Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. juuni 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-45642
Tsiviilasi
Swedbank AS väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
25 565,82 eurot
hagi
Lauri
Kase
vastu
võla
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lauri Kase apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – Lauri Kask (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja) – Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Birgit Juhanson
1.Muuta Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2012 otsuse resolutsiooni p 2 ja lugeda see sõnastatuks järgmiselt: „Välja mõista Lauri Kaselt Swedbank AS kasuks viivis 0,15% päevas põhinõudelt 6390 eurot alates 20.12.2011. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 6390 eurot.“
2.2.Välja mõista Lauri Kaselt Swedbank AS kasuks viivis 0,15% päevas põhinõudelt 6390 eurot alates 20.12.2011. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 6390 eurot.
2.3.Jätta menetluskulud Lauri Kase kanda.“ Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lauri Kase kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS esitas 26.09.2011 Lauri Kase vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 08.12.2011 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis Swedbank AS nõude L. Kase vastu 6581,70 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Maakohtule esitatud hagiavalduses palus Swedbank AS mõista L. Kaselt hageja kasuks välja põhivõlg 6390 eurot ja viivis 0,15% päevas tasumata põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni käendatava summa suuruseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja laenusaaja (OÜ ML Partner (pankrotis)) 13.03.2008 laenulepingu nr 08-036877-JI, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 76 393,59 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 13.03.2008 käenduslepingu nr 08-036877-KÄ2, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt OÜ-ga ML Partner (pankrotis) laenulepingust nr 08-036877-JI tulenevate kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 31 955,82 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli 13.03.2009. Laenusaaja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kuna Tartu Maakohtu 15.05.2010 otsusega kuulutati välja põhivõlgniku pankrot, esitab hageja nõude käendaja vastu. Laenulepingu järgne võlgnevus on 53 008,94 eurot, sh põhivõlg 9448,40 eurot ja viivis 43 560,54 eurot. Hageja vähendab nõuet ning palub kostjalt välja mõista põhivõla 6390 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivis 0,15% päevas tasumata põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni käendatava summa suuruseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides muuhulgas, et viivisenõue on põhjendamatu, kuna hageja on viivisest loobunud. Hageja ei saa loobumise tõttu asuda uuesti viivist arvestama.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 31. oktoobri 2012 otsusega hagi ning mõistis L. Kaselt Swedbank AS kasuks välja võlgnevuse 6390 eurot ja viivise 0,15% päevas põhinõudelt, 6390 eurolt, alates 20. detsembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 25 565,82 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja vaidlustanud hageja väidet, et OÜ ML Partner (pankrotis) jäi laenumaksete tasumisega võlgnevusse. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 kohane käendusleping ning kostja vastutab VÕS § 145 järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest põhivõlgnikuga solidaarselt. Kohus luges hageja esitatud arvestustega tõendatuks, et laenulepingujärgne põhivõlgnevus on 9448,40 eurot. Hageja loobus nõudest osaliselt ja soovib kostjalt välja nõuda põhivõla 6390 eurot. Ebaõige on kostja seisukoht viivise väljamõistmisest loobumise tagajärgede osas. Hageja teatas, et loobub hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 43 560,54 eurot väljamõistmisest. Seadus ei piira nõudest loobumist ega sätesta, et viivisest loobumisel on hagejal kohustus loobuda ka tulevikus sissenõutavast viivisest. Laenulepingu p 2.14 kohaselt on lepingujärgseks viivisemääraks 0,15% päevas ning hageja taotleb viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kuna kostja ei ole viivise määra vaidlustanud, mõistis kohus VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastutuse summa on tulenevalt VÕS § 142 lg-st 3 ning käenduslepingust piiratud käendatava summa suurusega, st mitte rohkem kui 31 955,82 eurot. Viivise summa ei saa seega ületada 25 565,82 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.L. Kask esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2012 otsuse tühistamist viivise (s.o viivise väljamõistmise ja viivise maksimaalse ulatuse sidumise 25 565,82 euroga) osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta Swedbank AS hagi osaliselt rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) loobus hageja viivisenõudest, mistõttu ei ole tal üldse õigust viivist nõuda. Hagiavalduse p 1.1.9 kohaselt: „hageja on vähendanud nõuet, ning soovib kostjalt välja mõista 6390 eurot, mis koosneb põhiosast 6390 eurot.“ Hageja on siinjuures deklareerinud viivisest kui kõrvalnõudest loobumist, mistõttu kohaldub VÕS § 207 lg 2, mille järgi võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Samas on hageja on oma nõudes jällegi püstitanud viivisenõude, kuid õigustamatult. Võlausaldaja ei saa toimida nõnda, et vähendab viivist nullini ja siis alustab uuesti viivise arvestamist – hageja on viivisest kui kõrvalnõudest loobunud, mistõttu ei saa see nõue jälle n.ö „ellu ärgata“; 2) jääb kohtu loogika viivise väljamõistmisel arusaamatuks ja selline viivise väljamõistmine on vastuolus kohtupraktikaga. Kohus on sisuliselt nõustunud, et kostja võiks alluda viivisenõudele summas 25 565,82 eurot, mis on ca 4 korda suurem kui väljamõistetud põhivõlgnevus. Millisel alusel otsustas kohus siduda viivise maksimaalse määra
käenduslepingust tuleneva vastutuse maksimaalmääraga, kohtuotsusest ei selgu. Kohtupraktika on sellisel juhul ühene: viivist, mis ületab põhivõlgnevust, on loetud ebamõistlikult suureks ega ole võlausaldaja kasuks välja mõistetud. Siinjuures peaks võlausaldaja täiendavalt tõendama kahju, miks peaks kohus mõistma välja viivise üle põhivõlgnevuse määra. Tavaliselt on kohtud juba otsuse resolutsioonis piiranud viivise kulgemise põhivõlgnevuse suurusega. See loogika peaks rakenduma ka praegusel juhul. Viivis kujutab endast minimaalset eeldatavat kahju hüvitamist võlausaldajale, see funktsioon läheb proportsioonist täiesti välja, kui kostja lõplikuks vastutuseks jääks 6390 eurot põhivõlgnevust ja 25 565,82 eurot viivist.
5.Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) loobus hageja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise, 43 560,54 eurot väljamõistmisest. Seadus ei piira nõudest loobumist ega sätesta, et viivisest loobumisel on hagejal kohustus loobuda ka tulevikus sissenõutavast viivisest. Vastavalt laenulepingu p-le 2.14 on viivise määraks päevas 0,15% ning hageja taotles hagiavalduses viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kohus mõistis seega õigesti VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastutuse summa on tulenevalt VÕS § 142 lg-st 3 ning käenduslepingust piiratud käendatava summa suurusega, st mitte rohkem kui 31 955,82 eurot. Viivise summa ei saa seega ületada 25 565,82 eurot; 2) ei vaidlustanud kostja menetluses viivise määra. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-66-05), et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei esitanud kohtule oma sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord. Vaidlus puudub asjaolus, et põhivõlgnik rikkus maksekohustust, samas ei ole kostja esitanud veenvaid tõendeid viivisemäära vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud vähendada viivisemäära suurust; 3) juhul, kui ringkonnakohus vähendab hageja viivisenõuet, saab seda teha maksimaalselt kuni põhinõude määrani; 4) moodustab viivisevõlgnevus vastuse esitamise seisuga 4246,16 eurot ehk siis ei ületa põhivõlgnevust. Viivis on sanktsioon, mis täidab eesmärki tagada põhikohustuse täitmine. Asjaolu, kas viivisenõue ületab põhinõude või mitte, oleneb üksnes kostjast ja sellest, millal ta kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude täidab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse temalt viivise väljamõistmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb osaliselt muuta ning õigeks tuleb lugeda maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 järgmises sõnastuses: „Välja mõista L. Kaselt Swedbank AS kasuks viivis 0,15% päevas
põhinõudelt 6390 eurot alates 20.12.2011. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 6390 eurot.“
8.Ekslik on apellandi seisukoht, et hageja on viivisest kui kõrvalnõudest loobunud ning seetõttu on kostjalt viivise väljamõistmine põhjendamatu. Hagiavalduse p-dest 1.1.8 ja 1.1.9 nähtuvalt moodustab hageja nõue laenu põhiosa võlgnevusest ja laenu põhiosalt arvestatud viivisest 43 560,54 eurot; hageja vähendab nõuet ning soovib kostjalt välja mõista laenu põhiosa 6390 eurot. Hagiavalduse resolutsioonis on hageja märkinud, et lisaks võlgnevusele 6390 eurot palub ta kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt 6390 eurot alates hagi esitamisest kuni käendatava summa suuruseni lepingus kokkulepitud määras (0,15% päevas). Eelnevast on maakohus õigesti järeldanud, et hageja loobus hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 43 560,54 eurot kostjalt sissenõudmisest, kuid mitte viivise sissenõudmisest, mis on arvestatav alates hagiavalduse esitamisest. Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb VÕS § 113 lg-st 1 ning hageja ei ole sellest õigusest loobunud. Maakohus on õigesti märkinud ka seda, et viivise määra ei ole kostja vaidlustanud.
9.Kostja on olnud maakohtus seisukohal, et hageja viivisenõue, mis on seotud käenduslepingust tuleneva vastutuse maksumaalmääraga, on õigustamatu. Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et viivist, mis ületab põhivõlgnevust, on ebamõistlikult suur ning sellisel juhul peaks hageja tõendama kahju olemasolu põhivõlgnevusest suuremas ulatuses. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et viivisenõude vähendamise korral on viivist võimalik vähendada kuni põhinõude määrani. Ringkonnakohus leiab, et kostja maakohtus esitatud vastuväide viivise osas on käsitletav nõudena viivise vähendamiseks ning selliselt on kostja vastuväitest aru saanud ka hageja, kes on apellatsioonimenetluses nõustunud viivise vähendamisega kuni põhinõude määrani. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuste täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatut sättest tulenevalt on viivise vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 kohaselt mõisteti L. Kaselt Swedbank AS kasuks välja viivis 0,15% päevas põhinõudelt 6390 eurot alates 20.12.2011. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 25 565,82 eurot. Ringkonnakohtu arvates saab viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 järgi nõuda ka siis, kui viivis on sissenõutavaks muutunud ainult osaliselt (TsMS § 367). Käesoleval juhul nõudis hageja viivise väljamõistmist põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest. Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.
Asja materjalidest nähtuvalt moodustaks hagejalt maksimaalselt väljamõistetav viivise summa 25 565,82 eurot, s.o ca neli korda rohkem kui põhivõlg. Sellest järelduvalt on põhjendatud apellandi seisukoht, et sellises ulatuses viivise väljamõistmine on ebaproportsionaalne võrreldes põhivõlaga 6390 eurot ning hageja ei ole suuremas ulatuses kahju tõendanud. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 muuta ning sõnastada see selliselt, et kostjalt maksimaalselt väljamõistetav viivis ei tohi ületada põhivõlgnevust 6390 eurot.
10.Kuigi ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna see alust apellatsiooniastme menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmisele. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu summalt 6390 euro ning 6390 eurot on maksimaalne summa, mis kostjalt viivisena välja mõistetakse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.