jooksul tagastama. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhe võib muu hulgas tekkida lepingust (VÕS § 3 p 1). Seega juhul, kui kohus tuvastab, et laenulepingud ei ole rahatud, on igal kostjal hagejaga kehtiv laenulepingust tulenev võlasuhe. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Toodud sätte lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Antud juhul ei ole hageja oma kohustusi täitnud õigel ajal VÕS § 82 lg 1 mõttes. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Kinnitustes on hageja üheselt mõistetavalt märkinud, et kohustub saadud laenusummad tagastama kostjatele hiljemalt 31. detsembril 2005.a. Hoolimata ka hagejale 21. novembril 2006.a esitatud pankrotihoiatuses antud täiendavast tähtajast, ei ole hageja nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud, jättes laenusummad tagastamata. Eeltoodust lähtuvalt on hageja kohustatud tasuma igale kostjale põhivõla summas 82 000 krooni, kokku on hageja põhivõlgnevus kostjate ees 328 000 krooni. Kostja vastus Kostjate nõue Hageja vastu muutus vastuhagi andmetel sissenõutavaks 1. jaanuaril 2006. a, seega pärast TsÜS ja VÕS jõustumist. Arvestades kehtiva TsÜS § 146 lg-t 1, on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt VÕSRS §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kostjate vastuhagi kohaselt pidi Hageja tagastama Laenulepingute alusel saadud laenu hiljemalt 31. detsembriks 2005. a, seega kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele alates 1. juulist 2002. a kehtinud seadust. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜSi § 147 lg 1 ls 1 näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teine lõige

sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostjate vastuhagi kohaselt oleks neil õigust nõuda laenu tagastamist alates 1. jaanuarist 2006. a. Siiski tuleb arvestada Laenulepingute väidetava sõlmimise ajal, 1. märtsil 2001. a kehtinud nn vana TsÜS-i (RT I 1994, 53, 889;... 2002, 53, 336) § 113 lg-ga 1, mille kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt (näiteks nn vana TsÜS § 113 lg 1), arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Vastavalt kehtiva TsÜS-i § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna kehtiva TsÜS-i järgne aegumistähtaeg on lühem varem kehtinud seaduse järgsest aegumistähtajast, siis tuleb arvestada 3-aastast aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega tuleb Laenulepingutest tulenevad väidetavad võla tasumise nõuded lugeda aegunuks alates 2. juulist 2005. a. Vastavalt kehtiva TsÜS-i §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, seega on aegunud ka Kostjate viivisenõue. Viivisenõuet ei eksisteeri ka juba ainuüksi põhjusel, et kõigis neljas sisalduv viivise maksmise klausel on sõnastatud arusaamatult: „Laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päeva lepingu summat“. Selliselt jäävad ebaselgeks viivise arvestamise alused – mida peetakse silmas „1% päeva lepingu“ all ja mida tähendab „lepingu summa“. Hageja hinnangul ei sisaldu nimetatud kokkuleppes viivisekokkulepet. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et Hageja ja Kostjate vahel siiski esinevad laenusuhted ja Hageja on kohustatud Kostjatele nende suhete alusel viivisintressi maksma, siis palub Hageja alternatiivse nõudena vastavat viivisenõuet vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Hageja leiab, et Kostjate poolt nõutavad viivisesummad on Hageja suhtes ebamõistlikult suured seetõttu, et Kostjad on käitunud Hageja suhtes vastuolus hea usu põhimõttega. Nimelt, nagu Hageja on selgitanud hagiavalduses ja jooksvalt läbi kogu käesoleva tsiviilasja menetluse, siis Kostjad ja OÜ Raidkivi panid Hageja suhtes toime ettevõtte (kaminate müügiga tegelev kauplus Pärnus, aadressil Tallinna mnt 56) ebasõbraliku ülevõtmise. Kolmas isik sõlmis Hagejaga kokkulepped, mille alusel Hageja pidi jätkama tööd kaupluse müügijuhina ning saama agenditasu 5% kaupluse käibest kuus. Tegelikkuses Kolmas isik nimetatud kokkuleppeid ei täitnud, sundides Hagejat oma ettevõttest sunniviisiliselt loobuma ilma mõistliku vastutasuta. Nimetatud põhjusel palub Hageja alternatiivselt vähendada Kostjate viivisenõuet selle kogu ulatuses kuni nullini juhul, kui kohus leiab, et Kostjate viivisenõue kuulub rahuldamisele.

Vastuhagi kohaselt XXX31. detsembriks 2005. a laenu tagastamise kohustust ei täitnud. Kohtumenetluses on XXXesitanud laenulepingutest tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite, laenulepingutest tulenevad nõuded aegusid 02.07.2005. a (II kd lk 418, 425). TsÜS § 143 järgi kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Riigikohus on käesolevas asjas leidnud, et aegumine oli peatunud pankrotiavalduse menetlemise ajal, s.o. 31.01.2007.a. kuni 25.07.2007 a, aegumine oli peatunud ka pankrotihoiatuses antud kohustuse täitmise kümnepäevase tähtaja ajal. Nõuete üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Laenu tagastamise tähtpäev saabus 2. jaanuaril 2006, seega muutus kohustus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 3. jaanuarist 2006. a. Seega algas laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 3. jaanuaril 2006 ning oleks kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2 lõppenud 3. jaanuaril 2009. Kuivõrd aegumine antud asjas peatus 186 päeva võrra, siis aegumise vältimiseks oleks tulnud nõue kohtule esitada hiljemalt 07.07.2009. a. (03.01.2009.a. + 186 päeva), vastuhagi esitati kohtule 29.06.2009.a. (t/l 400-408), seega aegumise vältimiseks tähtaegselt. Kohus on käesolevas menetluses jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et 01.03.2001. a sõlmitud laenulepingud ei olnud rahatud ning XXXon saanud iga laenulepingu alusel 5 240,75 eurot (II kd tl 521-522). Tsiviilkoodeks (TsK) § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama. TsK § 272 lg 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. Kohtule on esitatud XXX01.03.2001. a. kinnitused, et ta on igalt kostjalt saanud laenu summas 82 000 krooni, kokku summas 328 000 krooni, mille kohustub laenuandjatele tagastama hiljemalt 31.12.2005.a. ning laenu mitteõigeaegsel tagastamisel on laenuandja õigustatud nõudma viivist 1% päevas lepingu summast (I kd tl 10-13). VÕSRakS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 173 lg 1 kohaselt kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 järgi ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. XXXei ole 01.03.2001. a laenulepingute alusel saadud laenusummat laenuandjatele tagastanud, seega on XXX, XXX, XXXja XXXlaenusumma tagastamise nõue XXXvastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.