Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

19.04.2012 osaotsusega jättis kohus OÜ Laudon-S hagi AS Rime Kinnisvara vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Osaotsust hageja ei vaidlustanud ning see jõustus 24.05.2012. 05.06.2012 täpsustatud hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu vallasvarale seatud käsipandi tühistamise ja vallasvara kostja valdusest väljanõudmise nõue. 05.05.2006 sõlmisid pooled äriruumide üürilepingu nr Telliskivi 57-02, mille kohaselt andis kostja hagejale rendile äriruumid asukohaga Telliskivi 57 üldpinnaga 1 809,3 m2 sihtotstarbega tootmis- ja laopind. Hageja kohustus tasuma kostjale üüri 46,84 kr/m2 + käibemaks. Hageja kasutas ruume metallkonstruktsioonide valmistamiseks ning nende valmistamise seadmete ja masinate hoidmiseks. Pooltevaheline üürileping on lõppenud kostjapoolse 17.09.2010 üürilepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega alates 18.09.2010. Koos äriruumide üürilepingu ülesütlemise avaldusega esitas kostja hagejale nõude saamata jäänud üüri tasumiseks kuni lepingu kehtivusaja lõppemiseni 3 252 650 krooni 33 senti (202 882 eurot 24 senti). Eelnimetatu on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 135 lg-ga 1 ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-37-09 sätestatuga. Kostja teostas üheaegselt äriruumide üürilepingu ülesütlemisega vastavalt üürilepingu p-le 18.2 pandiõigust äriruumides asuvatele hageja masinatele ja seadmetele, pitseerides hageja kasutuses olevad äriruumid ning arestides nendes olevad masinad ja seadmed üldsummas 3 036 000 krooni (194 035 eurot 77 senti). Hageja esindajaid kohale ei kutsutud ja üüriruumides asuvate vallasasjade ülevaatust ja kirjeldust ei tehtud. Lisaks hõivas kostja hageja poolt erinevate lepingute raames kolmandate isikute poolt ümbertöötlemiseks või valmistamiseks saadud materjalid ja seadmed, samuti varem teistele juriidilistele isikutele võõrandatud masinad ja seadmed, mille tagajärjel esitasid ja esitavad need isikud materiaalseid pretensioone hagejale, mis ületavad oma väärtusi. Üürilepingu p 9.3.4 alusel kohustub üürileandja oma õiguste ja kohustuste täitmisel segama võimalikult vähe üürniku äritegevust. Kostja rikkus oma tegevustega hageja omandiõigust, tekitas hagejale materiaalset kahju ja kahjustades äritegevust. Hageja oli sõlminud tööde teostamiseks mitmeid lepinguid ja oli sõlmimas veel lepinguid, milledest saadava tasu arvelt oleks hagejal olnud võimalus tasuda kostjale üür, kuid kostja takistas hageja tegevust. Hageja tasus kostjale üürilepinguga ettenähtud tasud 20.09.2010, kuid püüdlused saavutada kostjaga kokkulepet ei andnud tulemusi. 28.10.2010 edastas kostja hagejale teate enampakkumisel müüdava vara hindamise kohta, milles teavitas, et hindas masinate ja seadmete väärtuseks 327 000 krooni (20 899 eurot 11 senti), mis on oluliselt vähem nende tegelikust maksumusest. Lisaks ajas kostja segamini hagejale ja teistele juriidilistele isikutele kuuluva vara. Kostja vastuväited

kehtis kuni 30.11.2011. Seejärel oli üürihind kuus 59 334 krooni (3792 eurot 13 senti) (käibemaksuta). Madalam üürihind oli tingitud kostja soovist leida üüripinnale võimalikult kiiresti uus üürnik, kuivõrd nii suure ruumi tühjana hoidmisega kaasnesid suured kulud. VÕS § 139 kohaselt on kostja kohustatud tekkinud kahju vähendama. Lepingu objektiks olevale suurele tootmispinnale üürniku leidmine on aeganõudev (u 6 kuud). Hageja oli tootmishoonet vastavalt oma vajadustele kohandanud, mistõttu on ka hoone kasutus piiratud. 07.06.2012 kohtumäärusega on OÜ Fossip pankrotimenetlus lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja OÜ Fossip on 20.07.2012 äriregistrist kustutatud. 01.03.2012 sõlmis kostja asendustehingu OÜ-ga Integrantela Group igakuise üüriga 3720 eurot (58 205 krooni 35 senti) (käibemaksuta). 03.01.2012 esitas kostja kahjuhüvitise nõude suuruse kohta tabeli. Nimetatud tabel kajastab ka juba lepingujärgse ja OÜ-ga Integrantela Group sõlmitud lepingu järgse hinna vahet. Tabeli esimeses osas pealkirjaga „Kahjuhüvitis (hinnavahe) on vasakpoolses osas kajastatud lepingujärgset üürihinda kuni lepingu algse kehtivuse lõpuni (31.12.2012) ning parempoolses osas asendustehingute järgset üürihinda. Esimese tabeli all on märgitud nimetatud üürihindade vahe, milleks on 1 489 767 krooni 72 senti (95 213 eurot 51 senti). Kahju hüvitamise nõude hulka, mis oli tagatud üürileandja pandiõigusega, kuulus ka asendustehingu sõlmimise kulu (45 745 krooni e 2 923 eurot 64 senti) (tabeli keskmine osa „Uue üürilepinguga seotud kulu“) ning kuni hagi tagamiseni tekkinud kulud seoses laohoone valve ja muude majanduskuludega, samuti hageja poolt lõhutud tõstekraana remondi ning hageja vara teise ruumi kolimisega (2010 kulud tabelis „Tegelikud kõrvalkulud“ kokku summas 77 090 krooni 82 senti ehk 4 927 eurot) ja tabeli teisel leheküljel esimeses tulbas „Hoiustamine“ märgitud hoiustamiskulud (2 284 eurot 24 senti). Kõikidele nimetatud summadele lisandus seadusjärgne viivis. Seega oli kostja hüvitisnõudeks, mida tagasid üüritud kinnisasjal asuvate ja ruumi üürimisel selle sisutuse või kasutamise juurde kuuluvad vallasasjad, kokku 105 348 eurot 39 senti (95 213,51 + 2 923,64 + 4 927 + 2 284,24 = 105 348,39). Lisaks oli kostjal üürileandja pandiõiguse teostamise hetkel (17.09.2010) hageja vastu täiendavalt üüri- ja kõrvalkulude tasumise nõue summas 118 734 krooni 45 senti (7 588 eurot 51 senti). Hageja tasus nimetatud võlgnevuse alles 20.09.2010. Seega oli üürileandja pandiõigusega tagatud kokku 112 936 euro 9 sendi suurune nõue. Kuna asjaolud viitasid üheselt hageja kavatsusele äriruumidest ära kolida ning äriruumides asuv vallasvara ära viia, teostas kostja 17.09.2010 VÕS § 307 lg-st 1 tulenevat pandiõigust. Õigust võtta üüritud asjad oma valdusesse on leidnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-8-08 (p-d 15 ja 16). Kostja on 17.09.2010 edastanud hagejale sellekohase teate. Käsipandi teostamisel on vastavalt lepingu p-le 18.2 juures viibinud tunnistajad, kuid hageja juhatuse esindaja ise otsustas pandiõiguse teostamise juurest lahkuda. Kostja on käsipanti võetud esemed üles kirjutanud, fotodega fikseerinud ning teostanud vara hindamise. Üürileandja pandiõigusega tagatud nõue on vähenenud seoses hageja, kostja ja Novaletto Shipworks OÜ vahel sõlmitud kompromissilepinguga 7477 euro 66 sendi võrra. Hageja tasus ka oma üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse 118 734 krooni 45 senti (7588 eurot 51 senti) pärast pandiõiguse teostamist (20.09.2010). Hetkel on üürileandja pandiõigusega tagatud 97 870 euro 73 sendi suurune nõue, millele lisandub seadusjärgne viivisenõue. Hageja tegevuse tõttu on kostja nõue suurenenud ka antud menetluses õigussuhte esialgse reguleerimise korras üürileandja pandiõigusega koormatud vara võõrandamise keelamisega vara säilitamiseks ja korrashoiuks vajalike kulutuste tõttu ning kulutustele õigusabile nii enne käesolevat menetlust kui ka antud kohtumenetluse raames tehtud kulutuste võrra. Hageja on tunnistanud kostja hüvitisnõuet sõlmides kompromissilepingu, mille alusel on hageja Novaletto Shipworks OÜ-le vara võõrandamisest saadud rahasumma lubanud välja maksta

kostjale hüvitisnõude katteks. Kostja valduses olevate esemete turuväärtus on 23 325 eurot (käibemaksuga), mis ei kajasta kompromisslepinguga Novaletto Shipworks OÜ-le võõrandatud vara. Selle võrra on vähendatud kostja nõuet hageja vastu. Kostja valduses olev hageja vara ei kata ligilähedaseltki kostja nõuet, mistõttu on kohatud hageja väited, et kostja on pidanud kinni hageja vara suuremas ulatuses, kui on vajalik kostja nõude täitmise tagamiseks. Kostja oli valmis vara enampakkumisel müüma oluliselt suurema alghinnaga (2 435 717 krooni (155 670 eurot 69 senti)(käibemaksuta)), kui kostja reaalseks pidas ja vara väärtus tegelikult on. Kuid hageja otsustas kostja vastu käesoleva tsiviilasja algatada. Üürileandja pandiõigusega tagatud nõuded on senini rahuldamata. Kostja on kohtu nõudel palunud erapooletutel asjatundjatel hinnata kostja valduses olevate esemete turuväärtust. Vara turuväärtuseks on 23 325 eurot (käibemaksuga), mis ei kata ligilähedaseltki kostja nõuet. Kostjal on hageja vastu hüvitisnõuded ning kostja valduses olevast varast ei piisa kostja nõude täies ulatuses rahuldamiseks. Kostja on üürileandja pandiõigust teostanud seadusega kooskõlas olevalt ja igati hageja huve arvestavalt. Hageja vastupidised väited on alusetud ja pahatahtlikud. Maakohtu otsus

Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid ning ei ole tuvastanud VÕS § 307 lg 1 kohaldamise eeldusi. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-08 p 15 järgi võib üürileandja üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju võtta oma valdusse mh omaabi korras esmajoones üksnes juhul, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Selgusetuks jääb, millistele tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et asjaolud viitasid üheselt hageja kavatsustele Telliskivi 57 äriruumidest ära kolida ning üüritud pinnal asuv vallasvara ära viia. VÕS § 305 lg-s 1 ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-8-08 p 16 toodu ei toeta kostja käsitlust, et üürileandja pandiõigus peaks tagama ka väidetavaid kahjunõudeid. Lisaks ei ole kohus otsuses ega menetluse jooksul hinnanud sisuliselt kostja väidetavaid pandiõigusega tagatud nõudeid. Seetõttu on arusaamatu, mis alusel on pandiõiguse teostamine seaduslik ja põhjendatud. Pandiga tagatud kahjunõue (97 870,73 eurot) on kostja poolt täielikult tõendamata. Selgusetu on, millele tuginedes kohus on leidnud, et kostja valduses olev hageja vara ei kata mitte ligilähedaseltki kostja nõuet ning, et hageja väited selles osas, et kostja on pidanud kinni hageja vara suuremas ulatuses, kui on vajalik kostja nõude täitmise tagamiseks, on kohatud. Kuna kostja on 09.12.2010 esitatud teates vara müümise kohta enampakkumisel avaldanud, et enampakkumise alghind on 2 435 717 krooni (155 670 eurot 68 senti), siis ka kostja möönab, et vara väärtus on suurem kui 20 899 eurot 11 senti. Kohus on jätnud põhjendamata, miks on kohus tuginenud panditud vara hinna osas kostja hinnangule, jättes kõrvale hageja poolt esitatu. Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt on Netaman Repair Group OÜ valmis ostma ainuüksi kaks panditud treipinki hinnaga 76 794 eurot. Üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-08, p 16). Nimetatud asjaolu arvestades oleks kostja tegevus vara realiseerimisel hinnaga 20 899 eurot 11 senti pahatahtlik, vastuolus seadusega ning kostjale olulist varalist kahju tekitav. Vastavalt maakohtu otsusele tekib olukord, kus hageja jääb ebaõiglaselt ning õigusliku aluseta kogu oma tagatiseks võetud ja hageja poolt odavalt müüdavast varast ilma vaid 3-päevase maksetega hilinemise tõttu. Maakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 135 lg-t 2. Poolte vahel on sõlmitud kestvusleping, mistõttu kostja sai lepingu üles öelda mitte lepingust taganeda. VÕS § 135 reguleerib lepingust taganemisega seotud olukorda ja ei saa olla kostja kahjunõude aluseks. Isegi kui VÕS § 135 lg 2 oleks kohaldatav, siis peaks kostja tõendama ning siduma oma kahjunõude „turuhinnaga“. Seda kostja teinud ei ole ning arvestades menetluse staadiumit, ei ole kostjal seda võimalik ka teha. Kostja ei ole tõendanud VÕS § 127 lg 3 tulenevat kohustust, et väidetav kahju oli kostjale ettenähtav. Samuti on tõendamata VÕS § 127 lg 4 sätestatud põhjuslik seos lepingurikkumise ja kahju vahel. Kuna kohus on rikkunud põhjendamise kohustust ning jätnud kindlaks tegemata mitmed olulised asjaolud, sh kostja poolt panditud vara väärtus, siis taotleb hageja kohtult panditud vara väärtuse kindlaks määramiseks ekspertiisi korraldamist. Kuna Harju Maakohtu otsus oli hagejale üllatuslik, siis ei ole nimetatud taotlust varem esitanud. Vastustaja seisukoht

Ringkonnakohtu seisukoht

teostas pandiõigust, turuväärtuseks oli 23 325 eurot. Kuna kostja nõue ületab vastava vara turuväärtust, siis ei saa hageja väita, et kostja on pandiõigust teostanud suuremas ulatuses kui on tema nõue. Maakohus jättis õigesti arvestamata hageja paljasõnalise väitega vara maksumuse kohta. Hageja väitis, et 2 treipingi maksumus oli tunduvalt kõrgem kui pandipidaja seda hindas ja esitas menetluses 15.08.2012 Netaman Repair Group OÜ-ga sõlmitud eellepingu 2 treipingi ostmise kohta (III kd, lk 149). Maakohus andis seejärel hagejale tema taotlusel 07.12.2012 aega müügihinna 81 395 euro tasumiseks kohtu deposiiti, et vabastada pandiõigusega koormatud pingid, et hageja saaks need võõrandada (III kd, lk 180-181). Tegelikult kohtu deposiiti raha ei laekunud ja seega tuleb nõustuda pigem kostjaga, kes pidas asjaolusid hinnates eellepingut näilikuks ja tühiseks. Seega ei täitnud hageja tal seadusest tulenevat tõendamiskoormist. Apellant on ekslikult väitnud, et kostja ei ole üles kirjutanud kogu üüritud ruumidesse jäänud ja käsipanti võetud vara. Apellandi väide on paljasõnaline ja tõendamata ja ei ole kooskõlas tõenditega. Kostja ei ole kohtu hinnangul üürileandja pandiõiguse teostamisel rikkunud seadust ega lepingust tulenevaid nõudeid. Kostja on teostanud vara ülevaatuse ja vara pildistanud. Samuti on ekslik hageja kaebuse väide, mille kohaselt on hageja soovinud üürilepingut jätkata. Kostja on vastuses kaebusele õigesti viidanud 14.10.2011 kostja poolt esitatud poolte kirjavahetusele, kus hageja esindaja on teatanud, et hageja juhatus ei nõustu üürilepingu taastamisega endistel tingimustel (I kd, lk 123). Samuti ei ole tõenditega kooskõlas hageja poolt apellatsioonkaebuses väidetu, et kostja teostas pandiõigust hageja dokumentide osas. Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema seaduslik esindaja otsustas pandiõiguse teostamise juurest lahkuda ja ruumidest see hetk midagi kaasa võtta ei soovinud. Poolte kirjavahetus kajastab, et kostja võimaldas hagejal kõik soovitud dokumendid kätte saada ja selle kohta koostati 15.10.2010 nimekiri. TsMS § 232 lõikest 1 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei ole maakohus tuvastanud VÕS § 307 lg 1 kohaldamise eeldusi. Apellant on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-8-08, mille p-s 15 on selgitatud, et üürileandja võib üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju võtta oma valdusesse mh omaabi korras esmajoones üksnes siis, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hagi rahuldamata jätmise eelduste tuvastamisel ka nimetatud asjaolusid hinnanud ja tuvastanud, et hageja oli üüritud pinnalt lahkumas ja püüdis sealt vara välja viia. Kostja on lisanud 07.03.2011 menetlusdokumendile, milles ta nimetatud asjaolusid kirjeldas, fotod, millest nähtub üüritud ruumide olukord seisuga 17.09.2010, st et hageja kontor ja tootmisruum olid praktiliselt tühjaks kolitud ja esemed ruumist äraviimiseks valmis pakitud. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuse p-s 6.3 fotosid kirjeldanud (treipink oli tõstmisvalmis ja ettevalmistatud ruumist äravedamiseks, kuna tõsteaasadesse olid asetatud raudkangid, lisaks oli demonteeritud keevitusplaat ja osaliselt ära viidud jne). Osadelt fotodelt nähtuvalt olid osad ruumid tühjad, sealhulgas kontorist olid eemaldatud arvutid, telefonid ja osad kaustad. Lisaks kirjalikele tõenditele on kontori väljakolimist tunnistanud maakohtus 02.02.2012 kohtuistungil vande all seletusi andnud hageja seaduslik esindaja Valeri Tšernoškur (II kd, lk 173-174). Asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid remondi tegemise kohta, millised väited esitas hageja menetluses pärast seda, kui kostja oli esitanud kohtule fotod. Kuni 02.02.2012 istungini oli hageja väitnud, et ta töötas pandiõiguse teostamiseni nimetatud ruumides. Kuigi maakohus ei ole kõigile tõenditele eraldi hinnangut andnud, ei pea ringkonnakohus seda põhjendamiskohustuse rikkumiseks, kuivõrd tõendeid kogumis hinnates on kohus teinud asjas õige ja seadusliku lahendi. Kohus on rajanud otsuse asjas uuritud tõenditele, kui tuvastas VÕS § 307 lg 1 kohaldamise eeldused.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei või üürileandja pandiõigus tagada hüvitisnõudeid. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on pandiga tagatud muu hulgas hüvitisnõuded. Kostjal oli VÕS § 135 alusel hageja vastu tekkinud hüvitisnõue, mis seisneb üüri asemel saadavas hüvitises, mille nõudmise õigus tekkis kostjal seoses sellega, et tähtajalise üürilepingu ülesütlemine oli tingitud kohustust rikkunud hagejast. Seda õigust on tunnistanud Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-37-09. Nõustuda saab kostjaga, et VÕS § 305 lg 4 kaudu on pandiga tagatud nõuete ringi laiendatud kõrvalnõuete ja kulutuste hüvitamise nõuetele. Maakohtu järeldus, et üürileandja pandiõigus tagab kõiki neid nõudeid, mis kostjal on käesolevas tsiviilasjas hageja vastu , on õige. Nõustuda ei saa apellandiga, et maakohus ei ole hinnanud kostja pandiga tagatud nõudeid. Maakohus on piisavalt põhjendanud kostja nõude suurust 97 870 eurot 73 senti. Kostja on nõuet, selle muutumist sõlmitud asendustehingu tõttu selgitanud ja samas tuleb nõustuda kostjaga, et nimetatud nõue suureneb iga päevaga menetluskulude, panditud asjade säilitamisja korrashoiukulude, viivisenõuete võrra. Ka need nõuded on Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-808 p 16, VÕS § 307 lg 4 AÕS § 279 lg-te 4 ning lg 6 kohaselt tagatud üürileandja pandiõigusega. Maakohtule on kostja esitanud 03.01.2012 menetlusdokumendile tabeli (II kd, lk 115-116), kus on ülevaade selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud nõuete (kahju-, kulutuste hüvitamise nõuete, menetluskulude) arvestusest. Hageja ei esitanud maakohtus arvestusele vastuväiteid ega ole ka apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud nõuete osas. Apellandi vastuväidetest ei nähtu, milliseid muudatusi ta otsuses soovib, samuti ei ole viidatud ega lisatud vastuväiteid kinnitavaid tõendeid, mistõttu jäävad apellandi väited paljasõnalisteks ega anna alust otsust muuta. Ebaõige on apellandi väide, mille kohaselt ei ole maakohus tuvastanud hageja vara väärtust õigesti. Maakohus on tuginenud asjatundjate hindamisaktidele ja nõustuda saab maakohtu järeldusega, mille kohaselt panditud vara väärtus ei kata kostja nõuet. Hageja pidi TsMS § 230 lg 1 kohaselt neid asjaolusid, millele ta vastuväited tuginesid, tõendama. Netaman Repair Group OÜ-ga väidetavalt sõlmitud eellepingus märgitud hind ei saa olla aluseks vara maksumuse tuvastamisel, sest tehingut ei toimunud ja samuti ei kajasta 09.12.2010 enampakkumise teates avaldatud vara alghind selle tegelikku maksumust. Maakohus on vara väärtuse tuvastanud ja ekspertiisi määramiseks puudub alus. Et kohus ei nõustunud hageja tõenditega vara väärtuse tuvastamisel, ei anna alust rahuldada apellatsioonimenetluses hageja taotlus määrata ekspertiis. Maakohtus ei vaielnud hageja vastu kostja nõude olemasolule, sh põhjusliku seose olemasolule. Maakohtus oli hageja vastuväiteks nõude suurus ja sisuline vaidlus hüvitise nõude olemasolu ja sh põhjusliku seose eksisteerimise osas puudus. Maakohus on õigesti nõude olemasolu ja põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel tuvastanud. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi uued väited põhjusliku seose puudumisest. Maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tingiksid otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulude jaotus

astme kohtukulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.