Vladimir Zadnipryanets avaldus Venemaa Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse kohtuasjas nr A52-4914/2010 täidetavaks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2013 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Alpter Grupp määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja: OÜ Alpter Grupp, esindaja advokaat Dragan Perovic Vastustaja: Vladimir Zasnipryanets, esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Alpter Grupp määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2013 määrus muutmata. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule TsMS § 625 lg 2 alusel üks kuu pärast määruse kättetoimetamist, määruse kättetoimetamisel välisriiki kaks kuud pärast määruse kättetoimetamist.
ASJAOLUD
1.Vladimir Zadnipryanets esitas 20.12.2012 Tartu Maakohtule avalduse Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse kohtuasjas nr A52-4914/2010 täidetavaks tunnistamiseks. Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse suhtes on tehtud vigade parandamise määrus, millega parandati V. Zadnipryanetsi kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust. Kohtuotsus jõustus 11.10.2012.
Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2013 määrusega V. Zadnipryanetsi taotluse Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15. juuni 2012 otsuse täidetavaks tunnistamiseks. Määruses esitatud põhjenduste kohaselt kontrollib kohus välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avalduse lahendamisel kohtulahendi tunnustamise eeldusi. Kohtulahendi õigsust sisuliselt ei kontrollita. Kohus leidis, et kõik tingimused Venemaa Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse kohtuasjas nr A52-4914/2010 täidetavaks tunnistamiseks on täidetud. TsMS § 620 lg 1 sätestab, millisel juhul ei kuulu tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahend Eesti Vabariigis tunnustamisele. Viidatud sätte kohaselt tsiviilasjas tehtud muu välisriigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahend kuulub Eesti Vabariigis tunnustamisele, välja arvatud juhul, kui: 1) lahendi tunnustamine oleks ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga), eelkõige isikute põhiõiguste ja -vabadustega; 2) kostja või muu võlgnik ei ole saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, eelkõige kui ta ei saanud kohtukutset või muud menetlust algatavat dokumenti kätte õigel ajal ja nõuetekohasel viisil, välja arvatud juhul, kui tal oli mõistlik võimalus kohtulahend vaidlustada ja ta seda ettenähtud tähtaja jooksul ei teinud; 3) lahend on vastuolus samade poolte vahel samas asjas Eestis tehtud varasema lahendiga või kui samade poolte vahel on samas asjas esitatud hagi Eesti kohtusse; 4) lahend on vastuolus samade poolte vahel samas asjas Eestis varem tunnustatud või täidetud välisriigi kohtu lahendiga; 5) lahend on vastuolus samade poolte vahel samas asjas välisriigis tehtud, kuid Eestis tunnustamata varasema lahendiga, eeldusel, et varasem välisriigi kohtulahend on Eestis tunnustatav või täidetav; 6) lahendi teinud kohus ei võinud lahendit teha Eesti õiguse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt. Asjaolu, et OÜ Alpter Grupp on Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse vaidlustanud, viitab kohtu järelduste kohaselt sellele, et ta on olnud asja menetlusest teadlik, võtnud menetlusest osa ning saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, sh on talle olnud tagatud õigus otsuse vaidlustamiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et kohtuotsust ei ole Vene Föderatsiooni territooriumil täidetud (tl 14). TsMS § 620 lg 2 kohaselt peab välisriigi kohtulahend Eestis tunnustamiseks olema lahendi teinud riigi õiguse järgi jõustunud. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 56) jõustus kohtuotsus 11.10.2012. Kohus leidis, et sissenõudja avaldus Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsuse kohtuasjas nr A52-4914/2010 tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks vastab TsMS §-s 620 ja § 622 lõikes 1 sätestatud tingimustele ning eeldustele. Kohus märkis, et otsuse täitmisel tuleb arvestada ka otsuse suhtes 15.06.2012 tehtud vigade parandamise määrust (tl 37).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.OÜ Alpter Grupp esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2013 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jäetakse V. Zadnipryanetsi avaldus
Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu nr A52-4914/2010 täidetavaks tunnistamiseks rahuldamata.
15.06.2012
otsuse
kohtuasjas
Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole täidetud kõik TsMS § 620 lg-s 1 toodud tingimused. TsMS § 620 lg 1 p 6 kohaselt ei kuulu kohtuotsus tunnustamisele juhul, kui lahendi teinud kohus ei võinud lahendit teha Eesti õiguse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele 26.01.1993 vastu võetud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- , perekonna- ja kriminaalasjades. Õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Nad on pädevad arutama juriidilise isiku vastu esitatud hagisid, kui kõnesoleva poole territooriumil asub juriidilise isiku haldusorgan, esindus või filiaal. OÜ Alpter Grupp organid ei asu Vene Föderatsiooni territooriumil; 2) näeb õigusabilepingu art 21 lg 2 ette, et lepingupoole kohtud arutavad asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. OÜ Alpter Grupp ei ole kunagi andnud nõusolekut V. Zadnipryanetsi poolt tema vastu esitatud hagi menetlemiseks Vene Föderatsiooni kohtus. Asjaolu, et OÜ Alpter Grupp oli menetlusest teadlik, ei anna alust Vene Föderatsiooni kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks Eestis. OÜ Alpter Grupp on kõigis menetlusastmetes Vene Föderatsiooni kohtutes esitanud kostjana vastuväite, et Vene Föderatsiooni kohtud ei ole pädevad tema vastu esitatud hagi menetlema; 3) määratakse TsMS § 70 lg 1 kohaselt rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 79 lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohasel või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Hagi juriidilise isiku vastu võib esitada TsMS § 79 lg-st 1 tulenevalt esitada tema asukoha järgi. Venemaa õigusabi lepingu art-st 56 tulenevalt võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda, kui vastavalt antud lepingu sätetele, lepingus mitte ettenähtud juhtudel aga selle lepingupoole seadusandluse kohaselt, kelle territooriumil otsust tuleb tunnustada ja täita, kuulub asi tema asutuste ainupädevusse.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Vastustaja V. Zadnipryanets vaidles määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et TsMS § 620 lg 1 p-des 1-6 loetletud asjaolusid ei esine; 2) on asjakohatu määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt ta ei ole andnud nõusolekut V. Zadnipryanetsi poolt tema vastu esitatud hagi menetlemiseks Vene Föderatsiooni kohtus. Määruskaebuse esitaja ei ole vaidlustanud asja menetlemist Vene Föderatsiooni kohtus ning on võtnud kõikidest kohtumenetluse etappidest osa. Määruskaebuse esitaja ise on märkinud, et õigusabilepingu art 21 lg 2 näeb ette, et lepingupoolte kohtud arutavad asja ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Määruskaebuse esitaja on ka kinnitanud, et OÜ Alpter Grupp on olnud asja menetlusest teadlik ning on võtnud Vene Föderatsiooni kohtutes menetlusest osa; 3) ei ole määruskaebuse esitaja esitanud Vene Föderatsiooni kohtutele menetluse lõpetamise taotlust ega tõendeid sellise taotluse esitamise kohta. Määruskaebuse esitaja on jätnud selgitamata ja tõendamata, kuidas ja milliseid tema õigusi on arbitraažikohtus rikutud. Määruskaebuse esitajal oli võimalus igas menetlusstaadiumis esitada kõiki menetlusdokumente, võtta osa istungitest ning igal võimalikul viisil kaitsta oma õigusi; 4) vaidlus ei kuulu õigusabilepingu art 56 kohaselt Eesti kohtute ainupädevusse. Puudub säte, mille kohaselt saaks sellist vaidlust, nagu poolte vahel on, lahendada ainult Eesti kohus;
5) õigusabilepingu art 21 lg-st 3 nähtuvalt on võimalik olukord, kus vaidlust saavad lahendada mõlema riigi kohtud ning leping ei keela seda teha ükskõik kumma riigi kohtus. 6) on kaebaja jätnud tähelepanuta TsMS § 97 lg 1, mille kohaselt võib hagi mitme kostja vastu esitada hageja omal valikul ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Asjas on kaks kostjat, kellest ühe asukoht on Eestis ning teise asukoht Vene Föderatsioonis.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis vastavalt TsMS §-le 659 ja § 654 lg-le 6 ringkonnakohus on korda maakohtu määruses esitatud põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust Tartu Maakohtu vaidlustatud määruse muutmiseks.
6.Ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsust kohtuasjas nr A52-4914/2010 ei saa täidetavaks tunnistada, kuna asi ei allunud Vene Föderatsiooni kohtutele ning on Eesti kohtute ainupädevuses. Siinkohal viitab määruskaebuse esitaja TsMS § 620 lg 1 p-le 6, mille kohaselt ei saa tunnustada tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtu lahendit, kui lahendi teinud kohus ei võinud lahendit teha Eesti õiguse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas reguleerib Eesti õiguse kohaselt rahvusvahelist kohtualluvust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Osas, milles õigusabileping kohtualluvust ei reguleeri, tuleb kohaldada TsMS-s sätestatud kohtualluvuse sätteid. Õigusabilepingu art 56 p 3 kohaselt võib keelduda kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise loa andmisest kui vastavalt õigusabilepingu sätetele, lepingus mitte ettenähtud juhtudel aga selle lepingupoole seadusandluse kohaselt, kelle territooriumil otsust tuleb tunnustada ja täita, kuulub asi tema asutuste ainupädevusse. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et käesolevas asjas on tegemist Eesti kohtute ainupädevusse kuuluva asjaga õigusabilepingu art 56 p 3 mõttes. Määruskaebuse esitaja viidatud TsMS § 79 lg-st 1 tulenev üldine juriidilise isiku kohtualluvus ei näe ette ainupädevust. Õigusabilepingu art 56 p-s 3 on silmas peetud olukorda, kus lepingus või lepingupoolte seadusandluses on selgelt ette nähtud kohtualluvus ainult ühe lepingupoole territooriumil (näiteks õigusabilepingu art 35 lg 1). Õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on tsiviil- ja perekonnaasju pädev arutama see kohus, kelle territooriumil on kostja elukoht või juriidiliste isikute puhul juriidilise isiku haldusorgan, esindus või filiaal. Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtu 15.06.2012 otsusest nähtub, V. Zadnipryanets on esitanud hagi OÜ Alpter Grupp ning OÜ Avto KV vastu (tl 56).
et
Õigusabileping ei reguleeri olukorda, kus on tegemist kaaskostjatega erinevatest riikidest. Sellisel juhul tuleb kohaldada TsMS § 97 lg 1, mille kohaselt võib hageja mitme kaaskostja vastu hagi esitamisel valida ühe kaaskostja asukoha järgi, kuhu ta hagi esitab. Käesoleval juhul on V. Zadnipryanets esitanud hagi Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti Arbitraažikohtusse, s.o ta on valiku teinud vastavalt ühe kostjatest, OÜ Avto KV, asukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul puuduvad seega TsMS § 620 lg 1 p-s 1-6 toodud alused kohtulahendi tunnustamata jätmiseks.
Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2013 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.