Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-12-12768 (kuuskümmend seitse) senti ning viivis liisingumaksete võlalt 87 (kaheksakümmend seitse) eurot ja 45 (nelikümmend viis) senti, kokku seega 13 101 (kolmteist tuhat ükssada üks) eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti. Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle istungil läbivaatamist.

Hageja nõue ja kostja vastuväide Hagiavalduse (tl 3-8) ja teiste hageja esitatud menetlusdokumentide (tl 112-113, 119-120 ja 137-138) kohaselt sõlmiti 18.10.2006 hageja AS SEB Liising (endise nimega AS SEB Ühisliising) ja kostja A.P.a vahel liisinguleping nr XXXXXXXXX, mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse tema poolt välja valitud X x x x II x x x, tehasetähis x (edaspidi x x). Kuna kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, ütles hageja selle üles, sõiduk tagastati hagejale ning hagejal on kostja vastu hagi esitamise seisuga järgmised nõuded: 1) Liisingumaksete võlg 6.09 EUR 2) Liisingueseme välipesu ja osaline keemiline sisepesu 44.74 EUR 3) Müügikahju 2023.92 EUR 4) Müügiteenus 479.34 EUR Lisaks eelnevale sõlmiti poolte vahel 28.11.2007 liisinguleping nr XXXXXXXXX, mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse tema poolt välja valitud x x, tehasetähis x (edaspidi x). Ka seda lepingut ei täitnud kostja nõuetekohaselt, hageja ütles lepingu üles, sõiduk tagastati hagejale ning hagejal on kostja vastu hagi esitamise seisuga järgmised nõuded: 1) Liisingumaksete võlg 6211.51 EUR 2) Lepingu lõpetamise teatise tasu 7.54 EUR 3) Kindlustusmakse võlg 200.28 EUR 4) Müügiplatsi vastuvõtutasu 44.50 EUR 5) Müügiteenus 2055.40 EUR 6) Müügikahju 17 724.81 EUR 7) Viivis liisingumaksete võlalt (kuni müügini 05.08.2009) 87.45 EUR Kokku palub hageja seega kostjalt välja mõista 28 885.58 eurot. Kostja ei tunnista oma vastuses (tl 83-85, see on ainus kostja esitatud menetlusdokument) hagi ja leiab, et on püüdnud lahendada vaidlust kohtuväliselt. Kostja hinnangul müüdi X x kiirustades ja turuhinnast madalamalt, S. osas on kostja aga paigaldanud sõidukile lisaseadmeid (hüdraulika, raadiosaatja) ja parendanud seda määras, mis annab aluse vastuhagi esitamiseks summas 13 939.76 eurot. Vastuhagi kostja siiski ei esitanud. 29.01.2013 toimunud kohtueelistungil soovisid pooled sõlmida kompromissi (sisulisi asjaolusid ei arutatud) ning kohus lükkas istungi edasi, jätkates poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kompromissi ei sõlmitud ning sisulisi lisaväiteid kirjalikus menetluses enam ei esitatud. 2 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-12768

Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et poolte vahel oli sõlmitud kaks liisingulepingut sõidukite kasutamiseks. Kostja vastusest ja sellele lisatust ei tulene, et kostja vaidlustaks kummagi lepingu ülesütlemisi ega selle põhjuseks olnud võlgnevusi, vastusele lisatud kirjavahetus käsitleb kostjal juba selleks ajaks tekkinud võla (sõidukid olid müüdud) tasumise küsimusi. Hageja esindaja on 23.10.2009 kostjale saadetud kirjas (tl 88) teatanud, et kõnealuste liisingulepingute järgne võlgnevus on põhiosas 456 089.19 krooni, millele lisandub viivis 3503.30 krooni. Need summad on väga lähedased käesolevas menetluses esitatud nõuetega (kokku ca 29 400 eurot, selles menetluses kokku ligemale 28 900 eurot). Seega asub kohus seisukohale, et hageja nõuded liisingumaksete võla, lepingu lõpetamise teatise tasu, kindlustusmakse võla ja liisingumaksete võlalt arvutatud viivise osas on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Nimetatud nõuded on tõendatud hagi lisadega nr 1-6 ja 16-23. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 367, mis kõlab järgnevalt: (1) Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. (3) Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. (4) Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on lepingud erakorraliselt üles öeldud seoses kostja poolse lepingute rikkumisega. Kohus leiab, et vara tagastamisega ja realiseerimisega tekkinud kulud müügiteenuse ja müügiplatsi vastuvõtutasu näol on põhjendatud ja vajalikud kulud sõiduki realiseerimiseks. Seda on ka kulutused tagastatud sõiduki puhastamisele, X x porisusele viidatakse sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis (hagi lisa 7). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-112-06 (p 911) märkinud, et müügikulud (sh sisseostetav müügiteenus) ja puhastusteenuse kulud on 3 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-12768 lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Sisuliselt ei ole kostja ei nendele nõuetele ega hageja arvutustele selles osas vastuväiteid esitanud, nõuded ise on tõendanud teenuse osutajate esitatud arvete ja nende tasumise maksekorraldustega (hagi lisad nr 8, 9, 12, 13, 25, 26, 31 ja 32). Seega tuleb veel käsitleda sõidukite turuväärtuse küsimust ehk müügikahju. Liisingueseme väärtust VÕS § 367 lg 3 mõttes on Riigikohus sarnaselt käsitlenud korduvates lahendites, kohus toob käesolevaga esile Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, mille punktis 15 on märgitud, et „Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega.“ Sama lahendi punktis 16 on sedastatud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.“ Antud juhul ei ole hageja näidanud ega tõendanud, mil viisil teavitati kostjat kummagi sõiduki müüki suunamise hinnast või müügiprotsessis tehtud hinnamuudatustest/hinnaalandustest. Kohus on seda oma 29.08.2012 kirjas otsesõnu küsinud. Ka kostja on ise X x osas märkinud, et temale teadmata ja kiirustades müüdi sõiduk liiga madala hinnaga. Seega ei saa kohtu arvates käesoleval juhul lähtuda sõidukite tegelikust müügihinnast. See aga ei tähenda samas (arvestades ka äsjaviidatud lahendi p 16), et õige on liisingueseme turuväärtuse määramisel võtta aluseks selle lepingujärgne jääkväärtus. Käesolevas asjas on tuvastatav, et mõlema sõiduki puhul on hinnatud nende turuväärtust vahetult enne müüki suunamist – X x puhul 10.06.2009 müügihinna protokollis (hagi lisa nr 10) ehk 5 päeva pärast sõiduki tagastamist 155 000 kroonile ja S. puhul 16.06.2009 müüki suunamise aktis (hagi lisa nr 27) ehk 6 päeva pärast sõiduki tagastamist 750 000 kroonile. Mõlemad hinnad on käibemaksuta. Müügihinna protokoll on koostatud hageja enda esindaja osalusel (koos müügiteenuse osutajaga), müüki suunamise aktis on turuväärtuse andnud aga OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes üldteada asjaoluna tegeleb aastaid sõidukite jm vara realiseerimisega. Kohus ei näe alust lähtuda vaidlusaluste sõidukite turuväärtuse määramisel muudest dokumentidest ning peab nimetatud tõendeid asjakohasteks tegeliku liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse osas. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08 öelnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab tema tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust. Hageja esitatud tõendid X x keskmise hinna kohta auto24.ee portaalist (tl 121-122) sellist tõendusväärtust ei oma, sest ei erine oluliselt müügihinna protokollis esiletoodust (vastavalt 9879 eurot ja 155 000 krooni ehk 9906 eurot). Hageja viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-3308, milles peetakse hinnaerinevust kuni 10% turuväärtusest mõistlikuks (sellisel juhul saaks Riigikohtu hinnangul lähtuda müügihinnast), ei ole antud juhul asjakohased, kuivõrd kostja ei olnud teavitatud ei müügiprotsessist ega hinna langetamisest. Nimetatud lahendi p 18 keelab sellise hinnariski panemist liisinguvõtjale olukorras, kus ta müügiprotsessi mõjutada ei saa. Mis puutub kostja vastuväidetesse tema poolt sõidukile S. tehtud parenduste osas, siis on hageja õigesti viidanud pooltevahelise lepingu punktile 5.2, mille kohaselt ei pea hageja kostjale parendusi hüvitama. Oluline on märkida ka seda, et tegelikult on S. hinnatud koos 4 (6)

Tsiviilasi nr 2-12-12768 parendustega, mis nähtub nii sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist (tl 56, viidatakse lisaseadmena hüdraulikale ja raadiosaatjale) kui müüki suunamise aktist, mis on eelnevast lähtuvalt ka turuväärtuse aluseks. Seega ei ole kostja vastuväited põhjendatud. Vastuhagi kostja ei esitanud. Alljärgnevalt arvutab kohus välja hageja müügikahju VÕS § 367 lg 1 ja 3 mõttes, arvestades ka Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08 toodud põhimõttega, mille kohaselt peavad käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse) vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Kohus arvutab summad käibemaksuta. 1) X x – jääkmaksumus käibemaksuta (18%) seisuga 15.05.2009 (sõiduki tagastamise hetkel ei olnud järgmise makse tähtpäev 15.06.2009 saabunud) 10 365.69 EUR (tl 139), turuväärtus 155 000 krooni ehk 9906.31 EUR, müügikahju seega 459.48 EUR; 2) S. – jääkmaksumus käibemaksuta (18%) seisuga 15.05.2009 (sõiduki tagastamise hetkel ei olnud järgmise makse tähtpäev 15.06.2009 saabunud) 52 428.41 EUR (tl 42 maksegraafikust nähtub, et hind 61 865.52 sisaldab käibemaksu, mis on periodiseerituna juba 2008.aasta alguses liisinguandjale ette tasutud), turuväärtus 750 000 krooni ehk 47 933.74 EUR, müügikahju seega 4494.67 EUR. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt, vähendades müügikahju nõuet X x osas 2023.92 – 459.48 = 1564.44 EUR võrra ning S. osas 17 724.81 – 4494.67 = 13 230.14 EUR võrra. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt peab kohus hagi osalise rahuldamise korral otsustama, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, seda ligemale 49 % ehk pooles ulatuses. Kohus leiab, et antud juhul on seetõttu mõistlik ja õiglane jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, sest hageja on kandnud kulutusi riigilõivule, kostja aga ilmselt esindajast advokaadile. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkrijastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2013 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON

Tsiviilasi nr 2-12-12768 3) Maakohtu menetlusega seotud kuludest jätta 82% kostja ja 18% hageja kanda; 4) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt; 5) Apellatsioonimenetlusega seotud kuludest jätta 65% vastustaja ja 35% apellandi kanda.

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.