Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

03.08.2006 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 0135760L (leping II), mille esemeks oli kaubik XXX. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed summas 303,94 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 200,66 eurot. Võlgnevuse tõttu saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010. Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 24.05.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas 456,01 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 10 345,14 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9 384,53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 303,94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456,01 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200,66 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 4 239,47 eurot (käibemaksuta), seega 10 345,14-4 239,47= 6 105,67 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb liisingulepingu nr 0135760L, liisingulepingu üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne võlgnevus). Seega 4 239,47-456,01-303,94=3 479,52 eurot. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 9 384,53-3 479,52=5 905,01 eurot. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas 5 905,01 eurot ning viivisvõlgnevus 200,66 eurot. Kokku on hageja nõudeks liisingulepingu nr 0135760L järgi 5 905,01+200,66=6 105,67 eurot, millest arvestatakse hagihinna arvestamisel 5905,01 eurot. 21.08.2007 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr 0174091L (leping III), mille esemeks oli kaubik XXX. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa-, intressimaksed ja kaskokindlustusmaksed summas 633,80 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 230,70 eurot. Võlgnevuse tõttu saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010. Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 13.05.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved kokku summas 319,45 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 9 710,51 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 8 526,56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 633,80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319,45 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230,70 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 4 857,29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendas nõuet 1 214,32 euro võrra, seega 9 710,51-4 857,29-1 214,32=3 638,90 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb liisingulepingu nr 0174091L, liisingulepingu üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne

võlgnevus). Antud juhul on hageja oma nõuet veelgi vähendanud, mistõttu kuulub kogunõudest maha arvamisele vara realiseerimisest saadud summa 4 857,29+müügihinna korrektuur 1 214,32=6 071,61 eurot. Seega 6 071,61-319,45-633,80=5 118,36 eurot. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 8 526,5-5 118,36=3 408,20. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas 3 408,20 eurot ning viivise võlgnevus 230,70 eurot. Kokku on hageja nõudeks liisingulepingu nr 0174091L järgi 3 408,20+230,70=3 638,90 eurot, millest põhinõudeks ehk hagihinna arvestamise aluseks on 3 408,20 eurot. Hageja väitel teavitati kostjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Selgesõnaliselt teavitati, et kui võlgnevust ei tasuta ning kokkulepet ei saavutata, loetakse lepingud ülesöelduks ning liisinguesemed tuleb tagastada. Lisaks teavitati, et tagastamise järgselt suunatakse sõidukid müüki ning kui sõiduki realiseerimisest saadu ei kata kostja võlgnevust, tuleb kostjal tekkinud vahe hüvitada. Teatisele oli lisatud ka müügiprotseduuri kirjeldus, mille kohaselt sõidukite müügiga tegeleb professionaalne ettevõte, sõidukeid pakutakse müügiks nii avalikul müügiplatsil kui internetiportaalis ning vajadusel langetatakse pakkumiste hinda üks kord kuus. Rõhutatult on välja toodud, et liisinguvõtjal on õigus sõiduk ise välja osta, aidata kaasa sõidukitele ostja leidmisel ning saada kogu müügiprotsessi jooksul infot arengute kohta. Kostja nimetatud võimalusi ei kasutanud.

MAAKOHTU LAHEND

protsendina põhinõudelt (11 942,9 eurot) alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas Swedbank Liising AS kasuks. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on nõudesumma tõendatud ning selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud põhinõude osas 11 942,59 eurot ning viiviste osas 638,47 eurot, kokku 12 581,06 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingud on sõlmitud hageja tüüptingimustel poolte majandustegevuse raames. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-12 kinnitanud enda varasemat seisukohta selles osas, et Swedbank Liising AS-i liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7. ja 7.4.1. kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus leidis, et ka käesolevas asjas tuleb hageja nõude osas kohaldada VÕS § 367. Kostja on esitanud väite, et autod on müüdud ülimadala hinnaga, tõendamiseks Võidu Auto OÜ juhataja K. Karjuse poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode hindamise kohta ning interneti väljatrüki Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks. Kostja tõendist nähtub, et lepingu 1 vara reaalseks müügihinnaks (turuhinnaks) võinuks aastal 2010 olla 6 000 – 6 400 eurot. Arvestades auto defekte 19.05.2010 võis auto reaalne turuhind olla 4 800 – 5 200 eurot. 2012. on müügis 2004 - 2005 ehitatud analoogsed sõidukid hinnaga 5 000 - 9 000 eurot. Lepingu II vara müügihinnaks võinuks 2010. aastal olla 8 900 - 9 600 eurot (arvestatud on ka auto defekte seisuga 24.05.2010). 2012 on müügis 2006 - 2007 ehitatud analoogsed sõidukid hinnaga 8 900 – 12 500 eurot. Lepingu III vara müügihinnaks võinuks 2010. aastal olla 8 600 – 8 900 eurot. 2012 on müügis analoogsete tootjate 2005. aasta Combi hinnaga 5 600 eurot. Kõik hinnad on arvestatud käibemaksuga 20%. Kohus nõustus hagejaga, et tõend ei ole piisavalt usaldusväärne. Kohus märkis, et tõendit ei tee ebausaldusväärseks see, et tõendi allakirjastanud isik on väidetavalt 10 aastat olnud Peugeot’ esinduse omanik, kuid tõendis kajastatu tulnuks just sellele pikale kogemusele tuginedes konkretiseerida. Kohus leidis, et autokaubanduse hinnapoliitika on väga tundlik ja sõltuv maailma majanduses toimuvast ja seetõttu ei ole võimalik prognoosida või väita 2010 toimuvate müügitehingute hindasid 2004 – 2005 - 2007 toimunud müügitehingute põhjal. Teatavasti algas 2007 - 2008 viimane suurem majanduslangus (saavutades hageja väitel madalpunkti 2009 - 2010), mistõttu ei saa 2010 toimuva hinna kujunemise oletamisel lähtuda sellest, et kasutatud autode müügihinnaks on võimalik arvestada sõltuvalt sõiduki vanusest 30-50% algsest müügihinnast. Kohus nõustus hagejaga, et arvamuses ei ole täpsustatud, milliseid vigastusi on väärtuse määramisel arvestatud. Kohus leidis, et kostja esitatud interneti väljatrükk Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna nimetatud juhend sõiduki turuväärtuse määramiseks on mõeldud hindamiseks liisingulepingu sõlmimisel. Kohus luges usutavaks, et hageja on kõik tema poolt tõenditena esitatud teatised kostjale saatnud ning seega ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja ei määranud autode tagastamise hetkel autode väärtust ning hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode müügist. Kohus oli seisukohal, et müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudlusepakkumise tulemusena, mille tagajärjel on kujunenud ka sõidukite tegelik turuväärtus nende tagastamise hetkel. Lähtudes TsÜS §-st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna kujunemise määrab ära aga turul olev nõudlus kauba järele.

Kostja on välja toonud, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole lubatud lähtuda sõiduki realiseerimise hinnast ning lähtuda tuleb selle väärtusest tagastamise hetkel, kuid esiteks ei ole nimetatud Riigikohtu seisukoht absoluutne ning ka Riigikohus on oma lahendites (3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08) leidnud, et sõiduki tegelikust müügihinnast lähtumine on iseenesest lubatav, kui müügiprotsess on olnud läbipaistev, võimaldanud selles osaleda ka liisinguvõtjal ning sõiduki müügihind ei erine oluliselt selle turuväärtusest. Hageja on seisukohal, et sõiduki realiseerimise hind ongi selle tegelik tuvastatud turuväärtus. Hageja on veendumusel, et ka Riigikohtu mõtte kohaselt on sõiduki tegelik müügihind ja turuväärtus omavahel tihedalt seotud ning juhul, kui müügiprotsess on viidud läbi professionaalselt, läbipaistvalt ning võimaldades koostööd liisinguvõtjaga, selgub sõiduki turuväärtus müügiprotsessi käigus. Hageja on oma kohustuse siinkohal täitnud. Kohus nõustus hageja seisukohaga. Kohus leidis, et on tuvastatud, et kostjat on teavitatud müügiprotsessi käigust, määratud hindadest, hinna alandamistest, samuti on talle pakutud võimalust müügiprotsessis osalemiseks ja info saamiseks, sellest tulenevalt on müügiprotsess toimunud läbipaistvalt. Hageja on nõuetekohaselt tõendanud, et sõidukite müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudlusepakkumise suhtes, millest tulenevalt on hageja tõendanud, et sõidukite müügihind oligi nende väärtus tagastamise hetkel. Ja seda vaatamata sellele, et lepingus ettenähtult aktina pealkirjastatud dokumenti vara väärtuse määramiseks selle tagastamise hetkel ei ole hageja koostanud. Seega on sõidukite müügihindade näol tegemist sõidukite tegelike turuväärtustega nende tagastamise hetkel. Kuivõrd müügihindade näol on tegemist sõidukite turuväärtustega, ei oma tähtsust ka kostja vastuväited müügihinnast lähtumise kokkuleppele liisingulepingu üldtingimustes – ka seadusest tulenevalt turuväärtuse arvestamisel saab aluseks võtta sõidukite müügihinnad. Liisingulepingu nr 0104820L alusel tekkinud nõudeks on 5 339,70 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 4 135,47 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 637,08 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 360,04 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 207,11 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 2 503,21 eurot (käibemaksuta), seega taotleb hageja 5 339,70-2 503,21=2 836,49 eurot tasumist. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 4 135,47 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arvete alusel esitatud summadest kokku 637,08 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud arve nr 8569784102 summas 4 374,43 krooni tasumise kohta on hageja esitanud endapoolse täiendava tõendi ning korrastatud tõendi, millest nähtub, et laekumise summaks on 3 012,46 krooni. Arve summa oli aga 4 374,43 krooni. Eurodes oleks tasumise tehe järgmine: 279,58-192,53=87,05. Nimetatud arvest nähtub, et arve on osaliselt tasutud (21.04.2010), kuid puuduolev summa on 78,29 eurot. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve. Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama. Kostja väide selle kohta, et kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmisevastuvõtmise aktide alusel ning seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu, ei ole õige. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostjal tuli vara tagastada hiljemalt 01.05.2010, vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on vara tagastamine toimunud aga 19.05.2010, vara vastuvõtjaks on olnud OÜ Reeborn. Seega oli hageja kostja tegevustuse tõttu vajalik kasutada tagastusteenust pakkuvat koostööpartnerit. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et tagastatud vara on antud müüki Moneklar

OÜ-le. Moneklar OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada. Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma 207,11 eurot väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kohus märkis, et kui hageja esitanuks 2009 - 2010 tasumata arvete eest viivise nõude alles hagis, siis oleks see tõepoolest ehk hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hageja on kostjale viivisearved koostanud ja esitanud juba 2009 - 2010 ning see, et kostja ei vaevunud neid ei vaidlustama ega tasuma, ei anna talle põhjust väita, et nende sissenõudmine veebruaris 2012 esitatud hagis oleks hea usu põhimõtte vastane käitumine. Asjaolu, kas ja kuidas, saldoteatise alusel või mitte, koostas kostja oma majandusaasta aruandeid, ei muuda hageja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks. Kohul oli seisukohal, et kostja vastuväide intressi ja käibemaksu kohta on ebaõige. Kostja on õigesti välja toonud, et vastavalt VÕS § 367 lg-le 2 tuleb lähtuda liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Seega hüvitamisele kuuluv osa, millelt ei saa käibemaksu ega intressi arvestada, on pärast lepingu ülesütlemist tasuda jäänud maksed ehk jääkmaksumus. Hageja on liisingulepingud üles öelnud 04.05.2010. Seega intressi ja käibemaksu arvestamise keeld ei kehti enne lepingu ülesütlemist tasumata arvetele. Hageja ei ole sõiduki jääkmaksumuselt arvestanud ei intressi ega käibemaksu. Sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust, s.o 4 135,47 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 30.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 30.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 4 135,47 eurot. Hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud. Enne lepingute ülesütlemist esitatud arved kuuluvad siiski tasumisele koos intressiga. Liisingulepingu nr 0135760L alusel tekkinud nõudeks on 10 345,14 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9 384,53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 303,94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456,01 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200,66 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 4 239,47 eurot (käibemaksuta), seega taotleb hageja 10 345,14 – 4 239,47=6 105,67 euro tasumist. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 9 384,53 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arve alusel esitatud tasumata osast summas 303,94 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldus nr 3058 6 769,49 krooni tasumise kohta ei ole nimetatud lepinguga seotud, st sellest nähtub, et tasumine ei ole toimunud eelnimetatud arve katteks. Hageja on selgitanud ka, et kuna kostjal oli nendega sõlmitud 4 erinevat lepingut, siis on maksekorraldus nr 3058 alusel tasutud summast osaliselt arvestatud tasumine lepingu I järgi ning osaliselt tasumine selle lepingu järgi, milles hagejal nõudeid ei ole. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve. Kohus leidis, et vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 456,01 eurot on tõendatud ja põhjendatud. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on välja toodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le. A2 Autowelt OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kostja vaidleb vastu remondikulude hüvitamise nõudele. Kostja on viidanud

hagiavalduse lisaks olevale arvele nr 2010415. Hageja selgitab, et tegemist oli kogu sõiduki pikkuses olevate reklaamkleebistega, millega koos sõidukit realiseerida oleks oluliselt keerukam. Hageja on seisukohal, et reklaamkleebiste eemaldamine suurendab oluliselt sõidukile ostja leidmise võimalusi. Tegemist on sõiduki korrastamisega müügi tarvis. Kohus leidis, et nimetatud arve alusel kostjalt väljamõistmisele kuuluv summa 26,63 eurot on mõistlik. A2-Autowelt OÜ poolt esitatud arve alusel on selle esitaja vahetanud liisinguesemel aku ja peakaitsme ning ilma käibemaksuta on selle arve summa 77,87 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt soovib. Kohus leidis, et nimetatud juhul on tegemist pisitöödega, mida tuleks lugeda sõiduki müügiks ettevalmistuseks ning lugeda samuti hagejale hüvitatavate lisakulude alla. Kohus leidis, et nimetatud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada. Kleebiste eemaldamise ning aku ja peakaitsme vahetuse näol ei ole tegemist remondikulu, vaid müügiks ettevalmistamisega. Viivismaksete võlg moodustub arvete ja nõude kalkulatsiooni alusel kokku summas 200,66 eurot. Kohus leidis, et hageja on tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kohus leidis, et ta andis hinnangu kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, eelmise lepingu analüüsimisel. Siinkohal on erinevus üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust, s.o 9 384,53 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 9 384,53 eurot. Hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud. Liisingulepingu nr 0174091L alusel tekkinud nõudeks on 9 710,51 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 8 526,56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 633,80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319,45 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230,70 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 4 857,29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendab nõuet 1 214,32 euro võrra, seega taotleb hageja 9 710,51-4 857,29-1 214,32=3 638,90 euro väljamõistmist. Nõude vähendamist on hageja selgitanud sellega, et kuigi sõiduk õnnestus võõrandada hinnaga 4 857,29 eurot ilma käibemaksuta, on hageja arvestanud lepingust tulenevast kogunõudest maha kokku 6 071,61 eurot, millest tulenevalt on hageja arvestanud sõiduki realiseerimise hinnaks 6 071,61 eurot. Sõiduk müüdi n-ö hulgidiilina, mistõttu hageja tegi ostjale allahindluse. Allahindluse summa (1 214,32 eurot) on aga hageja võtnud enda kanda ning seda vahet kostja käest välja mõista ei palu. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme XXX, jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 8 526,56 eurot; debitoorne võlgnevus moodustub arvete, kindlustusleppe ja kinnituse kindlustusmaksete tasumise kohta hageja poolt alusel kokku summas 633,80 eurot. Arve on kostja poolt osaliselt tasutud ning sellest tasumata osa on summas 279,36 eurot. Seda on hageja arvestanud. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (nt arve number), arvestatakse esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve. Kostja endapoolset tõendit teistsuguse tasumise kohta esitanud ei ole. Seega on tasumisele kuuluvaks summaks hageja tõendi alusel 279,36 eurot. Arved on põhjendatud hageja poolt esitatud tõendi alusel kokku summas 354,45 eurot. Kostja esitas kindlustusmaksetesse puutuvad pretensioonid alles kohtuvaidluse käigus. Kuna kostjat on menetluses esindanud professionaalsete õigusteadmistega isik, siis pidi kostjal teada olema, et pool võib TsMS § 402 lg 2 kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kostja ei ole kohtuliku uurimise käigus esitanud asjaolu, et hagejal puudub kostja vastu nõudeõigus kindlustusmaksete osas.

Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud moodustuvad esitatud arvete ja nende tasumise alusel kokku summas 319,45 eurot. Kohus leidis, et alusetu on kostja väide, et tagastusteenuse kulu on põhjendamatu ning hagejal puudus vajadus teenuse tellimiseks. Nähtuvalt üleandmisvastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on välja toodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le. A2-Autowelt OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Sõiduki müügiks pakkumise korral on vajalik sõidukit müügiplatsil hoida, sõiduki väljanägemine peab olema esinduslik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-06 leidnud, et sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Seega on nimetatud kulu põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada. Viivismaksete võlg moodustub arvete ja nõude kalkulatsiooni alusel kokku summas 230,70 eurot. Viivist on arvestatud ainult põhiosamaksetega viivitamise eest, viivise arvestuse alla mittekuuluvate osade eest on tehtud vastavad tagasiarvestused. Viivisarvetelt on nähtav, millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve aluseks oleval arvestusperioodil, mitu päeva on nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli tasumise tähtaeg ning millise määraga on viivist arvestatud. Nimetatud tõendiga on hageja tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kohus ei korranud lepingu I käsitlemise juures antud hinnangut kostja vastuväitele selle kohta, et viiviste nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega. Kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, on kohus andnud samuti hinnangu lepingu I analüüsimisel. Siinkohal on erinevus üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust, s.o 8 526,56 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 8 526,56 eurot. Käibemaks ja intress lisanduvad järgnevatest tulpadest. Sellest järeldub, et hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud. Heas usus käitumist reguleerib TsÜS § 138, võlasuhete puhul saab ja tuleb tugineda veel ka VÕS §-le 6. Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang eraõiguslikus suhtes osalevate isikute käitumisele. Hea usu põhimõttega vastuolus ei ole käitumine, mis on õiguspärane ning puuduvad ka asjaolud, mille alusel oleks võimalik lugeda käitumine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kui kostja vaidlustab talle esitatud arved seetõttu, et hageja on pöördunud nõudega kohtusse, siis see ei ole heas usus käitumine. See on pigem kostjapoolne vastuoluline käitumine, kui kostjal oli võimalus ja õigus arvete kohta selgitust pärida enne kohtumenetlust ja ta jättis selle õiguse realiseerimata. Kohus pidas arusaamatuks ja antud vaidluse kontekstis sisutuks kostja väidet, et haginõue ei vasta Swedbank Grupi interneti kodulehel nimetatud väärtuste – lihtne, avatud, hooliv, visioon – toetame inimeste, ettevõtete ja ühiskonna arengut, oleme ausad ja otsekohesed – kriteeriumidele. Hagi nõude aluseks olevad esimesed tasumata põhiosa maksete arved puudutavad perioodi alates 2010, esimesed tasumata viivisarved tulid 2009. Seega kuni sinnani ei olnud hagejal mingit tõsiselt võetavat alust kahelda kostja maksevõimes ja seega ei saa kostja esitada väidet, et

2006 - 2007 sõlmitud lepingute puhul olnuks tegemist hageja poolt KredS § 83 lg 3 mõttes vastustundetu krediidi (liisingu-) suhte sõlmimisega. Kui viivisarvete saabumisel 2009 - 2010 selgus, et ehk majandustegevuse tulemused ei ole enam kõige paremad, tulnuks pigem äriühingul endal sisesuhtes võtta vaatluse alla küsimus, kas otsustuspädevad organid on käitunud äriühingu suhtes vastutustundlikult ja vajaliku hoolsusega, kui igal aastal sõlmiti uusi liisinglepinguid. Kohus selgitas, et hageja nõudeõigus tuleneb TsMS §-st 367, mille kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on hagis taotlenud kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt, milleks on 11 942,59 eurot, alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1. sätestatud määraga, s.o 0,25% päevas. Põhinõue moodustub lepingu I alusel summas 2 629,38 eurot, lepingu II alusel summas 5 905,01 eurot ja lepingu II alusel summas 3 408,20 eurot. 0,25% päevas summalt 11 942,59 on 29,86 eurot. Lepingujärgset viivise määra kostja poolt vaidlustatud ei ole. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi täies ulatuses, jäid poolte menetluskulud kostja Ravex Trans OÜ kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kandis. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-09 p-s 10 andnud selgituse, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused ning niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; 4) on maakohus põhjendamatult hagi rahuldanud. Liisingulepingu nr 0104820L järgi tasus hageja XXX eest koos käibemaksuga 320 000 krooni (20 451,73 eurot). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0104820L järgi laekus hagejale kostjalt koos käibemaksuga kokku 314 091,03 krooni (20 074,08 eurot). Nimetatud kaubik müüdi hageja poolt koos käibemaksuga hinnaga 3 003,85 eurot. Nimetatust tulenevalt laekus hagejale raha kostjalt ja kaubiku müügist koos käibemaksuga kokku 23 077,93 eurot ehk 2 226,20 eurot enam, kui ta kulutas kaubiku ostmisele. Seega tekkis hagejal tulu ning apellandilt kohtuotsusega veel 2 836,49 euro väljamõistmiseks puudub alus. Otsustades välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt 2 629,38 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas mõistis kohus oma otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi kohtuotsuse päevani 13.02.2013 apellandilt välja 2 313,85 eurot viivist. Liisingulepingu nr 0135760L järgi tasus hageja kaubik XXX eest koos käibemaksuga 463 000 krooni (29 591,09 eurot). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0135760L järgi laekus hagejale kostjalt koos käibemaksuga kokku 362 054,15 krooni (23 139,48 eurot). Nimetatud kaubik müüdi hageja poolt hinnaga 5 087,37 eurot. Seega laekus hagejale raha kostjalt ja kaubiku müügist kokku 28 226,85 eurot. Vahe seega 1 364,24 eurot. Apellandilt kohtuotsusega veel 6 105,67 euro väljamõistmiseks puudub seaduslik alus. Otsustades välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt 5 905,01 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, mõistis kohus oma otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi kohtuotsuse päevani 13.02.2013 apellandilt välja 5 196,40 eurot viivist. Liisingulepingu nr 0174091L järgi tasus hageja kaubik XXX eest koos käibemaksuga 285 000 krooni (18 214,82 eurot). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 04.05.2010. Lepingu nr 0174091L järgi laekus hagejale kostjalt kokku 180 708,81 krooni (11 549,40 eurot). Nimetatud kaubik müüdi hageja poolt hinnaga 4 857,29 eurot. Sellest tulenevalt laekus hagejale raha kostjalt ja kaubiku müügist kokku 16 406,69 eurot. Vahe seega 1 805,13 eurot. Apellandilt kohtuotsusega veel 3 638,90 euro väljamõistmiseks puudub alus. Otsustades välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt 3 408,20 eurot alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, mõistis kohus oma otsusega selle liisingulepingu järgi ainuüksi kohtuotsuse päevani 13.02.2013 apellandilt välja 2 999,21 eurot viivist. Hageja kulutas kõigi kolme kaubiku ostmiseks koos käibemaksuga kokku 68 257,64 eurot. Hagejale laekus nende kaubikute eest kostjalt koos käibemaksuga 54 852,96 eurot pluss arvelt nr 8569784102 ja maksekorralduselt nr 3058 alusetult arvestamata jäetud 519,70 eurot ehk siis kokku 55 372,66 eurot ning nende kaubikute müügist sai ta kokku koos käibemaksuga 12 948.51 eurot. Seega laekus hagejale koos käibemaksuga kostjalt ja kaubikute müügist kokku 68 321,17 eurot ehk 63,53 eurot enam, kui ta kulutas nende kaubikute ostmiseks. Kohtuotsuses apellandilt väljanõutav summa nende kolme lepingu järgi kokku 11 942,59 eurot on põhjendamatu, kuna hagejal ei tekkinud kahju ega ole rikutud tema muid seadusega kaitstud õigusi. Täiesti põhjendamatu on ülisuure viivise väljamõistmine, mis kohtuotsuse päevani on kokku 10 509,46 eurot; 5) on apellant kohtuprotsessi käigus korduvalt avaldanud, et esitatud viivisenõue on tõendamata. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist, ehk siis ajast, mil esitati vastav arve. Kohast täitmist saab tõendada maksedokumendiga – maksekorraldusega. Hageja ei esitanud

kohtule ei arveid ega maksekorraldusi. Hageja viivisearvetel tema enda äranägemise järgi osutatud viivitatud summad ja viivisepäevade arv on kontrollimatu ja ebausaldusväärne. RPS § 7 lg 1 p 7 järgi raamatupidamise algdokumendil peab olema majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist. Kuna see esitatud viivisearvetel puudub, on esitatud arved käsitletavad vaid hagejapoolse kirjaliku arvamuse või selgitusena. Vastustajal tulnuks dokumentaalsete tõenditega tõendada viivisepäevade olemasolu ja nende arv ning viivitatud maksesummad. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja seda teinud ei ole ning viiviste arvestamise asjaolud on tõenditega kinnitamata; 6) on kohtuotsuses märgitud arvete mittetäielik tasumine apellandi poolt tõendamata. Kohus on leidnud, et kostja poolt tõendina esitatud arve nr 8569784102 summas 4 374,43 krooni tasumise kohta on hageja esitanud endapoolse täiendava tõendi ning korrastatud tõendi, millest nähtub, et laekumise summaks on 3 012,46 krooni. Nimetatud arvest nähtub, et arve on osaliselt tasutud, kuid puuduolev summa on 78,29 eurot. Kuna kohus leidis võimaliku olevat vähendada apellandi poolt tasutud summat 1 361,97 krooni võrra, siis tulnuks otsuses ka lahti seletada, mida täiendav tõend ning korrastatud tõend sisaldasid või siis need lisadena võtta otsuse juurde. Kohus on nentinud, et kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldus nr 3058 6 769,49 krooni tasumise kohta ei ole nimetatud lepinguga seotud, st sellest nähtub, et tasumine ei ole toimunud eelnimetatud arve katteks. Kohus on märkinud, et hageja on selgitanud ka, et kuna kostjal oli nendega sõlmitud 4 erinevat lepingut (käesolevas asjas on nõuded esitatud 3 lepingu alusel), siis on maksekorralduse nr 3058 alusel tasutud summast osaliselt arvestatud tasumine lepingu I järgi ning osaliselt tasumine selle lepingu järgi, milles hagejal nõudeid ei ole. Hagile lisatud arvest nr 8573292936 ilmneb, et see koosneb osamaksust 4 130,07 krooni (263,96 eurot), intressist 409,62 krooni (26,18 eurot) ja käibemaksust 826,01 krooni (52,79 eurot). Juurdekirjutuse järgi arvel on osa tasutud, puudu veel 303,94 eurot. Kust see summa tuleneb ja millest koosneb, pole võimalik kindlaks teha, kuna arvel olev osamakse 263,96 eurot ja intress 26,18 on kokku 290,14 eurot, millest koosneb ülejäänud 13,80 eurot, on teadmata. Hagile lisatud arvest nr 8570964597 ilmneb, et see koosneb osamaksest, intressist ja käibemaksust kokku 240,59 eurot ja kindlustusmaksest 56,95 eurot, kokku 297,54 eurot. Arvele tehtud juurdekirjutuse järgi on see osaliselt tasutud ning puuduolev summa on 279,36 eurot. Millest see koosneb, pole võimalik kindlaks teha, kuna selle arve järgi on osamaksu suurus 179,88 eurot ja kindlustusmakse 56,95 eurot ehk siis kokku 236,83 eurot. Puuduolev 60,71 eurot võib oletuslikult sisaldada kas intressi, käibemaksu või hoopis osa kindlustusmakset või kõiki koos. Seega ei ole apellandi poolt arvete tegelik tasumine ning viiviste arvestamine tuvastatav ega kontrollitav; 7) on kohus põhjendamatult leidnud, et ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja ei määranud autode tagastamise hetkel autode väärtust. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-08 punktis 18 selgitanud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda müügihinnast, kui see ei erine oluliselt turuhinnast ning et hinnaerinevus kuni 10% turuhinnast on mõistlik. Otsuse nr 3-2-1-77-08 punktis 16 on selgitatud, et poolte kokkuleppel on lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast. Sama seisukohta on väljendatud otsuses nr 3-2-1-56-08. Apellandi väitel selline kokkulepe kostja ja hageja vahel puudus. Apellant ootas vastustajalt kaubikute tagastamisväärtuse hindamist ning nõude mittesaamisel pikema aja vältel otsustas, et sellist nõuet ei tulegi. Riigikohtu määruse nr 3-2-11-12 punktis 12 selgitatakse, et VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hagejal menetluses tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Kuna puudus kokkulepe poolte vahel müügihinna arvestamiseks kaubikute väärtuseks nende tagastamisel, siis apellandi teavitamine müügiprotsessist oli kostja jaoks informatiivne. Tõendi kaubikute hindamise kohta esitas protsessi käigus apellant, mille andis Võidu Auto OÜ juhataja K. K.. Sellest nähtub, et hagejal oleks tulnud kaubikud panna müüki oluliselt kõrgema hinna eest,

kui ta seda tegelikult tegi ning sellisel juhul ei oleks hagejal üldse nõuet kostja vastu. Antud hinnangu järgi oli XXX turuhind mais 2010 75 000 - 80 000 krooni. Hageja pani selle aga müüki vaid 45 000 krooni eest jääkmaksumuse 64 702,44 krooni juures ja see müüdi 47 000 krooniga. XXX väärtus antud hinnangu järgi oli 140 000 - 150 000 krooni. See pandi müüki alghinnaga 82 000 krooni jääkmaksumuse 146 836,38 krooni juures ja müüdi 79 600 krooniga. XXX hind antud hinnangu järgi oli 135 000-140 000 krooni. See pandi müüki alghinnaga 114 000 krooni jääkmaksumuse 133 411,67 krooni juures ja müüdi vaid 76 000 krooniga. Kaubikute hinna määranud K. K. OÜ Võidu Auto juhatajana on võimalikest kõrgema kompetentsiga, et neid hinnata. XXX müüs vastustajale K. ise AS Repeli tolleaegse juhatajana liisingulepingu nr 0104820L alusel. Kõik kolm kaubikut on olnud korduvalt hoolduses ja remondis OÜ Võidu Auto töökojas, sealhulgas XXX kahel korral. Ei ole mingit alust pidada K. K. poolt antud hinnangut kaubikute väärtuse kohta ebatäpseks, puudulikuks või põhjendamatuks. Samuti on kohus leidnud, et kostja poolt esitatud interneti väljatrükk Eesti Liisingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna nimetatud juhend sõiduki turuväärtuse määramiseks on mõeldud hindamiseks liisingulepingu sõlmimisel. Selline kohtu hinnang tõendile on väär, sest juhend on välja töötatud eesmärgiga standardiseerida sõidukite turuhinna määramist ning selle tegevusega kaasnevaid toiminguid ning põhimõtteid; 8) on ebaõige maakohtu järeldus, et kaubikute tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kokku summades 360,04 eurot, 456,01 eurot ja 319,45 eurot on põhjendatud. Arved ei vasta seaduse nõuetele ning ei ole aktsepteeritavad. RPS § 7 kohaselt raamatupidamise algdokumendil peavad olema andmed tehingu majandusliku sisu kohta ning arvnäitajad (kogus, hind, summa). Käibemaksuseaduse § 37 lg 6 p-de 5 ja 6 järgi tuleb arvele märkida kauba või teenuse nimetus või kirjeldus ning kauba kogus või teenuse maht. Reeborn OÜ arvetele märgitud registrimärkide numbrid selliseid andmeid ei sisalda ning kostja nende arvete tasumist hageja poolt ei aktsepteeri ning nende hüvitamise nõuet peab alusetuks. Hagiavaldusele lisatud liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5.1. järgi vaid siis, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.5. sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Apellandi esindaja andis liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas vastustaja esindajale üle vara üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel 13.05.2010; 19.05.2010 ja 24.05.2010. Kohus, lugedes tagastusteenuse kulu põhjendatuks, leidis, et apellant oleks pidanud kaubikud tagastama hiljemalt 01.05.2010. Otsuse punktis 6.2. kohus aga nendib, et liisingulepingud ütles vastustaja üles alles 04.05.2010. Enne seda tähtaega tagastamiskohustust ei saanud olla. Kohus on leidnud, et tasuda tuli sõidukite valduse taastamise eest, kuid see taastus automaatselt liisingulepingute ülesütlemise ja nende tagastamisega hagejale. Alusetu on ka A2-Autowelt OÜ ja Moneklar OÜ arvete alusel vastustaja poolt tasutud summade sissenõudmine apellandilt. Kuna liisinguesemeteks olnud sõidukid jäid pärast liisingulepingute ülesütlemist hageja omandisse, siis vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on tasunud pärast tagastamist toimunud kleebiste eemaldamise, peakaitsete ja aku vahetamise, parkimise ja vahenduse eest, mille hüvitamist nõuab nüüd apellandilt. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-52-11 märkinud, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt.

Reeborn OÜ 28.05.2010 arvel summas 3 000 krooni on vaid selgituseks vara tagastusteenus, milles see seisnes, ei ole teada. A2 Autowelt on esitanud 28.07.2010 arve auto reg.nr-ga 673 MER parkimistasu nõudes summas 1 931,67 krooni ajavahemiku 13.05.2010 kuni 28.07.2010 eest. Hageja poolt koostatud nõude kalkulatsiooni kohaselt suunati see auto müüki alates 18.05.2010 ning müüdi 22.07.2010. Seega tasuti parkimise eest 6 päeva ka pärast müüki. A2-Autowelt OÜ-le tasuti XXX pesu eest 04.08.2010 28.07.2010 arve alusel 150 krooni ehk siis 2 ja pool kuud pärast kaubiku üleandmist 13.05.2010; 9) on maakohtu otsus vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant on kohtuliku arutamise käigus korduvalt avaldanud, et hageja poolt esitatud viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Hagi põhinõudesse kuuluvatelt arvetelt nr 8569784102; 8572216748; 8573292936; 8570964597 ja 8573434370 arvestati ja esitati viivisearved arvestusega kuni 01.05.2010. Pärast peaaegu kahe aasta möödumist, mil viivist ei nõutud ja arveid ei esitatud, taotles hageja uuesti samadelt arvetelt viivise sissenõudmist alates hagi esitamisest. Selline nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna hageja jättis pikema aja jooksul mulje, et on viivisenõuetest loobunud. Autod müüdi 13.07.2010, 22.07.2010 ja 23.09.2010. Ühegi kalendriaasta lõpus ei ole hageja esitanud saldoteatist viivisevõlgnevuse kohta. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-132-09 punktis 12 selgitanud, et kolleegiumi varasema praktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et viivisenõude olemasolul saldoteatise esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hageja esindaja võttis 19.11.2012 kohtuistungil omaks, et pole saldoteatist kostjale üldse esitanudki. Kohus on selgitanud, et kui hageja esitanuks 2009 - 2010 tasumata arvete eest viivise nõude alles hagis, siis oleks see tõepoolest ehk hea usu põhimõttega vastuolus. Seega kohus tõdes, et esitatud viivised arvelt nr 857464444 on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna viivisenõue sellelt arvelt esitati alles hagis. Vastustaja pani kaubikud kohe müüki tunduvalt alla nende jääkmaksumuse. XXX jääkmaksumuse 64 702,44 krooni juures pandi müüki 45 000 krooniga; XXX jääkmaksumusega 146 836,38 krooni juures pandi müüki 82 000 krooniga ehk peaaegu kaks korda alla jääkmaksumuse; XXX jääkmaksumuse 133 411,67 krooni juures pandi müüki 114 000 krooniga. Kohus, mõistes välja apellandilt kaubikute kogu jääkmaksumuse, ka selle osa, mille ulatuses liisinguandja tulenevalt majanduslangusest kohe loobus, rikkus hea usu ja tava põhimõtet. Kohus jättis kogu riski ja vastutuse apellandi kanda, rääkimata ülisuurte viiviste väljamõistmisest.

miks apellant leiab, et maakohus püüdis kohaldada VÕS § 367 lg 2 – maakohus on kohaldatud sätteid kirjeldanud ning põhjendanud; 4) on ebaõige väide, et vastustajal ei ole üldse tekkinud hüvitatavat kahju. Liisinguvõtjal on lepingu sõlmimisega seonduvalt kohustus tasuda lepingutasu, intressi ja sanktsioonina viivist ning nendena tasutud summasid ei saa arvestada vastustaja poolt liisinguesemete soetamisel tasutud ostuhinna katteks. Vastustaja on välja toonud, selgitanud ja tõendanud, et apellandil on vastustaja ees võlgnevus, mida ei ole tasutud; 5) on vale väide, et viivisenõue on täielikult tõendamata. Kui apellant oli seisukohal, et arvestus ei ole õige ning et maksed on toimunud ilma viivitusteta, oleks apellant pidanud vastavad tõendid ehk maksekorraldused ka ise esitama. Apellant seda ei teinud. Vastustaja on esitanud täieliku lepingutel toimunud operatsioonide väljavõtted, kust nähtuvad nii esitatud arved kui laekumised liisinguvõtja poolt. Vastustaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et apellant makset ei tasunud, muul viisil. Vastupidist peab tõendama apellant ise vastavate maksekorraldustega; 6) on paljasõnaline väide, et arvete mittetäielik tasumine ei ole tõendatud. Vastustaja on esitanud kõik omapoolsed tõendid nii arvete esitamise kui ka laekumist arvestuse kohta. Vastustaja on välja toonud, milliste võlgnevuste katteks on apellandi poolt tasutud summad arvestatud; 7) on maakohus õigesti hinnanud sõidukite väärtusi. Sõiduki jääkmaksumus ja turuväärtus mingil konkreetsel hetkel ei ole võrreldavad. Jääkmaksumus on sõltuv algsest ostuhinnast – on algsest ostuhinnast see osa, mida liisinguvõtja ei ole jõudnud lepingu ülesütlemise hetkeks igakuiste osamaksetena ära maksta ehk VÕS § 367 lg 1 ja 2 mõttes ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Jääkmaksumus konkreetsel hetkel on määratletud maksegraafikus ning sõltub ostuhinnast, mis on määratud lepingu sõlmimisel ega ole sõltuv sõiduki seisukorrast, tehnilistest näitajatest, puudustest, lisavarustusest, majanduslikust olukorrast ega turul valitsevast aktiivsusest. Turuväärtus seevastu on määratletav konkreetsel hetke seisuga ega sõltu sellest, millise hinnaga sõiduk mitu aastat tagasi on ostetud. Turuväärtus sõltub sõiduki seisukorrast, tehnilistest näitajatest, puudustest, lisavarustusest, majanduslikust olukorrast ja turul valitsevast aktiivsusest. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki esitatud tõendid ning kogumis leidnud, et sõidukite müügihinnad vastavad nende turuväärtusele tagastamise hetkel. Maakohus on põhjendatult leidnud, sõidukite müügihinnad vastasid nende turuväärtusele; 8) tulenevad lepingute ennetähtaegsest lõpetamisest lisakulud ja maakohtu otsus selles osas on põhjendatud ja õiguspärane; 9) on ebaõige väide, et viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Vastustaja nõustub maakohtu põhjendustega täielikult. Raamatupidamisseadus ei sätesta kohustust esitada saldoteatist. Kui apellandil oli küsimusi seoses võlgnevuse suurusega, oleks ta ise pidanud saldokinnitust küsima, seda ta ei teinud. Vastustaja on esitanud apellandile viivisarved, mis tähendavad viivise nõudmist, samuti on vastustaja apellandile edastanud lisaks 30.11.2010 teate nõude kohta, milles on detailselt välja toodud nõudekalkulatsioon koos viidetega viivisarvetele. Viivisemäär on kokku lepitud lepingute punktis 5.1. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et apellant ei ole vastustajalt saldokinnitust palunud ning vastustaja ei ole seda ka esitanud. Alates hagi esitamisest on vastustajal võimalik esitada jooksva viivise nõue ka siis, kui sellelt põhinõudelt varem viivist nõutud ei ole. Vastav nõudeõigus tuleneb seadusest; 10) tuleb tähelepanuta jätta apellandi ebaselged viited suurtele viivisesummadele. Maakohtus ei ole apellant kordagi ega konkreetselt vaidlustanud viivisenõuet selle määra alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.“ Seega kokkulepe, mille kohaselt on liisinguandja liisingulepingu ennetähtaegse lõppemise korral kohustatud liisingueseme müüma ning müügi tulemusena saadu liisinguvõtja poolt liisinguandjale hüvitamisele kuuluvatest summadest maha arvama, kehtib VÕS § 42 lg-s 2 sätestatut arvestades üksnes juhul, kui liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine oluliselt liisingueseme turuväärtusest. Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind (või tegelik müügihind ei erine turuhinnast üle 10%). Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saab ta esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Hageja väite kohaselt oli antud juhul liisinguesemete müügihind võrdne nende tagastamisaegse turuväärtusega. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväite järgi oli liisinguesemete müügihind tunduvalt väiksem vara turuhinnast. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud Võidu Auto OÜ juhataja K. K. poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode hindamise kohta (II kd tl 55) ning interneti väljatrüki Eesti Liisinguühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks (II kd tl 39-42).

hüvitama ning on vaidlustatud otsuse punktides 8.7.1.3., 8.7.2.3. ja 8.7.3.3. analüüsinud hageja poolt nõutud vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude põhjendatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Iseenesest õige on kostja väide, et kuna maakohtu otsuses märgitu kohaselt ütles hageja liisingulepingud üles 04.05.2010, siis ei pidanud kostja sõidukit tagastama 01.05.2010, kuid see asjaolu ei ole aluseks vabastada kostja vara tagastamisega seotud kulutuse kandmisest. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5. kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Liisingulepingu üldtingimuste punkti

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.