AS Swedbank Liising hagi Ravex Trans OÜ vastu võlgnevuse 12 581.06 euro ja põhinõudelt lisanduva viivise nõudes
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA
AS Swedbank Liising, rk 10434248, asukoht Tallinn, Liivalaia 8; esindaja Anneli Arusalu
KOSTJA
Ravex Trans OÜ, rk 10918414, asukoht V-Nigula vald, VNigula küla; esindaja juhatuse liige Veiko Oder, lepinguline esindaja Ain Välba Suuline menetlus- kohtuistung 21.01.2013 Hagi hind- 11 942.59 eurot
RESOLUTSIOON
hagi rahuldada Välja mõista Ravex Trans OÜ-lt 12 581.06 (kaksteist tuhat viissada kaheksakümmend üks eurot ja 06 senti) Swedbank Liising AS kasuks. Välja mõista Ravex Trans OÜ-lt viivis protsendina põhinõudelt (11 942.59 eurot) alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni 0.25 % päevas Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulud Jätta poolte menetluskulud Ravex Trans OÜ kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 442 lg 6). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue.
1.01.07.2005.a. sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr. 0104820L (I kd tlk 14), mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer 350 LH HDI, 2.8., v.a.2004, mille hageja pidi andma lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma selle eest lepingus sätestatud makseid kokkulepitud intressimääraga. Vara anti kostjale üle lepingu Lisa nr.1 alusel 07.07.2005 (I kd tlk 28). Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimakseid summas 637.08 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 207.11 eurot (arved I kd tlk 29-42). Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise (I kd tlk 43) lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010 (I kd tlk 56). Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 19.05.2010 (I kd tlk 47). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜ-le (I kd tlk 48). Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved (I kd tlk 49-52) kokku summas 360.04 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 5339.70 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 4135,47 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 637.08 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 360.04 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 207.11 eurot (I kd tlk 54, 56, 175-184; II kd tlk 60-61, 78-87). Vara realiseeriti (I kd tlk 53) hinnaga 2503.21 eurot (käibemaksuta), seega 5339.70- 2503.21= 2836.49 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb lepingu nr 0104820L, liisingulepingu Üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 (I kd tlk 26) kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne võlgnevus). Seega 2 503.21–360.04–637.08=1 506.09. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 4 135.47–1 506.09=2 629.38. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas 2 629.38 eurot ning viivisvõlgnevus 207.11 eurot. Kokku on hageja nõudeks seega 2 629.38 + 207.11 = 2 836.49 eurot, millest arvestatakse hagihinna arvestamisel 2629.38 eurot (I kd tlk 156).
2.03.08.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr. 0135760L (I kd tlk 58), mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer 350 LH, 2.8., v.a.2006, mille hageja pidi andma lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma selle eest lepingus sätestatud makseid kokkulepitud intressimääraga. Vara anti kostjale üle lepingu Lisa nr.1 alusel 17.08.2006 (I kd tlk 71). Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimakseid summas 303.94 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 200.66 eurot (arved I kd tlk 72-83). Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise (I kd tlk 43) lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010 (I kd tlk 95). Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 24.05.2010 (I kd tlk 84). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved (I kd tlk 85-93) kokku summas 456.01 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 10 345.14 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9384.53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 303.94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456.01 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200.66 eurot (I kd tlk 94, 95, 185-191; II kd tlk 61-62). Vara realiseeriti (I kd tlk 93) hinnaga 4239.47 eurot (käibemaksuta), seega 10 345.14- 4239.47= 6105.67 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb lepingu nr 0135760L, liisingulepingu Üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 (I kd tlk 26) kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne võlgnevus). Seega 4 239.47–456.01–303.94=3 479.52. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 9 384.53–3 479.52=5 905.01. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas 5 905.01 eurot ning viivisvõlgnevus 200.66 eurot. Kokku on hageja nõudeks seega 5 905.01 + 200.66 = 6 105.67 eurot, millest arvestatakse hagihinna arvestamisel 5905.01 eurot (I kd tlk 157).
3.21.08.2007.a. sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr. 0174091L (I kd tlk 96), mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer Combi 330 MH HDI, 2.8., v.a.2005, mille hageja pidi andma lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma selle eest lepingus sätestatud makseid kokkulepitud intressimääraga. Vara anti kostjale üle lepingu Lisa nr.1 alusel 22.08.2007 (I kd tlk 110). Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa-, intressimakseid ja kaskokindlustusmakseid summas 633.80 eurot, millele on arvestatud viiviseid summas 230.70 eurot (I kd tlk 114-128). Seoses kostja poolse võlgnevusega, saatis hageja kostjale 09.04.2010 teatise (I kd tlk 43) lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlga ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt üles öelduks 04.05.2010 (I kd tlk 138). Tulenevalt ennetähtaegsest lepingu ülesütlemisest, kohustus kostja andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse ja kuna kostja seda ei teinud, oli hageja sunnitud pöörduma vastavat teenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 13.05.2010 (I kd tlk 129). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le.
Osutatud vara tagastusteenuse ja vahendustasu eest esitati hagejale arved (I kd tlk 130-135) kokku summas 319.45 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 9710.51 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 8526.56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 633.80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319.45 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230.70 eurot (I kd tlk 137, 138, 192-197; II kd tlk 14, 62-63). Vara realiseeriti (I kd tlk 136) hinnaga 4857.29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendab nõuet 1214.32 euro võrra, seega 9710.51-4857.29- 1214.32= 3638.90 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb lepingu nr 0174091L, liisingulepingu Üldtingimuste ning VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 (I kd tlk 26) kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne võlgnevus). Antud juhul on hageja oma nõuet veelgi vähendanud, mistõttu kuulub kogunõudest maha arvamisele vara realiseerimisest saadud summa 4 857.29+ müügihinna korrektuur 1 214.32 = 6 071.61 eurot. Seega 6 071.61–319.45-633.80=5 118.36. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkväärtus osaliselt: 8 526.5–5 118.36=3 408.20. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada, vara jääkväärtus summas 3 408.20 eurot ning viivisvõlgnevus 230.70 eurot. Kokku on hageja nõudeks seega 3 408.20+230.70=3 638.90 eurot, millest põhinõudeks ehk hagihinna arvestamise aluseks on 3 408.20 eurot (I kd tlk 157).
4.Sõidukite müügiprotsess.
4.1.Leping nr 0104820L. Hagi kohaselt teavitati kostjat, et tekkinud on võlgnevus ning hagejal on õigus leping üles öelda. Kostjale anti täiendavat aega võlgnevuse tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks kuni 29.04.2010. Selgesõnaliselt teavitati, et kui võlgnevust ei tasuta ning kokkulepet ei saavutata, loetakse lepingud ülesöelduks alates 30.04.2010 ning liisinguesemed tuleb tagastada hiljemalt 01.05.2010 Saksa Auto AS müügiplatsile aadressil Mustamäe tee 6, Tallinn. Lisaks teavitati, et tagastamise järgselt suunatakse sõidukid müüki ning kui sõiduki realiseerimisest saadu ei kata kostja võlgnevust, tuleb kostjal tekkinud vahe hüvitada (I kd tlk 43-44). Teatisele on lisatud ka müügiprotseduuri kirjeldus (I kd tlk 45), mille kohaselt sõidukite müügiga tegeleb professionaalne ettevõte, sõidukeid pakutakse müügiks nii avalikul müügiplatsil kui internetiportaalis ning vajadusel langetatakse pakkumiste hinda üks kord kuus. Rõhutatult on välja toodud, et liisinguvõtjal on õigus sõiduk ise välja osta, aidata kaasa sõidukitele ostja leidmisel ning saada kogu müügiprotsessi jooksul infot arengute kohta. Kostja ühtegi nimetatud võimalustest ei kasutanud. Kuivõrd nähtuvalt hagiavalduse lisadest nr 9 (I kd tlk 47) ja 10 (I kd tlk 48) esinesid sõidukil arvukad puudusedmootoririke, küljed ja tagauksed muljumisjälgedega ja mõlkis, esiklaasis täkked, parem tagumine tuli katki, vasak tagumine ratas kinni kiilunud, parem küljepeegel katki, iluliist puudu, lisaks kivitäkked ja kriimud- suunas hageja sõiduki realiseerimiseks Moneklar OÜ-le, mis on spetsialiseerunud kehvas seisukorras sõidukite müümisele. Sõiduk suunati enampakkumise teel müüki vastavalt 26.05.2010 alghinnaga 45 000.00 krooni (koos käibemaksuga). Vastavasisuline teatis (I kd tlk 163) saadeti kostjale 27.05.2010. Kuivõrd sellise hinnaga sõiduki vastu huvi puudus, alandati sõiduki enampakkumise alghinda summani 32 000.00 krooni (koos käibemaksuga) ning sellest teavitati (I kd tlk 164) ka kostjat 16.06.2010 teatisega. Tänu professionaalsele müügitehnikale õnnestus sõiduk realiseerida 02.07.2010 hinnaga 47 000.00 krooni koos käibemaksuga ehk 2 503.21 eurot ilma käibemaksuta. Hageja lisab ka toimunud enampakkumise protokolli (I kd tlk 165), milles on hinnad koos käibemaksuga. Hageja on esitanud ka sõiduki hindade kohta koostatud hinnakomitee otsused (II kd tlk 101-107). Hageja on seisukohal, et selliselt toimides on hageja võimaldanud kostjale igakülgset informatsiooni ja koostööd. Lähtuvalt eeltoodust on selliselt selgunud sõiduki turuväärtus.
4.2.Leping nr 0135760L. Hageja ei hakka siinkohal üle kordama eelnevas punktis toodud teatise saatmise ja teavitamise kohta esitatut, kuivõrd kirjeldatud teatis kehtib kõigi vaidlusaluste lepingute kohta. Hageja toob välja vaid konkreetse sõidukiga seonduvad puudused ning protsessi korralduse. Vastavalt hagi lisaks (I kd tlk 84) olevale aktile tuvastati sõidukil selle üleandmisel järgnevad puudused: esiklaas katki, tagastange katki, tagumised uksed defekti ja mõlgiga, tagumine ülemine vasak nurk mõlgiga, esimene numbrimärk defektiga, tagaustel puuduvad iluliistud, auto ei käivitu (kütuse puudumise tõttu). Hageja suunas sõiduki võõrandamiseks OÜ-le A2-Autowelt 02.06.2010 hinnaga 115 000.00 krooni koos käibemaksuga. Vastavasisuline teatis saadeti kostjale 09.06.2010 (I kd tlk 166). Kuivõrd sõiduki vastu huvi puudus, oli hageja sunnitud müügipakkumise hinda vastavalt hagiavalduse lisaks olevale müügiprotseduuri kirjeldusele langetama. Uueks hinnaks määrati 101 000.00 krooni koos käibemaksuga ning vastavasisuline teatis saadeti kostjale 09.07.2010 (I kd tlk 167)). Kahjuks ei vastanud ka see hind pakutavale kaubale, sest sõiduki vastu huvi taaskord puudus. Tulenevalt sellest langetati müügihinda, uueks hinnaks määrati 96 000.00 krooni ning teavitus selle kohta saadeti kostjale 17.08.2010 (I kd tlk 168). Kuivõrd ka seekord hinnaalandus tulemusi ei andnud, määrati uueks müügipakkumise hinnaks 82 000.00 krooni koos käibemaksuga ning vastav teavitus saadeti kostjale 21.09.2010 (I kd tlk 169). Sõiduk õnnestus võõrandada peale ligi neljakuulist avalikku ning läbipaistvat müügiperioodi uue ostja poolt tingitud hinnaga 4 239.47 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on esitanud ka sõiduki hindade kohta koostatud hinnakomitee otsused (II kd tlk 108-121). Hageja on seisukohal, et kuivõrd müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudlusepakkumise tulemusena, on tegemist sõiduki tegeliku turuväärtusega selle tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus müügiperioodi kestel ei muutunud. Hageja lisab ka sõiduki müügikuulutuse portaalis auto24.ee (I kd tlk 170).
4.3.Leping nr 0174091L. Sõiduki tagastamise ja müügiga seonduv üldinfo on kirjeldatud eelpool, hageja lisab vaid konkreetset sõidukit puudutava. Vastavalt hagiavalduse lisaks nr 34 (I kd tlk 129) olevale aktile tuvastati sõidukil selle tagastamisel tagastange defekt. Sõiduk on vastavalt hagiavalduse lisaks (I kd tlk 129) olevale aktile müüki suunatud OÜ A2-Autowelt kaudu 18.05.2010. Kostjale saadeti teavitus, et sõiduk on müüki suunatud hinnaga 129 000.00 krooni koos käibemaksuga 20.05.2010 (I kd tlk 171). Kuivõrd küsitud hind ei vastanud pakutavale kaubale, tuli hinda alandada – uueks hinnaks määrati 114 000.00 krooni koos käibemaksuga ning vastav teavitus saadeti kostjale 18.06.2010 (I kd tlk 172). Sõiduk õnnestus võõrandada 22.07.2010 hinnaga 4 857.29 eurot ilma käibemaksuta, kuid hageja on arvestanud (I kd tlk 137) lepingust tulenevast kogunõudest maha kokku 6 071.61 eurot, millest tulenevalt on hageja arvestanud sõiduki realiseerimise hinnaks 6 071.61 eurot. Eelnimetatu tuleneb asjaolust, et sõiduk müüdi koos paljude teiste liisinguesemetega n.ö hulgidiilina, mistõttu tegi hageja ostjale allahindluse. Allahindluse summa (1 214.32 eurot) on aga hageja võtnud enda kanda ning seda vahet kostja käest välja mõista ei palu. Hageja on arvestanud nõudest maha arvestatava summa puhul viimast kehtivat pakkumise hinda (114 000.00 krooni koos käibemaksuga ehk 95 000.00 krooni ilma käibemaksuta ehk 6 071.61 eurot). Hageja on esitanud ka sõiduki hindade kohta koostatud hinnakomitee otsused (II kd tlk 122-128). Hageja on seisukohal, et kuivõrd müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudluse-pakkumise tulemusena, on tegemist sõiduki tegeliku turuväärtusega selle tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus müügiperioodi kestel ei muutunud. Hageja lisab ka sõiduki müügikuulutuse portaalis auto24.ee (I kd tlk 173-174). Kostja vastuväited.
5.Kostja oma kirjalikus vastuses (I kd tlk 146) hagi ei tunnista. Kostja põhjendab enda vastuväiteid alljärgnevalt (I kd tlk 146-147; II kd tlk 18-22, 32-37, 64, 131-132):
5.1.Lepingud sõlmisid mõlemad pooled oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Hageja oma hagiavalduse teises jaos „Nõude õiguslik alus“ punktis 2.7 toetub Lepingu üldtingimuste punktile 3.7–vara võõrandamisest tekkinud kahju, punktile 7.4–vara võõrandamisest saadud rahasumma ja punktile 7.4.1 – kui vara võõrandamisest saadud rahasumma ei kata kõiki summasid. Nimetatud Lepingu üldtingimuste punktid on tühised kui ebamõistlikult teist poolt kahjustavad.
5.2.Hageja teatas 09.04.2010, et alates 30.04.2010 ütleb ta kõik lepingud seoses võlgnevusega üles. Autode tagastamisel vastuvõtmise aktides autode väärtust tagastamise hetkel hageja ei määranud ega lasknud seda ka kellelgi teisel teha. Hageja müüs liisinguesemed ülimadala hinnaga. Hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode üliodavast müügist. Hageja nõue põhineb autode jääkmaksumuse ja müügihinna erinevusel. Hageja kahjunõude arvutus ei põhine seadusel VÕS § 367 lg 3 mõttes ning hagejal tegelikkuses kahju ei tekkinudki. Kostja on esitanud ka Võidu Auto OÜ poolt 20.09.2012 väljastatud 3 liisingueseme hindamisakti (II kd tlk 55) ning interneti väljatrüki Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks (II kd tlk 39-42).
5.3.Haginõudesse lülitatud ja hageja väitel tasumata osamaksete arved on tegelikult tasutud. Lepingu nr 0104820L alusel esitatud arve nr 8569784102 summas 4374.43 krooni on tasutud maskekorraldusega nr 3149 21.04.2010 (II kd tlk 65) ning lepingu nr 0135760L alusel esitatud arve tasus kostja 07.09.2009 maksekorraldusega nr 3058 summas 6769.49 krooni (II kd tlk 66).
5.4.Haginõudesse on lülitatud peale autode hagejale tagastamist arvete tasumine Reeborn OÜ-le vara tagastusteenuse, Moneklar OÜ-le vahendusteenuse ja A2-Autowelt OÜ-le vahendus- ja remonditeenuse eest. Need arved ei vasta Raamatupidamisseaduse § 7 nõuetele ning nende arvete alusel hageja poolt tasutud summade väljamõistmine kostjalt on alusetu ka VÕS § 367 alusel. Kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmisevastuvõtmise aktide alusel, seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu.
5.5.Hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu. Tõendamata on viivis ja selle arvestus maksete hilinemise eest. Viivise arvetel on tehtud viivise korrigeerimine viivise alla mittekuuluva osa eest. Selgusetu on, milline osa arvetel hageja arvates ei kuulunud viivise alla. Viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega.
5.6.Hagiavalduses nõutava viivise kohta protsendina põhinõudelt puudub selgitus ja arvestus. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid.
6.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele.
6.1.Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust selles osas, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 01.07.2005.a. liisinguleping nr. 0104820L, mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer 350 LH HDI, 2.8., v.a. 2004 (I kd tlk 14-18); 03.08.2006.a. liisinguleping nr. 0135760L, mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer 350 LH, 2.8., v.a. 2006 (I kd tlk 58-62) ning 21.08.2007.a. liisinguleping nr. 0174091L, mille esemeks oli kaubik Peugeot Boxer Combi 330 MH HDI, 2.8., v.a. 2005 (I kd tlk 96-100).
6.2.Vaidlust ei ole ka selles osas, et kostja lepingutest tulenevaid maksekohustusi nõuetekohaselt ei täitnud (kostja kirjalikes seisukohtades hagi ei tunnista, kuid kohtuistungil võtab omaks, et osa makseid jäid tasumata - II kd tlk 88-89), mistõttu saatis hageja kostjale teatise lepingute ülesütlemise kohta 09.04.2010 (I kd tlk 43-44). Teatise on kostja kätte saanud 13.04.2010 (I kd tlk 46). Eelnimetatud lepingud ütles hageja erakorraliselt üles 04.05.2010.a. ning seoses lepingute ülesütlemisega võõrandas hageja oma nõuete katteks lepingute esemeteks olnud varad: liisingulepingu nr. 0104820L ese - kaubik Peugeot Boxer, realiseeriti 02.07.2010 hinnaga 2503.21 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk 53); liisingulepingu nr. 0135760L ese - kaubik Peugeot Boxer, realiseeriti 21.09.2010 hinnaga 4239.47 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk 93) ning liisingulepingu nr. 0174091L ese - kaubik Peugeot Boxer Combi, realiseeriti 22.07.2010 hinnaga 4857.29 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk
136). Varade võõrandamistest saadud summad ei katnud kõiki hageja nõudeid, millest tulenevalt saatis hageja kostjale kirja võlgnevuse tasumiseks koos nõude kalkulatsioonidega (I kd tlk 55, 56, 95, 138), milline kiri on kostja poolt kätte saadud 02.12.2010 (I kd tlk 57).
7.Hageja taotleb kostjalt võlgnevuste väljamõistmist, tuginedes sõlmitud lepingutele, Liisingulepingu Üldtingimustele (I kd tlk 21-26) ning seadusele. Siinkohal on kostjalt esimene sisuline vastuväide, nimelt leiab kostja, et Lepingu üldtingimuste punktid 3.7, sellest tulenevalt ka 7.4 ja 7.4.1 on tühised kuna kahjustavad teist poolt ebamõistlikult. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingud on tõepoolest sõlmitud hageja tüüptingimustel poolte majandustegevuse raames. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-12 kinnitanud enda varasemat seisukohta selles osas, et Swedbank Liising AS-i liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tulenevalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast, loeb kohus, et ka käesolevas asjas tuleb hageja nõude osas kohaldada VÕS § 367.
8.VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sama sätte lõike 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning lõige 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
8.1.Kostja vastuväiteks tulenevalt eelnimetatud paragrahvist on see, et hageja kahjunõude arvutus ei põhine seadusel VÕS § 367 lg 3 mõttes ning hagejal tegelikkuses kahju ei tekkinudki. Kostja leiab, et hageja ei määranud autode tagastamise hetkel autode väärtust; hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode müügist; hageja müüs liisinguesemed ülimadala hinnaga. Seega põhineb hageja nõue autode jääkmaksumuse ja müügihinna erinevusel, mis kostja arust ei ole põhjendatud.
8.2.Kostja on esitanud enda väite, et autod on müüdud ülimadala hinnaga, tõendamiseks Võidu Auto OÜ juhataja K.Karjuse poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode hindamise kohta (II kd tlk 55) ning interneti väljatrüki Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks (II kd tlk 39-42). Kostja tõendist nähtub, et lepingu 1 vara reaalseks müügihinnaks (turuhinnaks) võinuks aastal 2010 olla 6000-6400 eurot. Arvestades auto defekte 19.05.2010 võis auto reaalne turuhind olla 4800-5200 eurot. 2012.a. on müügis 2004-2005 ehitatud analoogsed sõidukid hinnaga 5000-9000 eurot. Lepingu II vara müügihinnaks võinuks 2010 aastal olla 8900-9600 eurot (arvestatud on ka auto defekte seisuga 24.05.2010). 2012.a. on müügis 2006-2007 ehitatud analoogsed sõidukid hinnaga 8900-12500 eurot. Lepingu III vara müügihinnaks võinuks 2010 aastal olla 8600-8900 eurot. 2012.a. on müügis
analoogsete tootjate 2005.a. Combi hinnaga 5600 eurot. Kõik hinnad on arvestatud käibemaksuga 20%.
8.2.1.Kohus nõustub hagejaga (II kd tlk 69), et tõend ei ole piisavalt usaldusväärne. Kohus märgib, et tõendit ei tee ebausaldusväärseks see, et tõendi allakirjastanud isik on väidetavalt 10 aastat olnud Peugeoti esinduse omanik, kuid tõendis kajastatu tulnuks just sellele pikale kogemusele tuginedes tõepoolest konkretiseerida. Paraku tuleb nentida, et nii nagu majanduse mistahes muus valdkonnas, on ka autokaubanduse hinnapoliitika väga tundlik ja sõltuv maailma majanduses toimuvast ja seetõttu ei ole võimalik prognoosida või väita 2010 toimuvate müügitehingute hindasid 2004-2005-2007 toimunud müügitehingute põhjal. Teatavasti just 2007-2008 algas viimane suurem majanduslangus (ning saavutas madaluse haripunkti hageja väitel (II kd tlk 69) 2009-2010), mistõttu ei saa 2010 toimuva hinna kujunemise oletamisel lähtuda sellest, et kasutatud autode müügihinnaks on võimalik arvestada sõltuvalt sõiduki vanusest 30- 50% algsest müügihinnast. Kohus nõustub hagejaga, et arvamuse esitaja protsendiarvutust saab teoreetiliselt rakendada sellises majanduskeskkonnas, kus võrreldavatel perioodidel majandusolukord ei muutu. Sõidukite tagastamise ja müügihetkel valitseva turu- ja majanduskeskkonnale arvamuse andja hinnangut andnud ei ole. Küsitav oleks ka automüügiga tegeleva äriühingu pädevus sellise arvamuse andmiseks. Arvamuse andja ei ole ka tõendanud, et sarnaseid autosid reaalselt müüdi 2010 aastal protsendiarvutuse alusel saadud hindadega. Väide, et 2012 (mis on jällegi majanduslikus mõttes hoopis erinev turusituatsioon, kui 2010) on sarnased autod müügis teatud hindadega, ei tõenda, et need selle hinnaga ka realiseeritakse. Müügihind kuulutuses kajastab üksnes hinnasoovi. Kohus nõustub hagejaga, et arvamuses esitatud viide üldlevinud praktikale ei ole põhistatud ega tõendatud. Kuna arvamuse esitaja on viidanud, et töötas äriühingus kuni 2006, siis ei ole arusaadav, millele tuginedes on ta teadlik konkreetsete, arvamuses analüüsitud autode puudustest. Arvamusest ei nähtu, et allakirjutanu ise või arvamuse andnud äriühing oleks autode müügieelse ülevaatuse teinud. Kui arvamuse andja tugines ehk kostjalt saadud hagimaterjalide hulgas olevatele autode ülevaatuse aktidele, siis see pidanuks arvamuses ka sõnaselgelt kajastuma. Praegusel juhul tuleb nõustuda hagejaga, et arvamuses ei ole täpsustatud, milliseid vigu-vigastusi on või ei ole väärtuse määramisel arvestatud. Nõustuda tuleb hagejaga ka selles, et arvamuses esitatud viide 2012 müügikuulutustele on esiteks umbmäärane, kuna puudub info, kus avaldatud ja kelle poolt avaldatud kuulutusi on silmas peetud ning teiseks, millised olid väidetavates kuulutustes ilmunud sõidukite tehnilised andmed.
8.2.2.Kostja poolt esitatud interneti väljatrükk Eesti Liisingühingute Liidu juhendist sõidukite hindamiseks, ei oma käesoleval juhul tähtsust kuna nimetatud juhend sõiduki turuväärtuse määramiseks on mõeldud hindamiseks liisingulepingu sõlmimisel.
8.3.Hageja poolt esitatud tõendite alusel on tuvastatud, et lepingu I vara realiseeriti 02.07.1010.a. hinnaga 2503.21 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk 53); lepingu II vara realiseeriti 21.09.2010.a. hinnaga 4239.47 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk 93) ja lepingu III vara realiseeriti 22.07.2010 hinnaga 4 857.29 eurot (käibemaksuta) (I kd tlk 136), kuid kokku on hageja arvestanud lepingust tulenevast kogunõudest maha 6 071.61 eurot, millest tulenevalt on hageja arvestanud sõiduki realiseerimise hinnaks 6 071.61 eurot (I kd tlk 137). Hageja on ka kirjeldanud autode müügiprotseduuri ning esitanud endapoolsed tõendid, mis autode müüki suunamist ning nende müügihinna kujunemist tõendavad. Nimetatud selgitused ja tõendid iga lepingu kohta eraldi on esitatud kohtuotsuse p-s 4, mida kohus siinkohal üle kordama ei hakka.
8.3.1.Hageja tõenditest nähtub ka, et hageja on liisinguesemete müümisel võimaldanud kostjale igakülgset informatsiooni ja koostööd. Kostja on kinnitanud, et ta on kätte saanud hageja poolt saadetud teatise lepingute ülesütlemise ning sellele lisatud liisingueseme müügiprotseduuri kohta (II kd lk 49). Kostja on kinnitanud, et ta on näinud ka kirju sõidukite müükisuunamiste ja hinnamuutuste kohta. Kostja märgib, et mäletab rohkem esimesi kirju (II kd tlk 50). Kohus leiab, et asjaolu, et kostja ei mäleta kõiki talle saadetud kirju, mis puudutasid liisinguesemete müükisuunamist ja hindade
alandamist, ei tähenda seda, et hageja neid kostjale ei oleks saatnud. Kohus loeb usutavaks, et hageja on kõik tema poolt tõenditena esitatud teatised kostjale saatnud ning seega ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja ei määranud autode tagastamise hetkel autode väärtust ning hageja ei teavitanud kostjat eelseisvast autode müügist.
8.4.Kohus peab lubatavaks kostja poolt esitatud tõendit, s.o Võidu Auto OÜ juhataja K.Karjuse poolt 20.09.2012 väljastatud kirja autode hindamise kohta, kuid leiab, et kostja tõend ei lükka ümber hageja poolt esitatud tõendeid nende kogumis, mille alusel on liisinguesemete väärtuseks kujunenud nende müügihind.
8.5.Kohus on seisukohal, et müügiprotsess on toimunud läbipaistvalt vabaturutingimuste nõudlusepakkumise tulemusena, mille tagajärjel on kujunenud ka sõidukite tegelik turuväärtus nende tagastamise hetkel. Lähtudes TsÜS § 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna kujunemise määrab ära aga turul olev nõudlus kauba järele. Kostja on välja toonud, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole lubatud lähtuda sõiduki realiseerimise hinnast ning lähtuda tuleb selle väärtusest tagastamise hetkel, kuid esiteks ei ole nimetatud Riigikohtu seisukoht absoluutne ning ka Riigikohus on oma lahendites (3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08) leidnud, et sõiduki tegelikust müügihinnast lähtumine on iseenesest lubatav, kui müügiprotsess on olnud läbipaistev, võimaldanud selles osaleda ka liisinguvõtjal ning sõiduki müügihind ei erine oluliselt selle turuväärtusest. Hageja on seisukohal, et sõiduki realiseerimise hind ongi selle tegelik tuvastatud turuväärtus. Hageja on veendumusel, et ka Riigikohtu mõtte kohaselt on sõiduki tegelik müügihind ja turuväärtus omavahel tihedalt seotud ning juhul, kui müügiprotsess on viidud läbi professionaalselt, läbipaistvalt ning võimaldades koostööd liisinguvõtjaga, selgub sõiduki turuväärtus müügiprotsessi käigus. Hageja on oma kohustuse siinkohal täitnud. Kohus nõustub hageja seisukohaga.
8.6.Seega on tuvastatud, et kostjat on teavitatud müügiprotsessi käigust, määratud hindadest, hinnaalandamistest, samuti on talle pakutud võimalust müügiprotsessis osalemiseks ja info saamiseks, sellest tulenevalt on müügiprotsess toimunud läbipaistvalt. Sõidukite turuväärtusi mõjutasid ka sõidukite seisukorrad, mida on kirjeldatud kohtuotsuse p-s 4. Hageja on nõuetekohaselt tõendanud, sõidukite müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, millest tulenevalt on hageja tõendanud, et sõidukite müügihind oligi nende väärtus tagastamise hetkel. Ja seda vaatamata sellele, et rangelt võttes lepingus ettenähtult aktina pealkirjastatud dokumenti vara väärtuse määramiseks selle tagastamise hetkel ei ole hageja esitanud-koostanud. Eeltoodust lähtuvalt on sõidukite müügihindade näol tegemist sõidukite tegelike turuväärtustega nende tagastamise hetkel. Kuivõrd müügihindade näol on tegemist sõidukite turuväärtustega, ei oma tähtsust ka kostja vastuväited müügihinnast lähtumise kokkuleppele liisingulepingu üldtingimustes – ka seadusest tulenevalt turuväärtuse arvestamisel saab aluseks võtta sõidukite müügihinnad.
8.7.Kostja leiab, et hageja kahjunõude arvutus ei põhine seadusel ning hagejal tegelikkuses kahju ei tekkinudki. Kohus peab vajalikuks märkida, et õiguslikult on ebatäpne rääkida kahju hüvitamise nõudest ning tegemist on hageja poolt tehtud liisinguesemete realiseerimise kulutuste hüvitamise nõudega.
8.7.1.Liisingulepingu nr. 0104820L (I kd tlk 14-18) alusel tekkinud nõudeks on 5339.70 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 4135,47 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 637.08 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 360.04 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 207.11 eurot (I kd tlk 54, 56, 175-184; II kd tlk 60-61, 78-87). Vara realiseeriti (I kd tlk 53) hinnaga 2503.21 eurot (käibemaksuta), seega 5339.70- 2503.21= 2836.49 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb.
8.7.1.1.Kostja vastuväideteks on: 1) lepingu nr 0104820L alusel esitatud arve nr 8569784102 summas 4374.43 krooni on tasutud maskekorraldusega nr 3149 21.04.2010 (II kd tlk 65); 2) nõudesse on lülitatud peale autode hagejale tagastamist arvete tasumine Reeborn OÜ-le vara tagastusteenuse, Moneklar OÜ-le vahendusteenuse eest. 3) need arved ei vasta Raamatupidamisseaduse nõuetele ning nende arvete alusel hageja poolt tasutud summade väljamõistmine kostjalt on alusetu ka VÕS § 367 alusel. 4) kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel, seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu; 5) hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu; 6) tõendamata on viivis ja selle arvestus maksete hilinemise eest. 7) viivise arvetel on tehtud viivise korrigeerimine viivise alla mittekuuluva osa eest. Selgusetu on, milline osa arvetel hageja arvates ei kuulunud viivise alla ja viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega.
8.7.1.2.Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme Peugeot Boxer 350 LH HDI, 2.8., v.a.2004 jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 4135.47 eurot (I kd tlk 19); debitoorne võlgnevus moodustub arvete (I kd tlk 29-31) alusel esitatud summadest kokku 637.08 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud arve nr 8569784102 summas 4374.43 krooni tasumise kohta (II kd tlk 65) on hageja esitanud endapoolse täiendava tõendi ((I kd tlk 183-184) ning korrastatud tõendi (II kd tlk 61), millest nähtub, et laekumise summaks on 3012.46 krooni. Arve summa (I kd tlk 29) oli aga 4374.43 krooni. Eurodes oleks tasumise tehe järgmine: 279.58-192.53= 87.05. Nimetatud arvest nähtub, et arve on osaliselt tasutud (21.04.2010), kuid puuduolev summa on 78.29 eurot. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve (I kd tlk 159 p 2.4).
8.7.1.3.Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud moodustuvad esitatud arvete ja nende tasumise alusel (I kd tlk 49-52) kokku summas 360.04 eurot. Nimetatud kulutused kujutavad endast VÕS § 367 lõikes 4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama. Kostja väide selle kohta, et kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel ning seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu, ei ole õige. Hageja poolt esitatud tõenditest (I kd tlk 43, 47) nähtub, et kostjal tuli vara tagastada hiljemalt 01.05.2010, vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on vara tagastamine toimunud aga 19.05.2010, vara vastuvõtjaks on olnud OÜ Reeborn. Seega oli hageja kostja tegevustuse tõttu vajalik kasutada tagastusteenust pakkuvat koostööpartnerit ning OÜ Reeborni poolt esitatud arve alusel tuli hagejal ka teenuse eest tasuda, mille sissenõudmine kostjalt on seetõttu ka põhjendatud. Summa suurus on mõistlik ning kostjalt väljamõistetavast summast on maha arvestatud ka käibemaks. Eeltoodust lähtuvalt on alusetu kostja väide, et tagastusteenuse kulu on põhjendamatu ning hagejal puudus vajadus teenuse tellimiseks. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on väljatoodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500,00 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist (I kd tlk 48) nähtub ka, et tagastatud vara on antud müüki Moneklar OÜ-le. Moneklar OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada.
8.7.1.4.Viivismaksete võlg moodustub arvete (I kd tlk 32-42) ja nõude kalkulatsiooni (I kd tlk 56) alusel kokku summas 207.11 eurot. Intressidelt viivist arvestatud ei ole. Nähtuvalt viivisearvetest on tehtud viivise korrigeerimine viivise arvestuse alla mittekuuluva osa eest. See tähendab, et algselt on viivist arvestatud kogu võlgnevuses oleva summa eest, kuid intressi eest on tehtud tagasiarvestus,
millised summad on märgitud miinusmärgiga. Hageja poolt esitatud tõendist (II kd tlk 78-87) nähtub, millisel kuupäeval on toimunud kostjapoolsed maksed. Viivist on arvestatud ainult põhiosamaksetega viivitamise eest, viivisearvestuse alla mittekuuluvate osade eest on tehtud vastavad tagasiarvestused. Viivisarvetelt on nähtav, millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve aluseks oleval arvestusperioodil, mitu päeva on nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli tasumise tähtaeg ning millise määraga on viivist arvestatud. Nimetatud tõendiga on hageja tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.
8.7.1.5.Kostja leiab, et kuivõrd hageja arvestas viivised üldjuhul kuni 01.05.2010 seisuga, siis nende arvete alusel nõude esitamine alles 2012, on heas usus käitumise põhimõttega vastuolus, kuna hageja jättis kostjale mulje, et viivist ei nõuta. Kohus leiab, et kui hageja esitanuks 2009-2010 a tasumata arvete eest viivise nõude alles hagis, siis oleks see tõepoolest ehk hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hageja on kostjale viivisearved koostanud ja esitanud juba 2009- 2010 aastal ning see, et kostja ei vaevunud neid ei vaidlustama ega tasuma, ei anna talle põhjust väita, et nende sissenõudmine veebruaris 2012 esitatud hagis oleks hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kohus ei näe põhjust, miks hageja pidanuks oma viivisearveid uuesti ja uuesti esitama. Viivisearvete koostamine ja kostjale esitamine tõendab, et hageja ei ole siiski loobunud viivise nõudmise õigusest. Kostja pole tõendanud, et ta pole viivisearveid saanud. Asjaolu, kas ja kuidas, saldoteatise alusel või mitte, koostas kostja oma majandusaasta aruandeid, ei muuda hageja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja pidanuks talle esitatud viivisarved majandusaasta aruandes kajastama ka ilma hageja poolse saldoteatiseta. Kostja pole tõendanud, et ta soovis hagejalt saldoteatist ja kui soovis ning see esitati, siis mis oli selle sisu. Kostja viidatud (II kd tlk 33) Raamatupidamisseaduse § 15 lg 3 ei võta kostjalt kohustust oma majandusaasta aruandes tõepäraste andmete esitamiseks küsida oma lepingupartnerilt saldoteatist. Oma varade ja kohustuste inventeerimise käigus saanuks ja pidanuks kostja koostama saldoteatise, esitama selle hagejale ja küsima sellele kinnitust. Kostjal oli ja pidi olema teada, et tal on sõlmitud liisinglepingud ning kostjal oli ja pidi olema teada, et vähemalt juba 2009 aastal oli nõuetekohaselt täitmata lepingute lisaks olevate maksegraafikute alused maksed, mistõttu juba 2009 arvete eest olid esitatud viivisarved. Kostjale oli viivisarveid esitatud ka 2010. Kohus leiab, et kostja üritab oma mittenõuetekohast (lepingutest tulenevate maksete õigeaegse ja kohase tasumise) käitumist õigustada alusetult hageja süüdistamisega. Kui kostja sai toimikus olevad viivisarved juba hiljemalt 2009, siis on kohatu hakata hagejalt alles anno 2012 toimuvas kohtumenetluses küsima selgitust nt viivise suhtes toimunud korrigeerimiste osas. Kostja on tunnistanud (II kd tlk 49), et ta ei ole hageja poole selgituste saamiseks pöördunud. Korrektse raamatupidamise puhul pidanuks see küsimus kerkima koheselt viivisarve saamisel. Lepingu p.17.1 kohaselt pooled teevad kõik endast oleneva, et lahendada kõik tekkivad vaidlused heas usus läbirääkimiste teel. Kui kostjal oli pretensioone/ebaselgust arvete osas ja ta ei pidanud neid õigeks või ei saanud neist aru, siis tulnuks asuda hageja läbirääkimistesse. Kuni kostja ei olnud küsimust tõstatanud, ei pidanud hageja eeldama, et kostjal on arvetest arusaamisega või nende põhjendatuse tunnistamisega mingeid probleeme. Kostja on möönnud, et arvete tasumata jätmise põhjuseks oli nn. masu ehk majandusliku surutise tekkimine, millest kohus teeb järelduse, et nende arvete üle vaidlemine tänasel päeval mis iganes muul põhjusel on kohatu. Kohus nõustub hageja 20.05.2012 (II kd tlk 28) selgitusega, et lisaks arvetele on hageja oma viivisenõude esitanud ka kirjas, millele olid lisatud lepingute nõudekalkulatsiooid, kust nähtuvad viivisvõlgnevuse arved ja summad. Arvel märgitud ja hagi esitamise vahelisel ajaperoodil hageja viivist ei arvestanud ja seda ka ei nõua.
8.7.1.6.Kostja vastuväide selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, ei ole samuti õige. Kostja on õigesti välja toonud, et vastavalt VÕS § 367 lõikele 2 tuleb lähtuda liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Seega hüvitamisele kuuluv osa, millelt ei saa käibemaksu ega intressi arvestada, on pärast lepingu
ülesütlemist tasuda jäänud maksed ehk jääkmaksumus. Hageja on liisingulepingud üles öelnud 04.05.2010. Seega intressi ja käibemaksu arvestamise keeld ei kehti enne lepingu ülesütlemist tasumata arvetele. Hageja ei ole sõiduki jääkmaksumuselt arvestanud ei intressi ega käibemaksu. Sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust (I kd tlk 19), s.o 4 135,47 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 30.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 30.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 4 135,47 eurot. Käibemaks ja intress lisanduvad järgnevatest tulpadest. Sellest järeldub, et hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud. Enne lepingute ülesütlemist esitatud arved kuuluvad siiski tasumisele koos intressiga.
8.7.2.Liisingulepingu nr. 0135760L (I kd tlk 58-62) alusel tekkinud nõudeks on 10 345.14 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9384.53 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 303.94 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 456.01 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 200.66 eurot (I kd tlk 94, 95, 185-191; II kd tlk 6162). Vara realiseeriti (I kd tlk 93) hinnaga 4239.47 eurot (käibemaksuta), seega 10 345.14- 4239.47= 6105.67 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb.
8.7.2.1.Kostja vastuväideteks on: 1) lepingu nr 0135760L alusel esitatud arve tasus kostja 07.09.2009 maksekorraldusega nr 3058 summas 6769.49 krooni (II kd tlk 66); 2) nõudesse on lülitatud peale autode hagejale tagastamist arvete tasumine Reeborn OÜ-le vara tagastusteenuse, A2-Autowelt OÜ-le vahendus- ja remonditeenuse eest; 3) need arved ei vasta Raamatupidamisseaduse nõuetele ning nende arvete alusel hageja poolt tasutud summade väljamõistmine kostjalt on alusetu ka VÕS § 367 alusel; 4) kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmisevastuvõtmise aktide alusel, seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu; 5) hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu; 6) tõendamata on viivis ja selle arvestus maksete hilinemise eest; 7) viivise arvetel on tehtud viivise korrigeerimine viivise alla mittekuuluva osa eest, selgusetu on, milline osa arvetel hageja arvates ei kuulunud viivise alla ja viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega.
8.7.2.2.Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme Peugeot Boxer 350 LH, 2.8., v.a.2006 jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 9384.53 eurot (I kd tlk 63); debitoorne võlgnevus moodustub arve (I kd tlk 72) alusel esitatud tasumata osast summas 303.94 eurot. Kostja poolt tõendina esitatud maksekorraldus nr 3058 6769.49 krooni tasumise kohta (II kd tlk 66) ei ole nimetatud lepinguga seotud, s.t sellest nähtub, et tasumine ei ole toimunud eelnimetatud arve katteks. Hageja poolt esiattud täiendavast tõendist (II kd 85) nähtub, milliste arvete katteks on kostja poolt tasutud summat arvestatud. Hageja on selgitanud ka, et kuna kostjal oli nendega sõlmitud 4 erinevat lepingut (käsolevas asjas on nõuded esitatud 3 lepingu alusel), siis on maksekorraldus nr 3058 alusel tasutud summast osaliselt arvesattud tasumine lepingu I järgi ning osaliselt tasumine selel lepingu järgi, milles hagejal nõudeid ei ole (II kd tlk 90). Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgitusest (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve (I kd tlk 159 p 2.4).
8.7.2.3.Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud moodustuvad esitatud arvete ja nende tasumise alusel (I kd tlk 85-92) kokku summas 456.01 eurot. Kostja väide selle kohta, et kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmisevastuvõtmise aktide alusel ning seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu, ei ole õige. Hageja poolt esitatud tõenditest (I kd tlk 43, 84) nähtub, et kostjal tuli vara tagastada hiljemalt 01.05.2010, vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on vara tagastamine toimunud aga 24.05.2010, vara vastuvõtjaks on olnud OÜ Reeborn. Seega oli hagejal kostja tegevusetuse tõttu vajalik kasutada tagastusteenust pakkuvat koostööpartnerit ning OÜ Reeborni poolt esitatud arve alusel tuli hagejal ka teenuse eest tasuda, mistõttu selle summa sissenõudmine kostjalt on ka põhjendatud. Summa suurus on mõistlik ning kostjalt väljamõistetavast summast on maha arvestatud ka käibemaks.
Eeltoodust lähtuvalt on alusetu kostja väide, et tagastusteenuse kulu on põhjendamatu ning hagejal puudus vajadus teenuse tellimiseks. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on väljatoodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500,00 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist (I kd tlk 93) nähtub ka, et tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le. A2 Autowelt OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kostja vaidleb vastu ka remondikulude hüvitamise nõudele. Kostja on viidanud hagiavalduse lisaks olevale arvele nr 2010415 (I kd tlk 87). Hageja selgitab, et tegemist oli kogu sõiduki pikkuses olevate reklaamkleebistega, millega koos sõidukit realiseerida oleks oluliselt keerukam. Hageja on seisukohal, et reklaamkleebiste eemaldamine suurendab oluliselt sõidukile ostja leidmise võimalusi. Tegemist on sõiduki korrastamisega müügi tarvis. Kohus nõustub hageja sellekohase seisukohaga ning leiab, et nimetatud arve alusel kostjalt väljamõistmisele kuuluv summa 26.63 eurot on mõistlik. A2-Autowelt OÜ poolt esitatud arve (I kd tlk 89) alusel on selle esitaja vahetanud liisinguesemel aku ja peakaitsme ning ilma käibemaksuta on selle arve summa 77.87 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt soovib. Kohus leiab, et nimetatud juhul on tegemist pisitöödega, mida tuleks lugeda sõiduki müügiks ettevalmistuseks ning lugeda samuti hagejale hüvitatavate lisakulude alla. Eeltoodud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada. Kleebiste eemaldamise ning aku ja peakaitsme vahetuse näol ei ole tegemist remondikulu vaid müügiks ettevalmistamisega.
8.7.2.4.Viivismaksete võlg moodustub arvete (I kd tlk 73-83) ja nõude kalkulatsiooni (tlk 95) alusel kokku summas 200.66 eurot. Intressidelt viivist arvestatud ei ole. Nähtuvalt viivisearvetest on tehtud viivise korrigeerimine viivise arvestuse alla mittekuuluva osa eest. See tähendab, et algselt on viivist arvestatud kogu võlgnevuses oleva summa eest, kuid intressi eest on tehtud tagasiarvestus, millised summad on märgitud miinusmärgiga. Hageja poolt esitatud tõendist (I kd tlk 185-191) nähtub, millisel kuupäeval on toimunud kostjapoolsed maksed. Viivist on arvestatud ainult põhiosamaksetega viivitamise eest, viivisearvestuse alla mittekuuluvate osade eest on tehtud vastavad tagasiarvestused. Viivisarvetelt on nähtav, millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve aluseks oleval arvestusperioodil, mitu päeva on nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli tasumise tähtaeg ning millise määraga on viivist arvestatud. Nimetatud tõendiga on hageja tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.
8.7.2.5.Kostja vastuväitele selle kohta, et viiviste nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega, on kohus andnud enda hinnangu eelmise lepingu analüüsimisel ning kuivõrd sama kohaldub ka siinkohal, siis seda uuesti ei korda.
8.7.2.6.Kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, on kohus andnud samuti hinnangu eelmise lepingu analüüsimisel. Siinkohal on erinevus üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust (I kd tlk 63), s.o 9384.53 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 9384.53 eurot. Käibemaks ja intress lisanduvad järgnevatest tulpadest. Sellest järeldub, et hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud.
8.7.3.Liisingulepingu nr. 0174091L (I kd tlk 96-100) alusel tekkinud nõudeks on 9710.51 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 8526.56 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 633.80 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest summas 319.45 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlast summas 230.70 eurot (I kd tlk 137, 138, 192-197; II kd tlk 14, 62-63). Vara realiseeriti (I kd tlk 136) hinnaga 4857.29 eurot (käibemaksuta) ja hageja vähendab nõuet
1214.32 euro võrra, seega 9710.51-4857.29- 1214.32= 3638.90 eurot on summa, mille tasumist hageja taotleb. Nõude vähendamist on hageja selgitanud sellega, et kuigi sõiduk õnnestus võõrandada hinnaga 4 857.29 eurot ilma käibemaksuta, on hageja arvestanud (I kd tlk 137) lepingust tulenevast kogunõudest maha kokku 6 071.61 eurot, millest tulenevalt on hageja arvestanud sõiduki realiseerimise hinnaks 6 071.61 eurot. Eelnimetatu tuleneb asjaolust, et sõiduk müüdi koos paljude teiste liisinguesemetega n.ö hulgidiilina, mistõttu tegi hageja ostjale allahindluse. Allahindluse summa (1 214.32 eurot) on aga hageja võtnud enda kanda ning seda vahet kostja käest välja mõista ei palu (I kd tlk 159 p 2.2.3).
8.7.3.1.Kostja vastuväited selle lepingu puhul on analoogsed eelmise käsitletud lepinguga.
8.7.3.2.Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisingueseme Peugeot Boxer Combi 330 MH HDI, 2.8., v.a.2005 jääkmaksumuseks selle tagastamise hetkel oli 8526.56 eurot (I kd tlk 101); debitoorne võlgnevus moodustub arvete (I kd tlk 114-116); kindlustusleppe (I kd tlk 112-113) ja kinnituse kindlustusmaksete tasumise kohta hageja poolt (II kd tlk 14) alusel kokku summas 633.80 eurot. Arve (I kd tlk 114) on kostja poolt osaliselt tasutud ning sellest tasumata osa on summas 279.36 eurot. Seda on hageja arvestanud. Hageja on arvete tasumise kohta selgitanud ka, et olenemata maksekorraldusel märgitud selgituses (näiteks arve number), arvestatakse kostja poolt tasutud summa arvel esmajärjekorras tasutuks eelkõige kõige kauem võlgnevuses olnud arve (I kd tlk 159 p 2.4). Kostja endapoolset tõendit teistsuguse tasumise kohta esitanud ei ole. Seega on tasumisele kuuluvaks summaks hageja tõendi alusel 279.36 eurot. Arved (I kd tlk 115, 116) on põhjendatud hageja poolt esitatud tõendi (I kd tlk 111-113; II kd tlk 14) alusel kokku summas 354.45 eurot. Kostja esitas pretensioonid kindlustusmaksetesse puutuvalt alles kohtuvaidluse käigus. Kuna kostjat on menetluses esindanud professionaalsete õigusteadmistega isik, siis pidi kostjal teada olema, et pool võib TsMS § 402 lg 2 kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kostja ei ole kohtuliku uurimise käigus esitanud asjaolu, et hagejal puudub kostja vastu nõudeõigus kindlustusmaksete osas.
8.7.3.3.Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud moodustuvad esitatud arvete ja nende tasumise alusel (I kd tlk 130-135) kokku summas 319.45 eurot. Kostja väide selle kohta, et kostja on andnud liisinguesemeks olnud sõidukid Tallinnas hageja esindajale üle vara üleandmisevastuvõtmise aktide alusel ning seega puudub sõidukite tagastusteenuse kulu, ei ole õige. Hageja poolt esitatud tõenditest (I kd tlk 43, 129) nähtub, et kostjal tuli vara tagastada hiljemalt 01.05.2010, vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on vara tagastamine toimunud aga 13.05.2010, vara vastuvõtjaks on olnud OÜ Reeborn. Seega oli hagejal kostja tegevustuse tõttu vajalik kasutada tagastusteenust pakkuvat koostööpartnerit ning OÜ Reeborni poolt esitatud arve alusel tuli hagejal ka teenuse eest tasuda, mille sissenõudmine kostjalt on seetõttu ka põhjendatud. Summa suurus on mõistlik ning kostjalt väljamõistetavast summast on maha arvestatud ka käibemaks. Eeltoodust lähtuvalt on alusetu kostja väide, et tagastusteenuse kulu on põhjendamatu ning hagejal puudus vajadus teenuse tellimiseks. Nähtuvalt üleandmis-vastuvõtmise aktidest on OÜ Reeborn oma kohustuse täitnud ning varade valdus taastati. Samuti on tuvastatud, et kostja jättis oma kohustuse täitmata ning kostja oli teadlik nii kohustusest kui selle täitmata jätmise tagajärgedest. Hageja selgitab, et tagastusteenuse maksumus on standardne põhitasu – ka 09.04.2010 teatises on väljatoodud, et minimaalseks tagastusteenuse tasuks on 2 500,00 krooni. Hageja poolt esitatud tõendist (I kd tlk 136) nähtub ka, et tagastatud vara on antud müüki A2-Autowelt OÜ-le. A2 Autowelt OÜ on müügi vahendamise eest esitanud hagejale arve, mis on hageja poolt tasutud ning ka selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Kostja vaidleb vastu arvetele (I kd tlk 132,134). Hageja selgitab (I kd tlk 160), et taaskord on tegemist müügiprotsessi juurde kuuluva osaga. Sõiduki müügiks pakkumise korral on vajalik sõidukit ka müügiplatsil hoida, sõiduki väljanägemine peab olema esinduslik. Selles osas on Riigikohus seisukoha võtnud ka lahendis nr 3-2-1-112-06, mille
kohaselt: „Kolleegiumi arvates on ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena.“ Seega on nimetatud kulu ja selle väljamõistmine, põhjendatud. Eeltoodud kulude näol on tegemist vahetult müügiprotsessi juurde kuuluvate toimingutega, millega alati kaasnevad kulud. Lepingust tulenevalt on hagejal kohustus sõiduk lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel võõrandada.
8.7.3.4.Viivismaksete võlg moodustub arvete (I kd tlk 117-128) ja nõude kalkulatsiooni (I kd tlk 138) alusel kokku summas 230.70 eurot. Intressidelt viivist arvestatud ei ole. Nähtuvalt viivisearvetest on tehtud viivise korrigeerimine viivise arvestuse alla mittekuuluva osa eest. See tähendab, et algselt on viivist arvestatud kogu võlgnevuses oleva summa eest, kuid intressi eest on tehtud tagasiarvestus, millised summad on märgitud miinusmärgiga. Hageja poolt esitatud tõendist (I kd tlk 192-197) nähtub, millisel kuupäeval on toimunud kostjapoolsed maksed. Viivist on arvestatud ainult põhiosamaksetega viivitamise eest, viivisearvestuse alla mittekuuluvate osade eest on tehtud vastavad tagasiarvestused. Viivisarvetelt on nähtav, millise arvega on kostja olnud võlgnevuses arve aluseks oleval arvestusperioodil, mitu päeva on nimetatud summaga oldud võlgnevuses, millal oli tasumise tähtaeg ning millise määraga on viivist arvestatud. Nimetatud tõendiga on hageja tõendanud, et tasumata arvetelt on viivist arvestatud õigesti ning viivisesumma väljamõistmine kostjalt on põhjendatud.
8.7.3.5.Kostja vastuväitele selle kohta, et viiviste nõudmine on vastuolus hea usu põhimõtetega, on kohus andnud enda hinnangu üleeelmise lepingu analüüsimisel ning kuivõrd sama kohaldub ka siinkohal, siis seda uuesti ei korda.
8.7.3.6.Kostja vastuväitele selle kohta, et hageja nõuab ka tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu, on kohus andnud samuti hinnangu üleeelmise lepingu analüüsimisel. Siinkohal on erinevus üksnes selles osas, et sõiduki jääkmaksumus nähtub maksegraafikust (I kd tlk 101), s.o 8526.56 eurot (ilma käibemaksuta), dateeringuga 15.05.2010 tasumata osamaksete tulbast. Nimetatu tähendab, et enne 15.05.2010 arve esitamist on tasumata osamakseid veel summas 8526.56 eurot. Käibemaks ja intress lisanduvad järgnevatest tulpadest. Sellest järeldub, et hageja ei ole tasumata arvetelt seadusevastaselt intressi ja käibemaksu arvestanud.
8.8.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja poolt on nõudesumma tõendatud ning selle väljamõistmine kostjalt on põhjendatud põhinõude osas summas 11 942.59 eurot ning viiviste osas summas 638.47 eurot, kokku summas 12 581.06 eurot.
9.Kuivõrd kostja on läbi menetluse leidnud, et hageja kohtusse pöördumine on olnud vastuolus hea usu põhimõtetega, siis peab kohus siinkohal vajalikuks ka nimetatud kostja vastuväidet pikemalt analüüsida.
9.1.Heas usus käitumist reguleerib TsÜS § 138, võlasuhete puhul saab ja tuleb tugineda veel ka VÕS § 6. Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang eraõiguslikus suhtes osalevate isikute käitumisele. Ei ole võimalik kindlaks määrata heas usus käitumise kohustuse universaalset sisu, küll aga tuleb võlasuhetele hinnangu andmisel arvestada ühiskonnas tervikuna aktsepteeritavate moraalikategooriatega. Hea usu põhimõtte rakendamisel lepinguline suhe säilib ning vaidluse õiglaseks lahendamiseks valib kohus sobivad õiguskaitsevahendid. Hea usu põhimõttega vastuolus ei ole käitumine, mis on õiguspärane ning puuduvad ka asjaolud, mille alusel oleks võimalik lugeda käitumine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. VÕS § 6 sätestatud heas usus käitumise all mõeldakse objektiivset käitumist. Hea usu põhimõtet tuleb kohaldada alles siis, kui teised seaduses sätestatud võimalused kohase käitumisreegli tuletamiseks on ammendatud- teisteks võimalusteks on õiguskirjanduses nimetatud lepingu tõlgendamist VÕS § 29 mõttes, lepinguliste kohustuste laiendamist VÕS § 23 mõttes, kohustuste täitmise üldnõudeid VÕS § 76 lg 3 mõttes, praktikat ja tava VÕS § 76 lg 2 mõttes ning analoogiat TsÜS § 4 mõttes. Hea usu põhimõtte sätestamine võimaldab anda huvidele seadusliku ja õigusliku aluse oodata teiselt poolelt teatud liiki käitumist. See, mida
teiselt poolelt oodatakse, sõltub tavaliselt praktikast, mida käibes järgitakse. Võlasuhte poolte kohustuseks peetakse kohustust tagada lepingu täitmine ja kohustus hoiduda võlasuhte poolte õigustatud huve kahjustavast käitumisest.
9.2.Hagejal oli õigus eeldada, et kostja täidab oma liisinglepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt. Kostja seda ei teinud. Kui kostja vaidlustab talle esitatud arved alles seetõttu, et hageja on pöördunud nõudega kohtusse, siis see ei ole heas usus käitumine. See on pigem kostjapoolne vastuoluline käitumine, kui kostjal oli arvetega mingil põhjusel mittenõustumise tõttu võimalus ja õigus nende kohta selgitust pärida kohtueelselt ja ta jättis selle õiguse realiseerimata.
9.3.Kohus peab arusaamatuks ja antud vaidluse kontekstis sisutuks kostja väidet (II kd tlk 19), et haginõue ei vasta Swedbank Grupi interneti kodulehel nimetatud väärtuste- lihtne, avatud, hooliv, visioon-toetame inimeste, ettevõtete ja ühiskonna arengut, oleme ausad ja otsekoheseskriteeriumidele.
9.4.Kostja viide KredS §-s 83 lg 3 sätestatule oleks asjakohane siis, kui kostja väidaks, et juba teise ja kolmanda liisinglepingu sõlmimine ei olnud enam korrelatsioonis tema maksevõimega ja et seda pidanuks liisinguandja hindama. Sellist väidet kostja esitanud ei ole. Kostja ei ole esitanud väidet, et hageja kasutas oma positsiooni uute lepingute sõlmimiseks. Kostja ei ole esitanud väidet, et hageja teadis või pidi teadma kostja suhtes mingeid selliseid asjaolusid, mis heas usus käitumise korral toonuks kaasa lepingute sõlmimata jätmise. Kostja ise on oma lepingute sõlmimise aastate kohta esitatud majandusaasta aruannetes nimetanud majandustegevuse tulemitena üksnes positiivseid näitajaid. 2005 oli müügitulu üle 2 miljoni krooni, kasum 1 miljon krooni, 2006 oli müügitulu üle 21 miljoni krooni, kasum üle 3,5 miljoni krooni, 2007, mil sõlmiti viimane leping, oli müügitulu üle 19 miljoni krooni ja kasum üle 1,3 miljoni krooni. Asjaolu, et 2008 majandusaasta lõppes 2,3 miljoni krooni suuruse kahjumiga, ei saanud hagejal olla teada 2007 suvel antud kaasuse aluseks olevat viimast lepingut sõlmides. Kui kostjal sellest ajast alates mingil põhjusel majandusaasta aruannete järgi otsustades enam väga hästi ei läinud ning viimased aastad on lõpetatud kahjumiga, siis on mõistatav, et hakkasid tekkima raskused ka hageja ees kohustuste täitmisega, kuid see ei anna alust väita, et hageja on käitunud hea usu vastaselt. Hagi nõude aluseks olevad esimesed tasumata põhiosa maksete arved puudutavad perioodi alates 2010, esimesed tasumata viivisarved tulid 2009. Seega kuni sinnani ei olnud hagejal mingit tõsiselt võetavat alust kahelda kostja maksevõimes ja seega ei saa kostja esitada väidet, et 2006-2007 sõlmitud lepingute puhul olnuks tegemist hageja poolt KredS § 83 lg 3 mõttes vastustundetu krediidi (liisingu-) suhte sõlmimisega.
9.5.Kui viivisarvete saabumisel 2009-2010 selgus, et ehk majandustegevuse tulemused ei ole enam kõige paremad (II kd lk 49 istungiprotokoll), tulnuks pigem äriühingul endal sisesuhtes võtta vaatluse alla küsimus, kas otsustuspädevad organid on käitunud äriühingu suhtes vastutustundlikult ja vajaliku hoolsusega, kui igal aastal sõlmiti uusi liisinglepinguid.
10.Kostja on esitanud vastuväite ka sellele, et hageja nõuab alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt viivist. Kohus selgitab, et hageja nimetatud nõudeõigus tuleneb TsMS §-st 367. TsMS § 367 kohaselt viivise nõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on hagis taotlenud kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt, milleks on 11 942,59 eurot, alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1. sätestatud määraga, s.o 0,25% päevas. Põhinõue moodustub lepingu I alusel summas 2 629,38 eurot, lepingu II alusel
summas 5 905,01 eurot ja lepingu II alusel summas 3 408,20 eurot. 0,25% päevas summalt 11 942,59 on 29,86 eurot. Lepingujärgset viivise määra kostja poolt vaidlustatud ei ole. Seega on hageja nõue TsMS § 367 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses jäävad poolte menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks saab esitada eelnevalt nimetatud avalduses. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent
/allkirjastatud digitaalselt/
Marika Leimann
/allkirjastatud digitaalselt/
Irina Golubev
Tartu Ringkonnakohtu 10.06.2013 kohtuotsuse RESOLUTSIOON: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. veebruari 2013 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Ravex Trans OÜ kanda. Kohtuotsus jõustus 13. juulil 2013.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent
Irina Golubev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.