Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Nõude aluseks olevad asjaolud, nõude põhjendused ja põhistused ja seaduslik alus. Hageja esitas 02.01.2013.a. Pärnu Maakohtule kostjate vastu hagiavalduse 17 369,91euro ja lisanduva viivise nõudes. Hageja sai 06.02.2012.a. Viru Maakohtult kostjate 27.01.2013 vastuse hagiavaldusele. Hageja jääb oma hagiavalduses toodud seisukohtade juurde. Vastusena kostjate arvamusele märgib hageja alljärgnevat.

1.2 Kostjate muud seisukohad • Kostja 1 oli tarbijakrediidilepingu nr 0700646/35kt sõlmimisel tarbijakrediidilepingute osas kogenematu • Tarbijakrediidileping nr 0900606/15kt on heade kommetega vastuolus • Hageja on eksinud maksete krediidisumma katteks arvestamisel • Võla sissenõudmisega seotud kulud on ebamõistlikult suured • Viivisemäär on ebamõistlikult kõrge • Intressimäär on ebamõistlikult kõrge

2 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 Täiendavalt märgib hageja, et kostjate väide kostja 1 suutmatuse kohta laenulepingu tagajärgi oma vanuse tõttu mõista on kostjate poolt tõendamata ja alusetu. Leping nr 0700646/35kt on sõlmitud 04.09.2007.a. Kostja oli lepingu sõlmimise hetkel x aastane. Hageja on seisukohal, et selleks vanuseks on inimesed üldiselt saavutanud põhilised teadmised laenu ja intressi olemusest. Hagejal ei ole olnud põhjust kostja 1 suhtes eeldada keskmisest madalamat arusaamisvõimet. TsÜS § 8 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku teovõime võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. TsÜS § 8 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Sellise nõude eesmärk on tagada lepingupooltele lepingu sõlmimisel kindlus, et tehing tehakse isikuga, kes vastutab oma tegude eest, oskab hinnata selle tägajärgi ja vajadusel vastutada enda poolt võetud kohustuste eest. Kuna kostja 1 on täielikult teovõimeline isik, siis on tema poolt sõlmitud lepingud, sealhulgas krediidilepingud, kehtivad ja ta vastutab nendest lepingutest tulenevate tagajärjede eest täies ulatuses. Kui hageja oleks keeldunud kostjaga lepingu sõlmimisest, võttes keeldumise aluseks isiku vanuse, oleks see omakorda vastuolus seadusega ja kostja jaoks diskrimineeriv. Kostja 1 käendajaks laenulepingu sõlmisel on olnud kostja 1 ema (kostja 2). Käendusleping ja laenuleping on allkirjastatud samal kuupäeval, samas kontoris ja kostjal 2 on olnud võimalik laenulepinguga tutvuda. Hageja peab põhjendatuks eeldust, et kostja 2 omades suuremaid kogemusi ei oleks käendatavat kohustust käendanud, kui kostja 2 oleks oma kogemusi arvestades pidanud lepingut kostjat 1 kahjustavaks või ebamõistlikuks. Ülalöeldust lähtuvalt on hageja seisukohal, et lepingu nr 0700646/35kt sõlmimise asjaolud ei ole käesolevas vaidluses relevantsed, kuna nimetatud leping ei ole käesoleva vaidluse objektiks. Samuti jääb hageja seisukohale, et kostjate seisukoht kostja 1 suutmatuse kohta laenulepingust tulenevaid kohustusi mõista on tõendamata ja paljasõnaline ning tuleb sellest tulenevalt jätta tähelepanuta. 2.2 Tarbjakrediidileping nr 0900606/15kt on heade kommetega kooskõlas Kostjad on oma vastuses seisukohal, et tarbijakrediidileping nr 0900606/15kt on heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja on seisukohal, et leping nr 0900646/15kt on heade kommetega kooskõlas. Kostjad on nimetatud lepingu sõlmimisega seatud soodsamasse olukorda, kui kostjad oleksid olnud juhul, kui hageja ei oleks lepingu nr 0900646/15kt sõlmimise taotlust rahuldanud. Esmalt juhib hageja tähelepanu, et kostja on korrektselt viidanud nii lepingu sõlmimise kuupäevale (20.03.2009) kui TsÜS § 86 lg 3 jõustumisele (01.05.2009). Leping on seega sõlmitud TsÜS § 86 lg 3 jõustumisele eelnevalt. Kuna TsÜS § 86 lg 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei ole viidatud säte käesolevas vaidluses kohaldatav. Kostjad on seisukohal, et kostjal 1 puudus tahe lepingu sõlmimiseks. Hageja on seisukohal, et lepingu ja maksegraafiku allkirjastamine tõendab, et kostja 1 on lepingu ja maksegraafikuga tutvunud ning nende allkirjastamisega kinnitanud oma soovi ja huvi vastavad kokkulepped koostatud kujul sõlmida. Kui kostjad leiavad, et leping ei vastanud sõlmimise hetkel kostjate huvidele, peavad kostjad tõendama, milles sõlmitud lepingu vastuolu kostjate

3 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 huvidega seisnes ning millisest sunnist tulenevalt kostjad vaidlusaluse lepingu sõlmisid. Käesolevalt ei ole kostjad huvi puudumist lepingu nr 0900606/15kt sõlmimiseks tõendanud.

Täiendavalt asuvad kostjad seisukohale, et lepingu nr 0900606/15kt sõlmimisega on kostjad seatud ebasoodsamasse olukorda, kui kostjad olid vastavalt poolte varasemale lepingule nr 0700646/35kt. Hageja juhib tähelepanu, et olenemata väite õigsusest on väide käesolevas vaidluses õiguslikult irrelevantne, kuna lepingul nr 0700646/35kt puudub puutumus käesolevasse vaidlusesse. Hageja on seisukohal, et rahuldades kostja 1 taotluse lepingu nr 0900646/15kt sõlmimiseks on hageja asetanud kostjad soodsamasse olukorda, kui kostjad oleksid olnud juhul, kui hageja oleks lepingu nr 0700646/35kt lõppemisel kasutanud oma õiguslikku alternatiivi ja nõudnud kogu võlgnevuse tagastamist. Olukorras, kus võlgnikul ei olnud võimalust kogu võlgnevust tagastada, oleks lepingu lõppemisele järgnenud kohtu- ja täitemenetlus, mille raames nõue oleks märgatavalt suurenenud. Lepingu nr 0900646/15kt sõlmimisega on hageja tulnud makseraskustes kostjatele vastu ja võimaldanud lepingulist suhet jätkata. Täiendavalt on kostjad lepingu nr 0900646/15kt sõlmimisel saanud 6 kuud maksepuhkust. Maksepuhkuse perioodi jooksul ei pidanud kostjad tasuma makseid põhiosa ega intressi katteks. Kui kostjad leiavad, et leping, millega võimaldati kostjale lepingulise suhte jätkumist ning maksepuhkust, on kostjaid kahjustav, peavad kostjad tõendama, milles lepingu kostjatele kahjustav tagajärg väljendub. Eelnevast tulenevalt on hageja seisukohal, et lepingu nr 0900646/15kt sõlmimisega on hageja seadnud makseraskustes kostja soodsamasse olukorda, kui kostja oleks olnud juhul, kui hageja oleks jätnud kostja 1 taotluse rahuldamata ning nõudnud lepingu nr 0700646/35kt võlgnevuse tasumist. Hageja on seisukohal, et ka juhul kui kohus peab vajalikuks käsitleda lepingut nr 0900646/15kt seotuna lepinguga nr 0700646/35kt ja leiab, et viimati sõlmitud lepingu tingimused on kostjatele ebasoodsamad, kui varasemalt sõlmitud lepingu tingimused, ei mõjuta see lepingu vastavust heade kommetega. Asjaolu, et võlgnevuse ümbervormistamine uueks laenuks on seaduslik ja lubatud on kinnitanud ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-11-16839. Tsiviilasi käsitles vaidlust, milles krediidiasutus võimaldas varasema võlgnevuse ümberkujundamist uueks laenulepinguks. Krediidiasutuse ja kliendi vahel oli sõlmitud kokku kaks lepingut. Esimese lepingu alusel oli kliendi käsutusse antud krediitkaart ning intressimäär oli 16% aastas. Lepinguga nr 2 refinantseeriti leping nr 1 ning suurendati intressimäära 26%-ni aastas. Krediidiasutus nõudis 26%-se intressimääraga võlgnevuse tasumist. Kostja tunnistas põhinõuet, kuid vaidles vastu suurenenud intressimäärale. Tartu Ringkonnakohus asus otsuse p-is 9 seisukohale, et “...varem saadud laenu ümberkujundamine uue laenu arvelt ei pea toimuma kindlasti võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel.”

Nõude kujunemine

2.3.1 Krediidisumma Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et hageja on eksinud maksete võlgnevuse katteks arvestamisel. Kostjad leiavad, et hageja kohustus vastavalt VÕS § 415 lg-le 2 arvestama kõik

4 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 kostjate poolt sooritatud tasumised esmalt sissenõudekulude katteks ja sellele järgnevalt kõik sissenõudekulude katteks arvestatavaid tasumisi ületavad maksed põhisumma katteks. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu ja leiab, et tasumised on arvestatud korrektselt. Antud juhul on pooled lepingu nr 0900646/15kt maksegraafikus kokku leppinud mil viisil ja millistel tähtaegadel tagastab vastustaja krediiti ja tasub kokkulepitud intressisummat. Seda kinnitab ka lepingu üldtingimuste punkt 2.1., mille kohaselt kohustub krediidisaaja tagastama krediidisumma ja tasuma intressi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud sidumise järjekord kohaldub juhul, kui makse tehakse sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ning sealjuures ebapiisavas ulatuses. Võlgniku poolt toimub lepingus, kokkulepetes ja maksegraafikus toodud tingimuste täitmine hiljemalt osamakse tasumise tähtpäeval ehk enne kohustuste sissenõutavaks muutumist. See tuleneb muu hulgas seadusest (VÕS § 76 lg 3) ja maksegraafikust endast, mille kohaselt peab maksegraafikus toodud osamakse olema laekunud hiljemalt maksegraafikus sätestatud kuupäevaks. Seega VÕS § 415 lg 2 ei ole kohaldatav, kui makse tehakse kohustuste täitmiseks, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ja poolte vahel on olemas kehtiv maksegraafik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ja sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingust ja kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmise aeg ja viis on määratud muu hulgas poolte vahel lepinguvabaduses põhimõttest lähtuvalt sõlmitud maksegraafikus. Hageja on seisukohal, et pooled on lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt vabad kokku leppima, kuidas toimuvad laekumised lepingust tulenevate kohustuste katteks. Kohustuste täitmise viis, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ehk maksegraafik ei pea vastama VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud nõuetele. VÕS § 415 lg 2 kohaldub ainult juhul ja ainult nende kohustuste suhtes, millega vastustaja jääb maksegraafikujärgsete maksetena viivitusse ehk lepingust ja maksegraafikust tulenevad kohustused muutuvad kas täielikult või osaliselt sissenõutavaks. Kostjad on seega ekslikult leidnud, et võlgnetavaks põhisummaks lepingu kehtivuse perioodil on kogu perioodi vältel kogu summa. Võlgnetava kohustusena peab lepingu kehtivuse perioodil käsitlema neid kohustusi, mis on vastavalt lepingupoolte vahel sõlmitud maksegraafikule muutunud sissenõutavaks. Seega on hageja lepingu kehtivuse perioodi vältel arvestanud kostjate sooritatud tasumised esmalt sissenõudekulud katteks ja sellele järgnevalt sissenõutavaks muutunud ehk võlgnetavate kohustuste katteks, arvestades tasumised esmalt sissenõutavaks muutunud põhisumma võlgnevuse katteks ja sellele järgnevalt sissenõutavaks muutunud intressi katteks. Lepingu ülesütlemisele järgnevalt on sissenõutavaks muutunud kogu võlgnetav summa ja kogu ülesütlemise kuupäevaks (19.04.2012.a.) maksegraafikule vastavalt sissenõutavaks muutunud intress. Sellest tulenevalt lepingu ülesütlemisele järgnevalt on hagejal kohustus arvestada kõik 5 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 tasumised esmalt sissenõudekulude katteks ja sellele järgnevalt kogu sissenõudekatteks arvestatud tasumiste summat ületava summa põhisumma katteks. Ülesütlemisele järgnevalt ei ole kostjad ühtegi tasumist sooritanud. Ülalöeldust tulenevalt on hageja seisukohale, et kostjate sooritatud tasumiste arvestamine nõuete katteks vastab nõuete maksegraafikujärgsele sissenõutavaks muutumise järjekorrale ja VÕS § 415 lg-le 2.

2.3.2 Sissenõudekulu Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et sissenõudekulud on ebamõistlikult suured. Kostja leiab, et tasu kirjade väljastamise eest ei ole vastavuses postiteenuse hinnaga ning inkasso menetluse algatamine ei ole olnud vajalik. Hageja on võla sissenõudmisel tekkinud kirjakulude kujunemist selgitanud hagiavalduse ps 3. Hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt on kostjad leidnud, et inkassomenetluse algatamine ei ole olnud vajalik, kuna kostjad oleksid kokkuleppe sõlminud ja tasumisi sooritanud ka ilma inkasso vahenduseta. Hageja on seisukohal, et kostjate seisukohad on alusetud ja tõendamatud. Hageja on inkassomenetlustele eelnevalt üritanud korduvalt kostjaga 1 edasise tasumise osas kokkulepet saavutada. Kuna kostjaga 1 kontakti saavutamine on olnud harv ja pooltele sobivat kokkulepet saavutada ei ole õnnestunud, peab hageja inkassomenetluse algatamist põhjendatuks. Täiendavalt juhib hageja tähelepanu, et kostjal 1 oli inkassomenetlusele eelnevalt ka endal võimalus hagejaga kokkuleppe saavutamiseks ühendust võtta. Lepingu kestvuse perioodi vältel ja lepingu ülesütlemisele järgnevalt ei ole kostja 1 näidanud üles initsiatiivi vabatahtliku tasumise algatamiseks. (Kohtumenetluse algatamisele eelnevalt 02.01.2013 ei olnud kostjad sooritanud 9 kuu jooksul võlgnevuse katteks ühtegi tasumist, sealjuures aastatel 2011-2012 tasus võlgnik võlgnevuse katteks kokku 230 eurot. Võttes arvesse võlgnevuse summat ja põhivõlgniku tööd Soomes ei saa kostjate võlgnevuse katteks sooritatud tasumisi pidada mõistlikuks pingutuseks võlgnevuse vähendamisel.) Tulenevalt ülalöeldust jääb hageja seisukohale, et sissenõudekulud on mõistlikud. Hageja leiab, et kirjade kulu on põhjendatud hagiavalduse p-s 3 esitatud A.l ning tulenevalt kostjate käitumisest on inkassomenetluse alustamine olnud vältimatu.

2.3.3 Viivis Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostjad leiavad, et hageja peab tõendama kahju tekkimist. Kostjate seisukoht on ekslik alljärgnevatel põhjustel. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab: „ Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Seega kuulub käesolevas vaidluses seadusejärgse viivisemäärana kohaldamisele lepingus fikseeritud intressimäär.

6 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 p 18 märkinud järgmist: „Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses.“ Vastavalt Riigikohtu seisukohale peab hageja põhjendama vaid põhivõlast suuremat viivisenõuet. Käesolevalt ei ületa viivisenõude suurus põhinõuet. Eelnevast tulenevalt on viivisenõude suurus mõistlik, nõuet ei ole vaja põhjendada ning nõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele.

2.3.4 Viivise vähendamine Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 asunud seisukohale, et hageja poolt nõutav viivis on ebamõistlikult suur, seetõttu paluvad kostjad kohtul vähendada viivisemäära 11%-ni või viivise nõuet 243,84 euroni. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu ning seda alljärgnevatel põhjustel. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt eeltoodust peab isik, kes soovib taotleda viivise vähendamist, tõendama, et: 1) Viivise suurus on ebamõistlikult suur ja 2) Kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja 3) Viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja 4) Kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Kusjuures kõik ülaltoodud tingimused peavad esinema üheaegselt. Ainult ühe tingimuse esinemine ei ole piisav alus viivise vähendamiseks. Kui ei ole tõendatud viivise vähendamiseks vajalike asjaolude olemasolu, siis ei saa ka kohus vähendamist kohaldada. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

7 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78

Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 31,08% aastas, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Kuna hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud suuremas intressimääras kui seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 ls-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 31,08% aastas. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Eelmainitud viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kuna hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ls-st 3 on antud juhul viivise maksimaalseks määraks lepingujärgne intressimäär ehk 31,08% aastas. Seega asub hageja seisukohale, et ükski seaduses sätestatud (viivise) määr ei saa iseenesest olla ebaproportsionaalselt suur. Üldtingimuste p 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. 2) Viimane laekumine vaidlusaluse lepingu katteks toimus 14.03.2012, seega ei ole kostjad lepingust tulenevaid kohustusi täitnud pika aja jooksul. Arvestades kohustuse suurust (6920,31 eurot) ning maksete mittetasumise pikka perioodi (al 14.03.2012 kuni 25.02.2013, s.o ligi aasta), ei ole viivise vähendamine võimalik ainuüksi lepingust tulenevate kohustuste täitmise ulatust hinnates. 3) Viivise vähendamist taotleval isikul lasub kohustus tõendada, et viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile. Seda ei ole kostjad oma vastuses põhjendanud ega tõendanud. Hageja peab vajalikuks märkida, et seoses lepingu ülesütlemisega kaotas hageja võimaluse saada intressimakseid, millega ta lepingu sõlmimisel oli arvestanud ning mille saamist hageja lepingu sõlmimisel ka eeldas. Kostjad rikkusid hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, jättes lepingu kehtivuse ajal hagejale tasumata kokkulepitud krediidi- ja intressimaksed, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Ülesütlemise järgselt ei ole hagejal võimalust nõuda lepingus algselt kokku lepitud intressi, mis langeb ülesütlemisele järgnenud ajale. Käesolevaks ajaks on põhivõlgnik juba ligi aasta jooksul kasutanud sisuliselt tasuta krediiti summas 6920,31 eurot. Antud hetkel on alust arvata, et ka kohtuotsuse täitmine ei toimu vabatahtlikult ja/või lühikese ajaperioodi jooksul. Krediidi jätkuv kasutamine ei saa toimuda ilma tasuta. Kostjatepoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 põhjendanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Sellest tulenevalt võib pidada viivist kui kahju hüvitamist hagejale, kuna hagejal puudus maksete mittelaekumise tõttu võimalus raha edasi laenata või saada põhivõlgnikult intressimakseid, millega ta arvestanud oli. Hageja on seisukohal, et viivise suurus vastab hageja õigustatud huvile, kuna viivise suurus on samas määras, mis lepingujärgne intressimäär.

8 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 4) Viivise vähendamisel hindab kohus muu hulgas kostja majanduslikku olukorda. Nimetatud olukorda iseloomustavad tõendid tuleb esitada kostjal. Need peavad olema kohased, tõesed ja sobivad iseloomustamaks kostja olukorda. Olukorras, kus kostjad teadsid vastava tagajärje saabumisest ning ignoreerisid tagajärje saabumisega kaasnevat, ei saa lugeda õigustatuks kostjate võlgnevuse vähendamist. Kostjad ei ole tõendanud enda majanduslikku olukorda, millest lähtuvalt saaks väita, et viivisenõue ja -määr kuuluksid VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamisele. Tulenevalt eeltoodust leiab hageja, et viivisemäär on seaduslik ja viivise vähendamise taotlus ei ole kostjate poolt põhjendatud ega saa kuuluda kohtu poolt rahuldamisele. Viivisenõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele.

2.3.5 Intress Kostjad on oma vastuse p-s 3.2 seisukohal, et intressinõue on ebamõistlikult suur. Kostjad leiavad, et vastavalt VÕS § 94 lg-le 1 peab intressimäär vastama Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavatele intressimääradele. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu ja seda alljärgneval põhjusel. VÕS § 94 lg 1 sätestab: „Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.“ Vastavalt viidatud sättele kuulub kostjate poolt viidatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonile kohaldatav intressimäär rakendamisel, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevalt on lepingus fikseeritud intressimääraks 31,08% krediidisummalt aastas. Ülalöeldust lähtuvalt kuulub intressinõue rahuldamisele täies ulatuses. Kostjate vastuväited. Omavastuses hagile 27.01.13 (tl.48) kostja tunnistavad hagi osaliselt. Kostjad tunnistavad, et sõlmisid 04.07.07. hagejaga tarbijakrediidi lepingu nr 0700646/35kt. Kostjad väidavad, et olid lepingu sõlmimisel lepingu tingimuste osas kogenematu ja ei osanud tähelepanu pöörata ebamõistlikult suurele intressile ja krediidikulukuse määrale ning muudele tähtsust omavatele lepingutingimustele. Kostjatele hageja poolt ei selgitatud krediidikulukuse määra tähendust. Kostjad viitavad TsÜS ja VÕS muutmise seadusele, mis jõustus 01.05.09. Kostja arvates tuleneb nimetatud seadusest, et kui krediidikulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, siis on see heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg. 3 järgi. Kuna kostja A. kaotas töö palus ta hagejalt maksepuhkust. Kostjad väidavad, et laenupuhkuse andmise asemel sundis hageja 20.03.09 sõlmima uut lepingut nr. 0900606/15kt veelgi raskematel

9 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 tingimustel. Kostjad leiavad, et hageja käitus kostjate suhtes liigkasuvõtlikult ja pahauskselt, kuna kostjad olid juba makseraskustes ja hageja asetas kostjaid uue lepingu sõlmimisega veelgi raskemasse finantsolukorda. Kostjad leiavad, et hageja kasutas kostjate sundolukorda enda huvides ära. Eeltoodud arvestades viitavad hagejad seadusele ja kohtupraktikale: TsÜS § 86 lg. 1 ja 4 ning VÕS § 94 lg. 1. ja Tartu Maakohtu lahenditele 2-10-43457 ning 2-11-4320. Kuna kostja kui põhivõlgniku majanduslik olukord ei paranenud, tasus kostja, kes oli käendaja võlgnevust ajavahemikul 18.09.09 kuni 28.04.10 igakuuliselt 500 krooni kuus. Kostjad tasusid kokku ajavahemikul 28.05.10 kuni 18.11.10 vastavalt võimA.le 7500 krooni. Kostja põhivõlgnikuna tasus hagejale vastavalt poolte kokkuleppele ajavahemikul 16.06.11 kuni 14.03.12 igakuliselt 230 € kuus. Kostjad väidavad, et tasus hagejale vastavalt võla tasumise kokkuleppele 230 €. Hageja väidab, et kostjad on tasunud vaid 42,49 €. Võla tasumise kokkulepped sõlmis kostja hageja nõudmisel. Hageja ei selgitanud kokkuleppe täpset olemust, keegi kokkuleppe sisu lahti ei rääkinud ega selgitanud. Kostja väidab, et ta ei saanud aru, et kokkuleppe sõlmimisega kaasnevad muud kulud. Kostja kinnitab, et sellel ajavahemikul sõlmis ta hagejaga kaks võla tasumise kokkulepet. Kostja sai hagejalt 21.03.12 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatus tuli kostjale suure üllatusena. Kostja eeldas, et kuna ta tasus võlgnevust vastavalt kokkuleppele täitis ta lepingut. Hoiatuses hageja kinnitas, et kostjad vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei täida lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja poe selle väitega nõus. Tema täitis lepingust vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele. Kostja võttis telefoni teel ühendust hagejaga. Kosja väitel ütles seejuures hageja, et 30 € kuus maksta on liiga vähe ja edaspidi tuleb tasuda 240 € kuus. Järgnevalt täitsid kostjad hageja saadetud küsimustiku ja tegi hagejale ettepaneku tasuda 120 € kuus. Kostjad väidavad, et mitte mingisugust tagasisidet hagejalt ei saanud. Kostjatele edastati 19.04.12 lepingu ülesütlemise avaldus, milles nõuti kostjatelt koheselt 15 841,22 € tasumist. Hoiatusel tegi hageja kostjatele ettepaneku koostööks. Kostjad pöördusid hageja poole. Hageja tegi kostjatele ettepanek u sõlmida võlgnevuse tasumiseks notariaalne kokkulepe. Kostjad esitasid 11.06 avalduse, milles arvestasid lepingu täitmist palusid vähendada nõuet mõistliku summani arvestades kostjate poolt lepingu täitmiseks tasutut summat 3731,05 €. Kostjad said hagejalt 11.06.12 vastuse, kohtumenetluse vältimiseks on hageja nõus kostjatega sõlmima notariaalse sundtäitmise kokkuleppe ja vähendama nõudeid 200 € võrra. Kostja leidis, et 200 € on liiga väike summa, millest teavitas hagejat. Kostjad said hagejalt 10.08.12 hagejalt elektroonilise kirja, milles paluti kostjail teha hagejale konkreetne ettepanek igakuiste maksete summa ja nõude vähendamise soovi suhtes, et kostjate ettepanek edastada krediidikomisjonile otsustamiseks. Kostjad tegid 16.08.12 hagejale konkreetse ettepaneku sõlmida notariaalne kokkulepe summale 6361,17 €. Kostjad leidsid, et

10 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 antud summa on mõistlik arvestades asjaolu, et kostjad on hagejale nimetatud summast aastatega tasunud ja see kataks laenuosa intressid ja muud kostjate vastu esitatud nõuded. Igakuuliselt olid kostjad valmis hagejale tasuma 120 €. Kostjate ettepanekule hageja ei vastanud. Kostjad kinnitavad kohtule, et on võlgnevust alaliselt. Kostjad on arvamusel, et hageja väited kostjate poolse lepingu rikkumise kohta on pahatahtlikud, alusetud ja väärad. Tagastamata krediidisumma. Kostjate krediidisumma oli 6391,16 €. Kostjad lahutavad hagejale tasutud summast 3731, 05 € võla sissenõudmise kulud 528,12 € ja saavad tasutu lõppsummaks 3202,93 €. Kostjate arvates kuna hagejate võla sissenõudmise kulu on põhjendamatult suur, siis peaks olema krediidisumma veelgi väiksem. Kostjate arvutuse kohaselt peaks tagastamata krediidisumma olema 3188,23 €. Kostjad viitavad VÕS § 415 lg. 2, mille kohaselt arvestatakse laekunud maksed kõigepealt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, siis võlgnetava põhisumma katteks, seejärel intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kostjad paluvad kohtul hagejatele võlgnevat krediidisummat vähendada vastavalt VÕS § 415 lg. 2. Hageja võla sissenõudmisega seotud kulu. Kostjate arvates on hageja nõutav sissenõutav kulu 134,19 € ilmselt liiga suur. Kulu on kostjate arvates hageja poolt arvestatud kostjatele 14 kirja saatmisele. Kostjate teada on hageja arvestanud kirjade saatmise tasud 100-400 EEK ehk 6,39-25,56 € ühe kirja eest. Kostjate arvates on kirjade saatmise ebamõistlikult kõrged, ületavad rohkem kui kümne kordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife. Eesti Posti andmeil maksab Eesti sisene lihtkiri 0,45 € ja tähtkiri 2,10 €. Kostjate arvates arvestades ka muid kulutusi ei tulene sellest mõistlikku ja põhjendatud hageja kulutust. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks on inkassomenetluse kulu 436,42 €. Kostjate arvates on on antud kulu liigne. Kostjad oleks sõlminud hagejaga võla tasumise kokkuleppe ilma inkassofirma abita. Kostjad rõhutavad, et nende eesmärgiks polnud võla tasumisest pääseda ega eemale hoida, vaid tasuda see võimalikult kiirelt ja võimaluste piires. Seetõttu jääb kostjatele arusaamatuks, miks hageja alustas inkassomenetlust, mille käigus lisandus veel inkassomenetlusega seonduv kulu. Viivis. Kostjad viitavad VÕS § 162 lg. 1. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur võib nõuda selle vähendamist mõistliku suuruseni. Kostjad viitavad veel kohtupraktikale – Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-66-05. Riigikohus on antud lahendis selgitanud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest (VÕS § 94 ja § 113 lg. 1 kohaselt oli see septembris 2007.a. 0,03% päevas) suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et al tekkis kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Kuna kostjate laenu jääk on kostjate andmetel 3188,23 € siis kostjate arvates oleks mõistlik viivise summa 243,84 €. Kostjad paluvad tugines VÕS § 113 lg 8 vähendada ebamõistlikult kõrge viivise nõue summani 243,84 € ja viivise määra 11% aastas.

11 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 Intress. Kostjate arvates on hageja intressinõue 8061,73 € ebamõistlikult suur. Kostjad viitavad VÕS § 94 lg. 1. Kostjate arvates seadusest tuleneva intressimäära leidmisel tuleb lähtuda eelpool nimetatud sättest, mille kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär iga aasta 0101 ja 01.06. Kostjate teada oli nimetatud intressimäär enne 02.1.08 vastavalt 4%. Kostjad paluvad vähendada intressinõue mõistliku ulatuseni ja intressimäär 12% aastas, mis on kolmekordne Eesti Panga poolt avaldatud seaduslik intressimäär enne 0101.08. Kostjate avaldused. Kostja põhivõlgnikuna võtab õigeks tema ja hageja vahel 04.07.07 sõlmitud lepingu nr. 0700646/35kt ja sellega seotud mõistlikud kulud. Kostja käendajana võtab õigeks hagejaga 04.09.07 sõlmitud käenduslepingu. Kostjad paluvad tervikuna tühistada kostja ja hageja vahel 20.03.09 sõlmitud lepingu nr.0900606/15kt ja käendajaga 25.03.09 sõlmitud kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta. Kostja põhivõlgnikuna palub kohtul asja lahendamisel arvesse võtta, et on pere ainus toitja ja peres on kasvamas kaks alaealist last, seejuures elukaaslane on väiksema lapsega kodune. Kostja käendajana palub kohtul arvesse võtta, et kasvatab üksi alaealist last. Kohtu põhjendus 1.Antud asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja põhivõlgniku A.A. vahel sõlmiti tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes ning et kostja on lepingust tulenevad nõuded taganud käendaja T.A.B. oma käendusega.

12 (13)

Tsiviilasi nr 2-13-78 arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.“ Samas punktis on viidatud ka sellele, et kokkuleppelise intressi(viivise)määra osas ei saa välistada selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Mis puutub kostja väitesse intressi ja selle määra tühiseks lugemisse, siis ei pea kohus kostja sellekohaseid põhjendusi veenvateks. Lepingus kokkulepitud intressimäär 32,51% aastas Seaduse mõtte kohaselt (VÕS § 42 lg.1) kokkulepitu tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Nagu kostja ise viitab, oli lepingu sõlmimise ajal seadusekohane aastaintressi määr 11%. Kohus ei leia, et võrreldes seadusekohase minimaalse aastaintressi määraga kokkulepitud ca 3-kordne intressimäär vastaks äsjanimetatud seadusesätte eeldustele. Sellised laenu väljastamise asjaolud ei ole kohtu arvates aluseks väitele, et laenusaajat (kelle eest saab kostja solidaarvõlgnikuna VÕS § 67 lg 2 alusel vastuväiteid esitada) oleks ebamõistlikult kahjustatud või ei vastaks laenuleping headele kommetele. Hageja ei ole tegutsenud lepingut sõlmides liigkasuvõtjalikult vm headele kommetele mittevastavalt, vaid taganud enda poolt väljaantud summa mõistliku äritegevuse raamides. Kohus ei näe ka alust viivise summa vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 alusel saab kostja nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni, kui see on ebamõistlikult suur, kusjuures arvestada tuleb kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). On küsitav, kas viivis, mis hagi esitamise seisuga moodustab põhivõlast ca 1/3, on ebamõistlikult suur.

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.