Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-47-12 Tartu, 18. aprill 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Andres Tõnismäe hagi Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi vastu laenulepingute rahatuse tuvastamiseks ning Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi vastuhagi Andres Tõnismäe vastu põhivõla ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-6516 Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi kassatsioonkaebus 20 963 eurot 2 senti Hageja Andres Tõnismäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Tormi Tuvi (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Erki Abrams (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Aivar Illak (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Maire Mones (isikukood xxxxxxxxxxx) Kolmas isik kostjate poolel OÜ Raidkivi (registrikood 10423894) Kostjate ja kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius 9. aprill 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-6516 osas, millega jäeti rahuldamata Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi vastuhagi Andres Tõnismäe vastu põhivõla ja viivise saamiseks, ning Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada kassatsioonkaebuselt 20. novembril 2011. a tasutud kautsjon 838 (kaheksasada kolmkümmend kaheksa) eurot 52 senti Advokaadibüroo Lentsius & Talts OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andres Tõnismäe (hageja) esitas 27. veebruaril 2007 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tuvastada, et tema ning Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi (kostjad) laenulepingud on rahatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjatega 1. märtsil 2001 neli laenulepingut, mille alusel sai hageja igalt kostjalt laenu 5240 eurot 75 senti, s.o kokku 20 963 eurot 2 senti. Laenud tuli tagastada igale kostjale hiljemalt 31. detsembril 2005. Hageja tegelikult kostjatelt raha ei saanud. Laenuleping vormistati seetõttu, et hageja oli võlgu kostjate äriühingule OÜ Raidkivi (kolmas isik) ning pooled
leppisid kokku, et hageja tasub võla kostjatele juhul, kui kolmas isik loovutab oma nõude neile.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja vaidlesid sellele vastu. Iga kostja andis hagejale sularahas laenu 5240 eurot 75 senti, sest hageja oli võlgu teistele isikutele. Hageja ei ole laenu tagastanud. Kolmandal isikul ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal hageja vastu nõuet.
3.Kostjad esitasid 29. juunil 2009 hageja vastu ühise vastuhagi põhivõla 20 963 euro 2 sendi ja viivise saamiseks. Vastuhagiavalduse kohaselt ei ole hageja täitnud 1. märtsil 2001 sõlmitud laenulepingutest tulenevat kohustust tagastada igale kostjale 5240 eurot 75 senti, s.o kokku 20 963 eurot 2 senti. Lisaks on hagejal kohustus maksta viivist, kuid mitte enam kui 5240 eurot 75 senti.
4.Kolmas isik kostjate poolel toetas kostjate seisukohta ja kinnitas, et ta ei ole laenulepingutega seotud.
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjatel ei ole hageja vastu nõuet, sest laenulepingud on rahatud. Isegi kui nõue on olemas, on see aegunud. Viivisekokkulepe on ebaselge, väljamõistetava viivise suurust tuleb vähendada.
6.Harju Maakohus jättis 7. veebruari 2011. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas hageja 1. märtsil 2001 allkirjaga, et ta on igalt kostjalt saanud laenu 82 000 krooni, kokku 328 000 krooni, mille kohustub kostjatele tagastama hiljemalt 31. detsembril 2005, ning laenu õigel ajal tagastamata jätmisel on kostjatel õigus nõuda viivist 1% päevas lepingu summast. Tõendatud ei ole, et hageja oli võlgu kolmandale isikule. Kostjate pangakontode väljavõtetest saab järeldada, et kostjatel oli piisavalt raha, et anda hagejale laenu. Samuti ei ole alust kahelda selles, et laen anti hagejale sularahas. Nimetatut on hageja kinnitanud oma allkirjaga
1.märtsil 2001. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et laenulepingud olid rahatud. Kostjate nõue põhineb laenulepingutel, mille kohaselt tuli hagejal laen kostjatele tagastada hiljemalt
31.detsembril 2005. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostjate nõue muutus sissenõutavaks ja kolmeaastane aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2006. Asjas ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3, sest kostjate nõue tuleneb laenulepingutest, milles pooled on määranud kindla tähtpäeva laenu tagastamiseks. TsÜS § 147 lg 3 kohaldub üksnes tasunõuete korral. Kuna kostjad ei ole tõendanud hageja tahtlust kohustuste rikkumisel, ei kohaldu ka TsÜS § 146 lg 4. Ainuüksi kostjate viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-le 5 ega hagi esitamine tahtlust ei tõenda. Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel alates 31. jaanuarist 2007, mil kostjad esitasid
pankrotiavalduse hageja pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Maakohtu määrus, millega jäeti pankrotimenetlus algatamata, jõustus 25. juulil 2007, kui Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse. Seega oli nõude aegumine peatunud ajavahemikul 31. jaanuarist kuni
25.juulini 2007, s.o 176 päeva. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 alusel kohaldub asjas TsÜS § 160 lg 2 p 3. Asjas ei kohaldu TsÜS § 162, sest tõendatud ei ole poolte kokkulepe kohustus vabatahtlikult täita. Koos kostjate põhinõudega on TsÜS § 144 järgi aegunud ka viivisenõue.
7.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi ja menetluskulud kostjate endi kanda. Maakohus leidis valesti, et kostjate nõue on aegunud. Kohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 162 asemel TsÜS § 167 lg-t 2. Pankrotihoiatuse tegemisega andsid kostjad hagejale laenude tagastamiseks täiendava tähtaja kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatas võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine nõude aegumise. Täiendava tähtaja andmine ei pea erinevalt TsÜS §-st 162 põhinema poolte kokkuleppel. Kostjate nõude aegumine peatus kuni pankrotihoiatuses sätestatud kümne päeva möödumiseni alates selle kättesaamisest või kuni 8. detsembrini 2006, mil hageja keeldus laene tagastamast. Kuna nõuete aegumine oli peatunud ajavahemikul 31. jaanuarist kuni 25. juulini 2007 ja lisaks veel kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest, s.o kokku 186 päeva, esitati vastuhagi tähtaegselt. Viimane päev hagi esitamiseks oleks olnud 5. juuli 2009.
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid võrdsetes osades kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate väidetav nõue muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2006. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad ei vaidlustanud, et nõude aegumine oli peatunud ajavahemikul
31.jaanuarist 2007 kuni 25. juulini 2007, s.o pankrotiavalduse esitamisest kuni selle menetlemise lõpuni, s.t ajani kui Riigikohus ei võtnud menetlusse kostjate määruskaebust pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. Õige ei ole kostjate seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 167 lg-t 2. Pankrotihoiatuse tegemine ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes. TsÜS § 167 sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste korral. Praeguses asjas ei esinenud asjaolusid, mis viitaksid poolte läbirääkimistele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 käsitleb võlgniku väidetavat maksejõuetust ja selle sätte kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema muu hulgas asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva
jooksul. Selle sätte olemusest tuleneb, et tegemist on hoiatuse, mitte täiendava tähtaja andmisega TsÜS § 167 lg 2 järgi. Pankrotihoiatuse esitamist ei saa käsitleda täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 tähenduses, sest pankrotihoiatuse esitaja tahteks ei ole anda täiendavat tähtaega. VÕS § 114 lg 1 esimene lause sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Pankrotihoiatusest nähtub, et kostjate tahteks ei olnud anda täiendavat tähtaega, vaid luua eeldused hageja väidetava maksejõuetuse põhistamiseks. Pankrotihoiatuses ei ole kostjad viidanud täiendava tähtaja andmisele ega VÕS § 114 lg-le 1. Eeltoodut kinnitab see, et kümnepäevane tähtaeg ei ole kostjate väidetava nõude tasumiseks piisav aeg. Kui kostjad oleksid soovinud anda hagejale täiendava tähtaja, oleks see tähtaeg pidanud hageja arvates olema vähemalt kolm-neli nädalat.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hagejad leiavad, et ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata TsÜS § 136 lg 8. Kuna laenu tagastamise tähtpäev oli 2. jaanuar 2006, hakkas aegumistähtaeg kulgema 3. jaanuarist 2006. Seega oleks kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud 3. jaanuaril 2009. Aegumine oli ajavahemikul
31.jaanuarist kuni 25. juulini 2007 peatunud, mistõttu lõppes aegumistähtaeg 27. juulil 2009, s.o puhkepäeval. Kostjad esitasid vastuhagi 29. juulil 2009, s.o esimesel tööpäeval. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 160 lg-t 1. Hageja esitas 26. veebruaril 2007 negatiivse tuvastushagi, mis peatas kostjate nõuete aegumise. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pankrotihoiatuse esitamine ei peatanud nõuete aegumist. Pankrotihoiatus on käsitatav täiendava tähtaja andmisena TsÜS § 167 lg 2 ja VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause mõttes.
11.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja tuvastushagi esitamine ega kostjate pankrotiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist. Kostjate väidetava nõude sissenõutavaks muutumise kuupäeva edasilükkumine kahe päeva võrra ei muuda nende hagi tähtaegseks. Samuti leidis ringkonnakohus õigesti, et pankrotihoiatus ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
13.Kuna pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagiavalduse kostjate vastu, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel selles osas jõustunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate vastuhagi nõuded on aegunud. Kolleegium selgitab, et kuigi igal kostjal on hageja vastu eraldi haginõue, millel on oma sissenõutavaks muutumise aeg ja
aegumistähtaeg, käsitletakse neid nõudeid koos, sest asjaolud on samad.
14.Hageja ja kostjad on ühel meelel selles, et hageja pidi laenud kostjatele tagastama hiljemalt
31.detsembril 2005. Kohtud on kostjate nõuetele aegumist kohaldades jätnud tähelepanuta, et 31. detsember 2005 oli puhkepäev (laupäev), ning määranud seetõttu valesti kindlaks kostjate nõuete aegumistähtaja alguse. TsÜS § 136 lg 7 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev sellel kuupäeval. Sama paragrahvi kaheksanda lõike järgi, kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kuna hageja kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev sattus puhkepäevale, saabus laenu tagastamise tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.o 2. jaanuaril 2006 ning tähtaeg möödus
2.jaanuaril 2006 kell 24.00. Kostjate nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna laenu tagastamise tähtpäev saabus
2.jaanuaril 2006, muutus hageja kohustus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 3. jaanuarist 2006 (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11). Seega algas kostjate nõude aegumistähtaeg 3. jaanuaril 2006 ning oleks kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2 lõppenud
3.jaanuaril 2009. Kolleegium märgib, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Seega kuigi ka 3. jaanuar 2009 oli puhkepäev (laupäev), oleks nõue aegunud nimetatud kuupäeval, mitte sellele järgneval esimesel tööpäeval.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et kostjate nõuete aegumine oli peatunud kostjate pankrotiavalduse menetlemise ajal, s.o ajavahemikul 31. jaanuar kuni 25. juuli 2007. Kolleegium peab siiski vajalikuks täpsustada, et pankrotiavalduse esitamisega peatus nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel üksnes juhul, kui ei esinenud PankrS § 14 lg-s 1 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Alates 1. jaanuarist 2009 peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel. Ka sellisel juhul on aegumise peatumise eelduseks asjaolu, et kohus ei ole PankrS § 14 lg 1 järgi keeldunud pankrotiavaldust menetlusse võtmast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel ei peatu.
16.Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et nende nõuete aegumine oli peatunud hageja negatiivse tuvastushagi esitamise ajast TsÜS § 160 lg 1 järgi. See õiguslik väide on lubatav hoolimata sellest, et varasemas menetluses seda ei esitatud (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-152-10, p 18). Kolleegium märgib, et aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi
nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). Hageja kui kohustatud isiku negatiivse tuvastushagi esitamine laenulepingute rahatuse tuvastamiseks ei peatanud kostjate vastuhagi nõuete aegumist.
17.Kolleegium nõustub kostjatega, et kohtud kohaldasid valesti ka TsÜS § 167 lg-t 2. Selle sätte kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kostjad leiavad, et aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 alusel peatunud hagejale pankrotihoiatuse esitamisest kuni selles määratud tähtaja möödumiseni. Ringkonnakohus on PankrS § 10 lg 2 p 1 kohta õigesti märkinud, et võlausaldaja peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Kolleegiumi arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotihoiatus ei saa olla täiendava tähtaja andmine TsÜS § 167 lg 2 tähenduses. PankrS § 10 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pankrotihoiatusega hoiatab võlausaldaja võlgnikku pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning annab võlgnikule kohustuse täitmiseks kümnepäevase tähtaja. Kolleegium leiab, et pankrotihoiatuses sisalduv kümnepäevane tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg. Seetõttu ei ole kohane ringkonnakohtu seisukoht, et hagejale tehtud pankrotihoiatuses määratud tähtaeg ei ole piisav VÕS § 114 lg 1 järgi. Kuna aegumise peatumine TsÜS § 167 lg 2 järgi ei eelda poolte kokkulepet tähtaega pikendada, peatub nõude aegumine selle sätte alusel ka juhul, kui võlausaldaja on teinud võlgnikule PankrS § 10 lg 2 p-s 1 ettenähtud pankrotihoiatuse. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et kostjad andsid pankrotihoiatuses hagejale kohustuse täitmiseks kümnepäevase tähtaja. Seega peatus kostjate nõude aegumine täiendava tähtaja andmisega PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel kümneks päevaks.
18.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjate esindaja advokaadibüroo kontole. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.