Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud AS SEB Liising ja M. P sõlmisid 29.06.2007 liisingulepingu nr L07108432 (edaspidi liisinguleping nr 1), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse kostja poolt väljavalitud Opel Antara Enjoy 2,0 Ecotec (edaspidi liisinguese 1). Kostja kohustus tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 24.10.2008 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, et hageja loeb liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese tuleb hagejale tagastada, sest kostja poolt olid tasumata 4 kuu maksed. 31.10.2008 anti liisinguese üle Autolink OÜ valdusesse üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Liisingueseme üleandmise hetkel oli kostja poolt tähtaegselt tasumata võlgnevus 21 590,63 krooni ja tasumata liisingumakse jääk 300 691,01 krooni. 01.12.2008 telliti liisinguesemele hindamisakt OÜ-lt BRC (tl 33, käibemaksuga 320 000 krooni, käibemaksuta 262 400 krooni (16 770,42 eurot)) ja auto pandi märgitud hinnaga müüki. Liisingueset selle hinnaga müüa ei õnnestunud ja liisingueseme müügihinda langetati mitmeid kordi. OÜ Autolink ostis sõiduki 02.07.2009 ise hinnaga 195 000 krooni (käibemaksuta 162 500 krooni (10 385,64 eurot)). 02.07.2009 saatis hageja kostjale arve müügikahjumi kohta summas 138 191,01 krooni (8 832,02 eurot). 20.07.2009 saatis OÜ Autolink müügiteenuse kohta arve summas 7 800 krooni ja hageja väljastas kostjale selle alusel arve summas 498,51 eurot, mis on kostja poolt tasumata. Kuna hageja tasus liisingueseme 1 ostmisel müüjale summa 25 212,77 eurot (käibemaksuta), kostja hüvitas liisingueseme 1 eest liisingumaksetega 5 995,11 eurot ja liisingueseme turuväärtus OÜ BRC hindamisakti alusel selle tagastamisel oli 17 331,97 eurot (käibemaksuta), siis on liisingulepingu 1 eest hüvitamata osa 1885,69 eurot ja liisinguesemega 1 seotud lisakulud 498,51 eurot, kokku 2 384,20 eurot. Lisaks sõlmiti 17.01.2007 hageja kui liisinguandja ja kostja kui liisinguvõtja vahel liisinguleping nr L07100611 (edaspidi liisinguleping 2), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse kostja poolt välja valitud ese Opel Vectra 5D Elegance II MA 1.9 DT (edaspidi liisinguese 2). Kostja kohustus tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 24.10.2008 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, et hageja loeb liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese tuleb hagejale tagastada, sest kostja poolt olid tasumata 3 kuu maksed. 11.11.2008 anti liisinguese üle hageja esindaja Autolink OÜ valdusesse üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. 01.12.2008 telliti liisinguesemele hindamisakt OÜ-lt BRC (hind käibemaksuga 170 000 krooni, käibemaksuta 139 400 krooni (8 909,28 eurot)) ja liisinguese pandi selle hinnaga müüki. Nimetatud hinnaga aga ostjat ei leitud ja müügihinda alandati. Autolink OÜ ostis sõiduki ise hinnaga 147 500 krooni (käibemaksuta 125 000 krooni (7 988,96 eurot)). 13.05.2009 väljastas hageja kostjale arve müügikahjumi kohta

2(6)

summas 57 174,60 krooni (3 654,12 eurot). 20.05.2009 väljastas hageja kostjale müügiteenuse arve summas 7 375,02 krooni (471,35 eurot), mis on kostja poolt tasumata. Kuna hageja tasus liisingueseme 2 ostmisel müüjale summa 16 519,54 eurot (käibemaksuta), kostja hüvitas liisingueseme 2 eest liisingumaksetega 4 876,46 eurot ja liisingueseme turuväärtus OÜ BRC hindamisakti alusel selle tagastamisel oli 9 207,61 eurot (käibemaksuta), siis on liisingulepingu 2 eest hüvitamata osa 2 435,47 eurot ja liisinguesemega 2 seotud lisakulud 471,35 eurot, kokku 2 906,82 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 5 291,02 eurot. Kostja vastuväited Kostja leidis, et müügiteenuste eest esitatud arved on arusaamatud ja ebamõistlikult kõrge teenuse hinnaga. Sõidukid omandas sõidukite müüja ise, soetades sõidukid tunduvalt alla turuväärtuse. Arusaamatuks jääb, et kui hageja väidab, et nad olid sunnitud pidevalt sõidukite hindasid langetama, kuna ei leidunud ühtegi ostjat, siis kuidas Autolink OÜ suutis need veel edasi müüa ja kuna Autolink OÜ tegutseb ärilisel eesmärgil, siis võib oletada, et sõidukid müüdi edasi kõrgema hinnaga. Selline tegevusskeem jätab ebausaldusväärse mulje ja tundub liisinguvõtja petmisena. Sõidukite väärtus nende üleandmise hetkel oli oluliselt kõrgem OÜ BRC koostatud hindamisaktis olevast väärtusest. Auto24.ee müügikuulutuste järgi liisingueseme 1 keskmine turuhind oli 22 731 eurot käibemaksuga (19 263,56 eurot käibemaksuta) ja liisingueseme 2 keskmine turuhind 13 322 eurot käibemaksuga (11 289,83 eurot käibemaksuta). Mõistlik oleks sõidukite turuväärtuse arvestamisel võtta arvesse nii hageja poolt müüki panemise esmane hind kui auto24.ee poolt koostatud keskmine turuhind ning leida nende keskmine, seega antud juhul käibemaksuta arvestades vastavalt 19 110,20 eurot ja 10 925,75 eurot. Kui arvesse võtta sõidukite jääkväärtused (liisingueseme 1 jääkväärtus 19 220,11 eurot käibemaksuta ja liisingueseme 2 jääkväärtus 11 644,57 eurot käibemaksuta), siis mõistlik oleks hüvitada sõidukite eest veel vastavalt 109,91 eurot ja 718,82 eurot, kokku 828,73 eurot. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja M. P-ilt liisingulepingu nr L07108432 ülesütlemisest tulenevad kulud summas 2 384,20 eurot ning liisingulepingu nr L07100611 ülesütlemisest tulenevad kulud summas 2 906,82 eurot AS SEB Liising kasuks. Menetluskulud jättis kohus M. P-i kanda. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega).

3(6)

OÜ BRC poolt koostatud hindamisaktide alusel oli seisuga 02.12.2008 liisingulepingu 1 liisingueseme turuväärtus käibemaksuta 16 770,42 eurot ning liisingulepingu 2 liisingueseme turuväärtus käibemaksuta 8 909,28 eurot. Olukorras, kus konkreetseid liisinguesemeid on lepingupoolte teadmisel ja vahetult pärast liisinguesemete tagastamist ning enne müükipanekut pädeva isiku poolt hinnatud, ei oma õiguslikku tähendust ega tõenduslikku väärtust ei sõidukite lõplik müügihind, müügiprotsess tervikuna, lepingujärgne jääkväärtus lepingute ülesütlemise aja seisuga ega müügiportaali auto24.ee väljatrükid selle ajaperioodi tehingute kohta. Kostja esitatud auto24.ee väljatrükkides on kajastatud küll sama väljalaskeaasta ja marki sõidukid, kuid nad on erinevalt kas manuaal- või automaatkäigukastiga, sedaanid, luukpärad või universaalid, erineva läbisõiduga jne. Turuväärtust võivad mõjutada defektid, lisaseadmed, sisustus, isegi sõiduki värv. Seetõttu ei ole antud juhul kohane tugineda kõnealuste sõidukite puhul võrdlusele teiste sarnaste sõidukitega, samuti ei oma tähtsust see, millise hinnaga müügiprotsessi tegelikult alustati. Hindamisaktidel on sõidukite fotod ja täpne kirjeldus lisaseadmetest ning tehnilistest parameetritest, mis võivad küll olla antud hageja andmete põhjal, kuid mis ei tähenda, et hinnang turuväärtuse osas oleks konkreetse objekti puhul vale. Pealegi sõidukite hindamisaktides toodud hinnad on kostja esiletoodud väidetavate turuhindade mediaanhinnaga lähedases suurusjärgus (erinevus jääb alla 20%), samuti tuleb silmas pidada, et lõplik müügihind osutus vaatamata suhteliselt pikale müügiprotsessile ja hindade korduvale alandamisele veel oluliselt madalamaks. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on lepingud erakorraliselt üles öeldud seoses kostjapoolse lepingute rikkumisega. Varade müügiteenusega tekkinud kulu kokku 969,86 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu sõidukite realiseerimiseks. Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist iseenesest lugeda mõistlikuks. Kui vaadelda müügiteenuse maksumust võrrelduna sõidukite müügihinnaga ja müügiperioodiga liisinguesemete osas, siis liisingueseme 1 osas on müügiteenuse arve (koos käibemaksuga) ca 4% müügihinnast, kusjuures sõidukit müüdi 7 kuud ning hinda alandati 5 korral; ning liisingueseme 2 osas on müügiteenuse arve (koos käibemaksuga) ca 5% müügihinnast, kusjuures sõidukit müüdi veidi üle 5 kuu ning hinda alandati 4 korral. Selline müügiteenuse osutamine on analoogne VÕS 37. peatükis käsitletud maaklerteenusega, seda sõltumata asjaolust, et antud juhul ostis müügiteenuse osutaja ise kõnealused liisinguesemed. See ei tähenda, et teenust ei osutatud. Kohtupraktikas on 5% müügihinnast olnud mõistlikuks maakleritasuks ning arvestades müügiprotsessi pikkust ja selleks tehtud vajalikke toiminguid, on esitatud teenuse eest küsitud mõistlikku hinda. Kostja ei väida, et ta ei saanud ise müügiprotsessis osaleda või et ta ei ole saanud teha endast olenevat, leidmaks sõidukitele ostjat kõrgema hinnaga, kui need müüdi. Kostja väited, et Autolink OÜ müüs sõidukid ise edasi kõrgema hinnaga või et madal hind oli hagejaga kokkuleppeline, on oletuslikud ega oma sisuliselt asjas mingit tähtsust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja lugeda uueks nõudeks liisinglepingute nr L07108432 ja L07100611 ülesütlemisest tulenevate kulude katteks saadav 515,56 eurot. Maakohus on sõidukite turuväärtuse arvestamisel arvestanud ainult OÜ BRC hindamisakte. Hindamisaktid ei ole koostatud üldist turusituatsiooni ja konkreetseid vaidluse all olevaid sõidukeid arvestades. Sõidukite turuväärtuse määramisel tuleks arvesse võtta nii Auto24.ee statistika kui ka hageja poolt esmane sõidukite müüki panemise hind. Auto24.ee statistikat võrreldes olid sellel perioodil pakutavate sõidukite varustus ja läbisõit sarnane. Varustustaseme poolest olid mõlemad vaidluse all olevad sõidukid üle keskmise. OÜ BRC hindamisaktides ei

4(6)

ole kogu lisavarustust välja toodud ja seega annab alust arvata, et ei ole ka hinna kujunemisel arvesse võetud, hind on hindamisaktis seetõttu madalam. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et statistikas on toodud erinevad sõidukid ja selle tõttu ei saa seda aluseks võtta. Hageja on ekslikult kostjalt sisse nõudnud arved nr A08424895 166,17 eurot, arve nr A08424903 83,09 eurot ja arve nr A08424893 63,91 eurot. Riigikohtu lahendis 3-2-1-52-11 leiab kolleegium, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõistes ülesütlemisest tingitud lisakulud. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Kostja peab mõistlikuks kahe sõiduki peale kokku hüvitada 828,73 eurot, võttes sõidukite turuväärtuse hindamisel arvesse Auto24.ee statistikat kui ka hageja poolt esmane sõidukite müüki panemise hinda. Nimetatud summast tuleb maha arvestada arvete nr A08424895, nr A08424903 ja nr A08424893 kogusumma 313,17 eurot. Seega tuleb kostjal hüvitada 515,56 eurot. Kostja ei nõustu ka müügiteenuse suurusega. Kuivõrd sõidukite pesud on juba tehtud ja selle eest ka kostjale arved esitatud, siis ei ole põhjendatud täiendavalt müügiteenuses nõuda raha sõidukite pesu eest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja olles eelnevalt ära kuulanud pooled, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 367 ja kaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus oleks ebaõigesti tuvastanud sõiduautode väärtuse liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on väärtuse määramisel tuginenud OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt tehtud aktidele. Ebaõige on kaebuse väide, et aktid ei arvesta konkreetseid sõidukeid ja turusituatsiooni. Aktidest nähtub, et arvestatud on väärtuse määramisel just konkreetse auto vanust, lisaseadmeid ja muid näitajaid. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et auto väärtust kajastavad ka müügipakkumised portaalides, kuid kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult jätnud need kõrvale.

5(6)

Kolleegium ühineb maakohtu seisukohaga ja seetõttu seda ei korda. OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt esitatud hinnangud sõidukite väärtuse kohta ei ole olulises määras erinevad internetikeskkonna Auto24.ee hindadest. Lisaks tuleb arvestada müügikuulutuste puhul ka sellega, et müügikuulutustes on toodud hinnad, mida ostjad soovivad saada ja tavaliselt müügitehingud sõlmitakse madalama hinnaga. Apellandi väide, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus ei ole autode väärtuse määramisel arvestanud kogu lisavarustusega, on paljasõnaline ja konkretiseerimata. Maakohtu menetluses ei ole apellant seda esitanud. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud hageja arvetele nr A08424895 166,17 eurot, nr A08424903 83,09 eurot ja nr A08424893 63,91 eurot. Eeltoodud arvete osas ei ole poolte vahel vaidlusi olnud. Tegemist on arvetega, mille kostja on vabatahtlikult enne käesoleva hagi esitamist hagejale tasunud ja need ei olnud käesoleva vaidluse esemeks. Samuti ei ole kostja maakohtu menetluses esile toonud, et eeltoodud arvete alusel on ta hagejale tasunud ebaõigesti ning selle tõttu on tal õigus nõuda hagejalt arvete alusel tasutu tagasi ning ta soovib selles osas teha tasaarvestuse. TsMS § 652 lg 5 järgi ei ole ringkonnakohtu menetluses võimalik üldreeglina esitada uusi asjaolusid ja väiteid, mida maakohtu menetluses ei ole esitatud. Kostja ei ole esile toonud, et maakohus oleks rikkunud asjaolude väljaselgitamisel menetlusõiguse norme või esineksid muud alused, mis annavad võimaluse esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid või väiteid. Kolleegiumi arvates ei anna kaebuse väited alust, et hinnata maakohtust erinevalt hageja poolt müügiteenuse eest tasutut, mida hageja nõudis kostjalt. Maakohus on selles osas oma seisukohta piisavalt põhjendanud ja kostja paljasõnalised väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Müügikulud on hagejale tekkinud seoses kostjaga sõlmitud liisingulepingute ülesütlemisega, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 367 lg 4 järgi nende hüvitamist. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tavapäraselt on müügikulud väiksemad. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud õigesti kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.