2-13-6176/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

kostjal elamute ostuks rahalised vahendid puudusid, siis sõlmisid pooled enne ostumüügilepingute notariaalset vormistamist (08.10.1998) laenulepingu, milles lepiti muuhulgas kokku laenu tagasimaksmise tähtaeg – hiljemalt 09.10.2008. a. Laenulepingus leppisid pooled kokku, et laenulepingute allakirjutamisega loevad pooled elamute ostu-müügi notariaalsel vormistamisel ostuhinna (1 950 000 krooni) ostja poolt tasutuks. Kuni käesoleva ajani ei ole kostja võlga hagejale tasunud. Kostja juhatuse liige, JK, suri XXX. a. Sellest ajast puudus kostjal juhatus. Hageja nõude aegumine oli peatunud alates 09.10.2008. a kuni 10.02.2010. a. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 124 627,71 eurot (1 950 000 krooni). Kostja vastus Kohtule 04.03.2013. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole hagejaga 08.10.1998. a laenulepingut sõlminud. Kostja ostis 09.10.1998. a notariaalse ostumüügilepinguga hagejalt vara raha eest. Vara eest tasumine oli teostatud, mida tõendab hageja poolt esitatud ostu-müügilepingu punkt 2.1. Kostja juhatuse esimees ei vajanud 1998. A laenu vara või rahaliste vahendite kujul ja tegelikkuses andis ise rahalist laenu hageja eelmisele juhatuse esimehele LR, kellel olid rahalised probleemid. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, kolmeaastane aegumistähtaeg saabus 08.10.2011. a. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08.10.1998. a laenulepingu, milles pooled leppisid kokku, et laenulepingu allakirjutamisega loevad lepingu pooled elamute ostu-müügi notariaalsel vormistamisel ostuhinna 1 950 000 krooni ostja poolt tasutuks (tl 4, 8-10). 09.10.1998. a sõlmisid hageja ja kostja XXX, endise sõjaväelinnaku elamute notariaalse ostumüügilepingu (tl 10). Lepingu punkt 2.1. järgi lepinguobjektid on müüdud ostjale kokku ühe miljoni üheksasaja viiekümne tuhande krooni eest, millise summa 1 950 000 krooni, on ostja poolt müüjale tasutud täielikult enne käesoleva lepingu sõlmimist, millise summa saamist tõendab müüja esindaja lepingule allakirjutamisega (tl 10). VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕSRS § 12 lg 2 järgi kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002. a kohaldatakse senikehtinud seadust. TsK § 272 lg 3 kohaselt pooled võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Hageja väitel on kostja jätnud laenulepingujärgse võla hagejale tasumata. Kostja eitab kohustuse olemasolu, kostjal ei ole täitmata kohustust hageja ees, kostja ei ole hagejaga 08.10.1998. a laenulepingut sõlminud. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja peab seega tõendama, et on olemas alus nõuda kostjalt põhivõlgnevuse 124 627,71 euro

(1 950 000 krooni) tasumist. Kostjale laenu väljastamise tõendamiseks on hageja esitanud 08.10.1998. a laenulepingu (tl 14,15). Kohus on seisukohal, et 08.10.1998. a laenulepingu näol on tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd laenulepingul oleva märkuse kohaselt lepingule alla kirjutades on pooled arvamusel, et ostja on notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimisega täitnud nende eest müüjale tasumise kohustuse 1 950 000 krooni suuruses summas. Kohtu hinnangul ei kehti 08.10.1998. a laenuleping vorminõuete rikkumise tõttu. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st selline võlatunnistus on kausaalne. Riigikohus on lahendis 3-2-1-21-06 leidnud, et notariaalselt tõestatud lepingust tulenevat võlga saab tunnustada (s.t. ka laenuks ümber vormistada) üksnes notariaalselt tõestatud vormis. Ehitise võõrandamise leping pidi vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS RakS § 13 lõige 6). Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta. Seadus ei täpsustanud, kas võõrandamistehingu all peetakse silmas võlaõiguslikku või asjaõiguslikku lepingut või mõlemat. Riigikohus on lahendis 3-2-1-127-03 leidnud, et viidatud õigusnormis oli notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks ka tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel- notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Kuna müügilepingust tulenes müüjale kohustus omand asjale üle anda ja ostjale kohustus selle eest tasuda, siis tuli hoiatusfunktsiooni täitmiseks notariaalselt tõestada juba müügileping. Seetõttu leiab kolleegium, et AÕS RakS § 13 lg 6 kehtestas notariaalse tõestamise nõude ka müügilepingule. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Võlaõiguslikus müügilepingus lepivad pooled kokku lepingu tingimustes, s.h müügiobjekti hinnas. Kohus on seisukohal, et kostja võlgnevus hageja ees, mis vormistati ümber laenuks, tulenes täies ulatuses notariaalselt tõestatud lepingust, seega tulnuks ka 08.10.1998. a laenuleping sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Vaidlusalune laenuleping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis, seega on leping vorminõude rikkumise tõttu tühine. Kostja on käesolevas menetluses tuginenud laenulepingu võltsitusele, tegelikkuses ei ole laenulepingut sõlmitud. TsK § 276 lg 1 alusel saab kostja tugineda laenulepingu rahatusele, mis TsK § 272 lg 2 järgi tähendab, et laenusuhet ei tekkinud. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud ning hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 143 järgi kohus võtab aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja hinnangul aegus hageja nõue 08.10.2011. a. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS (RT I 2002, 35, 216) § 146 lõike 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul 3 aastat. VÕSRS § 9 lõike 1 järgi tuleb alates 1. juulist 2002 kohaldada TsÜS-s aegumise kohta sätestatut (seega 3-aastast aegumistähtaega) ka varem (enne 1. juulit 2002) tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb seejuures TsÜS §-s 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaega arvestada alates 1. juulist 2002. Deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustuse kehtivusega, samuti kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. 08.10.1998. a laenulepinguga vormistati laenuks hageja nõuded kostja vastu, mis tulenesid 09.10.1998 ehitiste ostu- müügilepingust. Laenulepingu p 3 järgi võla põhisumma ja sellelt arvestatud intressid tuleb tagastada laenuandjale mitte hiljem kui 09.10.2008. a.