Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.06.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-17150
Tsiviilasi
F. T hagi T. S vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8947.63 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.10.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. S apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja F. T (sünd XX.XX.XXXX, elukoht XXX t X-XX XXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann Kostja T. S (isikukood XXX, elukoht XXX t XX-X XXX linnas XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Marion Sahtel Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 25.10.2012 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevust ületavas suuruses. Selles osas teha uus otsus, millega jätta viivise nõue osaliselt rahuldamata. Samuti jaotada uuesti menetluskulud. Põhivõlgnevuse ja sellega samas suuruses viivise väljamõistmise osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista T. S välja F. T kasuks põhivõlgnevus 8947.63 eurot ja viivis 8947.63 eurot; 3) Jätta rahuldamata nõue tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks; 4) Maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jätta 82% ulatuses kostja ja 18% ulatuses hageja kanda.
3.Märkida maakohtu otsuse sissejuhatavasse ossa hagihinnaks 10 864.98 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta rahuldamata apellandi taotlus võtta apellatsiooniastmes täiendavate tõenditena vastu A.K e-kiri 25.11.2009 kostjale ja sama isiku allkirja kandev 16.10.2009 kokkulepe loovutatud nõude lõpetamise kohta. Tagastada kaebuse lisad koos käesoleva otsusega apellandile.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.14.04.2010 ja 09.09.2010 esitas F. T maksekäsu kiirmenetluse avaldused Pärnu Maakohtusse T. S võla väljamõistmiseks. Võlgnik esitas makseettepanekutele vastuväite. 07.12.2010 võttis Pärnu Maakohus hagi põhivõla 170 000 krooni ja viivise 170 000 krooni saamiseks menetlusse. Hageja palus kostjalt välja mõista ka hagiavalduse esitamise päevaks mittesissenõutavaks muutunud viivis arvestusega 0,25% tähtaegselt tasumata põhisumma jäägilt päevas arvates 04.11.2010 kuni põhisumma täieliku tasumiseni.
2.19.07.2006 andis kostja hagejale võlatunnistuse, milles kinnitas võlasuhte olemasolu ning võlgnevuse suuruses 190 000 krooni olemasolu. Kostja kinnitas, et hakkab maksma võlga tagasi alates 14.08.2006 ning teeb seda 10 000 krooni suuruste osamaksetena iga kuu kuni võla täieliku tasumiseni. Pooled leppisid kokku viivise määras 0,25% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Kostja võlga ei tasunud. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja ei ole esitanud võlasuhte aluseks olevat lepingut. Ka ei ole hageja esitanud maksedokumenti, millest nähtuks raha maksmine laenuvõtjale. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja tugineks võlatunnistusele kui lepingule, millega loodi iseseisev kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes. Samas nähtub võlatunnistusest, et hageja nõuab kostjalt justkui varasemast lepingust tulenevat võlga ja kostja on võlatunnistusega seda tunnistanud. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille sisuks on kohustuse olemasolu tunnistamine, mitte iseseisva kohustuse loomine.
4.Hageja ei ole varasemat lepingut kohtule esitanud ega esitanud varasema lepingu alusel kostjale väidetavalt üleandmisele kuulunud raha laekumist kinnitavat maksedokumenti. Seda ta ei saagi teha, sest varasem leping oli rahatu ja seda ei pea täitma. Vaidlusalusel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, sest puuduvad igasugused tõendid, et kostja oleks hagejalt raha saanud.
5.Võlakirjale kirjutati alla sellepärast, et see oli üheskoos läbiviidud autoostu tagamise tingimuseks. Kuna autoostu tagamise vajadus langes hiljem ära, ei pidanud kostja olematuks muutunud kohustust täitma ja alates 14.08.2006 hagejale raha maksma.
6.Hageja nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2007 ja aegunuks muutusid 10 000 krooni suurused maksed, mis muutusid sissenõutavaks 14.08.2006, 14.09.2006, 14.10.2006, 14.11.2006, 14.12.2006, 14.01.2007, 14.02.2007 ja 14.03.2007, see on 80 000 krooni osas. Arvestades asjaolu, et hagis ei nõuta kahe esimese makse sissenõudmist, on hagi aegunud 3834.70 euro ehk 60 000 krooni osas. Esimese astme kohtu otsus
7.25.10.2012 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis T. S hageja kasuks välja võla 8947.63 eurot ja viivise 8947.63 eurot ning viivise protsendina põhinõudest alates 04.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas ja jättis menetluskulud võrdeliselt kostja kanda.
8.Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja on oma nõude alust piisavalt tõendanud. Kohus leidis, et võlatunnistuse deklaratiivsena käsitlemine ei ole põhjendatud. Hagis ega võlatunnistuses ei ole nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda võlatunnistust deklaratiivseks. Märgitud ei ole, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks oleks olnud olemasoleva kohustuse tunnistamine. Kostja on üheselt tunnistanud võlga ja tahet seda osamaksetena kustutada. Võlatunnistuses puudub mistahes viide mõnele olemasolevale kohustusele või lepingule, millest see tuleneb.
9.Kohus leidis, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega sooviti luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid vastuväiteid. See tähendab, et kohus ei pea hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma. Võetud kohustusest vabanemiseks peab võlatunnistuse andnud isik esitama hagi VÕS § 1028 alusel. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevast võlast vabanemiseks tulnuks kostjal esitada hagi, et tõendada endal kohustuse puudumist.
10.Kostja kinnitas, et hageja raha eest ostetud sõidukid olid registreeritud kostja nimele. Üks nendest sai 2005. aasta suvel liiklusõnnetuse tagajärjel kannatada ja kanti maha. Kindlustusselts maksis kostjale välja auto turuväärtuse. Teise sõiduki müüs kostja 2006. aastal maha. Raha kostja hagejale ei maksnud. Võlgnevuse tunnistamiseks andis kostja hagejale võlatunnistuse lubadusega maksta võlg osamaksetena. Kostja põhjendas võla maksmata jätmist sellega, et tasus renditasu apartemendi eest, mida kasutas tegelikult hageja. Kostja oma sellekohast väidet ei tõendanud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et hageja kasutas apartementi, mille eest kostja tasus. Ka on kostja väidetavalt selle võla arvelt andnud laenu hageja osaühingule (OÜ)Entango ja maksis nimetatud ettevõtte kulutusi. Nimetatud maksete seotus võlaga on tõendamata. Kostja ei ole tõendanud, kas tegemist oli laenu andmisega või maksis ta tagasi saadud laenu. Lisaks sellele on kostja väitnud, et maksis osa võlast sularahana hageja esindaja kätte. Nimetatud asjaolu on kostja tõendanud sularaha väljamakse kviitungite ja tunnistaja V.R ütlustega. Tõendamata on,
millisel eesmärgil sularaha välja võeti ja kellele see maksti. Tunnistaja kostja väiteid ei kinnitanud.
11.Pooled leppisid kokku, et võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmiseks maksab kostja hagejale alates 14.08.2006 kuni võla täieliku tasumiseni 10 000 krooni kuus. Võla pidi kostja seega tasuma 14.02.2008. Kohustus tasuda võlg osamaksetena tähendab, et tegemist on korduvate kohustustega, seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega on hagi esitamise ajaks kolme esimese osamakse osas nõue aegunud. Kohus leidis, et nõue tuleb rahuldada 140 000 krooni ehk 8947.63 euro osas.
12.Põhjendatud on hageja taotlus viivise väljamõistmiseks põhivõlaga võrdses summas. Arvestuslik viivis hagi esitamise ajaks on oluliselt suurem. Kuna põhivõla nõude rahuldas kohus osaliselt, siis viivise nõue tuleb rahuldada samas suurusjärgus. Kohus leidis, et põhjendatud on ka hageja taotlus viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni määras 0,25 % päevas. Apellatsioonkaebus
13.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Juhul, kui kohus peab nõuet põhinõude ulatuses põhjendatuks, vähendada viivise nõuet vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 ja §-le 162 mõistliku suuruseni. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
14.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 30 lõiget 1. Asjas kogutud ja uuritud tõendite ning tuvastatud asjaolude pinnalt ei olnud kohtul võimalik tuletada, et 19.07.2006 võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-149-11, 3-2-169-06 ja 3-2-1-21-06). Apellant on korduvalt juhtinud maakohtu tähelepanu asjaolule, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega ning see oli otseselt seotud pooltevahelise varasema võlasuhtega, täpsemalt kahe auto ostmisega hageja raha eest.
15.Võlatunnistuses märgitud võla on kostja tasunud. 8084.84 euro ulatuses tasaarveldas apellant talle kuuluvaid nõudeid, mis olid tekkinud poolte suulisest kokkuleppest, mille kohaselt apellant maksis hageja eest viimase kasutuses olnud korteri XXX t XX-X, XXX üüri kokku 18 000 krooni ehk 1150.41 eurot. Apellant võttis 2004. aasta alguses AS-lt Swedbank laenu 40 000 krooni ehk 2556.47 eurot, et täita eelviidatud kokkuleppest tulenevat kohustust. Võetud laenurahast 1150.41 eurot tasus apellant hageja korteri üüri eest ning ülejäänud summa 1406.06 eurot tasus apellant kostjale sularahas hageja rahade eest ostetud kahe sõiduauto eest tasutu katteks. Poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille kohaselt apellant andis hagejale laenu kokku 47 000 krooni ehk 3003.85 eurot, kuivõrd vastavalt hageja ja apellandi kokkuleppele oli hageja kohustatud tasuma OÜ Entango jooksvate kulude eest. Suulise kokkuleppe kohaselt apellant maksis hagejale hageja rahade eest ostetud kahe sõiduauto eest kokku sularahas 2524.52 eurot.
16.Vastavalt poolte suulisele kokkuleppele tasus apellant hagejale pärast kahe sõiduauto ostmist hageja rahade eest hagejale sularahas kokku 40 000 krooni ehk 2556.47 eurot, mis läks hageja rahade eest ostetud kahe sõiduauto eest tasutu katteks; 1278.23 eurot (20 000 krooni), mis hageja kinnitustel moodustas osa 19.07.2006 võlatunnistuses märgitud
summast, on apellandilt hageja kasuks kohtu poolt teises tsiviilasjas välja mõistetud ning hageja on kinnitanud vastava summa 1278.23 euro kättesaamist.
17.Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja poolt esitatud maksekorraldused ja sularaha väljamaksete koopiad ei tõenda maksete seotust võlgnevusega ning on jätnud täielikult arvestamata apellandi kirjalikud selgitused ja kohtuistungil antud suulised selgitused. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistaja ütlused selle kohta, et viimane osa võlast tasuti sularahas XXX söögikoha „XXX“ ees vaidlusaluse võlatunnistuse allkirjastamisega samal hetkel, see on 19.07.2006. Raha üleandmise eesmärki on kostja maakohtule korduvalt selgitanud, see tähendab raha anti üle hageja esindaja K.Kamsakannile, et maksta hagejale kahe sõiduauto eest hageja poolt tasutud raha eest. Seejuures ei ole hageja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, mis muudaksid apellandi väiteid raha üleandmise ja selle eesmärgi kohta ebausaldusväärseks (sama kinnitavad ka tunnistaja ütlused, et raha anti üle), ühtlasi ei ole hageja suutnud mistahes viisil sisustada ega põhistada, et raha anti üle muul eesmärgil või muule isikule.
18.Kõik kokkulepped hageja ja kostja vahel, mis puudutavad kostja poolt maksete tegemist hagejale vastavalt maksekorraldustele ja sularaha väljamaksete koopiatele, sõlmiti suuliselt ning raha üleandmine kostjalt hagejale toimus reeglina sularahas. Maakohus pelgalt konstateeris, et kostja poolt esitatud maksekorralduste ja sularaha väljamaksete koopiad ei tõenda, et makseid tehti mingite lepingute või kokkulepete alusel ja kostja võlgnevuse katteks või sellega seonduvalt. Maakohus jättis analüüsimata poolte käitumise ega ole välja selgitanud, mis eesmärgil apellandi poolt hagejale makseid tehti.
19.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et 19.07.2006 võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus, on võlatunnistusest tulenev kohustus täidetud ning võlgnevus tasutud. Vahetult enne hagi esitamist kohtule käisid kostja juures võla sissenõudjad, kes esitasid kostjale vaidlusaluse võlatunnistuse ning nõudsid ähvardustega võla tasumist. Vastavalt A.K poolt 25.11.2009 saadetud e-kirjale maksis kostja R.L pangakontole nr XXX AS-s Swedbank kokku 120 000 krooni ning võlgnevus loeti sellega tasutuks. Nimetatud e-kirja lisaks oli 16.10.2009 kokkulepe loovutatud nõude lõpetamise osas, millest nähtub, et vastavalt 03.07.2009 hageja ja A.K vahel sõlmitud kokkuleppele nõude loovutamise kohta, oli hageja loovutanud 19.07.2006 võlatunnistusest tuleneva nõude A.K ning A.K ja kostja on vastava 16.10.2009 kokkuleppega lugenud võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse tasutuks ning nõude lõppenuks.
20.Apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalseid tõendeid ei ole varasemalt menetluses esitatud, kuivõrd apellandi eelnev esindaja ei pidanud seda vajalikuks. Apellant, kellel puuduvad õigusalased teadmised enda õiguste ja huvide kohaseks kaitsmiseks, juhindus varasema esindaja poolt antud juhistest ega esitanud nimetatud tõendeid kohtule. Käesolevaks hetkeks on apellant jõudnud arusaamisele, et tõendid omavad asjas olulist tähtsust, kuivõrd tõendavad, et 19.07.2006 antud võlatunnistuses sisalduv kohustus on täidetud ja nõue lõppenud. Veelgi enam, hagejal puudub õigus nõuda apellandilt võlatunnistusest tulenevalt kohustuste täitmist, kuivõrd hageja on 03.07.2009 loovutanud võlatunnistustest tuleneva nõude A.K. Kuna hagejal puudub apellandi vastu põhinõue, on maakohtu otsus ebaõige ka apellandilt viiviste väljanõudmise osas.
21.Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et hagejal on põhinõue apellandi vastu ning see on põhjendatud, on tegemist ebamõistlikult kõrge viivisega. Kuigi apellant ei ole varasemas kohtumenetluses taotlenud viiviste vähendamist, ei ole apellant oma sellist õigust minetanud. Praegusel juhul esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lõikes 3 toodud asjaolud ning apellant on põhjendanud uue asjaolu lubatavust vastavalt
TsMS § 652 lõikele 4. Arvestades vaidluse asjaolusid, eelkõige apellandi poolt hagejale juba tasutud või tasaarveldatud summasid, mida hageja jätkuvalt ning alusetult nõuab, ei ole viivise nõue täies ulatuses põhjendatud.
22.Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja põhinõue ning seega ka viivise nõue on põhjendatud, taotleb apellant vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 ja §-le 162 selle vähendamist kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Apellant peab mõistlikuks viivise suuruseks maksimaalselt viivisemäära 7,2% aastas ehk 0,02% päevas. Vastustaja seisukoht
23.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt viivise väljamõistmise osas ja muutmiseks menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on viivisenõudele põhivõlga ületavas suuruses kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi põhivõlga ületava viivise väljamõistmise osas rahuldamata. Samuti on maakohus rikkunud menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõiget 1, jättes jaotused arvuliselt kindlaks määramata, ja TsMS § 442 lõige 2 punkti 51, jättes otsuse sissejuhatavas osas märkimata tsiviilasja hinna. Mõlemad nimetatud rikkumised saab ringkonnakohus samuti kõrvaldada. Põhivõla ja sellega samas suuruses viivise väljamõistmise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
25.Apellant taotleb võtta apellatsiooniastmes täiendavate tõenditena vastu 16.10.2009 menetlusvälise isiku A.K allkirjaga kokkulepe loovutatud nõude lõpetamise osas ja sama isiku e-kiri kostjale 25.11.2009. Taotluse põhjendustes tugineb apellant TsMS § 652 lõikele 4 ja selgitab, et ei esitanud neid tõendeid maakohtus, kuna tema eelmine esindaja ei pidanud neid vajalikeks ning temal endal puuduvad õigusalased teadmised. Tõendid on vajalikud tõendamaks, et hagejal puudub õigus nõuda 19.07.2006 võlatunnistuse alusel kohustuse täitmist ning et võlatunnistuses sisalduv kohustus on apellandi poolt ka täidetud. Vastustaja vaidleb taotlusele vastu, eitades igasugust nõudeõiguse loovutamist, samuti, et tõendid on esitatud hilinenult ja nende sisu on vastuolus apellandi enda poolt maakohtus esitatud seisukohtadega selle kohta, et ta täitis hageja nõude erinevate tasaarvelduste ja rahaliste soorituste tulemusena.
26.Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga ega näe alust apellandi taotluse rahuldamiseks. TsMS § 237 lõike 1 kohaselt annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Käesolevas asjas andis maakohus vastavad tähtajad 07.12.2010 (kirjalikus vastuses hagile; t I kd lk 14-16; kostja vastas 12.01.2012, 23.04.2012; samas lk 110-112, 161-162). Lisaks ka andis kohtuistungil 12.06.2012 (protokoll t I kd lk 181-182). Kostja esitas vajalikuks peetud dokumentaalsed tõendid (t I kd lk 187-193), ka kuulati tema taotlusel üle tunnistaja V.R (protokoll t II kd lk 21-26). TsMS § 5 lõike 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõikest 2 tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostjat esindas maakohtus lepingulise esindajana vandeadvokaat, kelle poolt tehtud menetlustoimingud loetakse TsMS § 218 lõike 5 kohaselt tehtuks esindatud menetlusosalise poolt ning kelle käitumine ja teadmine loetakse sama sätte lõike 6 alusel
võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Ka osales kostja isiklikult 12.06.2012 ja 04.10.2012 kohtuistungitel. Seega oli kostja igati teadlik maakohtu menetlusest, osales selles aktiivselt ning tal oli korduvalt võimalik kõiki vajalikuks peetavaid tõendeid esitada. Tuvastamist ei leidnud TsMS § 652 lõike 2 punktis 2 või lõikes 4 sätestatud alused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.
27.Eelmises punktis esile toodud põhjendustel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka apellatsioonkaebus esmakordselt sisalduva väite hageja poolt nõude loovutamise kohta juba enne hagi esitamist.
28.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et käesolevas asjas esile toodud asjaolude alusel on alust tõlgendada 19.07.2006 võlatunnistust kui konstitutiivset VÕS § 30 mõttes. Õige on apellandi väide, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-06 toonud esile, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Viidatud sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab olema tuvastatav, kas ja millest tekkis kostja kohustus tasuda võlatunnistuses märgitud rahasumma hagejale (Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-146-11).
29.Samas on vastustaja asjakohaselt märkinud, et käesoleva vaidluse lõpplahendusele võlatunnistusele antav õiguslik hinnang tähtsust ei oma. Asjaolu, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega omab tähendust võlgniku menetluslike õiguste määramisel ehk kas tal on õigus esitada vastuväiteid seonduvalt kohustusega (ka selle täitmisega võlgniku poolt), mille kinnitamiseks võlatunnistus anti, või saab ta võlast vabaneda vaid vastunõude esitamisega alusetu rikastusemise alusel. Maakohus on asjakohaselt toonud esile, et mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel ja et võlausaldajal ei ole vaja võlatunnistuses väljendatud võlgnevuse sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
30.Käesolevas asjas esitas kostja vastuväiteid ja tõendeid tõendamaks, et võlatunnistusest tulenev hageja nõue on lõppenud. Maakohus võttis tõendid vastu ja uuris neid. Samuti hindas neid otsuses ja seda sõltumata asjaolust, et oli eelnevalt asunud seisukohale, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kuigi konstitutiivse võlatunnistuse puhul kostja selliseid vastuväited esitada ei saa, peab lahendi selguse huvides ka ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohad apellandi väidete põhjendatuse kohta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangule.
31.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja poolt esile toodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõendite alusel ei leidnud tõendamist kostja väited võlatunnistuses kinnitatud võla tasumise kohta hagejale juba enne kohtumenetlust. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendite liigid on sätestatud TsMS § 229 lõikes 2, mis tähendab, et kaebuses korduvalt rõhutatud kostja suulised ja kirjalikud selgitused ei saa olla tõendiks käesolevas asjas. Apellatsioonkaebuses esiletoodud väide 8084.84 euro ulatuses kohustuse lõppemise kohta tasaarvestuse alusel ei ole põhjendatud juba ainuüksi sel põhjusel, et kostja ei ole väitnud tasaarvestuse avalduse tegemist hagejale ega ole vastavasisulist avaldust esitanud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Nimetatu on võimalik ka kohtumenetluse käigus
protsessuaalse tasaarvestusena, kuid ka sellist avaldust kostja maakohtus ei teinud. Isegi kui kostja tasus 07.03.2005 ja 08.03.2005 (maksekorraldused t I kd lk 188) korteri renti hageja eest, võivad nende vahel olla muud võimalikud võlaõigussuhted, kuid tasutud summade aasta hiljem antud võlatunnistusega võetud kohustusest maha arvamine põhjendatud ei ole. Laenu andmisest OÜ-le Entango võis tekkida õigussuhe kostja ja laenusaajast juriidilise isiku vahel. Tunnistaja V.R ütlused (t II kd lk 26) kostja väidet võla tagastamise kohta ei kinnita. Tunnistaja selgitas, et nägi, kuidas hageja esindaja ja kostja auto juures suhtlesid ja kuidas raha anti, kuid raha andmise põhjuse sai hiljem teada kostja käest, tol ajal ta seda ei teadnud.
32.Kostja ei esitanud maakohtus kirjalikus vormis viivise vähendamise taotlust, kuid hagetava viivise suuruse põhjendamatusele juhtis kostja esindaja tähelepanu 04.10.2012 istungil (t II kd lk 24). Samas juhtis kostja esindaja tähelepanu ka asjaolule, et hageja ei põhjendanud endal kahju tekkimist. Seega oli maakohtul alus kaaluda põhivõlga ületavas ulatuses viivise väljamõistmise põhjendatust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et põhivõlast suuremat viivisenõuet peab võlausaldaja põhjendama ja tõendama vastava kahju olemasolu (lahendid nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-87-10, nr 3-2-1-162-12). Käesolevas asjas ei ole hageja selliseid faktilisi asjaolusid välja toonud. Ka ei ole maakohus oma otsust selles osas põhjendanud, rikkudes seega TsMS § 442 lõiget 8. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et põhivõlga ületavas suuruses on väljamõistetud viivis ebaproportsionaalselt suur ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada.
33.Maakohus rahuldas hagi (arvestatuna põhivõlast) 82% ulatuses. Seega on iseenesest põhjendatud menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lõikest 1, kuid maakohus ei märkinud otsuses jaotiste suurusi. Apellatsioonkaebus kuulub samuti rahuldamisele osaliselt. Eeltoodu alusel on põhjendatud jätta nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskulud 82% ulatuses kostja ja 18% ulatuses hageja kanda.
34.Maakohus on otsuse vormistamisel rikkunud TsMS § 442 lõike 2 punkti 51, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatavasse ossa märkida muuhulgas tsiviilasja hind. Vaidlustatud otsuses see puudub (t II kd lk 27). Hagihind maakohtus tuleb määrata hagiavalduse esitamise aja seisuga (TsMS § 123). 03.11.2010 kehtis TsMS § 133 lõige 1 sõnastuses, mille kohaselt arvutati hagihind põhinõude järgi, kui kõrvalnõuded ei ületanud põhinõude suurust. Seega oli maakohtus hagihinnaks 170 000 krooni, mis vastab 10 964.98 eurole.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.