Swedbank AS hagi IB vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3195 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), volitatud esindaja Kerly Küünemäe (Liivalaia 8, Tallinn, e-post [email protected]) Kostja IB(isikukood XXX, elukoht XXX)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista IB Swedbank AS kasuks välja 6349,62 eurot.
3.Mõista IB Swedbank AS kasuks välja viivis protsendina põhinõudest 3195 eurolt (s.o VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras) alates 02.05.2012 kuni kohustuse täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3195 eurot.
4.Jätta Swedbank AS-i menetluskulud IB kanda ja IB menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab
kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS (hageja) esitas 28.02.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse IB (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja jätkas asja menetlemist hagimenetluses.
2.02.05.2012 esitatud hagi kohaselt laenas hageja kostjale 19.04.2006 laenulepingu nr XXX alusel äritegevuse finantseerimiseks 44 767 eurot, tagastamise tähtajaga 20.03.2026, intressiga 6 kuu euribor + 6,000% aastas. Osamaksed ja intress tuli tasuda igakuiselt 20. kuupäevaks. Kostja kohustuste täitmise tagamiseks seati kolmandale isikule kuulunud korteriomandile Tallinnas, XXX hüpoteek hageja kasuks. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja hageja ütles lepingu 19.11.2010 ennetähtaegselt üles. 22.11.2010 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemisest.
3.19.07.2011 teatises informeeris hageja kostjat, et 05.07.2011 toimus kohtutäitur Elin Vilippus vahendusel enampakkumine korteriomandile Tallinnas, XXX. Nimetatud vara müüdi hinnaga 34 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud. Täitemenetluses 14.07.2011 laekunud summa 30 800,76 eurot ei katnud kostja lepingust tulenevat võlgnevust. 14.07.2011 seisuga oli põhivõlgnevus 11 416,16 eurot ja intressid 3154,62 eurot ajavahemiku 20.11.2009 kuni 19.11.2010 eest. Täitemenetluses laekunud summad läksid põhivõla katteks. Hageja vähendas põhivõlga 8221,16 euro võrra. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 3195 eurot ja intress 3154,62 eurot, kokku 6349,62 eurot. Hagejal on õigus nõuda ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
4.Tagatisvara enampakkumise alghinna määramisel arvestati sarnase vara eeldatavat turuhinda, mistõttu on summa määratud adekvaatselt turuhindu arvestades. Kõrgema hinnaga ei õnnestunud vara enampakkumise teel realiseerida. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et tagatisvara müümise tulemusena vabaneb kostja igal juhul lepingujärgsetest kohustustest. Usaldusväärsed ei ole kostja esitatud tõendid erinevate kinnisasjade turuväärtuste kohta. Reaalsete tehingute kohta ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Käesolevas vaidluses ei ole asjakohased täitemenetlusega seotud vastuväited.
5.Hageja kandis 11.05.2006 kostja arvelduskontole üle laenusumma 44 767 eurot konverteerituna Eesti kroonidesse (kommertskursiga 1 euro = 15,6366 Eesti krooni) summas 700 003,67 Eesti krooni. Kostja avaldas hagejale vastavat soovi, kuna sel ajal oli käibel Eesti kroon ning kostja arvelduskonto lepingu järgi sai tema arvelduskontol arveldada vaid Eesti kroonides. Kostja ei ole tõendanud, et tema arvelduskontole laekus vaid 44 245,99 eurot konverteerituna Eesti kroonidesse summas 678 230,63 Eesti krooni. Hageja võttis lepingutasu 7600 Eesti krooni kooskõlas lepingu p 8.1 kostja arvelduskontolt maha, mille tulemusena jäi kostja kasutusse summa 692 403,67 Eesti krooni. Samal kuupäeval kandis kostja 678 716,00 Eesti krooni arvelduskontole 221023398976 selgitusega krediit. Eurodes laenude puhul on laenu esemeks euro, mitte Eesti kroon. Hagejal ei olnud seadusest tulenevat kohustust mitte laenata eurosid, võtta eurodes antud laen tagasi Eesti kroonides ning konverteerida eurosid ja Eesti kroone üksteise suhtes üksnes Eesti Panga ametliku vahetuskursiga. Seega olukorras, kus laenusaaja soovis laenusumma konverteerimist Eesti kroonidesse, konverteeris hageja
2(7)
selle kommertskursiga 1 euro = 15,6366 Eesti krooni ning kandis tulemi laenuga seotud laenusaaja arvelduskontole. Kogu laenusumma tagasimaksmise arvestus toimus eurodes, mitte Eesti kroonides (lepingu p 10.4). Sama põhimõte jäi kehtima ka 25.07.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXX lisa järgi. Laenusumma tagasimaksmisel konverteeriti Eesti kroone eurodesse kommertskursiga 1 euro = 15,6735 Eesti krooni. Ükski õigusakt ei kohustanud kommertspanku konverteerima eurosid Eesti Panga ametliku vahetuskursiga.
6.Hageja leidis 10.01.2013 menetlusdokumendis, et tagatisvara enampakkumise alghinna määramisel arvestati sarnase vara eeldatavat turuhinda, kõrgema hinnaga pakkumisi varale ei tehtud. Hageja leiab, et poolte vahel ei olnud kokkulepet, et tagatisvara müümise tulemusena vabaneb kostja igal juhul lepingujärgsetest kohustustest. Tagatisvara väärtus aja jooksul vähenes ning vara tagas ka muid kolmandate isikute kohustusi, mille tulemusena ei jätkunud vara müügist saadud summast kogu kostja laenulepingu järgse võlgnevuse katmiseks. Hageja hinnangul ei tõenda müügipakkumised ja -kuulutused kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda). Kostja vastuväited
7.31.08.2012 vastuses kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja sattus majanduskriisi tõttu makseraskustesse. Täitemenetluses müüdi tagatisvara liiga odavalt, s.o 34 000 euroga. Korteri ostis OÜ H , kes müüb hetkel sama korterit 41 000 euroga. Hageja esitas kostjale arve summas 6349,62 eurot. Hageja käitumine ei ole heauskne. Kostja arvestusel väljastati talle krediiti 44 245,90 eurot, kuid temale laekus 43 346,83 eurot. Seisuga 14.07.2011 on kostja tasunud hagejale kokku 47 417,77 eurot, mis on 4067,94 eurot enam. Euro kinnitatud kurss on 15,6466, kuid raha väljastamisel on hageja arvestanud kursiga 15,3246, kuid kostjaga arvestamisel on kasutatud kurssi 15,6735.
8.14.12.2012 seisukohaga esitas kostja täiendavad tõendid, et tõendada täitemenetluses tagatisvara liiga madalat müügihinda.
9.30.01.2013 esitatud menetlusdokumendis leidis kostja, et hageja nõustus täitemenetluses tagatisvara liiga madala hinnaga müüki panekuga. Kostja hinnangul oleks pidanud tagatisvara esimesel enampakkumisel müüma 50 000 euroga.
Kohtu põhjendused
10.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
11.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • hageja ja kostja sõlmisid 19.04.2006 laenulepingu nr XXX (t.lk 22-27), 17.10.2006 laenulepingu nr XXX lisa 1 (t.lk 31) ja 25.07.2007 laenulepingu nr XXX lisa (t.lk 2830); • hageja ja JB sõlmisid 08.05.2006 hüpoteegi seadmise lepingu (hüpoteek korteriomandile aadressil XXX, Tallinnas) ja asjaõiguslepingu, millega tagati kõik nõuded JB ja/või kostja vastu, mis tulenevad hageja ning JBja/või kostjaga sõlmitud lepingutest s.h 19.04.2006 sõlmitud laenulepingust nr XXX summas 910 000 krooni (t.lk 32-37);
3(7)
•
• •
•
•
Hageja hoiatas kostjat 12.04.2010 (t.lk 38-39), 17.08.2010 (t.lk 40-41) ja 03.11.2010 (t.lk 42-43) laenulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu laenulepingust tulenevat võlgnevust; Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu nr XXX ennetähtaegselt üles 22.11.2010 ning saatis selle kohta kostjale teatise 22.11.2010 (t.lk 44-45); 18.02.2011 esitas hageja sissenõudjana täitmisavalduse võlgnikult JB võlgnevuse sissenõudmiseks. Nõude sisuks oli sissenõudja (hageja) ning VB ja JB vahel 14.03.2007 sõlmitud laenulepingust nr XXX ja sissenõudja (hageja) ning kostja vahel 19.04.2006 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused kokku summas 137 380,99 eurot (t.lk 94-95); 05.07.2011 toimunud enampakkumisega võõrandati laenulepingute tagatiseks olnud korteriomand 34 000 euroga (t.lk 98), millest arvutati maha proportsionaalselt täitekulud 3199,24 eurot (t.lk 99) ning kostja laenukatteks jäi 30800,76 eurot; 19.07.2011 teatises informeeris hageja kostjat laenu tagatiseks seatud korteriomandi suhtes toimunud enampakkumisest ning laenujäägist summas 16 884,88 eurot s.h põhiosa võlgnevusest 11 416,16 eurot, intressidest 3154,62 eurot ja viivistest 2264,98 eurot (t.lk 46).
12.Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: * kui suure summa kostja laenuna enda kasutusse sai; * kas hagejal oli õigus 11.05.2006 kostja arvelduskontole kandes kasutada eurode kroonideks konverteerimisel kurssi 1 euro = 15,67366 Eesti krooni ja 25.07.2007 kurssi 1 euro = 15,6735 Eesti krooni; * kas täitemenetluses müüdi laenu tagatisvara liiga odavalt.
13.Laenulepinguga laenatud summa suurus Kohus loeb hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punktiga 2.1 (t.lk 22), lepingu XXX sooritud operatsioonide väljavõttega (t.lk 47) ning kostja konto väljavõttega (t.lk 101) tõendatuks asjaolu, et kostja sai enda kasutusse 44 767 eurot s.o 700 003,67 krooni (arvestatuna kursiga 1 euro = 156,6366). Kostja ei ole tõendanud, et tema arvelduskontole laekus vaid 44 245,99 eurot konverteerituna Eesti kroonidesse summas 678 230,63 Eesti krooni. Hageja võttis kooskõlas lepingu p 8.1 (t.lk 24) kostja arvelduskontolt maha lepingutasu 7600 Eesti krooni, mille tulemusena jäi kostja kasutusse summa 692 403,67 Eesti krooni.
14.Konventeerimise kursist Kohus loeb erakliendi arvelduskonto lepinguga (t.lk 102) tõendatuks asjaolu, et kostja avaldas hagejale soovi eurodes antud laenu Eesti kroonides enda kontole kandmiseks, kuna laenu võtmise ajal oli käibel Eesti kroon ning kostja arvelduskonto lepingu järgi sai tema arvelduskontol arveldada vaid Eesti kroonides. Eurodes laenude puhul on laenu esemeks euro, mitte Eesti kroon. Kohus nõustub hagejaga selles, et hagejal ei olnud seadusest tulenevat kohustust mitte laenata eurosid, võtta eurodes antud laen tagasi Eesti kroonides ning konverteerida eurosid ja Eesti kroone üksteise suhtes üksnes Eesti Panga ametliku vahetuskursiga. Hagejal oli õigus tulenevalt laenusaaja soovist laenusumma konverteerida Eesti kroonidesse kommertskursiga 1 euro = 15,6366 Eesti krooni.
4(7)
Sama põhimõte jäi kehtima 25.07.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXX lisa järgi. Laenusumma tagasimaksmisel konverteeriti Eesti kroone eurodesse kommertskursiga 1 euro = 15,6735 Eesti krooni. Laenulepingu punktiga 10.4 (t.lk 24) koostoimes punktiga 2.1 (t.lk 22) on tõendatud, et pooled leppisid kokku laenusumma tagasimaksmise arvestuse toimumise eurodes, mitte Eesti kroonides. Seega oli hagejal õigus tulenevalt kostja kui laenusaaja soovist kanda kostja arvelduskontole laen kroonidena ning konverteerida laenusumma Eesti kroonidesse kommertskursiga mitte Eesti Panga poolt avaldatud ametliku vahetuskursiga.
15.Tagatisvara hind Kohus loeb 05.07.2011 enampakkumise aktiga (t.lk 96-98) tõendatuks asjaolu, et laenulepingu tagatisvara müüdi hinnaga 34 000 eurot esimsel enampakkumisel. Kohus leiab, et kostja esitatud müügikuulutustega (t.lk 80, 119-120) ja kinnistusraamatu väljavõtetega (t.lk 121-123), kuhu on lisatud kostja poolt märgitud hinnad ei ole võimalik tõendada tagatisvaraga sarnaste korteriomandite turuhinda tagatisvara täitemenetluses võõrandamise hetkel. 02.07.2010 hüpoteekide lõpetamise kokkuleppe, korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingutega (t.lk 129-135) on tõendatud asjaolu, et korteriomand aadressil XXX müüdi hinnaga 515 000 Eesti krooni s.o 31 955,82 eurot mitte kostja poolt kinnistusraamatu väljavõttele märgitud hinnaga 51 500 eurot. Seega ei tõenda ka nimetatud tõendid, et kostja laenu tagatiseks olev korter müüdi liiga odavalt. Kohus on seisukohal, et tagatisvaraks olnud korteriomandi aadressil XXXTallinnas müügipakkumised pärast täitemenetlust summas 41 000 eurot ei tõenda, et nimetatud tagatisvääruse hind täitemenetluses võõrandamise hetkel oleks olnud 41 000 eurot. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et täitemenetluse eesmärk on võimalikult kiire nõudeid tagava vara müük õiglase hinnaga, mistõttu ei ole sissenõudja ja ka võlgniku huve arvestades tagatisvara otstarbekas täitemenetluses pakkuda liiga kõrge hinnaga. 08.05.2006 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktiga 1.1 (t.lk 32) loeb kohus tõendatuks asjaolu, et Tallinnas XXXasuva korteri pindala on 48,7m2. Kohus loeb Maa-ameti andmebaasi väljavõttega (t.lk 139-141) tõendatuks asjaolu, et ajavahemikul 01.07.201101.09.2011 võõrandati Põhja-Tallinna linnaosa Pelgulinna asumis 41-54,99 ruutmeetrised korteriomandid hinnaga 430,90 -2083,33 eurot/m2 s.t kostja laenu tagatiseks olnud suurusega korteri puhul 20 984,83 - 101 458,17 euroga, keskmiselt 46 516,78 euroga (t.lk 139). PõhjaTallinna linnaosa Kopli asumis olid korteriomandid keskmiselt hinnaga 618 eurot/m2, mis teeks vaidlusaluse tagatisväärtuse hinnaks 30 096,66 eurot (t.lk 140). Seega müüdi Tallinnas XXX asuv korteriomand kõrgema hinnaga kui nähtub kostja poolt esitatud Maa-ameti võrdlevast väljavõttest. Kohus leiab, et osundatud tõendid ei tõenda asjaolu, et kostja korter müüdi enampakkumise käigus liiga madala hinnaga. Seda ka põhjusel, et tõendites märgitud tehingute puhul ei ole teada keskmist võõrandamise perioodi ja korteriomandi seisundit. Samuti puudub info selle kohta, kas tegemist oli täitemenetluses võõrandatud varaga, mis vähendab hinda ka lühema müügiperioodi tõttu.
5(7)
Kohus asub seisukohale, et arvestades eelpool märgitud tõendeid võõrandati täitemenetluses kostja laenulepingu tagatiseks olev vara tegeliku turuhinnaga.
16.Põhivõlgnevusest Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis kostja kontole 700 003,67 krooni (44 767 eurot). Vaidlust ei ole selles, et nimetatud laenulepingu kohaselt oli kostjal kohustus tagastada lepingust tulenevad maksed, kuid kostja õigeaegselt laenu ei tasunud ning tagatisvarast väljastatud laenu ja intresside katmiseks ei piisanud. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole täitnud laenulepingutes võetud kohustust. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 11 416,16 eurot (t.lk 46) tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Hageja on laenulepingujärgset summat 11 416,16 eurot vähendanud 3195 euroni. Seega kuulub kostjalt laenusaajana hageja kasuks väljamõistmisele põhisumma 3195 eurot tagastamata laenusumma katteks.
17.Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 3154,62 euro väljamõistmist. Poolte vahel sõlmitud lepingu (t.lk 22) kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu natuke vähem kui 20 aastaks intressiga 6 kuu EURIBOR (lepingu sõlmimisel 2,918%) + 6% s.t kokku oli intressimäär lepingu sõlmimisel 8,918% aastas. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlus puudub selles, et hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kostja ei ole tsiviilasja lahendamisel vaidlustanud intressimäära suurust. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kohus leiab, et 8,918%-lise aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel proportsionaalne. Kuna kohtu hinnangul on lepingu pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest (intressi) kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud
6(7)
kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressina tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3154,62 eurot.
18.Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas viidatud sättega mõistab kohus IB välja Swedbank AS-i kasuks alates 02.05.2012 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 3195 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 3195 eurot.
19.Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hageja nõude, siis on põhjendatud hageja menetluskulude kostja kanda jätmine. Vastavalt TsMS § 174 lõike 1 esimese lausele võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.