Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-12-53402 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-12-53402 liiklusõnnetus toimus kostjale kuuluval kinnistul. Auto parkimist liiklusõnnetuse toimumise päeval kostja kinnistul ja seda, et hommikul olid hageja auto rehvid ja veljed terved, kinnitavad tunnistaja MH ütlused (tl 98). Põhja prefektuuri teatises on märgitud sündmuskoha paigana XXX (tl 7). Puudub vaidlus, et XXX maja ees asub kostja kinnistu – XXX (tl 8, 2527). Vaidlusalusel kostja kinnistul löökaukude olemasolu kinnitavad tunnistaja MH ütlused ja fotod (tl 98, 22). Hageja seletuse kohaselt oli sõiduauto varem pargitud, ta saabus taksoga ning hommikul võttis ta pargitud auto (tl 97-98). Ta sõitis autoga läbi aukudest, mille tagajärjel kaks rehvi ja velge said vigastada. Kiirus aukudest läbi sõites võis olla 5-10 km/h, sest ta sõitis aukudest läbi vahetult pärast tagurdamist ja sõitu alustades. Hageja seletusi tõendavad kaudselt dokumentaalsed tõendid – lennupiletite broneering, tööandja kinnitus, telefonikõnede väljavõte - millest nähtub, et hageja viibis vahetult enne sündmust välisriigis, millega hageja soovib tõendada asjaolu, et hageja võttis 15.10.2012 sõitmiseks varem pargitud auto (tl 63-69). TsMS § 405 lg 1 p 5 tulenevalt tunnustab kohus tõendina hageja seletust. Sündmuskohta ja sõiduauto kahjustusi on fikseerinud politsei (tl 70-73). Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et liiklusõnnetus juhtus kostjale kuuluval kinnistul. Kuna tegemist on deliktilise vastutusega, siis peab vastutuse eeldusena kohus tuvastama kostja õigusvastase tegevuse ning selle põhjusliku seose kahjuga. VÕS § 1043 näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja leiab, et kuna tegemist on ärimaa ja mitte teemaaga ning see ei ole registreeritud teeseaduse (TeeS) § 11 tulenevalt riiklikus teeregistris, siis ei laiene talle teeseadusest tulenevad kohustused. Kohtu hinnangul saab kostja vastutusele kohaldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja teeseadusest (TeeS) tulenevaid kohustusi. Puudub vaidlus, et faktiliselt kasutatakse kostja kinnistut parklana ning sellelt kinnistult sõidavad läbi mootorsõidukid (fotod tl 8, 73, 12.12.2012 elektronkiri parkimisvõimaluste kohta, tl 62). Hageja auto oli pargitud kinnistule selleks, et minna XXX haiglasse (tl 28, 29). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Fotodest nähtub, et tegemist on asfaltkattega rajatisega, mida kasutatakse sõidukite liiklemiseks. Seega vastab kostjale kuuluv kinnistu TeeS § 2 lg 1 sätestatud tingimustele. Kinnistul on liiklusmärkidega korraldatud liiklemine –parklast väljumisel on paigaldatud märk 221 „Anna teed“ ja märk 152 „Ebatasane tee“. Kuna vaidlusalune tee asub füüsilise isiku kinnisasjal, siis on TeeS § 52 kohaselt tegemist erateega. Asjaolu, et kostjale kuuluv kinnistu ei ole kantud TeeS § 11 nimetatud riiklikusse registrisse ei ole asjakohane, sest TeeS § 11 ei nõua erateede teeregistrisse kandmist. Kostja ei ole piiranud kinnistu kasutamist. Hageja arvates on kostja rikkunud TeeS § 25 lg 4 tulenevat kohustust korraldada temale kuuluval erateel teehoidu ja luua tingimused ohutuks liiklemiseks, mistõttu on kostja kohustatud TeeS § 37 lg 6 alusel liiklejale hüvitama tekkinud kahju. TeeS § 10 lg 1 järgi teel peab olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Kohtu hinnangul on kostja rikkunud eeltoodud seadusest tulenevat kohustust. Kohus leiab, et liiklusmärgiga liiklejate hoiatamine ebatasasest teest ei vabasta omanikku TeeS § 37 lg 6 koosmõjus TeeS § 37 lg 2 kohustusest liiklejale kahju hüvitada. Kostja poolt liiklusmärkide paigaldamine näitab, et kostja oli teadlik tee seisundist. Seega on kostja vastutuse eeldused täidetud. Kohus ei ole tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid.

2-12-53402 Järgnevalt hindab kohus tekitatud kahju suurust. VÕS § 127 lg 1 alusel kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahju hüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (VÕS § 132 lg 3). Otsene varaline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja seletuse kohaselt ei ole ta veel kulutusi kandnud. Hageja on tõendanud kahju suuruse 900 eurot eksperdi Ain L ’u arvamusega, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 alusel (tl 16-17). Kostja ei pea mõistlikuks, et hageja kulud hõlmavad nelja valuvelge. Kohtu hinnangul saab sellist kulutust pidada mõistlikult võttes paratamatuks. Kulude vajalikkus kõnealuses tähenduses seondub seega põhjusliku seose tuvastamisega kostja väidetava teo ja hageja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4, vt Riigikohtu lahend nr 3-2-119-13, p 12). Hageja seletusega on tõendatud, et kahe vigastada saanud valuvelje asemele ei ole võimalik samasuguseid saada (tl 99). Kostja ei ole oma vastuväiteid TsMS § 230 lg 1 tulenevalt tõendanud. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suure kuluga, mis kuuluks vähendamisele. Kohtule esitatud asjaoludest tulenevalt ei tekkinud kahju osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest hageja vastutab. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt VÕS § 139 lg 1 alusel kahju vähendada. Kuna kohus rahuldab hagi hageja nimetatud esimesel õiguslikul alusel, ei hinda kohus teisi alternatiivseid aluseid hagi rahuldamiseks. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nõude esitamise ajal kehtinud VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kuni 14.04.2013 VÕS redaktsiooni kohaselt seitse protsenti aastas ja alates 15.04.2013 jõustunud VÕS redaktsiooni kohaselt 8 % aastas. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates 12.12.2012. Kostja ei vaidlusta viivise perioodi ega nõude sissenõutavaks muutumise aega (VÕS § 82 lg 3 ja 7, tl 97). Seisuga 22.05.2013 on sissenõutavaks muutunud viivisenõue 32,02 eurot. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise TsMS § 367 alusel. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 tulenevalt määrab kohus menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude

2-12-53402 nimekirjad. Hageja nõuab kostjalt riigilõivu 125 euro ja lepingulise esindaja kulu 780 euro (käibemaksuta) hüvitamist (TsMS § 174 lg 6). Kostjal ei ole hageja menetluskulude suuruse osas vastuväiteid ning see ei ületa Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude piirmäära (tl 115-116). TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. TsMS § 442 lg 10 tulenevalt ei anna maakohus luba otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 järgi käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.